Eesti jed nende elustik ja elukooslused Elle Meier

Eesti jõed, nende elustik ja elukooslused Elle Meier

JÕGI on maismaaveekogu, kus vesi voolab mööda jõesängi maapinna kallakuse suunas, kõrgemalt madalamale. Jõgi tekib juhul. . . voolutee - jõeorg. Kui vett on vaid osal aastast, ei voola see jõesängis, vaid voolunõos. Väikest jõge nimetatakse ojaks.

Jõesäng on oru ristlõikes kõige sügavam osa. Jõeorg on pikk ja kitsas negatiivne pinnavorm, mida kahest küljest piiravad veerud ja mille põhi on suudme poole kaldu. on tekkinud vooluvee uuristuse toimel. eristatakse põhja (selle moodustab harilikult jõesäng, kaldavallid ja lamm, mida vesi üle ujutab), veerusid ja terrasse.

Sälkorg on ristlõikes V-kujuline, säng läheb peaaegu vahetult üle oru veeruks. Moldorg ristlõige on U-kujuline, säng on tekkinud oru nõgusasse põhja. Lammorg tasane põhi, millesse on lõikunud säng. Oru-veeru üleminekut nimetatakse oru perveks. Paljudes orgudes paikneb lammist kõrgemal astanguid, mida nim. terrassideks.

Jõe osad lähe ülemjooks keskjooks alamjooks suue

Jõe algus e. jõelähe võib alata: allikast, järvest, voolata välja soost. Suurema jõe alguseks loetakse ka kahe väiksema jõe kokkuvoolamise kohta. Jõgi suubub merre, järve, teise jõkke, kaob liiva sisse või sohu, mõnede jõgede veed kasutatakse taielikult niisutamiseks. Selliseid jõgesid nim. suudmeta jõgedeks.

Jõe osad Ülemjooks suur lang kiire vool toimub uuristav tegevus (erosioon) settimist ei toimu Keskjooks vool rahulikum uuristav tegevus nõrk eelkõige uhtainete transportiv tegevus Alamjooks vesi voolab aeglaselt vooluga kohalekantud uhtained settivad, moodustades alluviaaltasandikke (jõesette kuhjed) ja delta

lähe jõestik lisajõed harujõgi suue peajõgikond veelahe

Meander - jõelooge, -silmus, mida kujundavad pinna- ja põhjahoovused, mille suund ei ühti voolusuunaga. Aja jooksul murrab jõe vool läbi meandri kaela otsetee ja lookest saab jäänukveekogu - soot, koold e. vanajõgi.

Jõesäng on haruharva sirge. Jõevool uuristab kaldaid, tekitab lookeid. Jõesängi kõverat osa läbides uuristab vesi välimist kallast tugevamini. Seda nimetatakse põrkekaldaks. Ta on vastasasuvast laugkaldast tunduvalt järsem. Jõe vasak ja parem kallas määratakse jõe voolusuunast lähtudes voolusuunas (st. pärivoolu) vaadates jääb paremale vaadates parem, vasakule aga vasak kallas. Kallas on veekogu ääristav maismaariba. See on veeloomade ja kaldaasukate elupaik, kasvukohaks helofüütidele ja hüdrofüütidele.

Jõe lang (m/km) = jõe lähte abs. kõrgus (m) - suudme abs. kõrgus(m) jõe pikkus (km). Absoluutseks languseks nim. jõe lähte ja suudme kõrguste vahet.

Jõe voolurežiim sõltub toitumisest, sademetest jää- ja lumesulamisveest põhjaveest ala kliimast, pinnamoest.

Eesti jõed Väikesed Üle 7000 voolava veekogu. Enamik neist on lühikesed ojad ja kraavid.

Eesti jõgedes kõigub veetase aastas 24 meetrit. Meil on kaks veetaseme tõusu ja kaks langust.

Veelahkmed jagavad Eesti jõed nelja vesikonda: Saarte veekogud

Eesti jõed on lühikesed, väikese valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed. Jõestik on tihe. Üle 10 km pikkuste jõgede võrgu keskmine tiheduse järgi järjestuvad vesikonnad järgnevat (kahanevas järjekorras) Liivi lahe vesikond Soome lahe vesikond Narva-Peipsi vesikond Saarte vesikond Kõige hõredam on vetevõrk Pandivere kõrgustikul puudub vooluvesi 1375 km 2 suurusel maa-alal.

Üle 100 km pikkusi jõgesid on 10. Pikim on Võhandu jõgi – 162 km, siis Pärnu jõgi – 144 km. Järgnevad Põltsamaa, Pedja, Kasari, Keila ja Jägala jõgi.

Jõgede pikiprofiili kuju on Soome lahe vesikonnas ja saartel astmeline: ülem- ja keskjooksul on lang väike, alamjooksul suur. Paekaldal moodustuvad joad (Narva, Jägala, Keila ja Valgejõel). Vastavalt klindi kõrgusele väheneb lang alamjooksul idast läände. Suudmealal on lang väiksem neil jõgedel, mis voolavad sügavates kvaternaarieelsetes orgudes (Vääna, Pirita, Valgejõgi jt. )

Liivi lahe vesikonna jõgede pikiprofiil on sujuv. Nende lang väheneb suudme suunas.

Narva-Peipsi vesikonna jõed on territooriumi põhja- ja lõunaosas erinevad: Lõuna-Eesti kõrgustikelt algavate jõgede suurim langus jääb nende ülem- ja keskjooksule. Pandivere kõrgustikult Peipsi järve voolavad jõed on astmelise pikiprofiiliga, põhiline langus on kõrgustiku piires. Saartel on vähese languga väikesed jõed ja ojad.

Eesti suurima langusega jõgi on Piusa, mille lähte ja suudme absoluutse kõrguse vahe on 208 m. Suurim lang on Soome lahte suubuval Mustojal 3, 5 m/km, väikseim Emajõel 0, 04 m/km, kus langus 100 km kohta on kõigest 3, 7 m.

Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste (salajõed, kurisud jms) esinemine Põhja. Eestis ja saartel. Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all (Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi jt). Pandivere piirkonnale on iseloomulik maapealsete ja maa-aluste valgala piiride erinevus.

Eesti jõgede äravoolu aastasisene jaotus on muutlik: Kevadsuurvesi moodustub enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal, välja arvatud tugevasti reguleeritud äravooluga Narva jõgi ja Emajõgi. algab märtsis ja saavutab tipu aprillis. Suvine miinimum algab tavaliselt juuni keskel ja lõpeb septembri keskel või oktoobri alguses (samuti v. a Narva ja Emajõgi). Sügisese äravoolu tipp langeb novembrikuusse. Talvine madalveeperiood kestab jaanuarist märtsini. Talvise ja suvise miinimumäravoolu suurus on peaaegu võrdne.

PÕHJA-EESTI suurimad jõed: Keila, Pirita, Jägala ja Narva. Kõik nad voolavad Soome lahte. jõed on kitsad, neil on vähe lisajõgesid ja nad moodustavad kõrgel paekaldal jugasid. LÕUNA-EESTI suurimad jõed: Võhandu, Emajõgi koos Pedja ja Põltsamaa jõega ja Piusa jõgi. Need jõed algavad kõrgustikelt ja voolavad Peipsi järve. Emajõgi ühendab Võrtsjärve Peipsiga. LÄÄNE-EESTI suurimad jõed: Kasari, Pärnu ja Navesti. Nad voolavad tasasel ja soostunud alal ja tekitavad kevadeti suuri üleujutusi. Lääne-Eesti jõed suubuvad merre.

JÕETAIMED Jõetaimede iseärasused Vee tihedus ja viskoossus. . . Mitmed ökoloogilised vormid Gaasirežiim ja valgustatus Välispind kaetud limaga – kaitsekohastumus Paljunemine – enamasti vegetatiivselt, hästi arenenud sigipungade v. paljunemisvõrsete e. turioonide abil (nt penikeled)

Jõetaimestik Vooluvete (jõgede, ojade) taimkond oleneb peamiselt voolu kiirusest ja jõesängi ehitusest (selle profiilist ja setetest). Jõgede kalda ehitusest ja koostisest oleneb kaldataimekoosluste laius ja ilme.

Kaldaid palistavad pajustikud ja lepikud. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui. Kaldaribast kaugemal esinevad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. konnaosi luigelill allikamailane

jõgitakjas Jõgi-kõõlusleht

Jõgede kaldalähedases ribas esineb sageli suurtest tarnadest koosnev vöönd, samuti ka roogheina, mürkputke, jõgiputke, konnarohtu jt. Seisva veega soodid e. jõekoolmed sarnanevad taimestikult eutroofsete järvedega, kus kasvab vesiroose ja kollaseid vesikuppe. Rooghein Jõgiputk

Harilik konnarohi Mürkputk

ujuv penikeel räni-kardhein Jõgede ja ojade vees võib rohkesti leida penikeele liike, nt ujuv penikeel ja heinpenikeel, mis on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni-kardheina jt. , kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikad).

Jõgede loomastik Jõgedes elavad selgrootud on tihti lameda kehaga (näiteks putukate vastsed). See võimaldab neil elada kivide all või vaiksemas voolus. Voolukiiruse ja paljude teiste tegurite erinevuse pärast on eri jõelõikude elustik erisugune.

Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhja-loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod jm. ); tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt. karpkala.

Hmk. AINURAKSED Viburloom Ripsloom

Hmk. ÜMARLOOMAD Keriloom

Hmk. LIMUSED harilik keeristigu Suur järvekarp Kiiljas jõekarp Rõõne keraskarp

Jõe ematigu Vesiking Napptigu (Ancylus fluviatilis)

Üliharuldane "Punase raamatu" liik ebapärlikarp on säilinud vaid ühes-kahes puhta mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp. Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp. Ebapärlikarp Harilik keraskarp Rändkarp

Hmk. LÜLIJALGSED Jõevähi levila on tunduvalt ahenenud ja arvukus langenud. Vesikakand Jõevähk

Putukate valmikud ja vastsed vesineitsik Baetis harilik vesihobu Ephemerella Ühepäevikuliste vastsed Potamanthus luteus

Lutikalistest on aeglaselt voolava veega veekogudes tavalised vesihark ja perekonna vesivaksik liigid. Vesihark Liuskur

Hmk. SELGROOGSED Kalad Jõed ja ojad on dünaamilised, lähtest suudmeni pidevas muutumises olevad veekogud. Koos elutingimuste (ökotoobi) muutumisega muutub jõgedes ka elustik, s. h. kalastik. Kaks kõige olulisemat faktorit, mille muutumine tingib kas otseselt või kaudselt enamiku muutusi vooluvete elustikus, on veetemperatuur ja veerikkus.

Temperatuurinõudluse järgi võib Eesti jõgede kalad jagada nelja rühma: Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (nt haug, võldas, lepamaim ja trulling. Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes (alla 13°'C) siiski harvemad kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. haug trulling luukarits

Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13° C. Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13°- 17°C. Soojaveelised liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas ning kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15° - 16°C. ojasilm harjus rünt

Minimaalse suvise vooluhulgajärgi jagatakse vooluvete kalu järgnevalt: 1) Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib, harjus ning erandlikult ka latikas, säinas, rünt, koger ja kiisk. 2) Liigid, kes eelistavad keskmisi jõgesid, kuid võivad elada ka väiksemates jõgedes-ojades: särg, turb, viidikas, võldas, tõenäoliselt ka ojasilm. hink särg

3) Liigid, kes elutsevad nii suurtes kui väikestes vooluveekogudes ja kelle levikut vooluhulk ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven ja jõeforell. Kõik peale jõeforelli võivad elutseda ka jõgedes ja ojades, mis kuivadel suvedel lompideks kuivavad. Kiirevooluliste jõgede kaladel on kere ristlõikes tihti ümaram kui väheliikuvate vete elanikel (nt kui võrrelda forelli ja särge). jõeforell luts ahven

Kahepaiksed Rohukonn eelistab elada vee ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga ka suurtes, sügavates ning kiirevoolulistes jõgedes. Harilik kärnkonn ning rohekärnkonn viibivad aga enamuse oma elust maismaal. Rohukonn järvekonn

Linnustik Jõgede linnustik on liigirikas, iseloomulikud liigid on vihitaja, jäälind ning talviti vesipapp. Kasari delta linnurikkas lageluhas pesitseb 155 -300 paari linde ühel ruutkilomeetril, kusjuures kurvitsaliste (tutkas, tikutaja ja kiivitaja) osakaal võib värvuliste (sookiur, kõrkjaroolind, põldlõoke) kõrval kohati tõusta kuni pooleni linnustikust. vihitaja vesipapp jäälind

lauk täpikhuik rooruik Jõgede haudelinnustikukooslused võivad sarnaneda järvede omadega. Määravaks on vee, kallaste ja ümbritseva maastiku iseloom. Roostikes on suur kureliste (lauk, rooruik, täpikhuik, väikehuik) osakaal.

Imetajad Saarmas Ondatra Käesoleva esitluse koostamisel on saadud ideid ja materjale Margus Harakult Kobras