ALPHONSE DAUDET GUY DE MAUPASSANT TPL 2013 Alphonse

ALPHONSE DAUDET & GUY DE MAUPASSANT TPL 2013

Alphonse Daudet (1840 -1897) Omaaegseid tunnustatumaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke; Sündis Lõuna-Prantsusmaal Nimes’is vaesunud siidivabrikandi perekonnas. Juba 15 -aastaselt oli ta sunnitud asuma tööle repetiitorina (abiõpetaja) Alais’ lütseumis. Paar aastat hiljem sai ta oma ajakirjanikust vanemalt vennalt raha, et sõita Pariisi kirjanduse alal õnne katsuma.

Alphonse Daudet 1858. aastal ilmus esikteos, luulekogu „Armunud”, mis äratas kohe huvi. (1857 ilmusid kõmulised teosed: G. Flaubert’i “Madame Bovary” ja Ch. Baudelaire’i “Kurja lilled”. ) Järgnesid lühijutud, mis avaldati 1866. aastal kogumikuna „Kirjad minu veskilt”. See raamat tegi Daudet’ kuulsaks üle kogu Prantsusmaa.

A. Daudet’ loomingust Täiesti vaba paatosest; omane on hammustav iroonia ja vaimukus; hoolikas vormivalik; harmooniline, silutud stiil; traditsioonisõbralik põhiolemus; käsitleb episoode ja tüüpe tõelisest elust, kus inetuse kõrval leidub ka ilu ja pahed ei suuda alati lämmatada voorust.

„Kirjad minu veskilt” Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud „Kirju minu veskilt”, on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud Oskar Lutsu „Kevadet”. Daudet' veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provence'i, trubaduuride maale, mille eredust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel.

„Kirjad minu veskilt” Vincent van Gogh “Maastik A. Daudet’ veskiga” (u 1888)

„Kirjad minu veskilt” Vincent van Gogh “Maastik A. Daudet’ veskiga” (u 1888)

„Kirjad minu veskilt”: „Luuletaja Mistral” Alphonse Daudet & Frederic Mistral Frédéric Mistral (1830 -1914) provanssaali luuletaja; oma keele ja Provance’i autonoomia eest võitleja, Nobeli preemia 1904.

„Luuletaja Mistral” Sellal kui Mistral mulle oma värsse luges selles kaunis provanssaali keeles, mis on rohkem kui kolmveerandi jagu ladina keel ja mida omal ajal kõnelesid kuningannad ning nüüd mõistavad vaid karjased, imetlesin sisimas seda meest, ja mõeldes, millise varena ta oma emakeele leidis ja mida ta sellega on teinud, kujutasin endale ette mõnda vana Baux’ printside lossi, nagu neid igal pool Alpille’mägedes näeb: ei enam katuseid, ei enam käsipuid paraadtreppidel, ei enam klaase akende ees, teravkaarte kolmiksiilud purunenud, vapikilbid väravatel sammaldunud, kanad lossiõues siblimas, sead peente sammaskäikude all püherdamas, eesel kasvavat kabelis rohtu nosimas /. . . /Siis aga ühel ilusal päeval armub ühe talumehe poeg nendesse suurejoonelistesse varemetesse ja saab nende lagastatust nähes väga vihaseks. Ruttu-ruttu kihutab ta kariloomad paraadõuest ja /. . . / aitab jälle jalule kunagise hiigelsuure palee, kus on elanud paavstid ja valitsejannad. See taastatud palee on provanssaali keel. See talumehe poeg on Mistral.

„Tartarin Tarasconist” Maailmakuulsuse tõi Daudet’le algul ajalehe jutusabas ning 1872. aastal raamatuna ilmunud „Tartarin Tarasconist”. Daudet pilab siin Lõuna. Prantsusmaa elanike kiitlemist, lobisemishimu, eneseületamist, seikluslusti ja argust. Lugejate nõudmisel kirjutas Daudet teosele kaks järge: „Tartarin Alpides” (1885) ja „Uus Tarascon” (1890)

„Tartarin Tarasconist” Kirjaniku loomingus on Tartarini seiklustel eriline koht. Tema sotsiaalkriitiliste teoste tsüklis on need lustakas kõrvalehüpe. „Prantsusmaal on igaüks veidi taraskoonlane, ” ütleb kirjanik oma teose epigraafis. Kuid ka paljudes teistes rahvastes ja meis endiski pole sugugi nii vähe taraskoonlikku, kui me seda arvame. Seetõttu olgem leebed vapra, võrratu ja õnnetu Tartarini suurte ja väikeste nõrkuste suhtes, enda juures aga püüdkem neid vältida. . .

„Sappho” (1884) Daudet’ parimaid romaane; kirjeldab meisterlikult tolleaegse Pariisi kombeid, peamiselt kirjanike ja kunstnike maailma; olulisel kohal naine, Sappho, kes on kinkinud armastust ja inspiratsiooni arvukaile oma rahva suurmehile, jäädes igavesti elama teoseisse, kuid hukkudes oma armastuse tõttu noore mehe vastu.

Eesti keeles ilmunud A. Daudet’ teoseid „Tartarin Tarasconist” (I osa 1928 / kõik osad 1966) „Kirjad minu veskilt” (1931/1938/1993) „Väikemees: lugu ühest lapsest“ (1932) „Sappho“ (1936) „Jutustusi“ (1938) „Kaunis Nivernaise“ (1938)

Daudet – lugejate lemmik ja inspiratsiooni allikas Daudet ‘ teosed on populaarsed laiemate rahvakihtide seas, neid võib nimetada rahvaraamatuiks. Daudet on inspireerinud režissööre, lavastajaid, heliloojaid, kunstnikke, nt Bizst’ muusikaline draama “Arlitar” pärineb veskilugudest, ballett “Alamprefekt vainudel” samuti.

Alphonse Daudet’ perekond Eugène Carrière „Alphonse Daudet ja tema tütar” P. -A. Renoir „Daudet abikaasa Julia portree” (1867)

A. Daudet oma abikaasa Juliaga (1883)

Alphonse ja Julia Daudet

Guy de Maupassant (1850 -1893) Eluaastate poolest oleks G. de Maupassant võinud olla G. Flaubert’i poeg; tema looming langeb samasse aega kui naturalist E. Zola oma; kirjanduslikke mõjutusi saab Guy de Maupassant G. Flaubert’ilt (põlglikuvõitu skepsis) ja teda peetakse prantsuse klassikalise realismi traditsioonide kõige vormikindlamaks jätkajaks.

Guy de Maupassant Pärineb Normandiast vaesunud aadliku perest; 1870. aastal Saksa-Prantsuse sõja puhkedes oli Maupassant 20 aastane ja nägi sõjas Teise keisririigi haledat lõppu – siit alates ei saanud Prantsusmaad enam Euroopa esimeseks suurriigiks nimetada. Sõjas osalemine teritas pilku, vabastas illusioonidest ja pakkus piirsituatsioone.

Guy de Maupassant’i looming 1880. aastal ilmus novell „Rasvarull”, millest alates võib Maupassant’i nimetada kutseliseks kirjanikuks. Järgneva kümne aasta jooksul ilmus 300 novelli, 6 romaani, lisaks reisikirju, artikleid, luulet. Kuus kriitilise realismi klassikasse kuuluvat romaani: „Pierre ja Jean“ (1888), „Üks inimelu“ (1883), „Bel-Ami“(1885), „Mont - Oriol“ (1887), „Tugev kui surm“ (1889) „Meie süda“ (1890).

Maupassant’i loomingust Maupassant oli kohati frivoolne, sentimentaalsete varjunditega; kunstilise tiheduse poolest jäi Maupassant G. Flaubert’ist maha. Küpsel perioodil loobus Maupassant naturalismist ja võitles selle äärmuste vastu, kuid arusaam inimesest kui pahelisest ning pimedaist instinktidest juhitud olendist läbib kogu tema loomingut.

Maupassant’i loomingust Maupassant käsitleb enam kui 300 novellis talupoegade, ametnike, väikekodanlaste, kunstnike ja kirjanike elu, toob halastamatult päevavalgele valitseva labasuse, omakasupüüdlikkuse, amoraalsuse ja silmakirjalikkuse, mis teeb inimesi õnnetuks. Autori suhtumine kangelastesse küünib sarkasmist südamliku kaastundeni: sageli kurbade, vahel traagiliste, ja ainult haruharva naljakate anekdootide abil sisendab Maupassant meile lihtsat tõde: inimene on egoistlik, omakasupüüdlik ja alatu olevus. Maupassant’i looming on väga ühtlane, lugemist väärib siin praktiliselt kõik.

Maupassant’i novellid Edgar Degas’ illustratsioon Guy de Maupassant’i teosele Maupassant’i novellid sarnanevad mingis mõttes Tšehhovi novellidega: autor kujutab väikesi inimesi, aga nad on tal eneseväärikad ja ta tunneb neile kaasa, lemmiktegelased on nt prostituudid. Eeskujulikult puänteeritud novellid on oma tasemelt tänaseni ületamatud. Kuula novelli „Ehe”. Loeb Silvia Laidla: http: //arhiiv. err. ee/vaata/klassikapaev-guy-de-maupassant-ehe

Maupassant’i romaanide tegevuspaigad Pärit provintsist, kuid elades Pariisis, vahetas Maupassant oma teostes pidevalt tegevusareene. “Mont-Orioli” kuurordiküla, “Elu” kolkalossi ja “Pierre’i ja Jeani” sadamalinnakese kõrval seisab “Bel ami” ja “Tugeva kui surma” pealinn. Nende kahe teose õhustik on väga erinev: „Bel ami” ajakirjanike ja ajakirjandusmagnaatide ning nende naiste ja armukeste tühised südamed panetuvad raha taga ajades ja elu põletades, samal ajal kui “Tugev kui surm” viib meid hoopis teise Pariisi tema suurilma.

Maupassant oma aja Pariisist Kirjanik Guy de Maupassant käis pidevalt Eiffeli torni restoranis söömas, põhjendades seda käiku lihtsalt: „See on ainus koht linnas, kus ma seda õudust nägema ei pea!” Seurat „Eiffeli torn”

„Bel-Ami” Illustratsioon teosele Klassikaline seeliku- ja varandusekütiromaan, aga ka poliitiline romaan (ajakirjanduse mõjujõust ühiskonnas). Romaani peategelane Georges Duroy pärineb vaesest maaperekonnast, tema isa on kehv külakõrtsmik. Ta on teinud mõningast sõjaväelasekarjääri ning peale seda otsustanud vallutada Pariisi kas või üle laipade: aste-astmelt ronib egoistlik Georges Duroy mööda karjääri- ja sotsiaalse austuse redelit üles, lükates samal ajal kõrvale kõik, kes ette jäävad.

„Bel-Ami” Välimuselt meeldib Duroy suurele osale naistele ja see loob võimaluse karjääriredelil tõusta, samuti soosib trügijat ühiskond. Äärmiselt ebameeldiv peategelane, kel puudub tarkus ja eetika, pälvib teose lõpuks kõik, mida ta on ihaldanud.

“Bel-Ami” Georges Duroy, kes ajapikku muudab oma nime du Royks. http: //www. youtube. com/watch? v=Hl. Fl. ZVLG 46 c

„Mont-Oriol” Tegevus toimub väikeses suvituslinnas. Keskne probleem: kuidas rajada tulusat ettevõtet? Selle teenistusse rakendatud reklaam, inimeste kergeusklikkus, nendega manipuleerimine annab suhtedraama taustal hea pildi ajastust. Tegu on Maupassant’i ainsa romaaniga, kus kirjeldatakse mehe ja naise vahelist kirge ja pretensioonitut armastust, kuni selgub, et naine on rase.

Lühiromaan „Pierre ja Jean” Maupassant pidas teost oma parimaks: “Püüdsin anda elust reaalsemat pilti kui reaalsus ise. ” Alexandre Dumas noorem on selle teose kohta kirjutanud kurikuulsa maksiimi: “Abieluahel on sedavõrd raske, et selle kandmiseks peabki kahekesi olema, mõnikord kulub ka kolmanda abi marjaks ära. ”

„Tugev kui surm” Romaan (1889) ilmus eesti keeles esmakordselt 1930. aastal. Teose peategelaseks on tuntud kunstnik, keda seob armusuhe kauni seltskonnadaamiga, kellest kunstnik on aastaid tagasi õnnestunud protree maalinud. Nende rahulikult kulgevasse ellu tekivad pinged, kui Pariisi naaseb daami tütar, kes on emaga väga sarnane. Guy de Maupassant

Maupassant kuulsusest Maupassant väitis, et alati pole kuulsa kirjaniku staatus välja teenitud, näiteks kolm võimalust, kuidas kuusaks saada: avaldada end ajakirjas Revue de Monde, saada auleegioni orden või olla valitud Prantsuse Akadeemia liikmeks. Maupassant lõpetas oma elupäevad Passy’ närvikliinikus ja on maetud Montparnasse’i kalmistule.

Maupassant’i monument ja haud Pariisis