luule anals Kes see selline on kivisildnik Luule

(: )luule analüüs

Kes see selline on? (: )kivisildnik

Luule analüüs Milleks? Kas analüüs on üldse vajalik? Ja kui siis milline?

Luule on emotsionaalne Analüüs ratsionaalne

Võimalikult ammendav ülevaade ehk laiapõhjaline veinimaitsmine

Luule aastaülevaade Loomingus Vikergallup Kriitika V+L+Sirp

Luuletusi on palju Luuletajaid on vähem Luuletaja tootlikkus on 2 luuletust kuus Luuletajad alluvad lihtsamalt analüüsile

Luuletaja omadused 1. madal valulävi ja kõrge eiteamis 2. intensiivsed looduselamused ehk jumalikud ilmutused 3. sundus kirjutada ehk nauding kirjutamisest

teksti visuaalne kvaliteet võime juhuslikke numbreid ära arvata

Stereotüüp Riimiline nelikvärss Armastusest isamaast või loodusest

Kui ka vabavärss siis ikkagi ja eelkõige ilusad sõnad ja õilsad teemad Robert Vill

Tehnilised näitajad ei ole piisavad Põldmäe ja Merilai ei ütle midagi olemuslikku Aristoteles ehk küll

(: )analüüs loetav/mitteloetav karavankirjandus/koerkirjandus

aga mitte luule liikidest ei tahtnud ma rääkida vaid luulele olemuslikust

luule mõõt on emotsionaalsus ent luule emotsioon on spetsiifiliselt inimlik midagi sellist mida loomad ei koge

linnud laulavad sisalikud tantsivad sipelgad ehitavad linnud ent ainult inimestel on kirjaoskus

muusika alkohol erootika sport jms mõjuvad kehale ilma et mõistus peaks sekkuma

raamat ei mõju sisalikule/rebase reinule ega idioodile luule kui kirjaoskuse kõrgem väljendus on eksklusiivselt inimlik

luule on inimeseks jäämise viis selles maises loomastunud ning jaburaks pööranud maailmas

luules pole muud tehnoloogiat kui aju keel ja kultuur arvutid, keemia ja hiigellinnad ei anna luulele kuigi palju juurde

väline ilu kehakultus mood, arhitektuur, disain vs sinu pea sisekujundus

teater on kollektiivne taseme määrab nõrgim lüli luule on üksiku teha üksik küünib kõrgemale

luule saab hakkama ka infrastruktuurideta pole kirjandusakadeemiat pole üldse midagi ikka toimib ei saa hävitada

hea auto suur maja valge naine hea raamat

sport = staadion luule = konkurendid + fantoomid + kummitused

sport arendab keemiat meelelahutust ja kurnamist luule arendab inimest inimlikku osa meist õilsat osa mõtlevat osa

sõnum situatsioonianalüüs prognoosid ja väärtused

klassikaline muusika sellega hakkama ei saati siis moodne tants

viiruse kirjutamine ehk vana uudis mis kõlbab ka tulevikus lugeda

luule olukord alandatud ja solvataud majandus institutsioonid meedia töötingimused rr dekadent kaadrite võimetus õpikud : p

meeletud reservid suvorov põhjamaade luule suva kogumik lugemised

kirjastamine pole riigikirjastust pole toimetajaid pole nõustajaid raamatukogud panevad näkku

poeetiline ruum tõlked bei dao-manner-ugrilased-hix kogumikud tungal-siig-vaarandi

luuleraamatu analüüs 2 viimast rida katusekivid vundamendiks

(: )analüüs skaala 1 laaban = 100 sentilaabanit 1 suuman 1 peterson --------0 = veidemann

tavaline harrastaja 2 suuman/krobeline 2 peterson/heleroheline keskmine tase veidemann

toores jõud - intensiivsus oma rida - originaalsus -------------söödavus - likviidsus

masing turmaliinist uks merca xyzsamasindrind

kompositsioon A algus B keskpaik C lõpp

algus = sisenemine keskpaik = jõnksutamine lõpp = väljumine

luule pole seks kuhu siseneda? mida jõnksutada? kuidas väljuda?

väljumine on võtmeküsimus

luule on võimatu missjoon loomine ei millestki järgneb toote müük

muud tehnoloogilised küsimused on sama tähtsad kui paber raamatu tootmises

1. pilt või möla 2. algus, keskpaik, lõpp 3. kas saab sisse, kas jõnksutab, kas väljub 4. kas jõudu on 5. kas oma rida on 6. kas on söödav 7. veidemann, peterson või suuman

originaalsus on suhteline kes on lugenud ühe raamatu sellele on kõik originaalne

fs on öö. on kylm. on jää all on linn. kitsad tänavad. madalad majad. aknaluugid ja pitskardinad. laual samovar. seina peal kuivanud lilled. raamaturiiulid. puhvet ja toolid. raudvoodi ja kummut. nagis mantlid ja mytsid. ahju kõrval halud ja roop. aias peenrad ja tikripõõsad.

aed ei ole ju suur. suvel mõned lilled. kuuri taga nõgesed. seal on ka peldik. naela otsas paberid. keldris hapukurgipurgid. roostes kelk. rotikusehais. päevad täis tööd või õppimist. õhtul kirjutab kampsunis käsi lambivalgel luuletust. sinililledest. ulmadest. öösel võtab käsi salapaigast mustvalge foto. paksude huultega alasti naine. jää all on soe. jää all õhk ei liigu.

mina uisutan jääl. mind pole olemas. jää all. minust ei kõnelda. nõnda on soojem. see mille sain on vabadus. see mida näen on tõde. see mida tunnen on kylm.

I. Trull/KUULUTUS Neljakandilise peaga väga ohtlik noormees soovib üürida tuba töödes naljalt ei abista ja enesest palju ei luba võib minema minna küll heaga võib anda ka nuga

Marie Under/Aruand Ma istun ihuüksi närtsind rohus maadligi alandlikult, vaiksemalt kui vari. Sääl taga ähmub möödaniku hari, jääjahe rada ootab oru lohus. Loen hetki abituna aja ohus: neid kukub kaduvikku marja järgi mari. Pilk jälgib selgapöörnud Päevatari. On õhtu. Aruand. Kas lõplik kohus? Kõiksuse kargest kohinast - oh kuule! üks range ingel nagu küsitleks: mis ohvrialtarille on su panuseks? Ja vastus paluvalt mul poetub suule, mis õnnis-valusalt mind hinges pistis: oh küsi selt, kes lauluga mind ristis!

Juhan Liiv/Puude all Kõik vaikne. . . rahul seisvad puude lehed, mets jäänd kui mõtte, vaikselt seisab ta; öö hõlmast kõrgelt vaatvad alla tähed, kõik vaikne. . . kõik on nagu ootel ka. . . Üks närtsind leht, see langeb praegu alla ja keerleb ka, kui ootel. . . värinal. . . Kui käsiks keegi võim tad viibi sala, üks võim, mis ise ka on ooteval. . . Siin rind jääb vaikseks, nagu rõhuks häda, kui tahaks nutta, tahaks hõisata. . . Kui ootaks ta, kõik loodus ka üht sõna, mis iial ei saa keegi ütelda. . .

Henrik Visnapuu/Seitsmes kiri Ingile Kui värvilist konfetti lehti maha pillub tuul. On tõest jo sügis, küsib silm ning huul. On tõest jo sügis toonud kuldsed plekid puule? Jääb vastus kurku, kurblik võru käima suule. On kahtepidi pandud käima terassaag, on keegi hirmus kägistanud tule paagi. On elu kahtepidi tallat kahekordne vaag. Kas on veel midagi siin pääle poomiskaagi? Ing, meie armastusse tilgub meie sõpru verd, alla me armatsuse aseme, see valgub, alla kere ning värvib merevahu, teotab sinu merd. On õudne olla õnneline keskel selle sõja pere.

Hasso Krull/Reis marimaale esimesel ööl Joshkar-Olas ärkasin kaks korda üles ükskord tungis mulle ööliblikas voodisse paiskasin ta põrandale siis panin tule põlema teine kord mingi tüdruku ja noormeeste hääled kuskilt hoovilt või aknast palju, erutatult ja kiiresti mõtlesin: venelased nikuvad lobisedes siis jäin uuesti magama rohkem ei segatud jäin uuesti magama ja, imelik, magasingi

Jaan Kaplinski Oh need peenikesed preili käekesed, ei või tetä prostoi tüüd, elu see võib perse minna, sinna parata ei saa, nii nad tapsid Ferdinandi, siin ma seisan ja teisiti ei või, peos pistoda või seda asendav dokument, lendan kartmata mäest alla, usu, tsaari ja isamaa eest, kõige eest, mis kunagi oli, Toots, Kiir ja Lutika Viiu, kõige pärast, mis kunagi tuleb, alt ära, tatt laguneb. 25. VIII 1996 / 28. VIII 2001

Aapo Ilves Tean meedia kaudu eesti elab läbi kui makstud prostituuti surun käbi kuis kahte lusikat peab kasutama kui endast hakkab seda eemaldama ning mina samal ajal näpin karvamütsi vill hellitab mu pöialt väikest atsi välklambi sähvatustes särab kamber sest askeldavad kroonikud me ümber ning eesti rahvas hingata ei julge kui hiljem ajakirja lehekülge nad higilkäsi tasa keeravad ja paljastavat juttu neelavad kus tõde tõuseb vajub vahtu vale mis käbi maksis ja kui sügavale

Artur Alliksaar/Neli etüüdi 1 Aastad on sügavad hauad täis meie ulmade laipu. Kohmakalt, valesti, kaua kootakse tunnete vaipu. Nendesse kootakse püünis, süüme vampiirlikud isud, nendesse kootakse küünis, mis meid kord tükkideks kisub, kootakse teravaid sahku, kootakse otsekui voolust, millega küntakse lahku mõlemat igatsuspoolust.

Villem Ridala/Põllu veerul Põllu nõlval rohu haljus, tulilille helkjas kuld, kasteheinad, õite paljus, rohu hõng ja lõhnav muld. eemal meri sines särav, laine läik ja hõbe helk, ülal kõrge taeva värav, kumm nii ülev, sinitelk. Lõo laul nii rõõmus hele lapse valge pääl, taevas kõrge üle selle, kuld nii selge, kevadhääl. Lapse süda hele, väike, vaba nagu linnu lend, selles meres kuldne päike, mina väike, väike vend. Laul nii hell kui taeva värav helgib kõrgel üleval, maailm ümber kuldne, särav, rõõm nii suur on üll ja all.

Virve Osila/MÄLESTUSTE TUUL Mu põski paitab jahe tuulehoog, mis tulvil kauge mälestuse hurma ja selles tuules olen igavesti noor ma olen ja võin lapsepõlve ära tunda. Nii koduniidu lõhnu peidab tuul, mu sõõrmeisse ta seda tihti annab ja embab hellasti, ta suudlus suul mind lapsemeelselt heldima saab panna. Mu koduõuel võõras jala-ast ja ubinaid ei nopi mina enam, kuid tuulehoos näen end kui võõrast last, kel silmad vallatusest sädelevad.

Valdur Mikita/BOTAANIKU UNENÄGU hunditubaka pani hanijala otsa hanijala pani aruheina otsa aruheina pani kesakanni otsa kesakanni pani kuldvitsa otsa kuldvitsa pani nõmmemündi otsa nõmmemündi pani maasapi otsa maasapi pani lepiklille otsa lepiklille pani leselehe otsa leselehe pani tihasheina otsa tihasheina pani rebasesaba otsa rebasesaba pani teelehe otsa ise ronis tabureti otsa ja pani läbivaadatud herbaariumi kappi tagasi

(: ) mõisad põlevad saksad surevad matsid jäävad matsideks

Alejandro Murguia Merengue tund 1844 dominikaani-haiiti ahelad-haavad-nilbused

LÕPP