Umberto Eco 1932 Itaalia semiootik filosoof kirjanik kriitik

Umberto Eco 1932 Itaalia semiootik, filosoof, kirjanik, kriitik. Keskaegse esteetika spetsialist • Esteetilise probleem Thomas Aquinasel 1956 doktoriväitekiri, vaatles keskaja esteetikat kui kosmilise korra filosoofiat ja nägi seal lääne-Euroopa ratsionalismi algeid • Avatud teos 1962 (The Open Work 1989) • Puuduv struktuur (1968) • Traktaat üldsemiootikast 1975 (A Theory of Semiotics 1977) • Semiootika ja keelefilosoofia 1984 • Reisid hüperreaalsusesse 1987 nimiessee ilmus enne 1976 Baudrillardi Simulaakrumid ja simulatsioon (1981) • Interpretatsiooni piirid 1990 (Interpretation and Overinterpretation 1992) • Täiusliku keele otsing 1995 • Kant ja nokkloom 1997

Semiootika ja keelefilosoofia • Spetsiaalne semiootika — see on üksiku märgisüsteemi “grammatika”, mis kirjeldab antud kommunikatiivse fenomeni valda kui midagi, mida valitseb tähenduste süsteem. Iga süsteemi võib vaadelda semantilisest, süntaktilisest ja pragmaatilisest vaatepunktist. • Üldsemiootika (võrdub keele. F. )uurib inimese märgistava tegevuse terviklikkust, tema ülesandeks on üldise kontseptuaalse karkassi arendamine. Põhitähelepanu on märgil ja semioosil.

Interpretatsioon autor – tekst – lugeja (adressaat) • Tekst on autorist suhteliselt sõltumatu. Teksti olemasolu ei eelda teda. Kuid samal moel võib ta olla ka sõltumatu lugejast. • Interpretatsiooni probleem. “Las kõik interpretaatorid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad”. • Lääne mõttemaailma peamiseks suunaks loeb Eco üleminekut ratsionaalsetelt mudelitelt kaose ja kriisi, mis valitseb tänapäeva maailmanägemises, tunnetuseni.

Üle- ja alakodeerimine interpretatsiooniprotsessis • Saatja (kirjanik, kunstnik, ajakirjanik, helilooja, režissöör etc. ) kodeerib mingi teksti ning vastuvõtja püüab seda dekodeerida. Kuid alati tekib nihe, üks-ühele vastavust tegelikus kommunikatsiooniprotsessis ei ole. Keeruliste tekstide puhul ei toimu mitte dekodeerimine (see on võimatu), vaid need tekstid ekstrakodeeritakse, st lugeja/vaataja/kuulaja kasutab oma harjumuspärast koodi. • Eco eristab üle- ja alakodeerimist. Ülekodeerimise puhul otsitakse sügavust, mida tekstis tegelikult ei ole. Alakodeering aga primitiviseerib, keerulises tekstis nähakse eelkõige lugu.

Ekslik dekodeerimine massikommunikatsioonis eelnevad presupositsioonid (eelootused) “eksitavad” presupositsioonid Saatja privaatkoodid ja ideoloogilised eelmõjutused Väljenduse mitteühetähenduslikkus Sisu mitteühetähenduslikkus Sõnum-väljendus, saadetud teade Alakood A Alakood B Saatja poolt eeldatavad vastuvõtja teadmised Orienteerivad asjaolud Alakood C Vastuvõtja privaatkoodid ja ideoloogilised eelmõjutused vastuvõtja Juhuslikud Tõlgenduslikud konnotatsioonidvajakajäämised Sõnumi sisu, interpeteeritav tekst, saadud teade Alakood D Alakood E Tõeline teadmine Desorienteerivad asjaolud Alakood F

Interpretatiivne tsükkel tähendab • entsüklopeedia (informatsiooni potentsiaalne reservuaar ja reguleeriv semiootiline hüpotees, see on semantiline mõiste) kasvu. • Sõnastik — pragmaatiline mehhanism. Entroopiat õnnestub Eco arvates vältida põhjusel, et keel on organisatsioon, milles puudub korra võimalus, kuid mis võimaldab: *koodide vahetust (seda enam, et koodid sünnivad kokkuleppel antud sootsiumis) *uute hüpoteeside ülesseadmist *nende lülitamist kultuuri reeglite hulka

• Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma, et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole. • Intertekstuaalne dialoog — fenomen, kus antud tekstis kajavad teised tekstid. Seotud “intertekstuaalse entsüklopeediaga” • Freimid — kultuurilised klisheed (lugeja teadvuses eksisteeriv ühe või teise asja vastuvõtu ja kirjelduse stereotüüp. Igasugune kultuuriline nähtus omab oma stsenaariumi (peoõhtu, supermarket, Oidipuse kompleks — intertekstuaalne freim)

Avatud tekst – suletud tekst • “avatud tekst” – mudel, mis fikseerib meie maailmas olemise kahemõttelisuse. Avatud teos välistab ühelise dekodeerimise võimaluse, avab teksti hulgale interpretatsioonidele, muudab autori ja lugeja vahekorda. • Suletud tekst -- kitsas interpereteerimise võimalus, nt maakaart või kasutusjuhend. „Roosi nimi” on avatum kui Christie kriminaalromaanid

60 ndate lõpus – lõputu interpretatsiooni idee transformeerub lõputu semioosi kultuuri eksisteerimise aluse ideeks • Eco semiootika omapäraks on fundamentaalne metodoloogiline väide, et meie teadmine ümbritsevast reaalsusest on oma olemuselt nihkes, ta peab teooriat metodoloogiliseks, aga mitte ontoloogiliseks nähtuseks ja väidab, et struktuurid on olemuselt hüpoteetilised (“tõeline struktuur puudub pidevalt”).

Semioosi (so inimkultuuri) universumit mõistab labürindina: • struktureeritud vastavalt interpretantide võrgule • faktiliselt lõpmatu, kuna võimaldab erinevates kultuurides realiseeruvate interpretatsioonide paljusust • registreerib mitte ainult “tõed”, vaid ka kõik selle, mis võib pretendeerida “tõese” staatusele • antud semiootiline entsüklopeedia ei ole kunagi lõpetatud • selline entsüklopeedia mõiste eeldab, et struktureeritud teadmine ei saa olla globaalne ja kõikehõlmav süsteem

Visuaalsemiootika (“Puuduv struktuur” ja “Kant ja nokkloom”). • Ikooniline märk mitte ainult ei oma mingeid ühiseid omadusi oma objektiga, vaid on konventsionaalne ja motiveerimatu. Jutt ei ole mitte objekti omaduste taasesitusest, vaid vastuvõtu spetsiifikast, st mõttelisest representatsioonist. Me tunneme kujutise ära, kasutades äratundmise koodi. Ikoonilisi koode on palju, erinevalt sõnalistest koodidest on nad nõrgad ja ebastabiilsed. Vastavad väljendile (hobuse kujutis). Tähtis on kogemus. Kõige hüperrealistlikum portree ei ole oma referendiga sarnane ei faktuuri, liikuvuse, mahu jne järgi. • Kui ikoonilisel märgil ka on referent, siis see referent ei ole “objekt, mis on võetud reaalsusest, vaid alati kultuuri sünnitis” (grupp μ).

visuaalsete kujutiste kodeerimise mitmetasandiline struktuur: • vastuvõtu — uurib vastuvõtu psühholoogia • äratundmise; vaimse tegevuse, meeldejätmise ja õpetamise psühholoogia, sotsiaalne antropoloogia • edasiandmise; määravad ära esialgsed vastuvõtu tingimused, mis on vajalikud kujundite formeerimiseks. Näit. Ridade tihedus teleri ekraanil. Füüsiline infoteooria • tonaalsed „jõud“, „pinge“ → „ekspressiivne“, „grandioosne“

ikoonilised • figuurid — vastuvõtutingimused (näit. suhted figuurfoon, valguskontrastid, geom. suhted), mis on muudetud graafilisteks märkideks vastavalt antud koodi nõuetele. Nende hulk ei ole lõplik ja nad ei ole alati diskreetsed. Lääne kultuuriruumis — geom. figuurid. • märgid — tähistavad konventsionaalsete graafiliste vahendite abil äratundmise seeme (nina, silm, taevas, pilv), või siis “abstraktseid mudeleid“, sümboleid, eseme mõistelisi skeeme (päike kui kiirtega ring). Tihti on neid seemi siseselt raske välja tuua, sest nad esinevad graafilises kontiiniumis mittediskreetsetena, neil ei ole püsivaid tunnuseid. On äratuntavad seemi poolt moodustatud konteksti siseselt. • seemid — see, mida me tavaliselt peame silmas, kui räägime „kujund“ või „ikooniline märk“ (inimene, hobune jne). Tavaliselt nendega piirnebki jutt ikoonilisest koodist. Loovad kontekste, tänu millele me tunneme ära ikoonilised märgid.

• Ikonograafilised — kasutavad tähistajatena ikooniliste koodide tähistatavaid, ehitavad üles keerulisemaid, kultuuriliselt vahendatud seeme (mitte „inimene“, või „hobune“, vaid „munk“, „Pegasus“). Kujutis on ära tuntav teatud stabiilsete tunnuste järgi, luuakse keerulisi süntagmaatilisi konfiguratsioone, mis on kergesti ära tuntavad ja klassifitseeritavad (nt „Viimsepäevakohus“) • maitse ja sensoorsed — loovad äärmiselt liikuvate konnotatsioonide repertuaari, mis on seotud kõigi loetletud koodide mõjuga. Üks ja sama naisetüüp võib mingil ajal olla iluideaaliks, teisel aga näida naeruväärne. Kaasnevad ka teatud meelelised reaktsioonid, nt seksuaalsed. Ei ole looduslikult või kultuuriliselt tingitud — sõltuvad kokkuleppest, maitsest.

Retoorilised tekivad ebatavaliste kujundlike lahenduste põhjal ja saavad normatiivseteks. Nagu kõik retoorilised koodid, jagunevad retoorilisteks figuurideks, eeldusteks ja argumentideks • figuurid hüperbool (tolmuimeja tõmbab tornaado sisse, triikraud tänaval), ikonogramm kitsh, iga reklaamis kasutatav visuaalne kujund • eeldused (armastav ema kes toidab mingi tootega, kasutab mingeid mähkmeid), seotud teatud ikonogrammiga • argumendid miks sa ei võiks olla sama armastav ja hoolitsev

• stilised eeldavad teatud originaalseid lahendusi, mis on kas retoorika poolt sanktsioneeritud või siis kasutatakse vaid korra. Teatud esteetilise ideaali näide, mingi autori kopeerimine jne. Kutsub esile teatud assotsiatsioonid. • alateadvuse, kasutatakse tavaliselt retoorilistel eesmärkidel. Peavad esile kutsuma teatud ettekujutusi, reaktsioone, millegagi samastuma, kutsuma esile teatud psühholoogilise seisundi. Loovad teatud konfiguratsioone, nii ikoonilisi, ikonograafilisi, retoorilisi kui stilisi

Internetist Gutenbergini. 1996. • Internet ei ähvarda raamatutsivilisatsiooni. Tänapäeval vajame me uut kriitilise kompetentsi vormi, veel tundmatut informatsiooni valiku ja omandamise kunsti. Filtreerimise kogemust. Muidu on lähemas tulevikus informatsiooni üleküllus ja tsensuur identsed — me ei suuda leida vajalikku infot.

Innovatsioon ja kordus. Moderni ja postmoderni esteetikate vahel 1994 Siin on lühidalt kokku võetud kogu Eco viimase 30 aasta repertuaar: • “avatud teksti” poeetika • lugeja roll, erinevad lugejaauditooriumite tüübid • “võimalike maailmade” teooria seoses lugeja ootuste analüüsiga • erinevus avangardistliku ja postmodernistliku esteetikate vahel • massmeedia ja massikultuuri probleemid • “tekstilise kompetentsi” mõiste, mille aluseks on lugeja “entsüklopeedia” • “seerialise” kunsti analüüs jne

Innovatsioon ja kordus — põhitelg arutlustes massikommunikatsiooni epohhi kunsti žanridest, liikidest ja võimalustest. Massmeedia produktsioon assotsieerus tööstusega, ei ole kunst. Modernistliku esteetika jaoks iseloomustab massmeedia produkte: • • kordus kopeerimine kindlale skeemile allutatus liiasus (vastukaaluks informatsioonile)

Korduse tüübid: • retake, või kordusvõte (20 aastat hiljem), Tähesõjad • remake (ümbertegemine). Kõik Shakespeare teosed. • seeria — laieneb teatud situatsioonile ja piiratud arvule tegelastele, kellede ümber keerlevad teisejärgulised varieeruvad tegelased. • alaliik “silmus” , kus toimub mitte tegelase lineaarne areng, vaid vaataja tuuakse perioodiliselt tagasi tegelase erinevate eluperioodide juurde, et alustada sealt uut jutustust • spiraal — kui tegelaskuju iga uue jutuga, koomiksiga, süveneb • tuntud tegelase ilmumine, näiteks John Wayne, tekitab mulje samast filmist • saaga erineb seeriast sellepoolest, et on genealoogiline, perekonnalugu. Dallas

Tänapäeval uus PM teooria, mis vaatab ümber korduse ja innovatsiooni mõiste (Itaalias oli diskussioon “uus seerialisuse esteetika”). Eco vaatleb juhtumit, kui • meile esitatakse midagi originaalset ja teistest erinevat (vastavalt modernismi esteetikale) • meile on teada, et see asi kordab teist, meile teadaolevat • vaatamata sellele (just selle tõttu) see meeldib meile ja me ostame ta.

Teos, mis räägib iseendast. Seerialisus ja kordus ei vastandu enam Innovatsioonile. Neobarokne seeria (neobarokne esteetika muutis kommertsliku sunduse formaalseks printsiibiks)viib esimesele naudingu astmele (mida ei saa kõrvale heita) — see on puhas ja lihtne müüt. Müüdil ei ole mingit seost kunstiga. See on lugu, mis on alati sama.

Feministlik interpretatsioon Eco teostes puuduvad naised — äkki on seksist? • Essee “Paradiisi keelest”. Teresa de Lauretise interpretatsioon. Adam avastab (Jakobsoni järgi) keele poeetilise funktsiooni ja hakkab tundma derridiaanlikku ja heideggeriaanlikku kirge valede etümoloogiate vastu. Olles lähemal Jumalale, kui Eva, tunneb ta, et erinevus eksisteerib. Eval on omad põhjused tegeleda lingvistika ja poeetikaga: tutvus maoga avas tema ees eellingvistiliste faktorite olemasolu semiootilises sfääris ja nüüd on ta sügavalt huvitunud semanalüüsist. Adam ja Eva lahkusid paradiisist pärast seda, kui nad hakkasid mängima keelega ja avastasid, et ühest vastet tähistaja ja tähistatava vahel (mis oli ette nähtud Eedemi koodiga) ei olemas, nagu ei ole ka pariteeti sugude vahel (mida keel väljendabki).

Umberto Eco. Märkide produtseerimine Klassifikatsioon põhineb 4 parameetril: • Füüsiline töö, mis on vajalik väljendite produtseerimiseks, seotud äratundmisega läbi ostensiooni (viitamise) • Suhe väljendi abstraktse tüübi ja konkreetse esituse (replica) vahel • Kontiiniumi või materiaalse substantsi tüüp • Artikulatsiooni moodus

Äratundmine, tuvastamine (recognition) Leiab aset, kui objekt või sündmus, kas looduslikult või inimese tegevusega loodud, satub interpreteerija vaatevälja. Tüübid: • Jälg, jäljend (imprint), nt looma jalajälg • Sümptom, nt inimnahal avalduvad haiguse jäljed • Juhtlõngad (clues), nt äratuntavad objektid mõrvapaigal (CSI)

Viitamine (ostension) Leiab aset, kui mingi objekt eristatakse ja teda esitatakse kui näidist. • Näide (example) – üks konkreetne sigarett “sigarettide” tähenduses • Näidis (sample) objekti või žesti osa terviku asemel (tühi sigaretipakk tähenduses “[täis] sigaretipakk” • Fiktiivsed näidised (kui keegi imiteerib vehklemist ilma mõõgata, tähenduses “ma vehklen” või üldisemalt “duell”)

Replikad (replicas) – abstraktse tüübi üksikmärgid • Sõnad kuuluvad replikate väga piiratud kategooria alla (kombineeritud ühikute, mis rahuldavad kahekordse artikulatsiooni nõuet). • Ka pseudo-kombineeritud ühikutel on replikad (nagu Mondriani maal või noodid partituuris: need on ühikud, mis on kombineeritud kindlate reeglite järgi, kuid me pole kindlad, kas nende sisud on seostatavad täpsete tähendustega)

Leiutis, väljamõeldis (invention) Seos tüübi ja tokeni (üksikmärk ) vahel on lihtne suhe. Loomulikus keeles tavaline (tähistaja ja tähistatava seos). Kuid mitte ainult arbitraarsed märgid, vaid ka näiteks sümptomid. Väljamõeldise näited: • Ühildumised (congruences) • Projektsioonid (projections) • Graafid (graphics)

Päikesekella näide • Väljamõtleja projekteeris (geomeetrilises mõttes) konkreetse kogemuse andmed väljenduslikku diagrammi. Projektsioon kui kultuuriliste operatsioonide kogum, määrab ära just sellise väljenduse võimalikkuse. • leiutis piirides: sobivate punktide maksimum (näiteks surimask) ühilduvuses läbi produktsiooni tüüpide kuni sobivate punktide miinimum graafidena

Lihtsustamise mõttes kasutame ainult esimest kahte parameetrit. • NB! märkide produktsiooni viiside klassifikatsioon ei ole märgitüüpide klassifikatsioon. Noolt me võime pidada märgiks, kuid see on erinevate märgiproduktsiooni viiside tulemus. Niikaua kui ta eksisteerib kui mudel liiklussignaalide “laos”, on ta kombineeritud ühik, mida haldab lihtne suhe (ratio facilis); kui ta reprodutseeritakse erinevatel viisidel (suurus, värvus, vorm) on ta stilisatsioon; tema tõhusus sõltub tema vektoriaalsusest, mida haldab (keeruline suhe) ratio difficilis

Antud tüpoloogia kasutamine arhitektuuris • Arhitektuurilistel objektidel on tähendus tänu nende funktsioonile ja konnotatiivsele väärtusele. Nad on tekstid, mis moodustuvad märkidest. • Trepp nt on stilisatsioon, arhitektuurilise tüpoloogia ühik, samuti kombinatsioon replikalistest ühikutest ja vektorisatsioonist, mõned tema elementidest on pseudokombinatoorsed ühikud. • Tugitool on stilisatsioon, loodud pseudokombinatoorsete ühikute kokkupanekul. Niikaua kui see reprodutseeris istuvat keha, oli see leiutusliku projektsiooni juht mis, läbi edasiste väärtarvituste (catachresis) sai abstraktse ja väga üldise sisumudeli jäljendiks (imprint).

Keeles Ah ah! Quand vous dites, “Je vais au cabaréi”, ça va sans dire que vous êtes américain! • Ah ah see on sümptom, väljendab adressanti. Samuti on see faatiline, sel juhul fiktiivne näide ja stilisatsioon. Kui paralingvistiline, on ta pseudokombina-toorne ühik. Lihtne suhe • Siis. . . kui väljend loogilises plaanis. Vektorisatsioon ka süvatasandil. Keeruline suhe • Je vais au cabaréi ostensioon, kuna tsitaat. Etnilise kuuluvuse sümptom. Võib olla nii jäljend (otsene jäljendus), kui ka projektsioon (sel juhul keeruline suhe) • ça va sans dire verbaalne stilisatsioon, retooriline võte

Artikulatsiooni moodus • Jätta nimetus “keel” nendele sõnalistele koodidele, kus kahekordne jaotus on vaieldamatu fakt. Esimese järgu jaotused, milledel on tähendus (moneemid, keelemärgid), mis moodustavad süntagmasid. Need esimese järgu elemendid jaotuvad seejärel neid moodustavateks teise järgu elementideks (foneemid). Keeles on lõputu hulk moneeme, kuid foneemide hulk on piiratud. • Sama võib jälgida ka maalikunstis, kus on äratuntavad kujundid (ikoonilised märgid) ja teisel tasandil võib eristada foneemide ekvivalente – vormid ja värvid, mis on vaid eristavad tunnused ja ei kanna tähendust.

Artikulatsiooni moodus Lugeda ülejäänud märgisüsteemid “koodideks” ja püüda selgusele jõuda, kas on olemas rohkem kui kahekordse artikulatsiooniga koode 1. koodid, kus ei ole artikulatsiooni, st koodid, kus seemid (Prieto järgi) ei jagune • ühe seemiga koodid (pimeda valge kepp, mitteolemasolu ei tähenda tingimata, et on nägija). • nulltähistajaga (admiralivimpel laeval, auto suunatuled – kui ei põle, tähendab, sõidab otse) • valgusfoor (iga seem tähendab kindlat tegevust, ei saa kokku panna ja moodustada kompleksset märki, ei saa ka väiksemateks osadeks jaotada) • autobusside marshruudid, mis on tähistatud ühe tähe või numbriga

2. Ainult teise järgu artikulatsiooniga koodid Seemid jagunevad mitte märkideks, vaid figuurideks, milledel ei ole oma tähistatavat • autobusside marshruudid, mis on tähistatud kahe numbriga • lippudega signaliseerimine (semafor). Erinevad figuurid moodustavad tähed, kuid see täht ei ole märk, sest tal ei ole tähendust (selle saab ta alles kui verbaalse keele ühik)

3. Ainult esmase artikulatsiooniga: seemid on jaotatavad märkideks, kuid mitte figuurideks • Tubade numeratsioon ühiselamus: seem 20 jaguneb märgiks 2, mis tähendab “teine korrus” ja 0, “esimene tuba”. • Liiklusmärgid, kus on eristatavad mitu liiklusmärki: (veoautodel liiklemine keelatud) • Arvude kümnendsüsteem

4. Kahese artikulatsiooniga koodid: seemid jagunevad märkideks ja figuurideks • Keeled: foneemid moodustavad moneeme ja moneemid süntagmasid • 6 -kohalised telefoninumbrid (kahekaupa grupeeritud, need on märgid: rajoon, tänav, maja)

5. Liikuva artikulatsiooniga koodid • Tonaalne muusika • Mängukaardid. Teise rea jaotus on mastid, mis võivad erinevates kombinatsioonides moodustada märke (ärtu äss), märgid omakorda moodustavad seeme (full house). Kuid siin on ka ilma teisese artikulatsioonita märke (ikoonilised, “kuningas”), jokker ei moodusta seeme. Ennustamise puhul muutub jällegi jaotuste hierarhia.

5. Liikuva artikulatsiooniga koodid • Sõjaväelised auastmed, kus teisene jaotus on liikuv. Nt vanemseersanti eristab seersandist märk, mis on moodustatud kahest figuurist kahest kolmnurgast ilma aluseta. Aga seersanti eristab kapralist mitte kolmnurkade arv ja vorm, vaid värv.

Kinematograafiline kood kui unikaalne 3 -osalise artikulatsiooni näide Kaader, kus õpetaja pöördub klassis õpilaste poole. Süntagma osad: • Sünkroonselt antud seemid (pikakasvuline blondiin heledas ülikonnas), mis kombineeruvad omavahel. Need seemid võib jagada väiksemateks ikoonilisteks märkideks (“nina”, “silm”, “ruudukujuline pind”. Need märgid võib omakorda jagada vastuvõtu koodi alusel visuaalseteks figuurideks: “nurgad”, “valgusvari”, “kõverad”, “figuur-foon”. • Suurem tõepärasus