Evolutsiooni olemus Evolutsiooni paratamatus Ressursid lppevad Teised arenevad

Evolutsiooni olemus Evolutsiooni paratamatus Ressursid lõppevad Teised arenevad Progress kui paremate energia (ja selleks teabe) kasutamise viiside otsimine Progress kui optimaalse kiirusega toimuvad muutused

Evolutsiooniõpetus läbi aegade Loomislegendid Maailm muutub, puud-loomad sünnivad ja kasvavad Kalevala Kristlik Loomislegend ja maailma lõpp Katastroofid või pidev areng? Loomislegendi eesmärgipärasus Kellele loodud? Jumalik absoluut: : looming on täiuslik. Platon

Kirik ja evolutsioon läbi aegade Hiliskeskaegne evolutsioonikäsitlus Tänapäevane katoliiklik evolutsioonikäsitlus Kunagiste ketserite õigeksmõistmine (Galilei) isa Pierre Teilhard de Chardin Fundamentalistide tänapäeva evolutsioonikäsitlus Jumalasõna Jumala märgid? Tarkus on Jumalast? Kiriku evolutsioon: prohvetid Tänapäevane kiriku seisukoht evolutsiooniõpetuse (ja Darwini) ketserlusest Evolutsioon ei vaja süsteemiväliseid lisajõude

Tänapäevase evolutsiooniõpetuse kujunemine Esimesed kaudsed evolutsioonimõtte avajad Galileo Galilei (1564 -1642), Sir Isaac Newton (1642 -1727), René Decartes (1596 - 1650)

Immanuel Kant (1724 -1804) ja Pierre Simon de Laplace (1749– 1827) Georges-Louis Leclerc de Buffon (17071794)

Jean-Baptiste de Lamarck (1744 -1829) Keskkonna mõjul liigid muutuvad Areng pidevalt keerukuse suunas Arengut põhjustab keskkopnna muutumine – Elu võib tekkida pidevalt uuesti – Muutused harjutamise tulemusena

Charles Robert Darwin (1809 - 1882) Sõitis Beagle’ga 1831 -1836 hakkas märtsis 1937 mõtlema "liikide transmutatsioonile". 1838 sügisest, ilmselt Malthuse mõjul, hakkas ta arendama ideed looduslikust valikust. 1844 valmis tal esimene käsikiri 1856 alustas Darwin raamatut Looduslik Valik Alfred Russel Wallace (1823 -1913) käsikiri "Variantide tendents pidevalt lahkneda algtüübist“ 1858 alustas uut raamatut: The Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life.

Thomas Robert Malthus (1766 -1834) inimeste arv kasvab kiiremini, kui neile vajaliku toidu kogus

C. R. Darwin: „Liikide teke loodusliku valiku teel ehk paremate rasside säilumine olelusvõitluses“ Hiljem lähenes lamarkistlike vaadetele : kuidas säilub ikka mitmekesisus teistsuguste kõrvaldamise korral? (puudus teave geneetikast) Gregor Johann Mendel (1822 - 1884). 1866 – artikkel, milles tõestati välja pärilikkuse seadused – aga jäi märkamata. Mendeli seaduste taasavastamisel hakati arvama, et need lüllavad Darvinismi ümber (esimene antidarwinism)

Hugo de Vries mutatsioonid on võimelised paari põlvkonna jooksul muutma ühe liigi teiseks - milleks veel siia selektsioon, looduslik valik (paleontoloogilise fragmentaarsus) J. B. S. Haldane, R. A. Fisher, Sewall Wright – moodsa sünteesi alusepanijad (darwinism + mendelism) – esialgu vaid “valitute” teooria

Theodosius Dobzhansky (1900 -1975) 1937 a. raamat Genetics and the Origin of Species oli läbimurre – sünteetilise evolutsiooniteooria võit. Ernst Mayr, Julian Huxley ja George G. Simpson lõplik kuju neodarvinismile Evolutsiooniõpetus tegeleb evolutsiooniliste sündmuste rekonstruktsiooniga ühelt poolt ja teisalt mehhanismidega, mis evolutsiooni mõjutavad

1970 -ndate alul eelkõige Motoo Kimura: populatsiooniteoreetilised tööd neutralistlik evolutsiooniteooria (moodne antidarwinism) – juhuse osa mõtestamine evolutsioonis Geenijärjestuste uurimine alates 1970 -ndad Zurkerkandl ja Pauling: postuleerisid molekulaarse kella idee Terviklike organismide genoomse DNA järjestuste määramine Molekularbioloogia ja arvutustehnika arsenaliga realiseeritav "evolutsioon katseklaasis"

Sünteetiline evolutsiooniteooria põhiolemuseks on seisukohad, et : • populatsioonid sisaldavad geneetilisi variante, mis tekivad juhuslikult mutatsioonide ja rekombineerumise tulemusel (st. mitte adapteerumisest tingituna); • populatsioonid arenevad tänu geenisageduste muutustele, mida põhjustab juhuslik geneetiline triiv ja eelkõige looduslik valik; enamus geneetilisi variante, mis sooduatavad adaptatsiooni, omavad vaid kerget fenotüüpilist effekti, nii et muudatused on graduaalsed ja aeglased; • diversifitseerumine viib liigitekkele (lisandub reproduktiivne isolatsioon); • nende kõikide koosmõju pika aja jooksul toob kaasa kummulatiivse effekti, mis muudab ka kõrgemate taksonite olemust.

Liigi mõiste kujunemine 1920 -ndad Populatsiooniteooria 1910 -1930 -ndad Geograafilise varieeruvuse ja liigitekke seostamine Süstemaatika ja geneetika ühendamine Täpsed kvantitatiivsed uuringud Erinevate protsesside osatähtsuste määramine Juhuse – geenitriivi mõistmine Geneetilise koodi ja pärilikkuse peenstrukturide selgitamine Valiku mõiste laiendamine nii populatsioonile kui geenile Käitumise arvestamine Arengubioloogia ja paleontoloogia sulandamine

Evolutsiooniteooria uurimismeetodid • • Paleontoloogia Mineviku tuletamine olevikust makrotasandil Populatsioonigeneetika Taksonoomiline rekonstruktsioon korreleeritakse eri allikatest saadavaid andmeid Eksperimentaalne andmestik Evolutsioon “katseklaasis”