LUULE LNEEUROOPAS JA USAS XIX SAJANDI II POOLEL

LUULE LÄÄNE-EUROOPAS JA USA-S XIX SAJANDI II POOLEL SÜMBOLISM I Eelkäijad, mõjutajad, tunnused 1 TPL 2009 – 2013

19. SAJANDI II POOL 2 o Alates 1830. aastatest hakkas kirjanduse ja kunsti üldpilt teisenema: o proosas võeti kasutusele realistlik ja naturalistlik meetod; o luules valitses sümbolism; o kujutavas kunstis oli sümbolismi paralleelnähtuseks impressionism.

CLAUDE MONET LA PROMENADE SUR LA FALAISE 3

SÜMBOLISM . . . on üleeuroopalise leviku ja tähtsusega kirjandusvool, mis tekkis 19. sajandi viimasel veerandil prantsuse luules. Sümbolismile valmistas pinna ette Charles Baudelaire. Nime andis voolule Jean Moréas* sümbolismi manifestiga (1886). Sümbolismi suurkujud on Paul Verlaine, Arthur Rimbaud, Stéphane Mallarmé. _____ * kreeka literaat (1856– 1910), kes kirjutas prantsuse keeles 4

SÜMBOLISMI ALUSIDEE Sümbolistide maailmanägemuse aluseks on idee, et on olemas ideede maailm, mida pole võimalik ratsionaalselt, meeltega tunnetada, . . . mis eksisteerib argimaailma taga, on sellest kõrgem, ja reaalne maailm on vaid ideaalse maailma kahvatu vari; . . . mida saab tunnetada üksnes poeesia vahenditega. Tunnetamatule saab vaid vihjata, kasutades mitmetähenduslikke ja varjundirikkaid sümboleid. Luuletaja on prohvet, nägija, kes suudab sümbolite abil meeltele tajumatu tajutavaks teha. Sümbolistid tahtsid eelkäijaile vastupidiselt vabastada kirjanduse igasugustest seostest ajastu ühiskondlike nähtustega, loobuda nn objektiivsest kujutamisest, luua 5 „puhast luulet“, mis kehastab kõrgemaid tõdesid.

MIS ON SÜMBOLISMIS UUT? Suurim erinevus romantismist oli see, et luuletajad hoidusid isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Oma elutajumust anti edasi viimistletud kujundite kaudu. Metafoorid peitsid vihjeid ja varjundeid, varjundid koos kõlaefektidega lõid sümboleid; mõtet ja tunnet sugereeritakse sümbolite kaudu, mitte ei kujutata. Sümbolid on meelelised kujundid, mis vihjeliselt annavad edasi mingit vaimset-filosoofilist tajumust. Sümbolistid olid esimesed, kes seadsid eesmärgiks poeetilise kujundi mitmetähenduslikkuse: vastuvõtjad ei pea sümbolit ühesuguselt mõistma. Sümbolistliku kujundi juures pidi säilima teatud „hämarus”; 6 eelistatakse pooltoone.

THÉOPHILE GAUTIER (1811– 1872). . . oli prantsuse kirjanduses sümbolistliku suuna algataja; . . . väljendas „kunsti pärast” -põhimõtet oma kunstnikuromaanis „Preili de Maupin” (1835); . . . on öelnud: Ma armastan asju ja inimesi pöördvõrdeliselt selle kasuga, mida nad mulle toovad. Kunstiteos on seda hinnalisem, mida vähem temast kasu on. Tema sümbolistlik luulekogu “Emailid ja kameed” (1852) on oluline prantsuse luule arengus. 7 Nadari foto aastast 1856

KUNSTI PÄRAST Sümbolismi iseloomustab „kunsti pärast”suhtumine, l’art pour l’art: kunstniku kohus pole kaasa elada ühiskondlikele sündmustele ega väljendada kõlbelisi ideaale; kunst peab piirduma iseendaga, st kunsti ülim eesmärk on peen ja viimistletud kunst, mis peegeldab autori sisemisi tajumusi; kunstnik tunnistab vaid ilu, üksnes see võib unistusele kuju anda, vaid ilu on igavene; puhta kunsti põhimõttest võrsub estetism (nt 8 Oscar Wilde).

SÜMBOLISM JA NATURALISM Sümbolism arenes rööbiti naturalismiga, vältides vastureaktsioonina sellele kõike kasvatuslikku, moraliseerivat, ühiskondlikku. (Tegelikkuses oli ühiskonnas toimuva suhtes ükskõikseid kunstnikkekirjanikke vähe. ) Kuigi nende kahe suuna vaimsus oluliselt erines, leidus ka sarnasusi: neutraalse ja ebaisikliku kaemuse taotlus; meelelisus (lihalikkus, seksuaalsusega seonduv. ) 9

PETTUMUSMEELEOLUD Sümbolismi taustaks on pettumus reaalsuses: lüüasaamine Prantsuse – Preisi sõjas, Pariisi Kommuuni häving, repressioonid. Nii olevik kui ka tulevik paistis tume. Juba Gautier põlgas oma aega ja suhtus progressi skeptiliselt, tema loomingus valitseb elutüdimus („Preili de Maupin“), eksistentsi absurdsuse tunnetus, surma tajumine elu südames, olematuse kutse; kõik on kõigi vastu ükskõiksed, igaüks elab omaenese seaduste järgi. 10

SÜMBOLISTLIK PESSIMISM Suurt osa sümbolistlikku luulet iseloomustabki elupettumuse pessimistlik filosoofia: sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukann inimene on. XIX saj lõpu sümbolismi on nimetatud dekadentlikuks, st mandunud kunstiks ja kirjanduseks. 11 Carlos Schwabe, “Hauakaevaja surm”

DEKADENTS XIX saj lõpus levisid (Prantsusmaal jm) hukkumise ja maailma lõpu eelaimused – fin de siècle. Mõiste décadence (‘langus, allakäik, mandumine’) tuli kasutusele XIX saj 2. poolel. Théophile Gautier kasutas seda sõna Baudelaire’i „Kurja lillede” 2. trüki eessõnas 1868. aastal, kirjutades: „See on vananeva tsivilisatsiooni äärmise küpsuse astmeni jõudnud kunst, mille stiil on keeruline, tihe, täis varjundeid, peenusi, mis avardab keele piire, võimaldab väljendada väljendamatut; neuroosi pihtimused, vananeva kire avaldumine, pahelisus, hullumeelsus, 12 hallutsinatsioon. “

ARTHUR SCHOPENHAUER (17881860) Dekadentlike seisukohtade kujunemist mõjutas saksa filosoofi Arthur Schopenhaueri pessimistlik eksistentsialism: “Parimaks saatuseks inimesele on üldse mitte sündida. ” Inimene on inimesele hunt, kõikjal valitseb vägivald ja ebaõiglus; iga üksikelu on mõttetu tragöödia, mis lõpeb surmaga. orjab kogu elu oma ihasid, Inimene olemata kunagi rahul. Vaid kunst suudab meid ihade paine alt vabastada, tänu kunstile pääseme hetkeks empiirilisest maailmast. Schopenhaueri mõju loojatele oli tohutu: Tolstoi, Turgenev, Maupassant, Zola, Proust, Tšehhov, Shaw, Beckett, Rilke, T. S. Eliot, Wagner, Nietzsche, Freud jne. 13

DEKADENTS Dekadendid kogunesid Pariisis Seine’i vasaku kalda kohvikutesse, põlgasid argielu lamedaks ja mõttetuks; pidasid ehedaks vaid vaimsust, kuid hingeski oli kõik surnud. Dekadentide luule põhimotiiv oli eluväsimus, lüüriline kangelane oli nagu surnud leht, mida tuul pillutab. Dekadendid püüdsid luua esteetilist maailma, muutes kõik, sh oma aistingud ja igapäevaelu inetud detailid, kunstiteoseks. 14

Le Procope aastal 1900 ja tänapäeval Le Procope – maailma vanimaks peetav kohvik avati 1686. aastal ja muutus kiiresti kultuuri- ja poliitikategelaste kogunemispaigaks. Pärast Comédie Française’i avamist teisel pool tänavat liitusid näitlejad, muusikud ja kunstnikud. 15

JORIS-KARL HUYSMANS (1848– 1907) Dekadentliku kirjanduse eredaim ja äärmuslikem kuju; sündinud Pariisis, isa hollandlane; Peateos 1884 k 2013), “Äraspidi” (À rebours, e. 16 Arthur Zaidenbergi illustratsioon

JORIS-KARL HUYSMANS (1848– 1907) Peateos „Äraspidi” (1884) kujutab degenereerunud aadlisuguvõsa viimase esindaja Jean Des Esseintes’i eluviisi, pettumust kõiges, põlgust kõige vastu. Peategelane arvab, et pole ühtegi hinge, kes teda mõistaks, ta põlgab inimkonda. Olles ise rafineeritud esteet, tahab ta enda ümber luua absoluutse ilu maailma: kuhjab oma majja eklektilise kunstikollektsiooni; armastab kõike kunstlikku (nt kunstlilled); talle meeldivad haiged, ebanormaalsed taimed; nimetab alkoholi (likööri) suuoreliks – maitsmissümfoonia; kuldab üle oma kilpkonna – tal on rafineeritult perversne esteetiline maitse. Nii Huysmans’i kangelase kui ka hiljem Marcel Prousti parun de Charlusi (“Kadunudaega otsimas”) prototüübiks oli krahv Robert de Montesquiou, poeet, esteet, metseen ja dändi. 17

DEKADENTS JA SÜMBOLISM Sümbolistid rõhutavad unelmaid ja ideaale, tahavad leida paremat paika; dekadendid viljelevad peenutsevat, ehitud, ilutsevat stiili, on mängulisemad ja loodavad sessamas maailmas olemismooduse leida. Illustreeritud ajakiri Kollane Raamat (1894 -1897) kajastas dekadentlikku vaimu ja sai briti estetismi juhtivaks väljaandeks. Kunstnik Aubrey Beardsley. 18

Sümbolism maalikunstis – GUSTAVE MOREAU (1826– 1898) Ilmutus (1874 – 76) Autoportree (1850) Moreau’ pildid kaunistasid Huysmans’i teose „Vastuoksa” peategelase Des Esseintes’i kodu 19

SÜMBOLISTLIKU LUULE VORM Au sees oli klassikaline riimi- ja vormipuhtus, kuid. . . uue elujõu sai uudsete rütmide ja struktuuride otsing; armastatakse kõne); kasutusele vabavärss; proosapoeemi (lüüriline sisu, sidumata võeti vabavärss, pms riimitud lõppriimita, range rütmi ja silpide arvuta luuletus, mille salmid kujunevad mõtte järgi, on sümbolistide silmatorkavamaid tehnilisi uuendusi; 20 suurimad sümbolistid vabavärssi kuigivõrd ei

„LUGU” ASENDUB MULJETE JA ELAMUSTEGA Võrreldes romantilise luulega on sümbolismis vähe jutustust, lugu, domineerib väljendus, ekspressiivsus. Kujundid muutusid iseseisvaks, ei olnud omavahel tihedalt seotud. Ei taotletud „loo” selget esitust; seda asendasid vaistlikud muljed ja elamused, seosed kujundite vahel. 21

SÜMBOLISTLIKUD VÕTTED HENRI MATISSE PUNANE TUBA. JEANNE Sümbolism tõi luulesse, eriti selle vormi artistlikmängulisi võtteid. Mängulisusega kaasnes sageli iroonia ja huumor. Luulesse tuuakse alateadvus, irratsionaalsus, unistuslikkus. 22

SÜMBOLISTLIKUD VÕTTED sünesteesia – eri meelte aistinguid märkivate sõnade kooskasutamine (näiteks karjuvroheline, helisev täht, „Varjude vaikuses / kilkavad kollased lilled“ (M. Under), kuldsed lõhnad, Rimbaud’ „Vokaalid“) Musikaalsus – rütm, riim, kõla sugestioon – värsi kõla annab edasi meeleolu, kõla saab ise sümboliks. Mõistete ja kujundite sidumine vaba assotsiatsiooni alusel: kujundid ja nendevahelised seosed ei pruukinud olla loogiliselt arusaadavad. mitmetähenduslik kujund: mõtet ja tunnet sugereeritakse sümbolite kaudu, mitte ei kujutata; kujundeile, sõnadele, häälikuile antakse sümboolne 23 tähendus.

SÜMBOLISTLIKU LUULE EELKÄIJAD EDGAR ALLAN POE (1809 – 1849) Kuulsaim kogu „Kaaren ja teisi luuletusi” (1845) Essees „Poeetiline põhimõte” peab Poe luule ülimaks sihiks hingelise erutuse ja ülenduse ning kõrgema ilu edasiandmist. Poe’ luules esines irooniat ja groteski – irooniline eemaldumine kujutatavast, nn esteetiline distants iseloomustas sümbolismi. Poe otsis luules kõlaefekte, muutes meloodia ja helivarjundid sümboli osaks. 24

SÜMBOLISTLIKU LUULE EELKÄIJAD CHARLES BAUDELAIRE (1821– 1867) XIX saj prantsuse kirjanduse üks omanäolisematest annetest, varasümbolistlik luuletaja. Peateos – luulekogu „Kurja lilled” (1857); proosaluule kogu: „Väikesed poeemid proosas” (1869). Baudelaire’i luulet iseloomustab lõhestatus, kõikumine madala ja üleva vahel. 25

KÕIK POLE SÜMBOLISTID! WALT WHITMAN (1819– 1892) Ameerika kirjanduse „suurim looduslik anne”, demokraatia ja vabaduse ideaalide laulik Algupärase loomelaadi ja filosoofiaga luuletaja. Luulekogu „Rohulehed” Temas nähakse XX saj alguse ekspressionismi eelkäijat. Esimene lääne luuletaja, kelle loomingus valitses riimita vabavärss – luulevorm, mis alates modernismist XX algul Lääne luules ülekaalukalt valitseb. 26

SÜMBOLISMI LEVIK Kirjandusliku sümbolismi kodumaa on Prantsusmaal – Verlaine’i ja Rimbaud’ loomingus. 1870. aastatel saavutasid need noored poeedid loomingulise küpsuse. Üleeuroopalise vooluna hakkas sümbolism levima alates 1880 -ndatest. Sümbolistlik luulelaad valitses Euroopa luules XIX ja XX sajandi vahetusel, vaibudes I maailmasõja eel ja ajal. Ida-Euroopas, sh Venemaal, valitses sümbolism luules kuni II maailmasõjani. 27

SÜMBOLISMI LEVIK prantsuse keeles: Paul Valéry, Maurice Maeterlinck (belglane), Emile Verhaeren (belglane); inglise keeles: W. B. Yeats, O. Wilde, Emily Dickinson, Ezra Pound, T. S. Eliot; saksa keeles: Rainer Maria Rilke; vene keeles: Valeri Brjussov, Aleksandr Blok, Andrei Belõi; soome keeles Eino Leino; kreeka keeles Konstantinos Kavafis; bengali keeles (? ) Rabindranath Tagore; eesti keeles: Friedebert Tuglas, Aleksander Tassa, Ernst Enno, Gustav Suits jne. 28

ALLIKAD Talvet, Jüri. Maailmakirjandus 2. Koolibri. Tallinn, 1999. Šaitanov, Igor. Maailmakirjandus. 19. sajand. Avita. Tallinn, 2006. Magee, Bryan. Filosoofia lugu. Varrak. Tallinn, 2000. Aunin, Tiina; Listra, Lore; Mattisen, Heli. Väike maailmakirjanike leksikon. Virgela, 1999 29 A. Oidsalu ülikooliaegsed konspektid, mis on kirjutatud T. Liivi loenguis. Wikipedia artiklid Interneti-avarused