XVII SAJANDI PROOSAKIRJANDUSEST TPL 2013 Hans Jakob Christoffel

XVII SAJANDI PROOSAKIRJANDUSEST TPL 2013

Hans Jakob Christoffel von Grimmelshausen (1621— 1676) Põlvnes vaesunud aadlisuguvõsast; lapsepõlve- ja noorusaastad langesid Kolmekümneaastase sõja aega; Pidas mitmeid ameteid: sõjaväes kirjutaja, trahteripidaja, kohtuametnik; .

“Simplicissimus” (1668— 1669) Täispealkiri: “Saksa Simplicissimuse seiklused, teisisõnu : ühe veidra vagabundi elulugu, kel Melchior Sterfels von Fuchsaim nimeks, et kus ja mis moel ta siia ilma sündis ning mida siin nägi, õppis, oma nahal tunda sai ja kannatas, nagu sellestki, miks ta siinsest ilmast vabatahtlikult loobub” Raamatut tutvustab Peeter Helme: http: //klassikaraadio. err. ee/helid? m ain_id=1174723&lang=

“Simplicissimus” Romaan „Saksa Simplicissimuse seiklused“on üks väheseid teoseid saksa barokk-kirjandusest, mis on jäänud huviga loetavaks tänapäevani – see on esimene saksa romaan tänapäevases tähenduses. Selle kangelane on lihtsameelne „mees metsast“, kes teeb läbi elu kirevad tõusud ja langused, et lõpuks pärast kõiki pettumusi erakuks hakata. Taustaks on koletu Kolmekümneaastane sõda Saksamaal, milles Grimmelshausen noore poisi ja mehena ise osales – siit ka kirjelduste haarav autentsus ja realism. Kristlikust meeleparanduskirjandusest, hispaania kelmiromaanist, rahvalikust entsüklopedistikast ja eulenspiegellikust rahvaraamatust innustust ning eeskuju saanud romaani autor avati pseudonüümi tagant alles 19. sajandil.

“Simplicissimus” Juba kirjaniku eluajal mitme trükini jõudnud teose menu on jätkunud sajandeid. Lugedes maksab muidugi meeles pidada, et kirjutatud on raamat 17. sajandil – märksa varem meie esimesest piiblitõlkest. Nii nagu Grimmelshausen kirjutas oma aja tavakeeles, mis praegu nõuab üksjagu filoloogilisi seletusi, on ka tõlge tehtud meie aja eesti keelde, ilma seda eriliselt arhaiseerimata. See pole teaduslik, vaid järelsõnaga rahvaväljaanne üksnes hädapäraste kommentaaridega.

Tõlkija Mati Sirkel “Simplicissimuse” fenomenist Esiteks kahtlemata võimes ajastut hästi tabada. Teiseks selles, et tegu on just nimelt selle ajastu, 1618 kuni 1648 väldanud Kolmekümneaastase sõjaga. On väidetud, et teatud iseloomujooned saksa rahvuslikus olemises ulatuvad tagasi sellesse niisama uskumatusse aega kui varem mainitud Austria-Ungari impeerium. Kolmekümneaastast sõda, mis jättis endast säärased jäljed, et neist sai üle – kui kõigest saadigi üle – alles sajanditega, kirjeldab Grimmelshausen usutavalt. Eelkõige on põhjus ju selles, et ta oli selles osaline kõige vastuvõtlikumas eas, paisati noore poisina kogu hulluse keskele, mille ta kaasa tegi.

Tõlkija Mati Sirkel “Simplicissimuse” fenomenist Kolmandaks ei saa kirjandusest rääkides üle ega ümber andest. Ja mulle tundub, et kogu Grimmelshauseni harimatusest hoolimata – või siis just tänu sellele, kuna mainitud heroilis-galantsed loheromaanid olid kõik ülimalt haritud – on “Simplicissimus” haarav ja veenev praeguseni. Teatavat edvistamist Grimmelshausenil muidugi esineb – ta loetleb näiteks autoreid, keda on väidetavalt lugenud… Ma ei hakanud iga nime joone all seletamagi, sest mitte kõikidel tekstis esinevatel isikunimedel ei ole sisulist tähendust, vaid see on kaup autori edevuse laadal. Kaldun tõesti oletusele, et “Simplicissimuse” värskus püsib tänapäevani sellel, et Grimmelshausenil puudusid ülepakutud intellektuaalsed ja esteetilised ambitsioonid. Ta püüab näidata ise kogetud reaalsust, mitte niivõrd spekuleerida, nagu teevad tema kaasaaegsed, ja see hoiabki teose värskena. Intervjuust Eesti Ekspressile 11. 02. 2011.

John Bunyan (1628— 1688) Aktiivne puritaan (s. t usuranguse pooldaja), baptistist jutlustaja; Teda kiusati tema usuveendumuste tõttu taga (istus vanglas 12 aastat); 1675. aastal, kui ta taas vangis istus, alustas ta oma kuulsaimat teost “Palveränduri teekond”, mis võistles populaarsuselt piibliga. See teos on lihtsas ja rahvale arusaadavas keeles jutustatud unenägu.

Toomas Raudam “Palveränduri teekonnast”: «Palveränduri teekonna» kohta on EEs kirjas, et see on vagajutt. Mul oli juba ammu kahtlus, et ENE oli parem kui EE; nüüd said need kahtlused kinnitust: pole ta ei vaga ega ka jutt. Vaga on see, mis on igav, «Palveränduri teekond» pole seda ühelgi juhul. Jutt on see, mis ei kesta kaua, «. . . teekond» aga kestab kaks osa, kokku 432 lehekülge ega lõpe päriselt siiski, lugejale öeldakse adieu, mis sõna-sõnaliselt tähendab küll jumalagajättu, kuid kõlab nagu jällenägemist. Vähemalt eesti keeles küll. Veel on «Palveränduri teekond sellest maailmast tulevasse unenäo võrdpildis» kohta öeldud - pealkirjas eneses - , nagu oleks tegu unenäoga. Seda ei ole ta kohe kindlasti mitte. Kõike muud, olgu või jutt või olgu vaga, ainult mitte uni. Und kasutab Bunyan nagu professionaalne romaanikirjanik kunagi - kilbina, mis on ühtlasi peegel.

Toomas Raudam “Palveränduri teekonnast”: «Palverändur. . . » on mõistulugu. See on õige. Vast selle vahega, et ta pole õõnes nagu paljud tänapäevased allegooriad, vaid täidetud reaalse eluga. «Palverändur» on läbi ja lõhki katelsepp, nii võiks öelda küll. «Palverändur» on põnev raamat, mis on hästi eesti keelde tõlgitud. Nii on kõigem öelda. Sest mitte ainult tõlge ei hiilga, vaid ka kommentaarid, John Bunyani kompaktne elulugu ning järelsõna. Nagu üks hiilgav olend hiilgama peabki.

“Palveränduri teekond” Kristlast saadab teekonnal Evangelist; Ta kohtub oma teekonnal Vagaduse, Tarkuse, Paganluse, Paavstluse, Kõneosavuse, Nimekristlase, Rahaahnuse jt tegelastega; Tema teekond viib Hävingu Linnast läbi Alanduse Oru, Surmavarju Oru, Meeleheite Mülka, Edevuse Laada ja Kahtluse Lossi Igavesse Linna. Idee: palveränduri teekond on inimese hinges toimuv kõlbeline selginemine. Teos on andnud inspiratsiooni W. Thackerayle (XIX saj inglise realist) romaani “Edevuse laat” ja K. Ristikivile (XX saj eesti ) romaani “Hingede öö” kirjutamiseks.

Teekond Hävingu Linnast Jumalikku e Igavesse Linna

Bunyani “Inimese teekond” NO 99 s Anne Türnpu lavastuses oli Bunyan pandud kõnelema nii inimese kui kunstniku loometeest, selle kujunemisest ja arenemisest. Religioosse mõtlejana juurdles Bunyan peamiselt inimese eetiliste valikute üle. Lavastus püüdis vältida didaktilist moraliseerimist ning käsitles lakooniliste, kuid sisenduslike sümbolitega teatud inimsaatuse põhiteid. Peaosatäitja Ott Sepp põikles keelitajate teelt, kõndis raskusi kandes, otsis oma väravat. Huvitaval kombel olid lavastusest välja jäänud Bunyani kõige otsesemalt kristliku religiooniga seotud mõtted. Anne Türnpu sõnul hakkaski autoreid aeg-ajal häirima Bunyani "liigne puritaanlus", mistõttu kaasati ka Uku Masingu tekste. Esietendus 11. märtsil 2005.

Foto Anne Türnpu lavastusest “Inimese teekond”

“Palveränduri teekond” filmikunstis 2008. aasta modrniseeritud versioon http: //www. youtube. com/watch? v=V_c 22 M_Z 9 jc