VALGUSTUSSAJAN D II Prantsuse valgustus TPL 2012 Valgustus

VALGUSTUSSAJAN D II Prantsuse valgustus TPL 2012

Valgustus Prantsusmaal XVIII sajandi keskel sai valgustusliikumise keskuseks Prantsusmaa. � Algul olid valgustajad valmis tunnistama maailma kui mõistusega kooskõlas olevat nähtust. � Inimene pidi eelkõige tegelema iseenda kõlbelise täiustamisega – end kasvatama. � Kui hakati kahtlema arukas maailmakorralduses, pettuti mõistuses, nii loomise mõistlikkuses kui ka inimese arukuses, püüti leida võimalusi ühiskonna revolutsiooniliseks ümberkorralduseks. � Valgustuse lõpus süveneti inimese sisemaailma, �

Prantsuse valgustajate olulisimad ideed: Vastuhakk autoriteetidele; � ratsionalism – usk inimese mõistusesse, arvamus, et loodus on mõistuspäraselt korraldatud; � rahvahulkade “valgustamine” – tähelepanu rahva harimisele, pandi alus pedagoogikateadusele; � kultuurioptimism; � tagasi loodusesse – loodusrahvad on palju tervemad ja õnnelikumad kui eurooplased; laps peab saama kasvada loomulikus süütus olekus võimalikult kaua; �

Puhta lehe täitmine � John Locke’i järgi sünnib inimene puhta lehena, valmis tõdedeta, ning kõik ideed saab ta tajude, kogemuste kaudu. � Seega, leidsid valgustajad, peab inimene ise teadmisi hankima, toetudes oma mõistusele. � Nad tõstsid mõistuse kõrgemale mis tahes eelarvamustest. � Et kodanikul oli tarvis üha rohkem teadmisi, tuli need kokku koguda – selleks sobis entsüklopeedia.

Entsüklopeedia � Esialgu oli kavas tõlkida prantsuse keelde üks ingliskeelne leksikon, ent Diderot eesmärk, kelle poole kirjastaja pöördus, oli ambitsioonikam: � entsüklopeediast pidi saama teos, mis õõnestaks iganenud doktriine ja näitaks inimvaimu arengut, mis hõlmaks kõiki olemasolevaid teadmisi kõigilt elualadelt. � Diderot tahtis muuta inimeste tavamõtlemist. � Teos esindab valgustuslikku mõtteviisi.

“Suur prantsuse entsüklopeedia” � “Suure prantsuse � � entsüklopeedia” (1751— 1772) väljaandmist Denis Diderot’ ja Jean Le Rond d’Alembert’i juhtimisel peetakse kogu valgustusliikumise tippsündmuseks. See oli valgustusajastu suurim ja mõjukaim teaduslik väljaanne, koosnes 17 teksti- ja 11 pildiköitest. Teose esmatrükki müüdi 4225 komplekti – ennekuulmatu hulk. Selle teose järgi nimetatakse prantsuse filosoofe

“Suur prantsuse entsüklopeedia” � Entsüklopeedia esitas artikleid teadusest, kunstist, kirjandusest, filosoofiast ning uuendusena “mehhaanilistest kunstidest” – käsitööst ja tööstusest. Illustratsioon entsüklopeediast: trükikoda.

� D’Alembert’i eessõna pani aluse teaduste jaotamisele humanitaar- ja loodusteadustek s.

“Suur prantsuse entsüklopeedia” � See oli esimene entsüklopeedia, mis koondas paljude nimekate autorite kaastööd, nt �Denis Diderot – peatoimetaja; majandus, mehhaanilised kunstid, filosoofia, poliitika, religioon, kokku üle 1000; �Jean Le Rond d'Alembert — kaastoimetaja; eessõna, matemaatika, füüsika, filosoofia, religioon, “Genf”; �Parun d'Holbach — loodusteadused, poliitika, religioon; �Montesquieu — osa artiklist “maitse”; �Jean-Jacques Rousseau — muusika,

“Suur prantsuse entsüklopeedia” Gabriel Lemonnier, Õhtu madame Geoffrini salongis. Maal kujutab entsüklopedistide diskussiooni.

“Suur prantsuse entsüklopeedia” � Entsüklopeedia levitas arusaama, et kindlaid teadmisi annab vaid teadus ja et igaüks peab harjuma ise mõtlema. � Entsüklopedistid ei tunnistanud poliitilise võimu autoriteeti vaimu- ja kunstielus. � Nad eitasid võimalust, et faktilise teabe allikaks võiks olla piibel ja religioon. � Seega mindi vastuollu peaaegu kõigi peamiste toonaste sotsiaalsete, poliitiliste ja religioossete tõekspidamistega.

“Suur prantsuse entsüklopeedia” � Teose ilmumist saatsid pidevad protestid, keelud ja rünnakud. � 1752 keelustati kaks esimest ilmunud köidet. Mme de Pompadouri eestkostel sai võimalikuks teose salajane jätkamine. � 1757. a avaldatud pamfletis kujutati filosoofe metslastena. �Samal aastal 7. köites ilmunud d’Alembert’i artikkel “Genf” õhutas Genfi elanikke teatriga tegelema. Järgnes äge diskussioon, Rousseau “Kiri d’Alembert’ile”. � 1759 keelustati taas kõik juba ilmunud köited, paavst mõistis teose hukka. �Salaja julgustas valitsus siiski tööd jätkama, nii et 1765. aastaks on ilmunud kõik tekstiköited.

“Suur prantsuse entsüklopeedia” Teos andis võimaluse väljendada tsensuuri poolt ohtlikuks peetud vaateid religiooni ja riigi kohta. � Autorid kavaldasid tsensorid üle, teeseldes naiivsust, kriitika peideti ülistuse taha; � rünnati ümbernurga: neutraalne või kiitev artikkel viitas teisele, milles oli juba varjatud rünnak, see omakorda järgmisele jne, kuni algse artikli sisu oli täiesti ümber lükatud. �

Illustratsioonid entsüklopeediast: orjaturg ja anatoomia.

Entsüklopeedia sõnum � Inimkond pole igaveseks samadesse hädadesse mõistetud, ta areneb. Edasi ei vii mitte religioon, mis alandab mõistuse ilmutuse ees, vaid mõistuse valgustamine. � Senini on progress avaldunud teadustes, ent sedamööda, kuidas filosoofia oma piire laiendab, peab ta hakkama avalduma ka teistes valdkondades: religioonis sallivusena, poliitikas vabadusena ning eelarvamuste kummutamisena, moraalis loomuliku eetikana, mis tooks inimkonnale õnne.

Filosoofide õhtusöök. Pildil on Voltaire, d’Alembert, Diderot jt.

Denis Diderot (1713 -1784) Prantsuse filosoof, satiirik, romaani- ja näitekirjanik, kunstikriitik; � entsüklopeediliste teadmistega mõtleja, � Prantsuse entsüklopeedia peatoimetaja. � Diderot’ portree Louis-Michel van Loo (1767)

Diderot’ looming � � � Aforismikogu “Filosoofilised mõtted” (1746) – põletati; “Kiri pimedatest nende tarvis, kes näevad” (1749) – kahtles jumala olemasolus – vangistati; filosoofilised dialoogid – materialistlikud vaated; Näidendid “Vallaspoeg” ja “Pereisa”; teatriteooria, kunstikriitika; romaanid (kõik postuumselt): “Nunn”, “Rameau’ vennapoeg”, “Fatalist

Montesquieu (1689 – 1755) Charles Louis de Secondat, Brède’i ja Montesquieu’ parun � Esimesi suuri prantsuse valgustajaid, filosoof, õigusteadlane, ajaloolane ja kirjanik. � Valiti 1728 Prantsuse Akadeemiasse. � Õieti

Montesquieu “Pärsia kirjad” (1721) Satiiriline kiriromaan, ilmus anonüümselt Amsterdamis. � Orient oli Prantsusmaal moes olnud juba 50 aastat: ilmusid reisikirjad, ilukirjanduslikud teosed, „ 1001 öö” tõlge. Ka Montesquieu teos sai kohe populaarseks. � „Pärsia kirjad” avasid Montesquieu’le kõigi salongide uksed, võimaldasid tal jätta riigitöö ja pühenduda loomingule. �

“Pärsia kirjad” Teos pani aluse uuele žanrile – filosoofilisele romaanile. � Montesquieu’ teoses külastavad kaks pärslast, Usbek ja Rica, Euroopat, eriti Prantsusmaad, ning muljetavad kirjatsi oma sõpradele nähtust. � Elu jälgitakse n-ö võõra vaatepunktist – see võimaldab piisavat distantsi, et näida objektiivne. �

“Pärsia kirjad” Romaani hoiab koos haaremiintriig: mustal ülemeunuhhil on tõsiseid probleeme Usbeki haaremi taltsutamisega tema äraolekul. � See andis teosele kergemeelse varjundi, mis oli enesekaitseks vajalik: sai liigse riskita režiimi rünnata, mida tõsisema teose puhul poleks sallitud; võimaldas anda kriitilise ülevaate kaasaja ühiskonnast. �

“Pärsia kirjad” Teos võrdles ida ja lääne ühiskonda, püüdes välja selgitada kummagi puudusi ja voorusi. � Montesquieu ei ülista kumbagi: lääs on ratsionaalsem, ida loomulikum; � � eelistab siiski lääne avatust, tsiviliseeritust ja liberaalsust ida suletusele, despootiale. � Epistolaarne (kiriromaani) vorm lubas liikuda vabalt teemalt teisele, vaadelda ühiskonda väga erinevaist vaatevinklitest.

“Pärsia kirjad” Usbek ja Rica kirjeldavad Louis XIV võimu loojakut ja tema surmale järgnenud aastaid. � „Pärsia kirjad” sisaldavad rea portreesid, mis on kirjutatud väga dünaamiliselt ja humoorikalt: maksurentnikud, nälgiv poeet, vana sõjamees, suursenjöör, rikkur, novellist jne. Samuti kujutatakse Pariisi elu ja stseene: kohvikud, salongid, Tuileries, Akadeemia (keha, millel on 40 pead, kõik täis arve, metafoore ja antiteese). �

“Pärsia kirjad” Käsitleb usu-, moraali-, poliitilisi küsimusi. � Montesquieu ei respekteeri midagi ega kedagi, on ühtviisi irooniline nii paavsti kui ka kuninga vastu, keda on kujutatud idamaise despoodina. � �Kritiseeris usufanatismi, õukondlaste kombeid, edevust, tühisust, moemaaniat jm. �Veel näiteks lahutusteema, rahvastiku vähenemine; vaated

“Pärsia kirjad” Montesquieu’ meelest peab ühiskonnakord lähtuma tervest mõistusest, valitseja vastutama rahva ees, seadused soodustama inimeste vaimset ja kõlbelist arengut. � Ta pakub välja oma nägemuse ideaalsest, voorusel rajanevast vabariigist. � „Pärsia kirjad” on originaalne teos, sest Montesquieu kasutab uut meetodit: � �vaatleb inimest spetsiifiliselt, st vastavalt tegevusalale, päritolumaale jms, mitte üldiselt; �toob ilukirjandusse tõsised poliitilised teemad, loob teooriaid, pakub välja reforme; � Uudne vorm: kerge, vaimukas, elav väljendus, iroonia.

„Arutlus roomlaste suuruse ja languse põhjuste üle” (1734) Ilmus Amsterdamis. � Teos on oluline uudse metoodika pärast: � Montesquieu käsitles ainet eelarvamusteta, lähtudes faktidest ning püüdes neid seletada; � püüdis leida sündmuste põhjuseid. � Selle teosega pani aluse ajaloolisele determinismile*. ______ � * õpetus kõigi nähtuste tingitusest

„Arutlus roomlaste suuruse ja languse põhjuste üle” (1734) � Suuruse põhjused: �sõjaliste asutuste tugevus: tehnika, organisatsioon, sõjaväeline haridus, distsipliin; �välispoliitiline osavus: põhimõttel „lahutada, et võita”, „jagada, et valitseda”; �sisepoliitiline tarkus. � Languse põhjused: �impeeriumi suurus: kodanikutunde kadumine provintsides; �kommete rikutus: uskmatus, luksusejanu, kadus autunne ja harjumus töötada. �Kujunes välja türannia, impeerium lagunes, distsipliin nõrgenes, mõlemad Roomad käisid alla.

Montesquieu “Seaduste vaim” (1748) � Ilmus Genfis ja sai kiiresti väga populaarseks: 1, 5 aastaga anti välja 22 trükki; � Euroopa mõjukaim sotsioloogiline ja õigusteoreetiline uurimus, entsüklopeediline teos; � paavst pani keelatud teoste

“Seaduste vaim” � Montesquieu lähtus postulaadist, et seadused on suhted, mis tulenevad asjade loomusest. Seega �seadused pole jumalikku päritolu vms; �seadused on vajalikud, mitte seadusandjate kapriisi tulemus; �nad tulenevad asjade loomusest, st konkreetseist tingimusist, mis varieeruvad vastavalt maale, nt valitsusest, kliimast, religioonist, tavadest, kaubandusest jne. � Teose eesmärgiks oli neid tingimusi ja seadusi uurida.

“Seaduste vaim”: seisukohad � Seadused peavad olema valitsusvormiga kooskõlas, kindlustama maa kaitsevõime, garanteerima võimu lahususe jm. � Seadused peavad arvestama kliimat, pinnavorme, kombeid, majanduslikke tingimusi, rahvaarvu, religiooni jm. � Eristas kolme tüüpi valitsusvorme: �vabariik – rahval (demokraatia) või osal rahvast (aristokraatia) on suveräänne võim; see valitsusvorm põhineb voorusel; �monarhia – valitseb üks monarh fikseeritud ja kehtestatud seaduste alusel; põhineb aul; �despotism – valitseb üks ilma seaduste ja normideta,

“Seaduste vaim”: seisukohad � Montesquieu pooldas konstitutsioonilist monarhiat, valgustatud monarhi, � võimu lahusust: seadusandlik võim kuulub kahekojalisele parlamendile, täidesaatev monarhile, kohtuvõim teatavaks ajaks rahva hulgast valitud inimestele. � kaitses inimõigusi, rahva vabadusi ja usulist sallivust: riigi eesmärk on tagada inimestele isikuvabadusi iga omavoli vastu. � M vaated olid väga liberaalsed ning

Voltaire (1694 – 1778) �François Marie Arouet, �prantsuse kirjanik, filosoof ja ajaloolane; �Euroopa valgustusliikumise juht. �Notari poeg, kes pääses tänu vaimuannetele ja teravmeelsusele varakult aristokraatide salongidesse. �Terav keel tekitas alatihti pahandusi, mistõttu sattus mitu korda Bastille’sse.

Voltaire ja Inglismaa � 1720. aastatel viibis pagenduses Inglismaal – sattus vaimustusse elukorraldusest, seltskonnast, kirjanduse ja teaduse olukorrast. �Inglismaa-muljeid koondavad “Filosoofilised kirjad” (1734), mis põletati Pariisi parlamendi korraldusel kui „religiooni ja heade kommete vastane“ ja mille Prantsuse kirjastaja heideti omakorda Bastille’sse.

Voltaire’i elustiil � � � Voltaire oli elunautija Leidis jõukaid ja mõjukaid sõpru, kelle hoolitsus andis võimaluse tegelda vaimutööga. Le paradis terrestre est où je suis. 1740 ndatel, kui Louis XV favoriit oli markiis Pompadour, olid head suhted ka õukonnaga: määrati kuninga historiograafiks ja kammerhärraks; valiti Prantsuse

Voltaire ja Friedrich II portree, Anton Graff (1781) 1750 -1753 viibis Voltaire Preisi kuninga Friedrich II juures. � Voltaire pooldas valgustatud monarhia ideed ning nägi esialgu Friedrichis õiget valitsejat. � Iseennast pidas Voltaire Friedrichi valgustusfilosoofiks. � Ta sai Preisimaal julgeoleku, ainelise heaolu (20 000 livrit pensioni) ja kõrge positsiooni: kammerhärra, Preisi orden. �

Ferney mõis, Voltaire’i residents alates 1758. aastast Voltaire kujundas lossi ja selle ümbrust, katsetas uusi põllumajanduslikke meetodeid, lasi ehitada siidisukavabriku ja parkimistööstuse ning põhjustas nii linna kasvu.

Voltaire Ferney’s Mõis sai omamoodi õukonnaks, � Voltaire’i külastasid kõikvõimalikud suur- ja vähemad vaimud, muutus oluliseks, kas oled Ferney’s käinud või mitte. � Voltaire sai legendiks: kuulus kirjanik, klassik, ajaloolane, füüsik ja filosoof, „kirjandusvabariigi“ valitseja. Kõik olid temast vaimustuses. Ta oli jõukas ja sõltumatu. � Kirjutas: kriitika, luule, kirjad, jutustused, tragöödiad, satiirid, pamfletid, � „Filosoofiline sõnaraamat“ (1764). � Voltaire’i eine Ferney’s Étienne Jeaurat, 18. sajand

Voltaire ja Calas’ protsess � Voltaire võitles oma töödes eelarvamustega, võimu kuritarvitamisega, omavoliga, usufanatismiga. � Tema sekkumine Calas’ kohtuprotsessi tõi kaasa postuumse rehabiliteerimise. Täpsemalt vt http: //en. wikipedia. org/ wiki/Jean_Calas

Voltaire’i triumf � 1778. aasta veebruaris, pärast � � � Louis XV surma Pariisi külastades (läks oma tragöödia etendusele) võeti Voltaire vastu kui rahvuskangelane Kogu Pariis tungles maja ees, kus ta peatus, ovatsioonid, valiti Akadeemia direktoriks, ühel etendusel krooniti laval tema büst. Voltaire suri sama aasta mais ja maeti Champagne’i, sest Pariisi teda matta ei lubatud. Alles revolutsionäärid otsustasid, et Voltaire’i põrm väärib Panteoni. Vaim oli võitnud võimu.

Voltaire’i vaated � � � � Voltaire oli tõeline valgustaja: ta tugines peamiselt Locke’i filosoofiale ja Newtoni teadmistele, ei pidanud ühtki autoriteeti iseenesestmõistetavaks, ei talunud eelarvamusi, uskus seda, mida sai tõestada. Jumalasse või mingisse algpõhjusesse, mis oli igal juhul mõistuslik, küll uskus, aga kirikut kritiseeris. Igasugune vägivald oli vastuvõetamatu. Teadlasena tundis tolle aja teaduste kõiki valdkondi, oli Peterburi Teaduste Akadeemia liige. Ajaloolasena lõi üldajaloo uurimise alused, kirjutas uurimusi Prantsusmaa, Inglismaa, Rootsi, Venemaa ajaloost. Oli kirjandusteoreetik, jurist, poliitik, oraator. Teda hinnati, austati ja kardeti kõigis Euroopa

Voltaire’i vaated Inimesse suhtus Voltaire skeptiliselt. Tema arvates polnud headus enesestmõistetav, inimene pidi ise endaga vaeva nägema. 1756. aasta � Lissaboni maavärin tõestas Voltaire’i meelest, et jumalale pole mõtet loota ja optimismiks ka põhjust pole. Ta kirjutas poeemi süütute hukkunute mälestuseks. � Maailm on küllalt kuri paik, selle korraldus ei allu mõistusele. Seetõttu ei tohiks inimene omalt poolt kurja juurde lisada, vaid peaks halva vastu võitlema. � Nõnda polemiseeris ta Rousseau’ga, kes vastas sellele poeemile kirjaga jumaliku ettehoolduse �

� Filosoofilised traktaadid: Voltaire’i looming � „Traktaat sallivusest“ (1763); � „Filosoofiline sõnaraamat“ (1764); � „Filosoofilised kirjad“ – 25 kirja religioonist, poliitikast, ühiskonnast, teadusest, filosoofiast, märkused Pascali „Mõtete“ kohta. Teoses näitab Inglismaad väga liberaalsena: palju ususekte, poliitiline parlamentaarsus, filosoofias mõistuse ülemvõim, teadustes esireas, kirjandus ei allu reegleile, kirjanikke austatakse. Nõnda kritiseerib kõiki samu valdkondi Prantsusmaal. � Ajalooalased teosed. Suhtus andmetesse kriitiliselt, uuris eelkõige, kuidas ühiskond majanduslikult ja kultuuriliselt arenes. � „Karl XII ajalugu“ (1731) – Karl nagu romaanikangelane, ent faktid õiged, tugineb dokumentidele, ajaloolistele allikatele, kirjadele jm. � „Louis XIV ajalugu“ (1751) – Ülevaade Euroopast enne Louis XIV, tema ajal, poliitika ja sõjad, Mazarin, valitsemine, võidud, kaotused, kohtusüsteem, majandus, finants, teadus, kunstid. Kiitis Louis XIV valitsusaega – nimetas valgustatud monarhiks – , mis andis võimaluse kritiseerida Louis XV-t. On siiski kriitiline

Voltaire’i looming „Essee rahvaste kommetest ja vaimust“ (1756) – kokkuvõte oriendi ajaloost (Hiina, India, Pärsia, Araabia) + üldine ajalugu Karl Suurest Louis XIV-ni. Tavad, asutused, kirjandus, kunstid, avastused, hinnangud kuningatele vastavalt nende valitsusaja kasulikkusele. Idee: inimkonna progress on võimalik mõistuse valgustamise abil. � Umbes 50 tragöödiat. Uue teema – idamaine eksootika; karakterikujutus siiski elutu ja süžeed skemaatilised. 18. sajandi Prantsusmaa tragöödialavade valitseja. � Poeemid, luule: filosoofilised luuletused, satiirid, epigrammid. � Kirjavahetus: 14 000 kirja valitsejatele, kirjanikele, näitlejatele, filosoofidele. Ka kirjades on irooniline, isegi sapine ja naeruvääristav, alati kriitiline, alati võitlev. �

Voltaire’i filosoofilised jutustused „Zadig“ (1747) – ühiskonna- ja usukriitiline teos; pilkab naiste kergemeelsust, meeste rumalust, kohtunike korruptsiooni, õukondlaste madalust, valitsejate pimedust, preestrite fanatismi. � „Mikromegas“ (1752) – inspireeritud Swifti “Gulliveri reisidest“ � „Candide“ (1759) – optimismiks põhjust pole (Leibniz), inimene peab lihtsalt kohanema oma eksistentsi viletsate tingimustega. Maailm on segane paik, elu absurdne, kangelane kistakse juhuslikult õnnetuste keerisesse. Igal pool võidutseb kuri ja halb: looduskatastroofid, haigused, rumalus, fanatism, pahe; varastavad kaupmeed, jõhkrad sõdurid, liiderlikud naised, julmad inkvisiitorid, tugevad elavad nõrkade ja naiivsete arvel. Väga pessimistlik. Lahendus: harige oma aeda. � „Kohtlane“ (1767) �

“Zadig ehk Saatus” (1747) � � � Sündmused toimuvad muistses Babülonis, seiklusterohke lugu räägib voorusliku Zadigi õnneotsingutest. Voltaire vihjab Zadigi teekonna kaudu, et maailm on täis inimlikku kurjust, tühiseid kirgi ja väiklust ning inimesed pole muud kui “üksteist õgivad putukad väikesel porikübemel”. Täiuslik kord valitseb ehk kusagil kõrgemate olendite seas, kuid siin maailmas peab inimene leppima oma saatusega, mis inimesest endast sõltub vähe. Õnne saavutada pole kerge,

Voltaire Ta oli enam kui inimene, ta oli terve sajand. (Victor Hugo) Voltaire eesti keeles: � filosoofilised jutustused “Zadig”, “Candide ehk Optimist”, “Mikromegas”, Kohtlane” (kõik Europeias); � “Filosoofiline sõnaraamat” � “Traktaat tolerantsusest” (Ilmamaa 2013) �

Tsitaate Voltaire’ilt Töö päästab meid kolmest halvast asjast: igavusest, pahedest ja puudusest. (“Candide”, 1759) � Igaüks peab harima enda aeda. Inimene pandi Paradiisiaeda selleks, et ta seal töötaks; järelikult pole inimene loodud jõudeeluks. Töötagem vastuvaidlemata, see on ainus viis muuta elu talutavaks. (“Candide”, 1759) � Parem jäägu süüdlane karistuseta, kui et karistada saab süütu. (“Zadig”, 1747) � Ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamus välja öelda. �

Jean-Jacques Rousseau (1712– 1778) � � � prantsuse filosoof, kirjanik; iseõppinu e autodidakt; entsüklopedist; ta ideed olid vastuolulised, subjektiivsed, omapärased; mõjutas oma loominguga saksa “tormi ja tungi” liikumist ja prantsuse romantismi;

Rousseau “Julie ehk Uus Héloïse” (1761) üks Rousseau’ peateoseid � kiriromaan; � tundeline armastuslugu Šveitsi kauni looduse taustal; � teost peetakse romantismi eelkäijaks; �

Rousseau “Émile ehk Kasvatusest” (1762) � pedagoogiline käsiraamat; � oma aja kontekstis on lähenemine uudne: Rousseau propageerib lapse individuaalsust arvestavat vaba arengut; teos on tugevasti mõjutanud hilisemaid kasvatusteooriaid; � teos põletati kirikuvõimude ja Pariisi parlamendi käsul.

Rousseau “Ühiskondlikust lepingust” (1762) � Autor kirjeldab, �traktaat kuidas algselt vabad (uurimus, loodusinimesed ühiskonna arenedes üksikküsimuse ja eraomandi tekke põhjalik tulemusel oma vabaduse ja õnne käsitlus) minetavad ning ühiskondliku leppe alusel riigi moodustavad.