Evolutsiooni tendid Karl Ptsepp 2013 Avaldatud Creative Commonsi

Evolutsiooni tõendid Karl Pütsepp 2013 Avaldatud Creative Commonsi litsentsi , , Autorile viitamine + jagamine samadel tingimustel 3. 0 Eesti CC BY-SA 3. 0” alusel.

Sissejuhatus • Millega tõestame evolutsiooni toimumist? • Tõendid evolutsiooniteooria tõestamiseks on kogunenud väga pikaajaliste uuringute ja avastuste tulemusena. • Evolutsioonitõendid toetavad tänapäevast sünteetilist evolutsiooniteooriat. • Kas fossiilid on kõige veenvaimaks tõendiks? • Pigem hoopis biogeograafilised tõendid.

Evolutsiooni tõendid jagunevad. . . 1. Paleontoloogilised 2. Võrdleval anatoomial põhinevad 3. Biogeograafilised 4. Lootelise arengu uurimisel põhinevad 5. Molekulaarbioloogilised ja teised

1. Paleontoloogilised tõendid • Paleontoloogia on interdistsiplinaarne teadus, mis uurib kivististe põhjal kunagi maakeral elanud liike (taimi – paleobotaanika; loomi – paleozooloogia). • Kõige illustratiivsemad tõendid. • Osas keskkondades (merevaigus, igikeltsas) säiluvad organismid ka tervikuna.

Miinused • Säiluvad peamiselt selgroogsete kõvemad koed ja mineraalse välisskeletiga selgrootud (nt. karbid). • Selgrootud, taimed ja nende osad on säilunud peamiselt merevaigus või mineraliseerunud jäljendina.

Fossiilide vanuse määramine • Ligikaudne vanus arvestatakse välja samades kivimikihtides leiduvate juhtfossiilide abil. • Harilikult on kivimite vanemad kihid allpool, uuemad ülalpool. • Täpse vanuse määramiseks kasutatakse radioaktiivseid aineid ja nende laguprodukte.

Mis on merevaik? http: //commons. wikimedia. org/wiki/File: Ambre_Dominique_Moustique. jpg

Kivistisi Siluri ajastul elanud väljasurnud mereskorpion Eurypterus Kambriumis esinenud trilobiit Elrathia kingii http: //commons. wikimedia. org/wiki/File: Euryp http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Elrathiaking Utah. Wheeler. Cambrian. jpg terus. jpg

Fossiilide kasutamine • Fossiilid võimaldavad jälgida taksoni arengut. • Näiteks on leitud hobusefossiilide põhjal koostatud üpriski täpsed joonised, millisena nägid hobuse eellased välja 55 miljonit tagasi ja millised olid vahepealsed liigid tänapäeva hobuse tekkeloos. http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Eurohippus_parvulus. jpg http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Mesohippus. jpg

http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Horseevolution. p ng

Üleminekuvormid • Fossiilidena on leitud ka üleminekuvorme, kellel on nii ammu väljasurnud liikide kui ka tänapäeval elavate loomade tunnuseid. • Ürglind (Archaeopteryx) – lind/roomaja • Tiktaalik – kala/amfiib http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Tiktaalik_BW. jpg http: //commons. wikimedia. org/wiki/File: Archaeoptery

http: //commons. wikimedia. org/wiki/File: Archaeopteryx_lithographica_%28 Berlin_spec imen%29. jpg

Reliktid – elavad fossiilid • Relikt on jäänukliik mingi varasema perioodi elustikust, kelle areaal on kliima muutudes tugevasti vähendanud. Reliktid on säilinud vaid piiratud alal. • hõlmikpuu (Ginkgo biloba) • latimeeria (Latimeria chalumnae) http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Latimeria_chalumnae_replica. jpg

Latimeeria ehk vihtuimse kala areaal http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Latimeria_distribution_RUS. png

2. Võrdleval anatoomial põhinevad tõendid • Võrdlev anatoomia uurib organisme võrreldes nende ehituse sarnasusi ja erinevusi. • Mida sarnasem anatoomia, seda lähemalt on nad omavahel suguluses ja seda hiljutisem on nende kahe liigi esivanem.

http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Evolution_insect_mouthparts_color. png

Homoloogilised ja analoogilised elundid HOMOLOOGILISED • Sarnane ehitus ja päritolu, funktsioon erinev. • Nt. selgroogsete jäsemed (pilt järgmisel slaidil) ANALOOGILISED • Erinev ehitus ja päritolu, funktsioon sama • Nt. kärbse ja kajaka tiivad

Homoloogilised elundid http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Evolution_pl.

Vestiigiumid • ehk mandunud elundid – oma esialgse ülesande kaotanud elundid, mis teistel sarnase ehitusega või varemelanud liikidel võivad olla välja arenenud ja funktsioneerida. • Inimese vestiigiume (rudimendid): – kõrvalihased – segmenteerunud kõhulihased – karvkate – tarkusehambad – karvapüstitaja lihased – piimanäärmed meestel

Tarkusehambad http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Impacted_wisdom_teeth. jpg

3. Biogeograafilised tõendid • Biogeograafia uurib taksonite levikust ajas ja ruumis. • arvatavasti kõige veenvamateks evolutsioonitõenditeks. • Kuidas said liigid sinna, kus nad täna on? • Miks leidub leemureid vaid Madagaskaril? • Miks leidub kukkurloomi nii Austraalias kui ka Ameerikas?

Millest sõltub liikide levik? • Sugulusest (kes kellest ja kus on arenenud? ) • Maa geograafilisest arengust (mandritriiv) “Mandritriivi hüpotees esitati mandrite servade samasuse alusel juba 19. sajandil. Eriti aktuaalseks muutus hüpotees pärast seda kui saksa geofüüsik A. Wegener 1924. aastal avaldas erinevate mandrite fossiilide samasusealased uurimused (Wegener on töötanud lühikest aega ka Tartu Ülikoolis). Teooria sai üldtunnustatuks 1960 -ndatel aastatel. Wegeneri arvamus: kuna praegused mandrid sobivad servi pidi kokku, siis oli kunagi üks suur manner, mis jagunes hiljem erinevateks osadeks. ” Allikas: Biogeograafia konspekt

• Mida lähemal asuvad samasse taksonisse kuuluvate liikide areaalid, seda lähedasemad sugulased nad on.

4. Lootelise arengu võrdlemise tõendid • Biogeneetiline reegel (E. Haeckel): organismid läbivad embrüogeneesi jooksul oma eellaste embrüonaalse arengu etappe. Ka K. E von Baer andis suure panuse embrüoloogia arengusse http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Haeckel_drawings. jpg http: //en. wikipedia. org/wiki/File: Karl_Ernst_von_Baer_2. jpg

5. Molekulaarbioloogilised tõendid • DNA struktuuri ja valkude aminohappelise järjestuse abil saab koostada täpseid elusolendite sugupuid. • Mida lähedasemad liigid on, seda sarnasem on ka nende DNA nukleotiidne ja valkude aminohappeline järjestus.

Kasutatud materjalid • “Bioloogia 4” Riinu Rannap jt. , Avita 2013 • “Bioevolutsioon” Henni Kallak, Valgus 1990 • “Evolutsioon: inimese kujunemise lugu” Chris Stringer ja Peter Andrews, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005 • “Conservation biogeography” Richard J. Ladle ja Robert J. Whittaker, Wiley-Blackwell 2011