VANAKREEKA LRIKA TPL 2013 LRIKA on ks ilukirjanduse

VANAKREEKA LÜÜRIKA TPL 2013

LÜÜRIKA on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist eepika ja dramaatika kõrval Iseloomulik ◦ ◦ elamuslikkus subjektiivsus vahetus kujundlikkus Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus – tema sisemaailm, elamused, mõtted. Loogilisi ning põhjuslikke seoseid tähtsaks ei peeta.

LÜÜRIKA Lüürika nimetus on tulnud keelpilli lüüra nimest, mille saatel laule esitati, ja võeti kasutusele hellenismiajastul.

LÜÜRIKA Nii eepos, lüürika kui ka draama kasvasid välja müüdist ja riitustest, mis liitsid polise liikmed kogukonnaks. Polise saatus sõltus jumalate tahtest, keda kombetalituste ja lauludega meeles peeti ja austati. Pillimängu- ja sõnaseadmisoskus kuulus tavalise kreeklase hariduse hulka. Vanakreeka lüürika õitseaeg saabus pärast kangelaseepika aega, VII ja VI sajandil e. Kr.

ŽANRID JA AUTORID

ELEEGIA Kasvas välja nutulaulust, itkust, tõlkes tähendab “kurb laul”; hiljem tõsieluline mõtisklev luuletus sõjasündmustest, poliitikast, armastusest; kasutati eleegilise distihhoni vormi (heksameeter + pentameeter). Eleegia sisendas kõrgeid ideaale, ülevaid ja traagilisi tundeid; kodanikueleegiad innustasid võitlema ja sõjas vaprust üles näitama (seostub sõjaka Spartaga).

ELEEGIA: Tyrtaios Spartalased palunud ateenlastel Tyrtaios laulab noorele sõdalasele saata endale kogenud väejuht, kuid selle asemel saadetud lombakas kooliõpetaja Tyrtaios (VII saj e. Kr). Tegu oli andeka luuletajaga, kes innustas sõdureid võitlema. Temast sai strateeg*. Tyrtaiose eleegiad jutustavad nt Sparta-Messeenia sõdadest, enamasti aga õhutavad sõjalisele vaprusele. (vt MKT lk 2728)

ELEEGIA: Solon Ateena riigimees, ülemkohtunik. Üks seitsmest targast. Säilinud on peamiselt poliitiline luule. Põhiteemad: poliitika ja moraal Peale selle üldinimlikud teemad, ülistused veinile, armastusele ja muusadele. Vt MK õpik lk 28.

Solon Pehmete pilvede põu heidab lund ning hoorahet alla, välkudest alguse saab raskesti raksuja kõu. Suurtest meestest riik võib hukkuda. Mõistmatu rahva kergesti orjusse võib tõugata ainus türann. Neid, kes vaikselt algul on tõusnud, ei saa enam hiljem hoida ka vaikselt vaos. Kõike peab mõtlema nüüd.

JAMB Folkloorse sõnavahetuse käigus kujunes pilkelauludest satiiriline jamb (loojaks peetakse Archilochost); poleemiline, pilkeline ja pahesid piitsutav luuletus, mis on nime saanud jambi kasutamisest meetrikas. Hiljem muutus sisu vabamaks, hakkas väljendama isiklikke tundeid ja meeleolusid. Jamb on täielikult eraldunud rituaalsest koorist ja on mõeldud deklameerimiseks.

JAMB Arhailine kreeka jamb esindab luuletraditsiooni, mida võib võrrelda nt räpiga: see on sageli agressiivne, pilkav, tavaväärtusi mõnitav, vahel ka eluraskuste üle kurtev luule. Jambi aluseks on sageli kellegi karakteri esitamine. On armsad meile ainult korda kaks naised: me pulmapäeval ning kui kantaks neid hauda. Hipponax

ARCHILOCHOS (725— 680 e. Kr) VII sajandi silmapaistvamaid poeete Pidas ennast nii luuletajaks (muusade teenija) kui ka sõjameheks (Arese alam). Tema nimi (’väerühma juht’) osutab, et ta oli ülikusoost sõjaväelane. Vt MKT lk 28 -29 Ehk küll tunnete mind kui Arese ustavat teenrit, siiski on tuttav ka mul muusade meeldivaim and.

ARCHILOCHOS (725— 680 e. Kr) Paljud Archilochose värsid räägivad sõjameheelust: sõjaseiklusist, suhtumisest sõpradesse ja vaenlastesse. Vahel vaidlustas kehtivaid väärtushinnanguid. Oli kuulus oma iroonilise ja satiirilise stiili poolest, lisaks sündmustele ja kaasinimestele pilkas poeet ka ennast. “Archilochose nool” – salvav märkus (viitab kaasaegsete tunnustusele). Peale jambi on kirjutanud ka eleegiaid.

ARCHILOCHOS Ei veetle kuld mind, mis on rikkal Gygesel, ning iial kahju teiste heast ei tunne ma. Ei taeva töödki lummatult ma silmitse, ei ihka võimu suurt. Mul mõtteist kaugel see.

HIPPONAX (u 560 -490 e. Kr) Aristokraatlikku päritolu poeet (nimi tähendab ’hobuste valdjas’) Harrastas mahlakat kõnekeelt ja parodeerivat stiili Pööras tihti ümber tavapärase jambirütmi ja tavaväärtused ning ründas viimaseid esindavaid inimesi. Eluloopärimuse järgi oli Hipponax lombakas, inetu ja nii kuri, et tema õelate värsside ohvrina olevat üks kunstnik endalt elu võtnud.

HIPPONAX Kirjutas vaesusest, näljast ning põhjakihtide elust. Mu vaene paljukannatanud hing hukkub, kui saamata mul peaks sult jääma mõõt otri, et kordki jälle keeta võiksin siis körti, kui arstimit, mis päästa aitaks mind surmast.

MEELIKA N. Poussin. Poeedi inspiratsioon. Kr melos tähendab laul, viis. Lüürika on seotud muusikalise saatega. Laule esitati lüüra saatel (siit ka mõiste “lüürika”), hiljem lisandusid teised muusikariistad, nt flööt. Lüüra oli Apolloni pill, flööt Dionysose pill, sest viimane sobis Dionysose pidustuste pöörase ja kärarikka iseloomuga. Meelika jaguneb koori- ja monoodiliseks (kr mono– üks) meelikaks.

INSTRUMENTIDE VÕISTLUS aulos on tihti ekslikult tõlgitud kui 'flööt' Kahe instrumendi võistlust on kujutatud Dionysose kaaslase saatür Marsyase müüdis. Marsyas kui osav flöödimängija kutsus võistlema Apolloni enda. Apollon võitis ja tõmbas Marsyasel naha elusalt maha. Aja jooksul instrumentide vaen ununes ja neid hakati võrdselt lüürika saatepillidena kasutama.

Tizian “Marsyase langemine” Pietro Perugino “Marsyas ja Apollon”

MONOODILINE MEELIKA Lauldi üksi, vastab kõige enam Müüdi järgi põlgas Sappho ära Alkaiose armastuse. nüüdisaegse lüürika mõistele (3. saj. e. Kr asendasid Aleksandria filoloogid „meelika“ „lüürikaga“). Kirjutasid aioollased, kirjanduslikuks keskuseks Väike-Aasia ranniku lähedal asuv Lesbose saar. Laulud kõnelevad armastusest ja elurõõmudest, loodud sõpruskonnas. Seostub Alkaiose ja Sapphoga

SAPPHO (640– 568 e. Kr) Vanakreeka kuulsaim ja arvatavasti maailma esimene naislüürik, tegutses Lesbose saarel. Oli kõrgest soost neidude kasvatajanna Armastuse ja tunnustuse märgiks kutsuti teda Lesbose ööbikuks, kümnendaks muusaks ja graatsiate õeks. Sappho luulet iseloomustab elurõõm, tugevad emotsioonid, kirg, erootilisus. Kirjutab suhetest, unistustest, pettumustest. Ta keskendub kõigele, mida inimene võib armastada, on

Sappho pärines aristokraatlikust perest. Ta abiellus Naxose saarelt pärit rikka kaupmehega ja tal oli tütar Kleis. Mul on ilus tütar, kes meenutab kuldset lille, mu armastatud Kleis. Ma ei loobuks temast kogu Lüüdia Kroisose vara ega ka igatsetu (Mytilene) eest. Gustav Klimti maal

Jacques-Louis David “Sappho ja Phaon” Legendi järgi polevat Sappho hoolinud oma mehest, vaid oli õnnetult armunud kaunisse noorukisse Phaoni, kelle pärast lõpuks Laukase kaljult alla viskus.

Lawrence Alma-Tadema “Sappho ja Alkaios” Sappho asutas muusika- ja luulekooli tütarlastele ja naistele, kelle ajastu sotsiaalpoliitilised tavad olid mõistnud harimatuks jääma. Koolis õpetas ta muusikat, luulet, tantsu ja kombeid. Ta armastas oma õpilasi ja see andis põhjust süüdistusteks, nagu laskunuks ta teiste naistega

Naised sotsialiseerisid üksteist, meestel polnud selles midagi kaasa rääkida. Sappho oli poeet, kellele oli tähtis sotsiaalne eesmärk ja ülesanne: sensuaalse teadlikkuse ja seksuaalse eneseväärikuse õpetamine noortele naistele, et neil oleks kergem astuda täiskasvanud naise rolli. See oli tähtis, sest arhailise Kreeka ühiskonnas elasid sugupooled teineteisest lahutatuna. Noorel naisel oli enne abiellumist vähe kontakte meestega. Pärast pulmi osales mees avalikus elus ja jättis oma naise hooletusse, osalt isegi kartis oma naise seksuaalset veetlust. Naisel polnud abikaasalt oodata ei lugupidamist ega emotsionaalset tuge.

Sappho otsustas oma elu enesetapuga lõpetada. On loojunud ammu kuu ning Plejaadidki loojas, kesköö käes, aeg läheb mööda aina, kuid üksi ma voodis ikka. J. -A. Gros “Sappho kaljult merre viskumas”

Vooruslik mustajuukseline Sappho oma magusa naeratusega, mu keel tahab lausuda sulle mõne sõna, kuid häbi ei lase mul kõnelda. (Alkaios) Sappho luulet vt MKL lk 37 -39; MKT lk 30 Alkaios ja Sappho

ALKAIOS (VII saj e. Kr) Tunnustatud lüürik, sündis Lesbosel Mytilenes ja suri seal; Pärit aristokraatlikust perest, seetõttu sunnitud osalema poliitilistes dispuutides. Osales kirglikult saart lõhestanud poliitilistes konfliktides. Sõjamehena ei ole ainult au teeninud: lahingus ateenlastega viskas ta oma elu päästmiseks kilbi maha ja põgenes.

ALKAIOSE LUULE Kirjutas hümne jumalatele, oma kildkonda kaitsvaid poliitilisi luuletusi ja luulet pidusöökidel ettekandmiseks. Poliitilise luuletajana on Archilochosega võrdne geniaalne satiirik. Ei poolda sõda, vaid poliitilist võitlust. On vastavalt olukorrale nördinud, pilkav, innustav, rõõmus või pettunud; hurjutab türanne, juubeldab nende surma üle, kurdab pagenduse pärast. Värsimõõduta oleks tema tekst poliitiline kõne. Tuntuim poliitiline luuletus on allegooriliselt riiki ja laeva võrdlev laul (vt MKL lk 40 ja MKÕ lk 31).

ALKAIOSE LUULE Kirjutas ka armastuse, sõpruse ja veini ülistuseks Pidusöökide luule: seotud sümpoosioni e veinipeoga, kus avanes igaühe tõeline pale. Kirjutab joviaalsest sõpruskonnast, kes leiab alati ja igal ajal põhjuse pidutsemiseks. Juua tuleb türanni surma puhul, suvekuumuse tõttu ja lihtsalt selleks, et elu mitte raisku lasta. “Vein on ka tõde. ” “Vein on inimese peegel. ” Armastusluulet ei ole säilinud, kuid see olevat pühendatud nooruk Lykosele ja Sapphole.

ALKAIOS Ei maksa, Bykchis, raskuses heita meelt, ei aita põrmu kurbus ja rohke nutt. Üksainus nõu on täitsa kindel: toodagu veini, et jääda purju.

ANAKREON (570— 485 e. Kr) Tähtsaim armastuse, veini ja muretu elu poeet Oskas luua õnnelikku uljast meeleolu, muutumata labaseks, kirjutas sümpoosionide luulet veinist ja kauneist neidudestnoorukeist, kirjeldas nooruse naudinguid ja kurtis vanaduse vaevade üle, nimetati sümpoosionide elustajaks. Tema luules puudub Sapphole ja Alkaiosele omane isiklikkus ja kirg; kirjutas elegantset, mänglevat luulet, ka tundeid käsitles

ANAKREONI ELUST Sündis ja suri Väike-Aasias Joonia provintsis; Juba noorena kuulus vaimuka ja lõbusa naistekütina; Polykrates, Samose türann, kutsus ta enda õukonda ja oli tema vastu helde. Tasuks kirjutas Anakreon valitsejale oode. Oli üldse ülikute seas populaarne ja liikus Kreeka türannide õukondades rändlaulikuna.

ANAKREON Oh neitsivaatega poiss, Püüdlen sinu poole; Aga sina ei kuule ega näe, Et minu hinge juhid. või Poiss, kel neitsilik pilguheit, järgnen sulle ju, kuidas sa mind väldid, teadmata, kuidas mul hinge ohjades hoiad! Jälle mind purpurse palliga viskas kuldjuukseline Eros, kirjute sandaalidega neiuga kutsus koos välja mängima. Aga tema – on ju hästi üles ehitet Lesboselt – minu juukseid – sest need on valged – põlgab, vaatab teisale.

ANAKREONTILINE LUULE Järgnevate sajandite poeedid on Anakreoni jäljendanud. Läheneva vanaduse ja paratamatu surma tunnetamine on üks anakreontiliste laulude motiive. See ei halva maiste rõõmude tunnet, vaid lisab neile teravust, tuletades meelde, kui kiirelt kaob elu. Naudinguid ei tohi käest lasta, hetk tuleb peatada (carpe diem – ld püüa päeva).

ANAKREON Juba halle meelekohti minul näed, ja peadki valget, kadus kaunis noorus, ning kui vanaätil on mu hambad – Seda tihti kaeban valjult, pole tõesti palju jäänud kuna Tartaros teeb hirmu: eluaega hästi armsat! Hadeses on õudsed urkad, kole minna sinna alla, ja kes alla ilma läinud, üles, maale eal ei naase!

Kristjan Jaak Peterson Ma pean jooma. Lauluke Põllumaa on joomas, Maada joovad metsad; Oja annab juua Sinimere suule; Päev on joomas merda, Kuu on joomas päeva. Mind mu sõber sõimab, Et ma tahan juua. Naised Härgadel on sarved, Kabjad hoostellagi, Jänesella jalad, Karula on hambad, Ujumas on kala, Lendmas linnukene. Meestella on mõistus Mis on naistel? – Ilu Mõõga asemella, Oda asemella. Naine, ilus olles, Võidab tulda ära.

KOORIMEELIKA Seostus eelkõige rituaalidega, mis ülistasid poliseid või isikuid, kes olid võidukad sõjas või spordivõistlustel. Lauluga kaasnes koori liikumine, tants. Kirjanduslik, autoriga seotud koorilüürika sai alguse Spartast, dooria dialekt jäi selle liigiga lahutamatult seotuks.

PINDAROS (518— 422 e. Kr) Koorilüürika geenius, professionaalne poeet. Kirjutas spordivõistluste (oümpia-, püütia-, Nemea ja Isthmose mängude) võitjaid ülistavaid epiniikione (oodi eelkäija). Tema luulet võrreldi võimsa vooluga, mis tormab mäeharjalt mühinal alla, purustades kõik oma teel. Ta sai inspiratsiooni müütidest, kuid puhastas müüdid teisejärgulisest. See muutis luule hämaraks, vihjeliseks, assotsiatiivseks. Ta teosed on filosoofilised, poeet

Aleksander Suur – Pompejst leitud mosaiigil Ülistas head päritolu, vaprust ja au Pindarost ülistati juba tema eluajal. Kui Aleksander Suur rüüstas Teebat, käskis ta Pindarose maja puutumata jätta. Pindarose mõtteid: “Küps mees peab olema mõistlik. ” “Oma saatusest ei pääse keegi. ” “Ilma tööta ei saavuta inimene õnne. ” “Inimese teod on üürikesed. ”

EPIGRAMM Esialgu selgitav pealiskiri (kas ehitisel, hauasambal või kingitusel); hiljem väike eleegilises distihhonis kirjutatud luuletus (Kreekas ei olnud tingimata teravmeelne ega satiiriline); Alged peituvad matuserituaalides, itkus: surnut taga nuttes tuletati meelde tema teeneid. Kui neid üles kirjutama hakati, tekkis üks levinumaid epigrammi vorme – epitaaf e hauakiri. Epigramme ei lauldud, vaid kirjutati ja loeti.

EPIGRAMM: Simonides Žanri loojaks peetakse Simonidest (VI—V saj e. Kr) Tema kuulsaim epitaaf on kirjutatud spartalastele, kes hukkusid 480. a e. Kr Termopüülide kitsasteel pärslaste vastu võideldes: Simonides Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade: Täitsime tõotuse siin, langenud viimseni me.

Epigramm eelistas meelikale kõnelemist, tuginedes aforistlikule tarkusele isegi armastuse puhul. Armastust käsitles epigrammides Platon: Ma olen õun. Mind viskas too, kes sinusse armunud, oo Xanthippe! Eks nooguta siis! – ka sinagi närtsid nagu mina. Epigramme pühendati hetääridele (kr “sõbratar”; haritud ja sotsiaalselt tunnustatud prostituudid Vana-Kreekas), vaba eluviisiga haritud naistele. Paljud neist olid kreeka tuntud luuletajate ja riigitegelaste

Kasutatud kirjandus: “Vanakreeka kirjanduse antoloogia”. Koostanud J. Päll (Varrak, 2006) J. Talvet “Maailmakirjandus” I osa (Koolibri, 2001) I. Šaitanov “Maailmakirjandus. Antiik. Kreeka. Rooma” (Avita, 2007) G. Papadogeorgos “Vana-Kreeka suurkujud. Elu ja looming” (Ilo, 2005) P. Setälä “Antiikaja naine” (Huma, 2001)