nna Haava pilased Aljona Fedjukevits ja Sergei Romanov

Аnna Haava Õpilased Aljona Fedjukevits ja Sergei Romanov 11 b

Sisukord 1. Pealeht 2. Sisukord 3. Sisukord 2 4. Sisukord 3 5. Anna Haava 6. Lapseplv ja noorus 7. Loomingulise tee algus. Mis juhtus pärast kooli? 8. Päikeselist laulukevadet ja loomingulist edu hakkasid peagi varjutama traagilised sündmused. 9. Vabakirjanikuna Tartus 10. Ühiskondliku aktiivsuse kasvu kinnitab luuletaja sekkumine ajajärgu kirjanduslikku võitlusesse. 1910. 11. Artikkel „Pessimismist ja maailmakodanlusest” 12. Anna Haava looming 13. Romantilised tundelaulud. 14. //-//-// 15. Kevad toob kaasa suure õnneõhina. Nii leiab laulik igatsetud elutäuse armastustundes ja jõuab “Luuletuste” perioodi kõige valdavama teema juurde. 16. Luuletused 17. Romantismi traditsioonid 18. Nimetatud aspektid on Haava armastusluule avastuseks ja p’risosaks. 19. Kogu maailma ilu ja ohtusid aimav tundetulv on andnud vihu kõige kaunimad luuletused „Ei saa mitte vaiki olla”, „Küll hiilgavad tähed”, „Oh, ma isegi ei tea”, „See oli ilusal õie kuul”, „Küll oli ilus”.

Hoidmine #2 20. Kolmanda vihu kõige kunstiküpsemad luuletused on Anna Haava loonud suurest iluigatsusest, oma ammusest saatjast. 21. Talveöö on täis sügavat rahu, kuid inimsüdame igatsused, mis on kätketud sesse luuletusse, ei rahuldu sellega. 22. Uudse elemendina ilmuvad vaadeldavasse kogusse iroonilised pilkesalmid epigoonlike laulikute ja silmakirjalike ühiskonnategelaste kohta („Konnad”, „Vaenuvalla mehed”), mis oma vaimukate puäntidega annavad aimu luuletajas peituvast satiirisoonest. 23. Tema värsis tahab lugeja tihti midagi retuseerida, kohendada, nagu rahvas seda lauludes mõnikord on teinudki, parandedas näiteks „Kõik kulsed kullerkupud. 24. „LAINED” ja „RISTLAINED”. 25. Värsside rohkus. Tegelikult andis Haava pahandavast Ballastist hoolimata ajajärgu poeetilisele mõttele paljugi täisväärtuslikku ja edasiviivat. 26. „Põhjamaa lapsed“ (1913). 27. Avaruse ja mitmekülgsuse püüdu näeme intiimsete tunnete ringis. 28. Suurte ühiskondlike murrangute jälil ilmunud kogu „Meie päevist“ (1920) kahestub pealtnäha samuti intiimsete ja sotsiaalsete tunnete võrdseks pooleks. 29. Esmakordselt jõuavad siin niisuguse selgusega Haava luulesse vaese igapäeva üksikasjad – katusekamber, tõmbetuul, reuma. 30. Hilisluule. 31. Keset kibedat võõrdumist jõuab Haava sügava patriotismini kodumaa mulla kujunud kaudu.

Hoidmine #3 32. Oma enamuses ei ole viimaste kogude luuletused saanud kunstiliselt mõjuvaiks tervikuiks. 33. Proosa. 34. Veelgi läbitungivamaks osutub kirjaniku pilk novellis „Miks Ludvi Puusepp naist ei võtnud“. 35. A. Haava loomingu tähtsus. 36. Romantilise isikuluulega avas Haava sajandilõpu lüürikas uusi perspektiive. 37. Noor Anna Haava 38. Anna Haava elukoht Tartus Õpetaja tänaval. 39. Vana Anna Haava oma 90 -aastasel sünnipäeval 40. Ilustratsioon kogust “ Nõmmelill” (V. Tolli 1964) 41. Anna Haava käekirja näide 42. Kirjanduse nimekiri

Anna Haava

Lapsepõlv ja noorus Põline Haavakivi veskitalu Kodavere kihelkonnas Pala vallas, kus tulevane poetess, kodanikunimega Anna Rosalie Haavakivi, 15 oktoobril 1864. aastal sündis, asus vaheldusrikkas looduslikus ümbruses. Perekonnapärimuse järgi asutanud talu Alutagusest pärast Põhjasõda sisserännanud perekond. Vähearvulisse vabatalupoegada hulka kuulunud esivanemad panid aluse talu jõukusele, Anna Hava isa Joosep Haavakivi oli talu seitsmes pärija. Koos jõukusega valitses perekonnas silmapaitsev kultuurihuvi. Kirjaniku vanaisa asutanud Haavakivile kodukooli, kus õpetust andnud keegi üliõpilane Tartust. Tartus oli olemas enam-vähem kõik tolleaegne eestikeelne kirjavara. Joosep Haavakivi võttis osa Tartu Põllumeeste Seltsi tegevusest, käis "Vanemuise" seltsi kõnekoosolekutel ja oli teravalt meelestatud mõisnike vastu. Hariduse- ja kulturialgete kõrval hoiti perekonnas au sees patriarhaalseid traditsioone. Talviste käsitööde juures ja suvistel laupäevaõhtutel vesteti jutte, loeti äsjailmunud "Kalevipoega" ja lauldi peremehe viiulimängu saatel.

Loomingulise tee algus. Mis juhtus pärast kooli? Pärast kooli lõpetamist otsis Haava kontakti Tartu rahvuslike ringkondadega. „Postimehe” toimetaja K. A. Hermanni laulukooris ja tema majas liikuvas seltskonnatutvus ta muusikaandelise teoloogiateaduskonna üliõpilase Jaan Lellepiga. Vastastikusest kiindamusest puhkenud tunded ajendasid 1885 -1886 Haava kirjutama armastuslauale. Need tunded kujunesid tema esimese loominguperioodi tähtsaimaks inspiratsiooniallikaks. Koos luulepuhanguga algas 20 -aastasel Haaval tolleaegse haritud naise raske võõitlus teenistuse leidmiseks. Tema tööjõudu vajas esialgu ainult lasteaed. Tutvunud seal kasvatustööga, asutas Haava ise väikese kostikodu koolilastele ja andis lisaks eratunde. Samal ajal tegi „Postimees” Anna Haava kirjanikunime all 1886. aastal debüteerinud laulikneiu üle maa tuttavaks. „Laulu- ja Mängulehes” läksid mitmed tema luuletused juba viisistatult rahva hulka. 1888. aastal ilmus „Luuletused” 1, millele kiiresti järgnes „Luuletused” 2 (1890) ja hiljem „Luuletused” 3 (1897). Soome ajakirjanduses avaldati kõrvuti Koidula luuletustega tõlkeid ka Anna Haavast.

Päikeselist laulukevadet ja loomingulist edu hakkasid peagi varjutama traagilised sündmused. Seitsme aasta jooksul mattis Haava oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Teenistusmure viis Haava 1894. aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks. Kaotusterikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J. Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Haava katkestas nüüd kõik suhted ja kirjavahetused ning otsustas ennast matta haigete vanainimeste põetamise töösse Peterburi-lähedases diakonissiasutuses. Sellest „manala eeskojast” pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama seal veskirentnikuks hakanud venda. 1904. aaastal tuli raske haigus, mis luuletaja aastaks voodisse köitis.

Vabakirjanikuna Tartus Haigusest võitu saamisega ärkas ootamatult uus tööhoog, huvi elu ja ühiskonna vastu. Lühikese ajaga valmis mahukas luuletuskogu käsikiri. Haava asus nüüd kutselise kirjanikuna alaliselt Tartusse, elatudes esialgu tõlketööst. Varsti aga ilmusid uued luuletuskogud –“Lained” (1906), “Ristlained” (1910), “Põhjamaa lapsed” (1913), “Meie päevist” (1920) ja proosaraamatuke “Väikesed pildid Eestist” (1911). Tõlkijana jn ta maailma kirjanduse klassikast vahendanud Shakespeare’i “”Suveöö unenäo”, Sofokles. Hofmannsthali “Kuningas Ödipuse”, Goethe “Egmonti”, Schilleri “Wilhelm Telli”, rea noorsooraamatuid, nagu “Asmus Semperi noorusmaa” jm.

Ühiskondliku aktiivsuse kasvu kinnitab luuletaja sekkumine ajajärgu kirjanduslikku võitlusesse. 1910. Aasta hakul käis kahest „Postimehe” numbrist läbi Anna Haava „Lahtine kiri mademoiselle Ruthile”. Haavat irriteeris „Noor-Eesti” 3 albumis ilmunud Randvere „Ruth”, eriti nimitegelase moraalitrotsimise tagant kummitav sotsiaalne nihilism. Ta meenutas luksuslikule vaimuaristokraadile leivamuret ja avas ebalematult kõigi mõeldavate võludega ehitud ideaalnaise teisi palgepooli: ilus hetäär, seltskonna parasiit, ilma tööta ja ilma kohustusteta. „Teie ei ole vaba, ei ole iseseiv, sest kuldahelad kõlisevad”. Individualistlikule intelligendikujule vastandas Haava õnne nimel võitlevad haritlased, „kellel kulmud kuumavad töös”.

Artikkel „Pessimismist ja maailmakodanlusest” Samuti nagu Ruthi asotsiaalus, sündis Haavat sulge haarama ka rahvuslike traditsioonide põlgamine ja väliskultuuri eeskuju ületähtsustamine, mida „Noor-Eesti” tegevuses reaktsiooniajal esines. Artiklis „Pessimismist ja maailmakodanlusest” (1913) tunnustab Haava „noorte” tõhusat tööd stiili alaa, kuid leiab kahetsusega, et neil ei ole usku oma rahvusse. Ta võtab kaitse alla rahvusliku kultuuri alussamba „Kalevipoja”, mida mõned noored literaadid teravalt kritiseerisid. Need sõnavõtud kõnelevad demokraatliksest põhimõtetest Haava kirjanduslikes vaadetes. Kuid rahvuse idealistlik tõlgendamine, ühtse psüühilise laadi pidamine peamiseks rahvuse tunnuseks, samuti sotsiaalsete suhete ebamäärane mõistmine vähendas Haava väljaastumiste mõjukust.

Anna Haava looming Anna Haava värsiloomingus, mis läbib peaaegu seitse aastakümmet, võime eraldada põhiliselt kahte järku. Nende piir langeb ühte sajandi künnisega. Sinnapole jääb noore poetessi laulukevade “Luuletuste” kolme vihuga (1888 -1897); uut ajajärku alustab pärast autori eludraamast tingitud vaikimist luuletuskogu (Lained (1906). Vahejoone tõmbamist õigustavad muutused nii loomingus eneses kui ka selle mõius eesti kirjanduse arengule. Möödunud sajandi lõpukümnendite olukorras oli Haava noorusluule uue tee avajaks ja arengu edasiviijaks. “Lainetest” alates tuleb Haava luules ilmsiks lähenemine objektiivsele kujutlusviisile, omandab kindla koha realistlik ühiskonnakriitika. Kuid sotsiaalsete ülesannete arvestamise püüdest hoolimata ei suutnud Haava uuel ajajärgul säilitada sajandi lõpul omandatud kohta eesti luules.

Romantilised tundelaulud. A. Haava noorusluule kõige olemuslikumaks elemendiks, mis määrab meetodi ja põhilised teemad, on tunglemine seletamatute vastuolude maailmast unistuslike ideaalide poole. Sellel tungil on palju nimesid, kuid ikka võib temas ära tunda luuletaja rahutut saatjat lapsepõlvest alates, mille kohta ta oma mälestustes kirjutab: “Ning selles enesele arusaamata kimbatuses ärkab lapse hinges nimetu igatsus lepitava või lunastava järgi – Ihkas näha, tunda, eleda midagi uut, mingit nii kaunist, harmoonilist, et keegi ega miski teiste kasuks ega hääoluks ei kannataks. ” Talle avanev terav konflikt tegelikkuse ja ideaali vahel toob maailmavalulise pinge tema esimestesse värsikogudesse. Heine “Laulude raamat”, J. Wolfi ja E. Geibeli luuletused, mida Haava tõlkis, aitasid tal mõista omaenese südame käsku. Tema maailmavalu meeleolusid koormasid küll ka religioossed ja biidermeierlikud mõjud.

Siiski leiab Haava elava tundejõuga kujundeid, mis kannatava südame nimel tõstavad protesti maailma kalkuse vastu. Nii menutab sügissadu talle lakkamatuid inimpisaraid: ”Üks nutukahin /Käib üle maa. / Sa kuuled seda /Ka tahtmata” (“Sügise”). Tarretavas sügistuules lendab üle nõmme kaebav lind (“Linnuke”) ja laulik peab karjatama halastamatu tormi vastu: ”Kas küllalt ju ei saa! /Mul pole rauast rind, /Ma olen laululind, (“O, kuhu lähen ma!”). Need lodussümboolikale rajatud lihtsad värsid mõjuvad lugejasse kõige pealt sooja poeetilise intonatsiooniga. Selle maailmavalu, mida tajume “Luuletuste” esimestes vihkudes, on harmooniajanulises hinges tekitanud võõrastus sünge tegelikkuse ees, mille muutmiseks luuletaja ei näinud võimalusi. Inimesele vaenulikule maailmale suudab luuletaja vastu seada ainult unistuse ja igatsuse jõu. Vahel seostuvad poeetilise kujundigareligioossed kujutelmad, kuid mõtisklused maiste kannatuste taevasest tasust ei köida Haavat kauaks. Tõelise poeetilise ideaalina välgatab luuletaja muremõtetesse maine ilunägemus: “Kaugel lainte laia taga/… Haljendab üks inemaa”, või siis palutakse tuulelt tiibu, “Et ma jõuan sinna male, / Mis kord lehvis koidikul”. Kuid siis hakkab õrnalt kõlama mõistatuslik heli, nagu oleks inemaa päris lähedale tulnud:

Kevad toob kaasa suure õnneõhina. Nii leiab laulik igatsetud elutäuse armastustundes ja jõuab “Luuletuste” perioodi kõige valdavama teema juurde. Tänu talendile ja romantismi esteetilise imperatiivi järgmisele pole see tolleaegses luules kõige levinum teema Haaval väheütlev armastus üleüldse, vaid muutub elavast tundest ja inimhingest kõnelevaks poeesiaks. Haava armastusluule kõige omapärasemaks jooneks on armastustunde ühinemine siira igatsusega headuse ja ilu järele. Tema armastuslaulude hulgas on kõige iseloomulikumad need, milles armastust vaevalt et nimetataksegi, mida täidab ainult nimetu aimdus suure õnnelähedusest (“Ära küsi”). See teeb alandlikuks ja heaks, vabastab egoistlikust minast, paneb kõlama haruldaselt pehmed, soojad toonid luuletustes “Uinu”, “Ära ärata!”, “Õhtul”. Pettumusohu eest püütakse südant kaitsta keeldumuskibiga (“Võin”), sealsamas aga murdub trots piiritu tundmuse tingimusteta tunnistamiseks, mis just sellisena mõjub vabastavalt. Luuletustes “Lill” ja “Nõmmelill” on Haava väljendanud looduse hingestamise kaudu inimese ja looduse ühtsust. On vaja meenutada Heine tuntud luuletust lootose armastusest kuu vastu, et mõista Haava loodusehingestuse omapära. Haava kujundites pole Heine muinasjutulist õrnust ja ilu, kuid selle asemel on tema värssides tükike tõelist nõmme ja laant:

Luuletused Kanarbikus kasvasin, Tuli päike, tulisilm, Sambla süles sirgusin. Teiseks, teiseks läks kõik ilm. Kaste külm mind kaisutas, Laani hakkas hiilgama, Pilve puhkel paisutas: Õhud õrnad õõtsuma, Olen nõmmelill. Ilutsema ma. (Nõmmelill) Näe, mis lendab, lehvib läbi ööde, Luige tiivul, - kohab akna all? Kas jn arm, kas surm, kas ime-sõnum? Süda põues mul on põksuval. (Näe, mis lendab, lehvib läbi ööde)

Romantismi traditsioonid Romantismi traditsiooni kohaselt langeb rõhk sümboolsele tundekujutuseleja loodusesse haaravais värssideski on napilt konkreetsel kirjeldust. Ent ometi tunneme “Lilles” lille unenäo umber päris ilmsi sumeda laaneöö rahustavat lähedust. Siin paneb ennast maksma Haavakivi metsade mälestus, luuletaja kunagise talupojakodu sissekasvamine suurde loodusehingestuse suur konkreetne sisendusjõud. Mida eriti tajume luuletuses “Nõmmelill”, on seletatav luuletaja sügava looduseusaldusega. Haava romantiline loodusetaju pole sünnitanud iseseisvat loodusluulet, kuid “Nõmmelillest” on see teinud Haava rahvapäraselt peitlike armastuslaulude näite.

Nimetatud aspektid on Haava armastusluule avastuseks ja p’risosaks. Rahvalaululiku tundepuhtuse ühinemine romantilise tunglevusega annab”Luuletuste” esimese vihu armastuslauludele nende äravahetamatu näo. Teises vihus tuleb sisse jagamatu tunde kahestumine. Õnne suurusega võrdsekssaab kaotusekartus. Armastuse kaitsmine vastuarmastusest loobumise hinnaga viib iseennast hävitava hüüatuseni: „Mispuutub see sulle, et armastan sind!” Kõige üle valitseb haavalik hingestatus, üleolek puhtmeelelisest, armastuse lähedus hinge loovatele jõududele. Teadmine teise inimsüdame vastukõlast annab elule uue väärtuse, äratab tahte paremaks saada (Siis olen parem inime”). Ka õnnetul armastusel on tiivad, mis kannavad üle tühjuse ja väikluse: Ses armus sai laulule küpseks mu rind, Mu isamaa, emakeel leidsivad mind.

Kogu maailma ilu ja ohtusid aimav tundetulv on andnud vihu kõige kaunimad luuletused „Ei saa mitte vaiki olla”, „Küll hiilgavad tähed”, „Oh, ma isegi ei tea”, „See oli ilusal õie kuul”, „Küll oli ilus”. Luuletuste” kolmandat vihku varjutab kalli inimese raskest haigusest esilekutsutud kalmuline palve meeleolu. Kogu algab religioosselt ja lõpeb otse piibellikke pealkirju kandva tsükliga. Kuid ka neis lõikudes on hetki, kus inimlik traagika uhkab religioosseist üle, neid enda alla mattes ja tühistades. Siis sünnivad luuletused maharõhuvast kurbusest, üksindusest („Kevade, kui koju tuled”, „Suures ilmas koduta”). Ka kolmanda vihu armastuslauludesse tungib sageli külm teise maailma valgus. Siiski leiame siin ka värsse, milles kevadloodusesse sulav õnneaimdus kõike oma nõiduvusega heletab. Rahvalaulu diskreetsusega kõnelevad armastusest „Sinilillekesed” ja „Kui sa tuled, too mull’ lilli!”.

Kolmanda vihu kõige kunstiküpsemad luuletused on Anna Haava loonud suurest iluigatsusest, oma ammusest saatjast. „Järv leegib eha paistel” toob mõttesse Haavakivi õuekingult paistva veskijärve ning paneb lugedeski silmad tuikama ja palged hõõguma, kuigi ilu-unelma sidumine isamaamõttega järgnevates stroofides elevust lõpuni ei suuda hoida. Teine igatsuslaul „Kesk sügavat Venemaa metsa” kujutab endast ainulaadset lüroeepilist kompositsiooni. Hõiskava kevadhommiku pildile kontrasteerib unustamatu talvekujunud: Kesk sügavat Venemaa metsa Mets ümberringi on härmas Kuupaistel hiilgab aas, Kui oleks õisi täis; Külm, sügav, vaikne lumi Kui tume marmor sääl paistab, Sääl särab ja hiilgab maas. Kus laine tasa käis.

Talveöö on täis sügavat rahu, kuid inimsüdame igatsused, mis on kätketud sesse luuletusse, ei rahuldu sellega. Ja tuhandeks aastaks jääb voogude kohale kaeblema laul: Oh, vaikne vesi on sügav Ja vaikne igatsus suur. Ja igavene rahu, Küll see võib olla suur! Kriitikud on sellele Haava noorusluule kõige komplitseeritumale kujun dile otseseid kirjanduslikke eeskujusid otsides vihjanud Heine lüürikale. Kuid mitte Heine lootoslilledes aed Gangese kaldal ega tema palmipuust unistav oõhjamänd ei ole andnud tõuget luuletuse „Kesk sügavat Venemaa metsa” loomiseks, vaid hoopis Haava tookordses töökohas, Peterburi diakonissiasutuse haiglas nähtud inimlikud kannatused ja vilestus. See pani haiglas kuupaistesel talveööl valves istuva luuletaja unistama suurest ilust ja harmooniast ning tallt kangastus suvisel reisil nähtud salapäraselt võimas maastik. Kaasa hakkasid kõlama Haavakivi maile tagasiulatuvad lapsepõlvemälestused. Tegelikkuse ilust ja valust on välja kasvanud Haava romantiline igatsus, mis käesolevas luuletuses on leidnud sugevtiivse väljenduse

Uudse elemendina ilmuvad vaadeldavasse kogusse iroonilised pilkesalmid epigoonlike laulikute ja silmakirjalike ühiskonnategelaste kohta („Konnad”, „Vaenuvalla mehed”), mis oma vaimukate puäntidega annavad aimu luuletajas peituvast satiirisoonest. Ei puudu ka helge külaelu-humoresk „Koit istus taeva ääre pääl”. „Luuletuste” viimases vihus esineb Haava juba rikastunud diapasooniga küpse, isikupärase lüürikuna. Haava kolmel esimesel värsivihul on tähtis koht sajandilõpu luules, kuigi mitte kõik värsid ei ole neis võrdselt mõjusad. Juba esimestes kogudes tulevad ilmsiks ka Haava luule põhilised puudused – keskendus- ning üldistusnõude sagedane äraunustamine ja hoolimatus sõnalise külje vastu. Tihti eksitavad isegi värskeid kaasahaaravaid tundepeegeldusi liigalillelised väljendid ja stereotüüpsed epiteedid (pärja punumine kallile, lahke laul, kuldne koit; eha hellad helgid), samuti vananenud figuurid (põue põksumine, rinna lõhkemine) ning sõnade lühendamine. Haava noorusluule riimid on üsna sageli kunialgelisuseni lihtsad.

Tema värsis tahab lugeja tihti midagi retuseerida, kohendada, nagu rahvas seda lauludes mõnikord on teinudki, parandedas näiteks „Kõik kulsed kullerkupud. Ma nop’sin sinule” märkamatult ümber „Kõik kuldsed kullerkupud. Ma kingiks sinule”. Ent ometi tasandab kõiki neid konarusi mingi omapärane külgetõmbav tämber, tundmuste ehtsus, igasuguse poosi puudumine. Noore A. Haava armastuslüürikat ehib eriline tundevärskus – hinge matva õnne ja puhta kurbuse, ääretu igatsuse ja kelmika vallatuse vaheldumine. Silmapaistval kõrgusel seisab Haava noorusluule muusikaline häälestus. Selles ühinevad sügav sisuline lürism, kõlavus ja sugestiivne rütm. Kus laulik suutis vabaneda kulunud kõnekujundtist, leidis oma mõtte- ja tundekäike jälgides lihtsad ja sügavad sõnad, seal on sündinud Haava noorusluule paremik.

„LAINED” ja „RISTLAINED”. Luuletuskogu „Lained” (1906), mis tähistab uut etappi Haava loomingus, on kirjutatud sajandi alguse ühiskondlikus tõusuhoovuses, kuid ta pole sündinud ühtsest allikast. See mahukas, tsüklitesse liigendamata kogu on mitmekihiline, heitlev ja uusi teid otsiv värsiraamat. Tema emotsionaalseks läveks sai meeleheite ületamine, elutahte taasleidmine. „Luuletuste” viimasest vihust eraldab „Laineid” lahtiütlemine resignatsioonist ja otse ketserliku kindlusega kõlab poetessi ellu tagasipöördumise deklaratsioon „Tõrkumine”:

Värsside rohkus. Tegelikult andis Haava pahandavast Ballastist hoolimata ajajärgu poeetilisele mõttele paljugi täisväärtuslikku ja edasiviivat. Luuletusega elutahte võidust saatusehoopide üle rikastas ta sajandi alguse isikulüürikat. Lainete humoristikud rahvaelupildid on värskuse säilitanud üldpilti publitsistliku satiiri ja ühiskonnanriitika osas. Novaatoriku vormiga Meie ulatus oma demoraatliku hoiakuga epohhi parimate luulesaavutusteni. Reaktsiooniaja jõpul ilmunud kogus „Ristlained” (1910) andsid ennast tunda ajastu muserdusmeeleolud. Tung objektiivse ja sotsiaalse poole on siin taandunud, samuti on katkenud ühiskonnakriitilised teemad ja loobutud rahvaelupiltide maailmisest. Nagu kunagi laulukevadel, sai nüüd jälle peaküsimuseks armastus. See polnud siiski kadunud õiekuu tagasikutsumine, nagu kriitika Haavale sageli ette heitis, vaid uue südamesilla otsimine. Kadunud on tulvav õnnekus, lapselik usaldus, kasvab seletamatu vahesin kahe lähedase inimene vahel, tihenevad valusad, tumedad toonid. Kui “Ristlainete” lembeluule äratas enesekordamise mulje, siis oli selles peasüü abstraktsusel ja tunde liigsel isoleeritusel. Armastus on siin lahutatud mitte ainult sotsiaalsest tunnetusest, vaid ka loodus-emaustest; loodus annab siin intiimsete tunnete jaoks ainult sümboleid. Traditsioonilised vördpildid – lill, päike, töht, torm ähmastavad muljet. Värskemalt mõjuvad ainult vabavärsiline „Vale“, hapra eepilise joonistusega „Maarja Magdaleena“ ning „Valge lill“, millest on eemale hoitud litreratuurne väljendusarsenal.

„Põhjamaa lapsed“ (1913). Kolm aastat hiljem ilmunud kogu avatsüklis taastus Haava luule ühiskondlik temaatika. Pöördumuses „Sa, minu püha kodumaa-pind“ ühendatakse kodumaa-armastus demokraatiliku poolehoiutunnistusega: „Teid õnnistan, tööga koormatud käed, / Teid, mures ja hooles vaevatud pääd“. Nähtub sotsiaalse vahejoone tõmbamise tahe töötegijate ja tõuslikute vahele, ulatudes hüüatuseni: „Mis on mul teiega tegemist, / Teie söönud, joonud jumala loomad!“ Sarkastiliselt portreteerib Haava luletustes „Kultuurikandjad“ ja „Orjade hulgad“ rikkuses ning jõudeekus mandunud vaime. „Valitud kunst“ ja „Euroopa kui vaataks“ pilasid reaktsiooniaja kirjanduses pinda leidnud estetismi ning välismaiste kunstivoolude järeleaimamist. Kunstiliselt kaalult jäi „Põhjamaa laste“ ühiskonnaluule tagasihoidulikuks.

Avaruse ja mitmekülgsuse püüdu näeme intiimsete tunnete ringis. Karmilt proovile pandud kiindumus saab uut jõudu loodusesse süvenemisest. Konkreetselt ja vahetult mõjub taivelooduse poeesia luuletuses „Me oleme Põhjamaa lapsed“, milles Haava on esitanud oma intiimse loodusetaju uue tõendi: Meid saatnud vaikuste-helin – ja tähte-säravad ööd, Kuukumavad, lumitand metsad ja vaiksed kaugele-teed. Kaunikõlaline sõnalooming ja värsi muusika kasvavad enesestmõistetavana välja spontaanest kujundist. Talveöö kargus täidab kogu luuletust ja loob hoopis uue optimistiku tähenduse loobumisvalulisele südamehurmale, millest, kõnelevad järgnevad salmid. Samasuguseks sisenduseks on võimelised sügiseste pilvede all laanepõhjas õilmitsevad ätsed „Hilistes lilledes“ ja tumehelkiv öine metsajärv luuletuses „Sina vaikiv, sügav öö“. Vastamata armastuse, selle Haava keskealuule „pilkase nõiutud ringi“ muutmine elujõu allikaks annab „Põhjamaa laste“ paremaile lembelauludele uudsuse ja õigustuse.

Suurte ühiskondlike murrangute jälil ilmunud kogu „Meie päevist“ (1920) kahestub pealtnäha samuti intiimsete ja sotsiaalsete tunnete võrdseks pooleks. Esimeses, armastusele pühendatud tsüklis autor koguni deklareerib: „Ma laulan üht vana laulu. … Laul igavest vana ja igavest uus, / Maailmas ta nimi on armastus“. Ometi peegelduvad ajastu põletavad probleemid selles kogus vägagi selgepiiriliselt ja Haava jõuab oleviku kujutamisel suurema konkreetsuseni kunagi varem. Seejures tuleb teravalt ilmsiks lahendamata vastuolu luuletaja ühiskonnamõistmises. Haava ei mõistnud klassisõja olemust ja asus rahvustunde nimel looma luuletusi kodanliku vabariigi auks („Maa müdiseb vaprate sammudest“ ja „Kes valvel sääl Eestimaa väraval“). Ent samal ajal tõuseb see värsiraamat kirglikuks süüdistuseks rahavõimu ühiskonna vastu. Luuletus „Kel kodu ei ole“ on tunnistus illusioonide purunemisest; kõigi kodutute ja leivatute kõrvale asetuvat autorit haarab „söönud ja julgete nägude“ ees jäine võõrdumus. Uue konkreetsuseastme annab osatutega kokkukuuluvuse tunne luuletsus „Kui puhus mu katusekambri tuul“.

Esmakordselt jõuavad siin niisuguse selgusega Haava luulesse vaese igapäeva üksikasjad – katusekamber, tõmbetuul, reuma. Iroonilises satiiris pannakse isegi jumal positsiooni võitma soojade tubade ja muude mõnude maitsjate poolel. Haavas alati elav põlgus tõusikliku ahnuse ja rahakummardajate vastu kasvab nüüd teravaks tajuks, et inimest moonutava omandikire maailmas on midagi põhiliselt mäda. „„Sabas“-seisja visioonides“ ja sajatuses „Sina Soodom ja Gomorra“ tulvab raev saaki ahmivate kasumitüttide vastu. Mõlemad sarkasmipursked lõpevad kehtivale ühiskonnale paratamatu katastroofi ennustamisega. Ühiskonnakriitilise ägeduse poolest meenutab Haava sotsiaalne lüürika siin „ajalaule“, mida lõi poeetide noorem generatsioon.

Hilisluule. Haava viimastes kogudes „Siiski on elu ilus“ (1930) ja „Laulan oma eesti laulu“ (1935) on kesksel kohal luuletaja isikliku elusaatuse värsistamine. Valusamalt kui kunagi varem tunneb luuletaja üksindust ja kodutust. Mõnigi värss kõlab otse karjatusena: „Oh oleks mul koobaski mäe sees!“ ; „Kas see siis oligi elu, see pettumus-, kannatus-, loobumusahel? “ Haava tunnetab ajastu sotsiaalseid hädasid kõigepealt eetilisel pinnal: ta kannatab kaasinimeste kurikavaluse, alatute intriigide ja lakkamatute valede pärast. Korduvalt viirastub talle kujutelm jumast maskipeost, kust üksik katmata näoga, s. t. aus inimhing tervelt ei pääse. A. Haava ei mõistnud elu ümberkujundamise sotsiaalseid võimalusi. Ainsat väljapääsu nägi et üksikisiku eetilises eneseteostuses: ta luule õpetab inimest jääma iseendaks, hoidma oma hing vaba varanduse ja võimu vandest, olema võitja ka võidetuna. Võid hävineda ülivõimu ees! Võid uhkelt hukkuda ja surra … Kuid kukalt kummardada Ees selle ilma sajapäise vale Ei!! (Kes oled, inim’ aulsast soost)

Keset kibedat võõrdumist jõuab Haava sügava patriotismini kodumaa mulla kujunud kaudu. Hardas pihtimuses „On päha mulle mu kodumaa muld“ kõneleb lapselik tänutunne ja andumus ainsale asendamatule elulättele: „Ja kui mu muldne maja mullaks jälle saad -. Mu kodumaa külge see peotäis mulda jääb. “ Sama kujunud on andnud Haava loominguõhtule veel teisegi lihtsuses suure luuletuse: Kui saaks mullegi kord kodu Kuldakaunis kambrike - Kui saaks alla kodutaeva Kumavpäikse kullasse? Kodutaevas, kodupäike, Kodumuld ja kodumaa Saaks sääl kodutusest, külmast Kaua, kaua puhata! (Kui saaks mullegi kord kodu)

Oma enamuses ei ole viimaste kogude luuletused saanud . kunstiliselt mõjuvaiks tervikuiks Põhjus peitab kohatises kitsalt subjektiivses aspektis, stroofidesse jagamata rahvlauluvärsi monotoonsuses ja keelelistes dissonantsides. 30 -ndate aastate luule tasemega ei suutnud Haava enam sammu pidada. Haruldaselt kõrgeealisest loominguvõimest annab tunnistust 1954. a. valikkogus avaldatud Järelpõiming, mis koondas luuletaja kaheksanda ja üheksanda elukümnendi luulelõimi. Lihtsais sundimatuis värsseides elab edasi igatsus kadunud südamekodu järele. Nõukogude Eestis loodud luuletustes „Meie“ ja „Veelgi hinges nagu laulu“ püüab Haava oma eluideaale ja igatsusi ühendada sotsialistliku ühiskonna võitlusega elu paremaks muutmise eest. Väsimatu loomistahtega sai luuletaja elavaks sillaks möödunud sajandi lõpu luule ja meie kaasaja vahel.

Proosa. Veel suuremal määral kui luule, juurdub Anna Haava jutustav toodang lapsepõlvekodu keskkonnas, talupojaühiskonna tõekspidamistes, tüüpides ja keeles. „Lainete“ värssnovellid ja –humoreskid ei jõudnud ammendada kirjaniku südamelähedast ainet ja see sadestus kergelt kuju võtvais jutukestes, mis liitusid proosaraamatuks „Väikseid pildid Eestist“ (1911). Ilma nõudliku valikuta on siia koondatud erisuguse tasemega õksteist pala. Keskendamata mälestuste ja kohalike pärimuste kirjapaneku kõrval pakub tõest psühholoogilist ja olustikulist huvi tihe, asjalik kasvuealõik „Koolis“. „Väikeste piltide“ kunstilise tuuma moodustavad koloriitsed külajutud „Miks Ludvi Puusepp naist ei võtnud“, „Kas ma ei öelnud…“ ja „Kodus“, milles idülliline ja pateetiline aspekt vaheldub realistiku ja kriitilisega. Selle juturühma ette nagu teeviidaks pandud laastuke „Metsatalus“ avab meelitavalt maheda panoraami: „Eemal suuretee tolmust, veereva päikese kullas, seisab Metsatalu. Nagu kerge pilveke tõuseb sinine suits püstkojast üles taeva poole, ja üle haljendava muruõue ning sammeldanud-rohelise katuse lehvib veel lahkuva pühapäeva rahu“. Idülliliste piltide maaling on kõige elukõllasem lõhipalas „Kas ma ei öelnud…“ Antakse küll siingi tähtis koht vaikelu meeldivaile kõlgedele, kuid nendest läbi pääsed maksma tõelusetuum. Viltuläinud jõuluvastuvõtt väikeses hangedesse mattunud Laanevälja talus kuulub oma tõseda talupoegliku meelelaadi ja keelega meie külajuttude klassikasse. Idealiseeriva paatose asemel valib kirjanik siin helgiheitjaks taheda huumori, mille ees ei jää varjule lihtsüdamliku metsataluelu paigalseis, kohtluseni viiv eraldatus.

Veelgi läbitungivamaks osutub kirjaniku pilk novellis „Miks Ludvi Puusepp naist ei võtnud“. Töökas, hakkaja meistrimees on jõudnud haljale oksale – kena klaastrepiga majakese ja hoiusummakseni. Ent huumor, millega kirjanik jälgib oma tegelase äparduvat naisevõtulugu, kannab tugevat irooniavarjundit. Näeme, et haljale oksale väljavõitlemisega on ausal töömehel midagi märkamatult kaotsi läinud. Oma klaastrepileja kirikuvankrile elavat ehet valides ja sealjuues hoolega jõuka mehe väärikust säilitades kogeb ta solvumisega, et väljavalitu ei oska tema vaevaga kogutud varandust hinnata, et ta eelistas sellele tundeid ja mehisust, mis jälle Ludvi meelest on puha tühiasjad. „Ludvi Puusepas“ ulatus Haava nägema inimlike väärtuste taandarengut omanikuhinges. Rahvalik ja lihtne, mitme omas laadis esieküüdva palaga vüitis Haava juturaamatuke lugejate poolehoiu ja leidis hindavat äramärkimist ilmumisaasta proosatoodangus. Sümpaatse ning lootustandva teosena meenutati „Väikesi pilte“ veel aastakümneid hiljem ja kirjanikul sovitati oma mälestuste kirjapanemist jätkata. 30 ndate aastate keskel püüdiski Haava anda lisa samas laadis, kuid segavaks sai kontsentratsiooni nõrkus. Mälestustekangas valgus laiali kõrvalistesse üksikasjadesse ja on säilinud 600 -leheküljelise käsikirjana.

A. Haava loomingu tähtsus. Eesti luule ajaloosse on Haava jätnud püsiva jälje kõigepealt intiimsete tundmuste tõlgitsejana. Tema armastusja igatsuslaulud maailma inimsüdame vahetu elamuse kaudu. Haava pärandas eesti luulele põhjamaiselt karge ja puhta lembelüürika, milles armastus on lahutamatult ühendatud inimhinge helgete õnne- ja iluigatsustega. Vormi osas saavutas Haava oma noorusluules väljapaistva musikaalsuse. Tema loomin g on saanud suureks sõnadesalveks heliloojatele. Miina Härma on selle andunuimaks ja sügavaimaks muusikaliseks tõlgitsejaks; ta on loonud „Luuletuste“ vihikuile üle 20 viisi, nende hulgas sedöövrid „Kõik kallile“, „Küll oli ilus mu õieke“, „Kui sa tuled, too mull lilli“ ja „Ei saa mitte vaiki olla“. M. Härmale järgnevad Haava luule viisistamisel M. Saar ja K. Türnpu, tema tekstid on inspireerinud veel E. Oja, M. Lüdigit, J. Simmi ja paljusid teisi komponiste; tema luuletustele on uusi viise sündinud ka Nõukogude Eestis. Enam kui kahesaja viisi loomisega tema sõnadele on heliloojad Anna Haava tunnistanud oma lemmikuks eesti luuletajate hulgas.

Romantilise isikuluulega avas Haava sajandilõpu lüürikas uusi perspektiive. Tema sotsiaalse tooniga laulud uuse sajandi algul ja satiir liitusid juba saatehäälena teiste kandvamate koori, kuid ka selles laadis on ta andnud mõndagi tähelepandavat. Muusikalise rütmi meistrina osutus Haava ühtlasi üheks enimeseks, kes jõudis õnnestunud vabavärsi kasutamiseni. Külaainelises eepikas jättis ta eesti luulesse järeletegematult mõnusa kõnekeelse värsiveerme. Anna Haava kibekriitilised salvangud äritseva ühiskonna aadressil toetasid demokraatliku mõtte otsinguid. Tema loomingu paremik on kujunenud tänapäeval klassikaks, mida tuntakse kõige laiemateski luuleharrastajate ringides.

Noor Anna Haava

Anna Haava elukoht Tartus Õpetaja tänaval.

Vana Anna Haava oma 90 -aastasel sünnipäeval

Ilustratsioon kogust “ Nõmmelill” (V. Tolli 1964)

Anna Haava käekirja näide

Kirjanduse nimekiri