VALGUSTUSSAJAND IInglise valgustuskirjandus filosoofia TPL 2012 Valgustus Saksa

VALGUSTUSSAJAND IInglise valgustuskirjandus, filosoofia TPL 2012

Valgustus Saksa filosoof IMMANUEL KANT (17241804) on öelnud: “Valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. /---/ Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta. Ise ollakse selles alaealisuses süüdi, kui põhjuseks pole mitte aru puudumine, vaid puuduvad otsusekindlus ja mehisus, kasutamaks aru kellegi teise juhatuseta. ” � Valgustussajand näitas, et inimestel on nii aru kui ka mehisust, et seda kasutada. �

Ajaloolisi sündmusi XVIII sajandil peeti Euroopas sõdu: Hispaania pärilussõda (1701— 1714; nimetatud ka esimeseks maailmasõjaks, sest lahingud toimusid kolmel kontinendil), Põhjasõda (1700— 1721), Napoleoni sõdade algus. Tähtsaim ajalooline sündmus oli Suur Prantsuse revolutsioon (1789— 1799), mille käigus kukutati kuningavõim ning feodaalkord ning mis lõpetas valgustusajastu.

Edusammud teadustes ja teadmistes XVII sajandi olulised teadused matemaatika ja mehaanika loovutasid koha loodusteadustele: füüsikale, geograafiale, bioloogiale. Meditsiinis jõuti seisukohale, et iga arst peab oskama lahata; pandi alus patoloogilisele James Cook, Inglise mereväekapten ja kartograaf, avastas ja kaardistas Uus-Meremaa ja

Edusammud teadustes ja teadmistes James Watti täiustatud aurumasin pani aluse tööstuslikule pöördele Euroopas. Rootsi loodusteadlane Carl Linné lõi eluslooduse süsteemi ja organismide nimetamisviisi (nt Homo sapiens).

Valgustus algas Inglismaal

Valgustus algab Valgustusliikumine sai alguse Inglismaal ning oli seotud poliitiliste muutustega. � Pärast 1688. aasta Kuulsat revolutsiooni piirati Inglismaal kuninga võimu ning otsustamisjõu sai parlament, valitsusasutuseks aga ministrite kabinet. � Algasid poliitilised debatid parlamendi ees, aja- ja ilukirjanduses. � Kehtima hakkasid uued reeglid: � � 1689. a võeti vastu „Õiguste deklaratsioon“, mis tagas isikupuutumatuse, � samuti ususallivuse seadus; � 1694. a kaotas kehtivuse tsensuuriseadus. Inglise varane parlament 18. sajandil

Publitsistika Esimesed ajalehed asutati 1660. aastatel. Et vähemasti ametlikult oli tsensuur Inglismaal kaotatud, kasvas publitsistika roll väga suureks. Valgustusajastu kirjandus algaski ajakirjandusliku proosaga. Puhkes nn pamfletisõda. Tooride peamised publitsistid olid Daniel Defoe ja Jonathan Swift.

Daniel Defoe (u 1660 – 1731) Inglise valgustuskirjanik ja publitsist, ajakirjanik, pamfletist; pärinedes keskklassist, oli praktilise meelega, mis väljendub ka tema kirjutistes; sotsiaalselt tundlik: artiklites käsitles ühiskonnas aktuaalseid probleeme ja vastuolusid, nt naistele hariduse andmist, inglaste snobismi jm.

Dissenterina (protestant) oli Defoe’l probleeme anglikaani kirikuga. � 1702. aastal avaldas ta pamfleti “Parim viis dissenteritest lahti saada”, milles soovitas nad tappa. Tegemist oli irooniaga tooride pihta, kes propageerisid äärmuslikke karistusvahendeid. � Kirjutis tekitas rahutused, Defoe’le määrati vangistus, rahatrahv ja häbipost. � Rahvas loopis häbipostis James Charles Armytage’i pilt Defoe’st häbipostis seisva Defoe’ ümber lilli. �

Defoe jõudis oma karjääri jooksul olla nii tooride kui ka viigide salaagent. Oli üks inglise ajakirjanduse alusepanijaid: 1704 -1713 andis välja nädalalehte The Review. Kirjutas artikleid, uudiseid, ülevaateid. Hakkas esimesena Inglismaal kirjutama silmatorkavaid, intrigeerivaid pealkirju. Oli väga erinevate huvide ja entsüklopeediliste teadmistega.

“Robinson Crusoe” Defoe’ peateos (I –III, 1719– 1720). Puritaani ning praktilise inimesena näitab, et elus aitavad hakkama saada usk ja töökus; inimtühjale saarele sattunud merehädalise seiklused ja olelusvõitlus kasvavad ülistuseks ettevõtlikkusele, mõistusele ja elujõule. Kangelane on praktiline kodanlane, ebakangelaslik, mõõdukalt usklik, tõsimeelne inglane ja paljuski sarnane Defoe’ endaga. 1997. aasta film: https: //www. youtube. com/watch? v=wm. OZe. ZO Romaan räägib tavalise inimese 0 s. Go Animatsioon: ebatavalise loo. http: //www. youtube. com/watch? v=zk. Lfb. PBa 2 b. E&feature= related

Romaani aluseks oli inglise meremehe Alexander Selkirki lugu, ent kui Selkirk veetis asustamata saarel üle nelja aasta, siis Robinson viibis seal 27 aastat. Robinson suhtub pärismaalastesse ja loodusse tsivilisatsiooni toojana, Euroopa-keskselt. Defoe ei avaldanud teost romaani, vaid reisikirjana, pakkudes fiktsiooni tõe pähe. Faktide ja detailide rohkus annab sellele dokumentaalse värvingu; stiil on lihtne, keel range ja asjalik. Romaanil oli tohutu menu. Teos on dokumentaalromaani eelkäija.

“Robinson Crusoe” pani aluse uuele žanrile – robinsonaadile, mis kujutabki elu inimtühjal, tsivilisatsioonist puutumata saarel. Defoe pani aluse inglise realistlikule proosale. � Peale “Robinson Crusoe” kirjutas Defoe veel teisigi seiklus- ja sotsiaalolustikulisi romaane. � Neist tuntuim on kelmiromaaniga sarnanev “Moll 1996. Flanders”. Aasta film Alex Kingstoniga nimiosas https: //www. youtube. com/watch? v=KCNy. T 6 zvd. Bc – treiler https: //www. youtube. com/watch? v=n. J 1 WJ 0 lyh. E 0 –

Jonathan Swift (1667 – 1745) Inglise-iiri proosakirjanik, valgustuslik publitsist, ühiskonnategelane; satiirik. Oli Dublinis vaimulik ning käis sageli Londonis iirlaste huve kaitsmas; kutsus iirlasi üles seisma vastu Inglismaa laostavale majandustegevusele. Kirjutas hulganisti kriitilisi pamflette – Dublinis kangelane, Londonis vihatud.

Swifti pamfletid „Tünnilugu“ (1704) – mõistujutt kolmest vennast, Peterist, Martinist ja Jackist (st katolikust, luterlikust ja kalvinistlikust kirikust). “Tagasihoidlik ettepanek” (1729) – esitab ükskõikses, kiretus stiilis ettepaneku kasvatada vaeste lapsi, kes on sunnitud kerjama, nagu ulukeid, et neid hiljem tappa ja rikastele toiduks anda. Detailseid õudusi esitatakse teadusliku arutluse laadis, ent tohutu emotsionaalne pinge on tajutav.

“Gulliveri reisid” (1726) Swifti 4 -osaline peateos. Teose poliitiline satiir, mis oli kõigile kaasaegseile mõistetav, põhjustas sensatsiooni. Kritiseeris Inglismaa ühiskonda, kaasaegsete mõtteviisi, nende usku inimese arukusse ja headusesse. Lugu on esitatud minajutustaja doktor Lemuel Gulliveri reisikirjana, pretendeerides dokumentaalsusele, ent Swift arendab selle absurdiks, fantaasiaks.

Gulliver satub liliputtide (I osa), hiiglaste (II osa), surematute inimeste (III osa) ja arukate hobuste hiihnhmide juurde (IV osa), kelle teenistuses on alatud inimesetaolised olevused jähuud. Swift kritiseerib erinevaid türannia vorme, samuti parodeerib teadust. Jähuud tõendavad, et arukuseta jääb inimestele vaid nende eemaletõukav “Gulliveri reisid”

Swift seadis endale eesmärgi vaadelda kaasaegset mõtlemisviisi; ta otsekui ütleks oma lugejatele: te usute teadust, faktid on teile väljamõeldisest huvitavamad, katsuge siis minu loos eristada tõde valest ja kuulge tõde iseenda kohta. Te usute inimese arukusse ja sellesse, et hea kasvatuse korral sirgub temast kõlbeline isiksus või ta parandab ennast, kui tema pahed talle selgeks tehakse. Swift esineb siin tõelise skeptikuna. “Gulliveri reiside” süžee on üles ehitatud nii, et see ei vii helgesse tulevikku, vaid tagasi ajaloo ja looduse sügavustesse, mil inimene oli ilmselt kõlbelisem.

„Gulliveri reisid”, nagu igasugune suur satiir, on kirjutatud selleks, et tekitada nördimust liiga rahulolevas maailmas. Kunagi täiskasvanutele mõeldud teos on praeguseks muutunud lastekirjanduseks, ent lastele mõeldud väljaannetes piirdutakse I ja II osaga, mis on http: //www. youtube. com/watch? v=Pwy 1 e. L_ofh. M&playnext=1&list=PL 03799 C 26 F 644130 D&feature=resu helgemad. lts_main

Filosoofide sajand

Filosoofide sajand 18. sajandit nimetatakse sageli filosoofide sajandiks, sest inimese, looduse ja ühiskonna üle mõtlejaid oli palju ning kunagi varem polnud filosoofide ideed nii otseselt mõjutanud rahvast ja sotsiaalseid protsesse kui valgustusajal. Valgustajate huvide ring oli väga lai ning isiksustena olid nad erakordselt mitmekülgsed. Vähenes usk kirikusse ja võimukandjatesse, hakati väärtustama mõistust, mõtlemist, inimõigusi ja teadust.

Filosoofide sajand Valgustuskirjandus oli suuresti filosoofilise kallakuga. Kunagi ei ole kirjutatud nii palju romaane ja esseesid paremast elukorraldusest ja ideaalriigist. Neis said uue tõlgenduse nii suhtumine jumalasse kui ka inimesse. Usuti progressi, mille aluseks oli inimese kui kodaniku õiglustunne ja väärikus. Valgustusaja esimesele (inglise) etapile on iseloomulik veendumus, et inimene ei ole võimeline jumalikku harmooniat täielikult tajuma, kuid oma kõlbelisuse tõttu peab ta sellesse

Valgustusliku optimismi häving Lissaboni maavärisemine (1755) tegi lõpu valgustajate optimismile ja veendumusele, et maailmas on kõik korraldatud kõige paremal moel. Mõne sekundiga oli Portugali pealinn purunenud, hukkus üle 30 000 inimese. Eurooplased ei osanud juhtunut seletada: kui jumal oli nõuks võtnud karistada pahelist inimkonda, pidanuks ta valima Pariisi või Londoni. Järgnes diskussioon: Voltaire’i “Poeem

1755. a Lissaboni maavärina tagajärjed vt ka Imeline Ajalugu nr 8/2012

Valgustuse vundament Valgustusliku mõttelaadi juured pärinevad 17. sajandist. Tolle aja filosoofilist mõtet kujundasid eelkõige Euroopat laastanud ususõjad (1562 -1598 Prantsusmaal, 1642 -1646 Inglismaal, 30 -aastane sõda Kesk-Euroopas) empiirilise loodusteaduse edusammud.

Thomas Hobbes (1588 -1679) Hobbes arendas Galilei, antiikaja atomismi jm põhjal välja materialistliku tunnetusteooria, mis lähtub liikuvate kehade mõjust meeleelundeile. Hobbesi arvates on inimene, nagu materiaalne maailmgi, mehaaniline masinavärk (mida tõestas tema arvates vereringe), mõistusest ja tarkusest tugevamini juhivad teda soovid ja hirmud ja tema tunnete ja tegude ajendiks on enesesäilitamise instinkt.

Hirm ja iha Hobbes elas verisel ajastul, mil hirm saatis inimesi, sh Hobbesi, päevast päeva (kodusõda, kuninga hukkamine, Hispaania armaada) – Hobbes seletab inimese olemust just hirmu kaudu. Hirm on inimese olemus. Teda ei juhi voorused ja ideaalid, vaid ihad, mis panevad teda liikuma millegi poole (nälg, himu, ahnus) või tõukavad millestki eemale (hirm, vastikus). Iga inimene kardab teist inimest. Enesesäilitamise tung on paratamatu, miska inimesel

Õnn ja voorused Õnn on suhteline, see on juhuslik seisund. Mingeid üldkehtivaid, lõplikke, vankumatuid väärtusi pole olemas. Inimlik hüve on suhteline: “Mis iganes on mingi inimese himu või iha objektiks, seda ta nimetabki heaks, ja oma vihkamise ja vastikuse objekti kurjaks. ” Jumalat ei ole, nagu pole ka alust ideaalsetele, igavestele väärtustele. Inimese soovid ja hirmud määratlevad hea ja kurja. Inimene ise on vooruste mõõt.

Homo homini lupus est See materialistlik inimeseteooria (antropoloogia) on lähtekohaks Hobbesi riigiteooriale: enne kui inimesest saab kodanik, on ta loomu poolest olend, kes tahab ennast säilitada ja peale selle ka oma eksistentsi nautida. Inimene tahab võimalikult palju endale ega hooli oma ligimesest, teine inimene on tema konkurent; ta on loomult isekas ja seab alati oma huvid teiste inimeste ja riigi huvidest ettepoole. Inimene on inimesele hunt – see pole tema moraalne valik, vaid looduslik seisund.

Hobbesi riigiteooria: “Leviatan” (1651) Iga inimene tahab võimu, et end alal hoida. Nad kisuksid üksteist lõhki, kui mõistus ei ütleks, et rahu on kõigi huvides. Seetõttu sõlmivad nad lepingu, millega loovutavad suverääni (riigivõimu) kasuks osa oma loomulikust õigusest võimalikult palju kasu saada, loovutavad oma võimu. Suverään peab tagama, et kõik peavad kinni ühiskondliku lepingu tingimustest, hoidma inimesi üksteist hävitamast. Seetõttu võib ta karistada ja sundida. Hobbes arendas edasi Suverään peab olema absoluutne valitseja, Machiavelli teooriat keda ei kontrolli teised instantsid, muidu ning sai poliitilise ähvardab riiki kaos ja kodusõda. absolutismi teerajajaks.

René Descartes (1596 -1650) “Arutlus meetodist” (1637) Descartes’i meetodi aluseks on kahtlemine. Descartes’i seisukohad: teaduslik mõtlemine tähendab, et ei väideta midagi, mis pole täiesti kindel ja ilmne; probleeme jagatakse väiksemateks osadeks, kuni nende kohta saab midagi kindlat öelda. Leiutas analüütilise geomeetria.

Cogito, ergo sum Meeltega tajutav pole püsikindel, see võib olla hoopis unenägu (vt Caldéroni “Elu on unenägu”); kindel on vaid see, et ma mõtlen; kui ma mõtlen, järelikult olen olemas. Keha, nagu universumgi, on masin, aga seda masinat juhib inimese vaim ehk hing. Mõtlev ja eesmärke püstitav hing on tunnetuse subjekt, materiaalne maailm, sh inimkeha, objekt (vt ka Platoni dualismi).

Descartes’i mõtlev mina, kes valitseb keha üle ja tahab valitseda ka looduse üle, on uus nähtus. Ta pole kirgede ja vajaduste mängukann ega sea kirgede rahuldamist ka teadlikult oma eesmärgiks, vaid otsustab mõistlikult, mis talle parem on – ta tsiviliseerub nagu 17. sajandi inimenegi. Hobbes ja Descartes võtsid inimloomuse uurimisel kasutusele ratsionaalse meetodi. Maistes asjades muutus tähtsaimaks autoriteediks teadus ning teoloogilised tülid jäid kiriku siseasjaks.

John Locke (1632 -1704) Inglise poliitik, teadlane ja filosoof, empirist; peateosed “Kaks traktaati valitsemisest” ja “Essee inimarust” (mõlemad 1690); sajandi suuremaid autoriteete. Poliitikas pooldas konstitutsioonilist monarhiat ning kodanike majanduslikku Pani aluse moodsale tunnetusteooriale, moodsale vabadust. loodusteadusele ja moodsale poliitikateooriale.

Locke moraalist ja tajust Locke’i peetakse valgustatud empirismi esimeseks esindajaks – “Essees inimarust” leidis Locke, et inimese hinges ei ole sünnipäraselt olemas ühtki ideed (teadmist), tema hing on nagu puhas paberileht (tabula rasa). Kõik ideed pärinevad tajudest, kogemustest, mida inimene elu jooksul omandab. Tõsikindel on ainult see seisukoht, mille endale ise meeltega tajutu põhjal kujundame. Erinevalt Hobbesist pidas Locke inimest eetiliseks: inimene tahab õndsaks saada ja käitub seetõttu moraalselt. Locke’i järgi jätab liberaalne riik üksikisikule vabaduse,

Locke riigist Locke oli esimene, kes nimetas õigust omandile inimõiguseks. Kõik inimesed on loomu poolest võrdsed ja vabad ning neil on õigus kaitsta oma elu, tervist, vabadust ja omandit, kuid neil pole õigust teiste samasuguseid õigusi piirata või neid ära võtta. Et rahulikult koos eksisteerida, tuleb leida “üksteisemõistmise platvorm” – ühised seisukohad. Toetus Hobbesi ühiskondliku lepingu ent vaba indiviid ei loovuta ühiskondliku leppega riigile kõiki teooriale, õigusi: kui riik loomulikke õigusi piisavalt ei kaitse, võib riigivõimule vastu hakata.

Baruch Spinoza (1632 -1677) Hollandi juudist filosoof, ratsionalist, heideti juudi kogukonnast välja. Et säilitada sõltumatus, loobus professuurist Heidelbergi ülikoolis, samuti õukonnafilosoofi kohast Prantsusmaal. Loobus ideede ja reaalsuse vastandusest. Samastas Jumala kõiksusega. Pole inimesesarnast Loojat, kõik olev on Jumala avaldumisvorm; ka loodus on Jumal, vaimne, hingestatud. Selline panteistlik loodusekäsitus,

Spinoza determinism Kõik on nii, nagu on, paratamatult. Miski ei saa olla teisiti. Jumal ei taha midagi ega püüdle millegi poole, sest ta on täiuslik. Kõik on nii, nagu on, jumaliku täiuslikkuse tagajärjena. Inimene, kes on piiratud ja ekslik, arvab, et tal on vaba tahe, et miski juhtub Samuel Hirszenberg

Spinoza inimesest Inimene on seda täiuslikum, mida suurem on tema võime teadvustada asjade tegelikku olukorda ja kõige toimuva põhjusi. Mõistmatu, isekas inimene satub tunnete meelevalda ja elab iga päev läbi pettumusi. Mõistuse abil saab piiratud inimene omaks võtta Kõiksuse paratamatu loomuse, vabaneda kirgede orjusest, leida rõõmu oma täiustumisest – hingelise rahulduse. Shoshannah Brombacher, Spinoza “Eetika” (2007)

Spinoza inimesest Inimene kui looduse osa tunnetab end mõtlemise ja meelte abil, kogeb end nii vaimse kui ka füüsilismeelelise olendina; mõtlemine ja meeled kuuluvad kokku. Spinoza jagab Hobbesi arusaama inimesest kui enesesäilitamise masinast, ent tema meelest ei anna inimene suveräänile kõiki õigusi – muidu lakkaks ta olemast inimene. Olla inimene tähendab käsitada end osana elavast loodusest, millesse kuuluvad ka kaasinimesed. Spinoza kuju Haagis

Spinoza riigist Inimene on rohkem kui masin (Descartes), ta on osa igikestvast jumalusest (kuna loodus ongi jumal). See annab inimesele väärikuse, mistõttu ta hakkab vastu vägivaldsele võimule. Monarhia või aristokraatia jääb püsima üksnes seni, kuni arvestab üksikisiku vajadustega; paremaks valitsusvormiks pidas Spinoza demokraatiat.

Gottfried Wilhelm Leibniz (16461716) Saksa filosoof, matemaatik ja füüsik, erudiit erinevais valdkonnis; ratsionalist. Andis suure panuse füüsika ja tehnika arengusse; tema ideed on mõjutanud bioloogia, meditsiini, geoloogia, psühholoogia ja infotehnoloogia arengut. Kirjutas ladina ja prantsuse keeles, ent tegi Saksa Teaduste Akadeemiale ettepaneku edendada saksa

Leibnizi monadoloogia Reaalsus on moodustunud jagamatutest ja hävimatutest põhiosakestest – monaadidest –, millel pole ulatuvust (nagu energiaga laetud aatomid). Mõtlev mina on keskne monaad, aktiivne jõud, mille arenev olemine (entelehhia) väljendub eesmärkides. Monaadide maailm on hierarhia elutust mateeriast kuni Jumalani. Jumal on ülim monaad, kõikide kesksete monaadide keskne monaad. Leibnizi arvutusmasin korrutamiseks. Vasegravüür 1727. a

Leibnizi maailm Võimalikke maailmu on lõpmatu hulk ja Jumal võinuks luua neist ükskõik millise, ent kuna Jumal ise on täiuslik, lõi ta neist parima. Maailm, kus eksisteerib vaba tahe ja järelikult ka ebaõiglus ning kurjus, on parem maailmast, kus vaba tahet pole – seetõttu ongi täiuslik Jumal loonud maailma, milles on palju kurja. Voltaire pilkab seda seisukohta kohtlase filosoofi Panglossi kaudu filosoofilises jutustuses “Candide” Leibnizi skulptuur Oxfordis

Alexander Pope (16881744) Inglise poeet, keda tema kaasajal peeti ka filosoofiks; avaldas anonüümselt neljaosalise filosoofilise poeemi “Essee inimesest”, milles esitab oma eetika tuuma ning maailmapildi.

“Essee inimesest” Neli osa, kirja: “Inimese loomusest ja suhtest universumiga”, “Inimese loomusest ja suhtest iseendaga”, “Inimese loomusest ja suhtest ühiskonnaga”, “Inimese loomusest ja suhtest õnnega”. Pope kinnitab ja põhjendab maailma korrapära ja headust ning inimese õiget asendit selles (1. kiri). 2. -4. kiri käsitlevad, kuidas inimene saaks kosmilist harmooniat oma loomuses ja ühiskonnas järele aimata.

“Essee inimesest” 2. kiri: kuidas saavutada hingeline kooskõla, mis on aluseks vooruslikule elule, milles enesearmastus ja kired teevad koostööd neid suunava mõistusega. 3. kiri: inimene ühiskonnas, mis on rajatud enesearmastuse ja ühiskondliku armastuse koostööle. 4. kiri: õnn sõltub voorusest ja saab võimalikuks siis, kui enesearmastus teisendatakse inimese- ja Jumalaarmastuseks. Pope seletab maailma, elu Suure Olemise Ahelana, mis algab ussikesest ja tõuseb kõrgustesse Jumala juurde. Iga olend on lüli selles, asudes suurema ja pisema lüli vahel, jätmata ahelasse lünka – loodus ei tee hüppeid. Inimene on “maailma kuulsus, pilge ja

Jutt jäta vigasest maailmakavast: su õndsus sõltub sinu siunatavast. Pea silmas: Taevas õigel määral just on sulle andnud nõrkust, sõgedust. Siin sfääris oma uhkus endalt heida ja püüa, nii kuis oskad, õndsust leida: üks Jõud su iga sammu silmas peab, William Blake, su sünni- kui ka surmatundi teab. Muistsed ajad (1794) On Loodus kunst, mis sulle tehtamatu, on juhus suund, mis sulle Tõlge Märt Väljataga nähtamatu,

Immanuel Kant (1742— 1804) Saksa (preisi) filosoof; võtab valgustusfilosoofia kokku, ühendades valgustuse ratsionalistliku ja empiristliku arenguliini Rousseau’lt pärineva vabaduse ja kohustuse metafüüsikaga. “Puhta mõistuse kriitika” (1781): meie arusaamine maailmast ei tähenda veel seda, et maailm tegelikult selline on. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma

Kanti tunnetusteooria Me tajume asju ruumis ja protsesse ajas, ent ruum ja aeg ei eksisteeri omaette; nad on viis, kuidas meie maailma korrastame. Me vormime taju oma taju järgi. Et me lähtume ruumist ja ajast, ei tea me, kuidas kujutada ette asja nii, nagu ta omaette on – asja iseeneses. Ometi on niisuguste asjade maailm olemas, sest meie tajumusel peab olema allikas. Et inimesele nähtub kõik paratamatult ruumi ja aja vormis, on need “kaemuse puhtad vormid” usaldatavaks aluseks ka matemaatikale.

Kanti tunnetusteooria Peale kaemuse puhaste vormide on olemas ka sarnased mõtlemise vormid, kategooriad. Kujutlusvõime ühendab mõtlemise ja tajud ning teeb võimalikuks otsustused üldise ja üksiku kohta. Kujutlusvõime võimaldab teadlasel vaatlusi ennetada – püstitada hüpoteese. Kanti suur pööre tunnetusteoorias: tunnetus ei lähtu asjadest, mis kutsuvad tunnetavas subjektis esile muutusi, vaid subjektist, kes tema käsutuses olevates taju- ja mõttevormides asju uurib. Me ei tunneta maailma sellisena, nagu ta on

Kanti eetikaalased tööd: “Kommete metafüüsika” (1785) ja “Praktilise mõistuse kriitika” (1788). Inimmõistus loob ideid, nt hüve idee, mis ei puuduta empiirilist maailma ning annavad mõtlemisele suuna. Moraaliideed on üldkehtivad, inimkondlikud ideed ja seetõttu saab mõistus neid uurida. Meie vabadus neid ideid (ideaale) luua ning võime mõista mingi tegevuse moraalsust või ebamoraalsust tõstabki meid kui inimesi loodusest kõrgemale, võimaldab käituda

Kanti eetika Kõigil inimestel on võime ja seega vabadus asuda indiviidiülesele vaatekohale, võtta “inimkonna” vaatekoht. Just inimkonna vaatekohale asumine teebki temast inimese. Miski hea on mõistlik üksnes siis, kui seda saab pidada heaks üldiselt, kogu inimkonnale. Moraalimaailma valitsevad universaalsed ja tingimatud kõlblusseadused, mis tekitavad inimeses sisemise kohusetunde. Vabadusega kaasneb kohustus neid kõlblusseadusi järgida. Kõige väärtuslikumad on teod, mida inimene sooritab puhtast

Kanti “kategooriline imperatiiv” Inimene peab lähtuma käitudes sellistest põhimõtetest, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik. See ongi Kanti kategooriline imperatiiv: imperatiiv “Toimi vaid niisuguse maksiimi järgi, mille kohta võid sa ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks

Allikad 50 klassikut. Filosoofid. Mõtlejaid antiigist tänapäevani. Tea. Tallinn, 2003 Kalamees, Katrin. Maailmakirjandus. XVII–XIX sajand. Avita, 2009 Magee, Bryan. Filosoofia lugu. Varrak. Tallinn, 2000 Saarinen, Esa. Symposium. Filosoofiaõpik. Avita, 2003 Talvet, Jüri. Maailmakirjandus 1. Koolibri. Tallinn, 1995 Vikerkaar nr 11 -12/1999 Wikipedia artiklid Interneti-avarused