Koostanud Anneli Oidsalu Elias Lnnrot ja KALEVALA II

Koostanud Anneli Oidsalu Elias Lönnrot ja “KALEVALA” II osa

Akseli Gallen-Kallela, Lemminkäinen ja saarepiigad, 1916 11. runo: Lemminkäinen läheb Saare suurtsugust neidu kosima. Saarepiigad esmalt pilkavad teda, aga saavad hiljem temaga liigagi tuttavaks. Üht, Kyllikkit, keda ta kosima on tulnud, ei saa ta heaga oma nõusse ja seepärast lõpuks röövib neiu, tõmmates ta vägisi rekke, ja kihutab minema. Kyllikki nutab ja halvustab eriti Lemminkäise sõjahimu; Lemminkäinen tõotab mitte kunagi minna sõtta, kui Kyllikki tõotab mitte iialgi joosta külasse pidule; kumbki kinnitab seda vandega. Lemminkäise ema rõõmustab noore mõrsja üle.

C. E. Sjöstrand, Kyllikki, 1879, kips, 20 cm, Ateneum Lemminkäise kosjareis Põhjalasse 12. runo: Kyllikki unustab vande ja läheb külla, Lemminkäinen vihastab ja otsustab naise kohe maha jätta ning läheb Põhja neidu kosima. Ema püüab kõigiti oma poega takistada, öeldes teda seal surma saavat; Lemminkäinen viskab pead sugedes harja trotslikult käest ning kuulutab, et harjast samal ajal veri voolab kui temast endast. Ta varub ennast nõidushädade vastu, läheb teele, sabub Põhjalasse ja laulab iga mehe Põhjala toast välja; ainult ühe, ilge karjase jätab ta laulmata.

Lemminkäise teenetööd 13. runo: Lemminkäinen palub Põhja eidelt tütart; eit määrab temale esimeseks teenetööks Hiie hirve kinnipüüdmise. Lemminkäinen läheb ülemeelikult hirve ajama, kuid saab varsti meelepahaga näha, et hirve nii umbropsu kätte ei saagi.

Akseli Gallen-Kallela, Lemminkäinen, 1899 Lemminkäise teenetööd ja surm 14. runo: Tavaliste jahimehe-loitsude ja palvetega kaunilt paludes saab Lemminkäinen viimaks hirve kätte ja viib Põhjalasse. Teiseks tööks määratakse talle püüda kinni Hiie tulisuu ruun, kelle ta püüabki ja Põhjalasse viib. (Jätkub. . . )

Akseli Gallen-Kallela, Surnud Lemminkäinen, 1896 14. runo (jätkub): Lemminkäise kolmandaks ülesandeks on ambuda luik Tuonela jõelt. Lemminkäinen tuleb Tuonela jõele; seal luurab teda põlatud karjus, surmab ta ja viskab Tuone koske. Pärast seda raiub Tuone poeg ta surnukeha tükkideks.

Hugo Simberg, Tuonela luik Lemminkäise ema 15. runo: Ühel päeval hakkab Lemminkäise kodus harjast verd tilkima; sellest aimab ema juba poja surnud olevat, tõttab Põhjalasse ja nõuab Põhjala eidelt, kuhu see Lemminkäise on pannud. Põhjala emand ütleb viimaks, mis tööle ta Lemminkäise on saatnud, ja päike annab ligemat teatust Lemminkäise surmast. Lemminkäise ema läheb, pikk reha käes, Tuone kose alla, riisub vett, kuni saab kõik poja keha tükid kokku, sobitab need ühte ja kohendab neist loitsude ja võiete abil Lemminkäise jälle endiseks. Ellu ärganud, jutustab Lemminkäinen, kuidas ta Tuonela jõel surmati, ja läheb ühes emaga koju.

Akseli Gallen-Kallela, Tuone jõgi, 1903 Tuone jõgi eraldab surnuteriiki Tuonelat elavate maailmast. Tagaplaanil on Tuone luik – müütides ootab luige tapjat surm. Surnuteriigi valitseja on Tuoni, tema tütar on jõel ülevedajaks (vrd Styxi jõgi antiikmütoloogias).

R. W. Ekman, Lemminkäise ema Tuone jõel, 1862 “Siisap eite Lemminkäise võttis see reha vasese, / riisuskeli poegadasa kosesta kohisevasta, / virrasta vulisevasta. Riisus, riisus, ei ta leia. / Alamalle astelekse: astus põlvini mereje, / sukapaelani sulaje, vöösta saadik vee siseje. / Riisuskeli poegadasa piki Tuonela jõgeda, / vastu vooluda vedasi. Vedas korra, tõmbas teise: / särgi kätte sai pojasta, hame meelehaiguseksi; / vedas veelgi teise korra: sukad sai, kübara leidis, / sukad suureksi mureksi, meelekurbuseks kübara. ”

Akseli Gallen-Kallela Lemminkäise ema, 1897 Tegu on Gallen-Kallela kõige kuulsama maaliga. Enne maalil kujutatud hetke on Lemminkäinen tapetud ja tema tükid on heidetud Tuone jõkke. Ema on riisunud Ilmarise valmistatud rehaga poja tükid veest ja need kokku loitsinud. Ema pilk on suunatud üles, ta ootab mesilast, kes tooks mett ülijumal Ukkolt. Mesi äratab ta poja jälle ellu. (Müütides Lemminkäinen ellu ei ärka. ) Taamal Tuone luik.

R. W. Ekman, Väinämöinen laulab kuuse ladvast loitsusid Laeva ehitamine. Tuonelas käimine 16. runo: Väinämöinen saadab Sampsa Pellervoise laevapuid otsima, raiub neist vene ja vajab kolme sõna. Kui ta sõnu ei saa mujalt, läheb Tuonelasse, kus teda püütakse kinni hoida. Väinämöinen oma nõiavõimuga pääseb siiski Tuonelast, tagasi tulnuna hoiatab kõiki omal tahtel sinna minemast ja jutustab, kui vilets ja kohutavas seisukorras pahad inimesed seal asuvad. Vipuses käimine 17. runo: Väinämöinen läheb Antero Vipuselt sõnu saama ja äratab Vipuse pikast unest maa all. Vilpunen neelab Väinämöise ja too hakkab teda kõhus kõvasti vaevama. Vipunen arvab juba mitmesuguseid haigusi kõhtu saanud ja püüab neid paljude sünnilugude, loitsude, manangute ja hirmutustega välja ajada, aga Väinämöinen lubab enne mitte minna, kui ta saab Vipuselt vaja olevad venetegemise sõnad. Vipunen laulab kõik oma tarkused Väinämöisele; siis tuleb see kõhust uuesti üles, jõuab venepaigale ja viib töö lõpule.

Antero Vipunen “Ise värsikas Vipunen, mees vana, võluvägeva, / too lamas loitsudega, võluvärssidel vedeles; /. . . / Jo tulekse Väinämöinen, tõmbas mõõga, rapsas raua / tupesta tugevnahasta, vöö vaskise vahelta, / raius haava õlgadelta, kõivud kulmudelt koristas, / lepad laiad lõugadelta, pajupõõsad palgeeilta. / Ajas rautase kõrendi suhu Antero Vipuse, / igemeisse irvakaisse, lõugesse lodisevaisse. / Sõna ütles, nii nimetas: “Ärka jo, mehe sa orja, / maa alla magalemasta, unda pikka põõnamasta!” / See oli värsikas Vipunen, kohe ärkasi unesta, / tundis pistevat pahasti, kibedasti kiusa’avat, / pures raudset ta kõrendit, pures päälta pehme raua. / Sääl siis vana Väinämöinen suu kõrval seistessaie / supsas teisella jalalla, vasemal endi veereteli / suhu Antero Vipuse, lupsas lõugade vahele. / Kohe värsikas Vipunen suu avasi suuremaksi, / lõugu suuri laiuteli, mehe neelas mõõga seltsis, / kulksas kurkuja süvaje vana targa Väinämöise. ” (17. runo)

Võistu kosimine Väinämöise vene 18. runo: Väinämöinen purjetab oma uue venega Põhja neidu kosima. Ilmarise õde näeb ja küsitleb teda rannalt, saab teada tema teekonna sihi ja tõttab oma vennale ilmutama, et tolle varem teenitud mõrsja Põhjalas on hädaohus. Ilmarinen seab end valmis ja tõttab hobusega randa mööda ka Põhjalasse. Põhjala emand, nähes kosijaid tulevat, soovitab tütrel minna Väinämöisele. Tütar ise lubab minna Sampo tagujale Ilmarisele ja vastab Väinämöisele, kes juba on jõudnud tuppa tulla, et ta temast ei hooli.

Akseli Gallen-Kallela, Ilmarinen kündmas Ilmarise teenetööd. Kihlus 19. runo: Ilmarinen tuleb põhjala tuppa, küsib tütart ning määratakse hädaohtlikele teenetöile. Põhja neiu nõuannete abil saab ta tööd õnnelikult tehtud: künnab esmalt ussipõllu, toob teiseks koju Tuone karu ja Manala hundi, püüab kolmandaks kolesuure haugi Tuone jõest. Põhjala emand lubab ja kihlab oma tütre Ilmarisele. Väinämöinen tuleb pahal meelel Põhjalast tagasi ja hoiatab igaüht minemast võistu kosima ühes noorema rivaaliga. .

Pulmavalmistused Aleksander Novosjolov, Põhjala tütar 20. runo: Põhjalas tapetakse määratu suur härg pulmadeks, tehakse õlut ja valmistatakse pulmatoite. Saadetakse käskjalad pulmalisi kutsuma; Lemminkäinen üksi jäetakse kutsumata. Põhjala pulmad 21. runo: Peigmeest ja peiu saatjat võetakse Põhjalas vastu. Külalisi söödetakse-joodetakse rikkalikult. Väinämöinen laulab ja tänab pererahvast. Mõrsja itketamine 22. runo: Mõrsjat valmistatkse minekuks ja tuletatakse meelde nii endisi kui ka tulevasi pärvi. Mõrsja muutub murelikuks. Mõrsjat itketakse. Mõrsja itkeb. Mõrsjat lohutatakse. Mõrsja õpetamine. Kerjuseide lugu 23. runo: Mõrsjat õpetatakse ja antakse nõu, kuidas tal tuleb mehe kodus elada. Vana kerjuseit jutustab oma elusaatusest tüdrukuna, mehe kodus ja sealt lahkumise järel.

“Nüüd tuleb mõrsjat õpetada, / nõu R. W. Ekman, Põhjala pulmad anda neidiselle. /. . . / Kui lähed talusta siita, / muud kõik asjad meeles hoia, / need sa kolm koju unusta: / pärastpäevased uneksed, /ema arma’ad sõnaksed, / iga kirnu koorekesed! / Kõike muuda meeles hoia, / unekott aga unusta / koduseile tüttareile, / koduahju hoidijaile! / Jäta laulud lautsi pääle, /iloviisid akkenaile, / neiu viisid kõik vihale, / tujud narrid nartsudelle, / pahad kombed ahju pääle, / laiskus põrmanda prügije! /. . . / Ikka peab minil olema / pää tark, tasane meeli, / alati aru terava, / mõte selge muutumata, / õhtulgi veel silmad virgad / tulevalgust valvamaie, / hommikul jo kõrvad ergad / kuke häälta kuulamaie. ” (23. runo)

Karl Eneas Sjöndstrand, Ilmarinen, 1886 Peiu õpetamine. Mõrsja hüvastijätt 24. runo: Peiule antakse nõu, kuidas tal tuleb mõrsjat kohelda, ja keelatakse teda pahasti pidamast. Vana kerjustaat jutustab, kuidas tema vanasti sai oma naise lahkeks. Mõrsja kõneleb vesisi silmi, et ta nüüd peab eluajaks lahkuma oma sünnikodust, ja jätab kõigiga hüvasti. Ilmarinen tõstab mõrsja oma rekke, läheb teele ja jõuab kolmanda päeva õhtul koju. “Ära sa, peigu, poisikene, / pea neiduda pahasti, / orjaroosal õpetele, / nahkaroosal nüpeldele, / vitsal viiel vingutele, trepi pääla tuuseldele! /. . . / Anna nõu sa neiulesi, / õpetele õunadasi, / anna nõu tal voodi äärel, / ukse taga ukse õpetele, / üksi aasta kummassagi, / üksi aasta suusõnalla, / teine pilgulla pahalla, / kolmas kanna löömisega! “ (24. runo) Nooriku kojutoomine. Väinämöise teine Tuonelas — käik 25. runo: Peigu, mõrsjat ja saajarahvast võetakse vastu Ilmarise kodus. Pulmalisi söödetakse, joodetakse rohkesti; Väinämöinen laulab ja tänab peremeest, perenaist, isameest ja muid pulmalisi. Pulmast tulles murdub teel Väinämöise regi, ta parandab selle ja sõidab koju.

Lemminkäise reis Põhjala pulma R. W. Ekman, Lemminkäinen tulejõel, 1866 26. runo: Lemminkäinen, pahane, et teda on pulma kutsumata jäetud, otsustab siiski minna Põhjalasse, hoolimata oma ema keelust ja paljudest surmadest, mida ema ütleb temal ees olevat. Läheb teele ja pääseb oma tarkusega läbi kõigist surmakohtadest. Kahevõitlus 27. runo: Lemminkäinen tuleb Põhjalasse ja käitub mitmel viisil ülemeelikult. Põhjala peremees vihastab. Kui ta ei võida Lemminkäist loitsimises, kutsub ta mõõgavõitlusele. Kahevõitluses lööb Lemminkäinen Põhjala peremehel pea maha. Kättemaksuks kutsub Põhjala emand tema vastu sõjaväe.

R. W. Ekman, Lemminkäinen tulejärvel, 1866 Lemminkäise põgenemisretk 28. runo: Lemminkäinen põgeneb kiiresti Põhjalast, tuleb koju ja pärib emalt, kuhu ta võiks peitu minna Põhjala väe eest, mis pidi varsti tema vastu tulema. Ema noomib teda Põhjalasse mineku pärast, soovitab mõnd hädaohtlikku pääsupaika ja viimaks mitme mere tagust saart, kus ka isa suuril sõja-aastail rahus on elanud.

Karin Boye, Lemminkäinen saarel 29. runo: Lemminkäinen purjetab üle mere ja jõuab õnnelikult saarele. Elab saarel liiga julgesti tüdrukute ja muu naisväega, mistõttu mehed vihastavad ja otsustavad ta surmata. Lemminkäinen läheb kiiresti pakku ja lahkub saarelt nii enda kui ka neidude suureks kurbuseks. Merel purustab suur torm Lemminkäise vene, ta ise pääseb ujudes maale, saab uue vene ja sõidab sellega koduranda. Näeb, et kodu on põletatud, arvab, et ema on surmatud, ja hakkab nutma ja halama. Ema siiski elab kaugel laanes. Ema jutustab, kuidas Põhjala vägi on toad tuhaks teinud. Lemminkäinen lubab teha uued toad ja kätte maksta Põhjalale oma vaeva eest. Ta jutustab emale oma lõbusast elust saarel.

Lemminkäinen ja Tiera Akseli Gallen-Kallela, Imatra talvel 30. runo: Lemminkäinen läheb oma endise sõjaseltsimehe Tieraga Põhjalasse sõdima. Põhjala emand saadab kõva pakase ta vastu. Pakane külmab nende laeva merele ja peaaegu oleks külmanud ka laevamehed, kui Lemminkäinen poleks suutnud pakast tõhusate manangutega tõrjuda. Lemminkäinen oma kaaslasega kõnnib mööda jääs randa, hulgub kaua haledas seisukorras mööda laant, kuni viimaks jõuab koju. “ Siisap lustlik Lemminkäinen, / ise kaunis Kaukomieli, / tegi hooltesta hobused, / muredesta mustad ruunad, / päitsed päevista pahusta, / sadulad salavihasta. / Hüppas selgaje hüvale, / hüva laugu laudijalle; / ajada kihutelekse, /Tiera, tuttava ühessa. / Ajas rannad raksutelles, / liivarannad lõksutelles / ema helde’e koduje, / seltsije vana vanema. / Sinna Kauko nüüd kaotan, / lasen loosta eema’alle, / Tiera teele toimetelen / kodu poole kulkemaie. / Ise viisi vean mujale, / lükkan teisele rajale. ” (30. runo)