FRANZ KAFKA 1883 1924 TPL Franz Kafka Tehhi

FRANZ KAFKA (1883— 1924) TPL

Franz Kafka �Tšehhi juut; �kirjutas saksa keeles; �vähesed kirjanikud on andnud võimalusi erinevamateks tõlgendusteks kui Kafka oma loominguga.

Kafka lapse- ja noorpõlvepilte

http: //www. scrapbookpages. c om/Czech. Republic/Prague/O ld. Town/Franz. Kafka 01. html Kafka-aegne Praha oli Austria. Ungari keisririigi provintsilinn

Kafka maja (sinine) Praha vanalinnas Zlata Ulicka /Golden Lane

�Kafka pärines keskklassi perekonnast; �õppis ülikoolis õigusteadust; �töötas kindlustusseltsis. Kafka ja ta õed Elli, Ottla, Valli

1. Konflikt – Suhted isaga �Kafka isa oli kaupmees – robustne, vitaalne, despootlikult isekas; isa kõrval tundis ta end äpardunud allajääjana. Sellest kasvas välja eluaegne süütunne. �Suhted isaga kajastuvad paljudes Kafka novellides. Ta ise on oma loomingut nimetanud põgenemiskatseks isa eest („Kiri isale”). �Kafka oli ülitundlik natuur, kes kapseldus vale kasvatuse ja sotsiaalse kontaktituse tõttu üha enam oma sisemaailma ja leidis väljundi vaid kirjutamises.

2. Konflikt – Võõrus �Kafka ei suutnud sotsiaalselt assimileeruda: �ta oli juudi religiooniga sideme kaotanud ja ometi oma rahva problemaatikat sügavalt tunnetav juut sakslaste keskel, �sakslane (saksakeelne haridus, kodune keel saksa keel) tšehhide keskel, �võõras oma isakodus, �kompromissitult aus tõefanaatik, �eluaegne üksiklane. �Ta kujutas võõrandunud maailma, elu vastuolulisust kaines kantseleikeeles.

Kafka käekirja näidis

3. Konflikt – naised �Kafka oli kolm korda kihlatud – kaks korda Felice Baueriga ja korra Julie Wohryzekiga, kuid katkestas ise kihlused ega abiellunud kunagi. �Kafka ise nägi selleski ebaõnnestumist ja põhjusena isa võimukust. �Alles viimasel eluaastal (Kafka suri 40 -aastaselt tuberkuloosi) suutis ta isiklikus elus harmoonia saavutada ning alustas kooselu Dora Diamantiga. �Enamik Kafka eluloost lähtuvaid kirjandusuurijaid on seisukohal, et need kolm konflikti – isaga, keskkonnaga ja naistega – olid Kafka loomingu jaoks pöördelise tähtsusega.

Kafka ja Felice Bauer (kaks korda kihlatud)

Julie Wohryzek (kihlus Kafkaga 1919 suvel, kihlus katkes 1920 juulis)

Milena Jesenska-Polak Kafka alustas temaga kirjavahetust 1920. aastal.

Kafka elas kogu elu koos vanematega, alles elu viimastel aastatel õnnestus tal kodust ära kolida : 1923– 1924 elas Kafka Dora Diamantiga Berliinis.

Kafka elust �Kafka elu oli sündmustevaene: lõpetas Praha ülikooli juristidiplomiga ja töötas kindlustusametnikuna. �Nõnda elas Kafka päeviti kantseleide bürokraatlikus maailmas, öösiti aga kirjutas. �Oma ametis õppis tundma kantseleide maailma ja türanniat selle eriti värdjalikus Austria-Ungari variandis – „minnalaskmisega leevendatud despotismis”. �Kafka suhtlusring oli ahas, olulisim sõber oli Max Brod – tema loomingulise pärandi säilitaja. � 1917. a haigestus Kafka tuberkuloosi, 1922. aastal jäi haiguspensionile.

Kafka suhtlusringkond oli ahas, ent tema elu ja loomingut mõjutas oluliselt eluaegne sõprus ekspressionistliku kirjaniku Max Brodiga. Sõber ja kirjastaja Max Brod

Kafka Prahas 1922

Oma testamendis palus Kafka, et Max Brod põletaks tema kirjandusliku pärandi (sh ka lõpetamata romaanid ja “Kiri isale”). Õnneks Brod seda palvet ei täitnud. Viimane foto Franz Kafkast, tehtud Kierlingi sanatooriumis.

Kafka looming �Eluajal ilmus Kafkalt vaid seitse raamatut, kõik lühiproosa, kokku umbes 200 lehekülge trükiteksti. �Eluajal oligi Kafka kirjandusringkondades tuntud kui meisterliku stiiliga novellist. Postuumselt ilmusid lisaks lõpetamata romaanidele veel jutustused, aforismid, päevik ja kirjavahetus. �Osa käsikirju põletas Kafka ise, osa läks kaduma saksa okupatsiooni ajal Prahas.

Kafka looming � Enamik Kafka loomingust jäi pärast tema surma käsikirja ja avaldati postuumselt. � Lühijutud �„Metamorfoos” (1915) �“Otsus” (1916) �“Karistuskoloonias” (1919) �jt � Romaanid (kõik lõpetamata): �„Protsess” (1925) �„Loss” (1926) �„Ameerika” (1927)

Elu ja loomingu ühtsus � Kafka elu ja looming on ühtne, kirjutades justkui karistab ennast. �Josef K. tapetakse (sümboolseks enesetapp? ) 31 -aastaselt, niisama vana oli Kafka „Protsessi” kirjutama asudes. �“Metamorfoosi” peategelane Gregor Samsa heidetakse perekonnast välja. � Isiklik traagika võimendas veelgi loomupärast kalduvust näha teravamalt elu „ööpoolt” – inimese irreaalset, absurdset ja bürokraatlikku olemust. See absurdsus esineb inimeses endas, Kafka aitab meil seda näha. � Kafkat on seostatud ekspressionistidega: ta eelistab subjektiivsust, on eetilistes küsimustes maksimalist, teda iseloomustab metafoorne laad, kuid ta on skeptilisem. � Kafka kohutavaim mõte pidi olema mõte elu mõttetusest, absurdimõte. Tema looming ei kinnita absurdi, vaid tõrjub seda pidevalt eemale, otsib vastupidist – mõttekust.

� 21 -aastaselt kirjutas Kafka oma õemehele: �“Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui iseennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks. ”

Olulisemad teemad �Inimeksistentsi väljapääsmatus. Nii „Protsessi”, „Metamorfoosi” kui ka peaaegu kõiki ülejäänud Kafka teoseid võib üldistavalt tõlgendada kui selle olukorra sümboleid. �Fatalism ja oludest tulenev võõrandumine �Inimene on pöördumatult seotud talle ette antud oludega, tema ise ei saa oma elu kuidagi muuta või mõjutada. �Kafka tegelane satub irreaalsesse, absurdsesse olukorda, ilma et ta ise oleks seda kuidagi põhjustanud. �Samavõrd irreaalsed ja absurdsed on ka Kafka kujutatud suhted, tõelist lähedust tema tegelased ei tunne. �Kafka tegi algust bürokraatliku masinavärgi

� Tavaelus oli Kafka jurist, Austria-Ungari Keisririigi bürokraatliku masinavärgi kuulekas osa. Austria. Ungari keisririik oli aga 20. sajandi alguses nagu kummitusloss: lagunev, vastuoludest lõhestatud ja iganenud. Seetõttu võib arvata, et Kafka teoste painajalik atmosfäär oli talle tuttav ka reaalses elus.

Sisu ja vorm � Kafka küsis kujundi kaudu. � Ta kirjutas paraboole – mõistujutte, mis kujutasid kaasaja inimese sügavat väärdumust. � Tema jutustused ja romaanid tähendavad seda, mida ütlevad, kuid viitavad alati ka millelegi hõlmavamale. � Kafka teosed on absurdse ja paradokslikud, et kujutada kogu inimeksistentsi, selle mõtte ja mõttetuse paradoksi. � Kafka teostes võib leida kolm tähendustasandit: �otsene tähendus; �sümbol või metafoor maailmale ja inimeksistentsile; �Kafka enda lugu. � Kafka kirjutas vaeses, kuivas, kaines kantseleikeeles, mis sobis ideaalselt tema sisulise taotlusega – kujutada oma “vaesunud” elu näitel vaesunud, võõrandunud maailma, näidata elu sügavat vastuolulisust ja teha seda täpselt, teravalt, kainelt.

Kirjaniku taotlus �Võõrandumine tekib siis, kui inimene ei teadvusta oma vastutust ajaloo kujunemises, inimlikus mõõtmes. Sellisel juhul inimene ei liigu, vaid teda tõugatakse; ta ei kanna, vaid kannatab ajalugu. �Kafka taotlus on nihestatud maailmapildi abil näidata elu tõelist olemist, mida ei varja lohutav loogika, petlik kindlustunne ja “eluvale”. �Kirjaniku missioon on ükskõik mis hinna eest “asju tõe, puhtuse, kestmise valdkonda tõsta”, et tekkiva kontrasti läbi äratada inimesi mõtlemisele, vastutusele, inimsusele. Seega on Kafka moralist. �Kafka püüab oma loominguga absurdi eemale tõrjuda.

Kafka kirjanduskontekstis �Kirjanduslooliselt on Kafka positsioon erandlik. �Kafkas võib näha ühelt poolt sümbolisti (pigem selle sõna algses, mitte sümbolismi kui kirjandusvoolu tähenduses), �teisalt aga mõningate hilisemate stiilide, nagu võõrandumist käsitleva kirjanduse (eksistentsialism, absurd) ja „maagilise realismi” eelkäijat. �Subjektiivsus, kujundid, metafoorsus, eetiline radikaalsus seovad Kafka loomingut ekspressionismiga, kuid ta suhtub skeptiliselt ekspressionistide usku inimkonna ümbersündi.

Kafka mõju �Kafka mõju 20. sajandi kirjandusele on olnud erakordselt suur, võimalik, et suurem kui ühelgi teisel autoril. �Pärast Teist maailmasõda algas Kafka-buum, oma ideedele leidsid tema tekstidest tuge nii eksistentsialism, psühhoanalüüs kui ka teoloogilised koolkonnad. �Buum on möödas, Kafka looming aga intrigeerib jätkuvalt. Tema loomingu kohta on ilmunud tohutult metakirjandust, ometi on see siiani lõpuni avamata.

Kafka eesti keeles � „Öösel“ (valik lühijutte, tlk Mati Sirkel; Loomingu Raamatukogu 27/1983) � „Kiri isale“ (valik lühijutte, tlk Krista Läänemets; LR 11/1987) � “Ameerika. Protsess. Loss” (Eesti Raamat 1987) � “Kirjad Milenale” (LR 27 -30/1996) � “Hiina müüri ehitamisel. Kõik lühemad ja lühilood” (Varrak 2002) � „Päevikud 1910 -1923“ (tlk Mati Sirkel, Verb 2009)

Kafkast EESTI KEELES �Gustav Janouch „Kõnelused Kafkaga“ (märkmeid ja mälestusi, tlk Mati Sirkel; LR 6 -7/2002) �Jacqueline Raoul-Duval, “Kafka, igavene peigmees” (Eesti Raamat 2012) �David Zane Mairowitz, Robert Crumb, “Kafka” (Koge 2015)

Kafka novellid

Kafka tüüpnovell (erkki luuk) Esimene tõeliselt kafkalik novell on „Otsus” (1916), milles ilmuvad esmakordselt paljud Kafka novelli (või kafkaliku situatsiooni) jooned: � Üksik hukkumisele määratud meestegelane, keda varitsevad vägivaldsed, hullumeelsed või saatanlikult õelad tegelased, sepitsused või süsteemid, viib vääramatult, otsekui unes, oma tahtest ja vabadusest täiesti äralõigatuna (võõrandatuna) täide oma saatuse: hukkuda võimalikult suurte ja vaatemänguliste paranoiliste teooriate ilutulestiku saatel. � Kogu see ilutulestik /. . . / leiab muidugi aset ainult peategelase peas. Tegelikult võib Kafka puhul põhjendatult küsida, kas miski tema kirjapandust üldse tegelikkusele viitab. Eitava vastuse puhul tuleb Kafka kindlalt lahterdada metafüüsiliseks kirjanikuks, nagu seda vahel ka tehtud on.

Lugu Gregor Samsast, noormehest, kes muutub ühel päeval putukaks.

1912 kirjutas Kafka lühijutu „Otsus” ja vähem kui kuuga novelli „Metamorfoos” (pärast ähvardust end tappa). „Metamorfoosist” on kirjanduse ajaloos saanud ülima võõrandumise sümbol – ja omamoodi kafkalikkuse kvintessents. Kafka ei määratle „Metamorfoosis”, mis liiki putukaks Gregor Samsa muutub. See annab kunstnikele vabad käed, kuidas Gregorit kujutada.

„Metamorfoos” � 2012. aasta filmi treiler � http: //www. youtube. com/watch? v=_H 57 Ofsih. Aw � http: //www. youtube. com/watch? v=8 Dfr. Bcjis. Vo

Romaan “protsess”

Romaani sünd �Kafka hakkas romaani kirjutama 1914. aastal, kui oli esimest korda katkestanud kihluse Felice Baueriga. �Preili Bürstneri kuju romaanis meenutab Felice Bauerit. „Protsessi” kirjutamiseks võis tõuke anda kihluse katkestamine, aga ka Praha saadiku dr Karel Sviha protsessi 1914 mais: tal ei õnnestunud ümber lükata korruptsiooni- ja vandenõus osalemise süüdistust ning see viis ta poliitilise ja kodanliku eksistentsi hävimiseni.

atmosfäär � „Protsess” – kummituslik, unenäoline maailm, kummaline kohus, ebamäärane süü, totaalne bürokraatia, ebainimlikkus. � Absurdsed sündmused on esitatud tõelisena. Tulemuseks on teravalt väljajoonistunud, paranoiline, kahtlustustest ja takistustest umbne atmosfäär, mis pakub sellest hoolimata igalt poolt välja hulgaliselt petlikke võimalusi. � Stseenid ja sündmused triivivad otsekui unenäoliselt ja sihitult seosetu, absurdse, fataalse lõpu poole. � Ülim ja täielik kohatus, mida omakorda võimendab Kafka jahe ja diskreetne, peaaegu tundeid välistav stiil, iseloomustavad nii Josef K. olukorda kui ka protsessi ennast kõige täielikumalt.

protsess � G. Janouchi küsimusele „Aga kes seadust ära ei tunne, kuidas see vabaduseni jõuab? ” vastas Kafka: „Sellele antakse seadus hoopidega teada. Kes seadust ära ei tunne, see lohistatakse ja nüpeldatakse tunnetama. ” � Romaani pealkiri tähendab kitsamas mõttes kohtuprotsessi, avaramas tähenduses aga kantseleide maailma, asjaajamiste käiku üldiselt, olukordade kujunemist, arenemist. � Kohus kui ametkond on autori käsitluses absurdsuseni moonutatud, et ootamatutes seostes paremini ühe võimkonna toimemehhanisme kujutada. � Protsessile kui niisugusele ei saagi hinnangut anda, hinnata saab tulemust.

kohus �Süütust tõestada on ülikeerukas, pealegi tõelised õigeksmõistmised on vaid legendides. �Kohtusüsteemi pääseb vaid siis, kui leiad lüngad ja poed sealtkaudu sisse. �Kohtupabereid pole keegi kunagi näinud ega näegi. �Süütul kannatajal pole loota kellelegi peale iseenda. �Kohtusaal ja -korid on peategelase jaoks mõistatus, neis ei ole kunagi piisavalt õhku hingamiseks, iialgi ei taju peategelane kohtuasjade sisu, kuid tajub groteskset mängu enda ümber. �Võimkonna pikas hierarhias peab igaüks oma rolli teadma, keegi ei tunne huvi millegi muu vastu, kui täita korralikult oma ülesanne. �Kohtuprotsess osutub õigusemõistmise paroodiaks.

suhted �Josef K. tahab oma murest kellelegi rääkida, kõik on valmis teda kuulama, kaasa tundma, teadmata vahistamise põhjustest mitte midagi, kuid sisulist huvi Josef K. saatuse vastu nad ei tunne. �Kaasinimeste toetus on näiline ega ulatu kaugemale kätteõpitud fraasidega sõnadetegemisest. �Kõikjal saadab võõrastav hoolimatus. �Romaani naistegelased, kes K. -d ahvatlevad, kuuluvad kohtu juurde, nad on kohtuasjaajamise kui nähtuse peegelpilt ja kehastavad õigluse liiderlikkust. Kohtuga peab oskama flirtida, maksavad tutvused.

süü � „Mõistmatus, läbematus, käegalöömine – see on patt, ” on öelnud Kafka. � Josef K. -le makstakse kätte nii tema patt kui ka anonüümne, kollektiivne süü, „pärispatt”, mistõttu on temast saanud tõelisest elust ja tõelisest inimlikust minast võõrdunud armastus- ja vastutusvõimetu egoist. � Süüdi on nii Josef K. kui ka koletu kohus, mis Kafka sõnul toimib selleks „et sulle näidata mitte seda, mis sul puudub, vaid seda, et sul puudub miski”. � Inimese süü on selles, „et ta valib näiliselt raskesti kättesaadava kõlbelise väärtuse asemel ahvatlevalt lähedale jääva ebaväärtuse”. Inimene saaks teisiti toimida, „pattulangemine on tema vabaduse tõendus”. � Kafka näitab probleemi olemasolu, kuid jätab mõistatuse lahenduseta.

Film „Protsess” � http: //www. youtube. com/watch? v=dxtm 5 Flh 5 x 4&feature=Play. List&p=8 E 32 E 646 A 2 A 3 D 7 � � � 0 D&index=0&playnext=1 http: //www. youtube. com/watch? v=NSp. DNg. QSJ 1 o&feature=Play. List&p=42538 A 2 B 09 FF 2954&playnext=1&playnext_from=PL&index=2 http: //www. youtube. com/watch? v=WECv. Vl. ZXJI 0&feature=Play. List&p=42538 A 2 B 09 FF 2 954&playnext=1&playnext_from=PL&index=4 http: //www. youtube. com/watch? v=s. Txy 785 Ik. U&feature=Play. List&p=8 E 32 E 646 A 2 A 3 D 70 D&playnext=1&playnext_from=PL&in dex=4 http: //www. youtube. com/watch? v=H 68 nez. Z 6 X 8 o&feature=Play. List&p=8 E 32 E 646 A 2 A 3 D 70 D&index=5 http: //www. youtube. com/watch? v=telx. Nrt. Gqd. U&feature=Play. List&p=8 E 32 E 646 A 2 A 3 D 7 0 D&index=6 �Orson Welles, The Trial (AKA Le procès, 1962) Trailer http: //www. youtube. com/watch? v=R_7 we. UR 0 o. MY �S. Soderbergh, „Kafka“ (1991) Peaosas Jeremy Irons http: //www. youtube. com/watch? v=i_Mmwyaz. JBk

Kafka monument Prahas

Kafka looming Eesti lavadel

“Metamorfoos” �Tallinna Linnateater �(2004) �Lavastaja Mart Koldits �Kunstnik Pille Jänes �Osades: Gregor Samsa – Argo Aadli ja Bert Raudsep; teistes osades Ago Roo, Ene Järvis, Evelin Pang, Rain Simmul, Indrek Ojari, Eva Klemets. Intervjuu lavastajaga: http: //www. epl. ee/news/kultuur/mart-koldits-tunnen-et-mul-on-teatris-vabadkaed. d? id=50995222

�Nuku- ja Noorsooteater (2011, Köismäe torn) �Lavastaja Mirko Rajas �Kunstnik Kalju Karl Kivi (Eesti Kunstiakadeemia)

�Vanemuine (2009) �Dramatiseerija ja lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater) Kunstnik Ervin Õunapuu Muusikaline kujundaja Andreas W

„Meie, kangelased“ � Jean-Luc Lagarce / Elmo Nüganen � Kafka päevikute põhjal � Lavastaja Elmo Nüganen � Tallinna Linnateater � Esietendus 2009 Auhinnad � Eesti Teatri Aastapreemia parimale lavastusele, 2010 � Elmo Nüganen - Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2010, Eesti Teatri Aastapreemia parimale lavastajale, 2010 � Vladimir Anšon - Linnateatri kolleegipreemia parima lavakujunduse eest, 2010 � Andrus Vaarik - Linnateatri kolleegipreemia parimale meesosatäitjale, 2010, Eesti Teatri aastapreemia parimale meeskõrvalosatäitjale, 2010 � Anu Lamp - Linnateatri kolleegipreemia parimale naiskõrvalosatäitjale, 2010

Miks Kafka (jälle) nuttis? (03. 06. 2004 Postimees) Toomas Raudam, kirjanik � Kaheksakümmend aastat tagasi – 3. juunil 1924 – suri juudi päritolu legendaarne austria kirjanik Franz Kafka. Tema peamiselt postuumselt ilmunud looming sai tuntuks ja ülemaailmselt mõjukaks alles pärast Teist maailmasõda. � Jälle sellepärast, et ükskord ta mul juba nuttis – minu raamatus «Miks Kafka nuttis? » , seal ma tegin Kafkast kunstnik Sobakovi koera. Nii ei pruukinud mul temast rääkida. See oleks mulle üle jõu käinud. Kes oskaks temast rääkida? Rääkida nii, et ta ise rahul oleks, pead nõkutaks, ehk natuke muigaks? Neid osavaid nekroloogi-, sünni- ja surmapäevakõnede pidajaid küll leidub, aga nende kõned on pikad – lõputud arutlused Kafka lõpetamatusest. � Kord juhtus nii, et Kafka nuttis. Ta ütles oma sõbrale, mida ta tema näidendist arvab. Näidend oli halb, sõbra nimi oli Franz Werfel (1890 -1945). « Võimalik, et jälestus, mida ma /Werfeli/ näidendi vastu tunnen, on nii isiklik, et kehtib ainult minu puhul. » Kafka tahtis olla kirjandus, talle ei meeldinud olla inimene. Kui ta Werfeliga tülli läks, seisis tema ees teine kirjandus. Kirjandus, mida ta kõigest hingest vihkas. See oli pealiskaudne kirjandus. Triviaalliteratuur. � Kafka viimane elukaaslane Dora Dymant (1902– 1952) mäletab episoodi nii: «Ükskord tuli Werfel, et lugeda ette katkendeid oma viimasest raamatust. Nad olid pikka aega koos, siis nägin, kuidas Werfel tuli toast välja, silmis pisarad. Kui ma Kafka juurde läksin, istus ta toolil ja oli täiesti endast väljas. «Mõelda ainult, et midagi nii jubedat saab eksisteerida? » Seda lauset kordas ta mitu korda järjest omaette. Ka tema nuttis. »