Kirjakeele norm ja igekeelsussnaraamat Peeter Pll Ajakirjanduskeele seminar

Kirjakeele norm ja õigekeelsussõnaraamat Peeter Päll Ajakirjanduskeele seminar 28. 09. 2009

ÕS 2013 • Kirjakeele norm kui ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse tagaja ning avaliku keelekasutuse suunaja • Norm peab kajastuma ÕSis ning Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingutes ja otsustes • Probleem: kas on võimalik pakkuda sõnaraamatut, mis ühtaegu tagab ametliku keelekasutuse ühtluse (st kohustab millekski) ning suunab avalikku keelekasutust (st soovitab midagi) • Kaks võimalikku arengusuunda: – nn õigekirjutussõnaraamat – või keelekorraldussõnaraamat

Kirjakeele normi määrus (7. 9. 2006) • § 1: Eesti kirjakeele normi (edaspidi kirjakeele norm) all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi, mis peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning suunama avalikku keelekasutust. • § 2 lg 1: Kirjakeele norm on määratud õigekirjutuse, häälduse, sõnavara ja grammatika osas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingute ja otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.

Mõistete piiritlemine • Mis on: – kirjakeel? • ühiskonnas traditsiooniliselt sobivaks peetav erilises staatus standardne keelekuju, mida kasutatakse suures osas kirjalikes tekstides (Pirjo Hiidenmaa) – norm ja norming? • norm kui keele süvastruktuur (objektiivne reeglistik), mis “teeb keelest keele”, norming kui kokkulepe e standard (sellekohane keel on standardkeel) – ametlik keelekasutus? • ametliku asjaajamise keel? – avalik keelekasutus? • keel, mida kasutame kõik?

ÕSi normingute ulatus • ortograafia – sõnade kirjapilt (sh kokku- ja lahkukirjutamine) • hääldus – välde, rõhk, palatalisatsioon • morfoloogia – käänamine-pööramine • sõnamoodustus – tuletised, liitsõnad (sh omastavaline v nimetavaline täiend) • sõnavara – sõnavalik, sõnade stiiliväärtuse määramine • semantika – sõnade soovitatavad tähendused • süntaks – rektsioon

ÕSi normingud ja soovitused • Peidetud eelistamine: (kas keelendi ärajätmine või) – maa_parandus [- - -]. Maaparandaja – melio. raator maaparandaja • Otsene soovitamine: –. näitus_müük, parem: müügi_. näitus • Sobimatu keelendi näitamine: – {taha_plaanile} > taga_plaanile • Ebasoovitatava tähenduse osutamine: – eduline edumeelne, progressiivne; ei soovita tähenduses: kasulik, soodus • Suunamine keeletasanditesse märgendamise kaudu: – diil ARGI tehing – aset. leidma PABERL toimuma, olema, juhtuma, ette tulema, esinema

Kuidas ÕSi norminguid rakendada? • Keeleseaduse järelevalves – teksti eestikeelsuse/võõrkeelsuse piiritlemine (tsitaatsõnad, nt happy hour) • Kooliõpetuses – looksulgudes oleva keelendi kasutus loetakse vigaseks (nt {Balti meri} > Läänemeri? ) • Ametlikus keelekasutuses – mida teha, kui looksulgudes olevat keelendit kasutatakse õigustekstides ja seetõttu on selle kasutamine paratamatu ({struktuurifond} > tõukefond)

ÕS kui. . –. . normatiivne sõnaraamat –. . soovitav sõnaraamat –. . stiilisõnaraamat • ehk: – – – keeleinspektori sõnaraamat emakeeleõpetaja sõnaraamat keeletoimetaja sõnaraamat haritlase sõnaraamat igaühe sõnaraamat • ÕSi enda teisenemised: – lühike kirjakeelesõnastik (1984), GSS ehk grammatikasektori sõnaraamat või keelekorraldussõnaraamat (1980. -te lõpp) – Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999 – Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006

ÕS 2013 alternatiivid • 1. Õigekirjutussõnaraamatu tüüp – sobiks ametliku keelekasutuse ühtlustajaks ja kooliõpetuses – saaks esitada üksnes nö vastuvaidlematuid norminguid (mille täitmist saaks kontrollida), loobuda tuleks märgenditest parem, ei soovita jne, piirata sõnavaraliste, semantiliste ja süntaktiliste normingute hulka; lisada looksulgusid – sõnavalik oleks võrdlemisi konservatiivne, uut sõnavara sisaldaks vähem – ei rahuldaks laiema ühiskonna huvisid; nende jaoks oleks ikkagi vaja rohkemat keeleainestikku (sh soovitusi)

ÕS 2013 alternatiivid • 2. Keelekorraldussõnaraamatu tüüp – eeskätt soovitav ja suunav sõnaraamat, mõeldud kõige laiemale kasutajaskonnale – saaks säilitada suure osa senistest ÕSi soovitustest (vähendada tuleks siiski looksulgusid, kaaluda tähendussoovitusi, üld- ja oskuskeele vahekorda jne) – sõnavalik oleks lai ja nüüdisaegne, teatav subjektiivsus valikus ei häiriks – probleem: kooliõpetuse ja ametliku keelekasutuse jaoks tuleks lahti seletada, mida tuleks ÕSis siiski nö tingimatult järgida (eeskätt ortograafia- ja morfoloogiakokkuleppeid) – kui lahtiseletamine ei õnnestu, võib siiski osutuda vajalikuks koostada nö normatiivne sõnaloend

Keelekorraldus kui ühiskondlik kokkulepe • Keelekorralduse mõtteliseks eelduseks demokraatias on, et korrastatud kirjakeele järele on (teatud ülesannete täitmiseks) objektiivne vajadus, selleks on ühiskondlik kokkulepe. Kirjakeel kui keele tuumikosa peab tingimata säilima, selle staatust ei tohi madaldada • Korrastatud keelt vajame eeskätt halduses, kooliõpetuses ja tarbetekstides; mujal peaks selle vajaduse aluseks olema avaliku diskussiooni tulemusel tekkinud konsensus • Keelekorraldus kui kirjakeele kirjeldus – kui mõnda keelekorraldajate soovitust ühiskond ei näi järgivat, siis võiks viga otsida ka keelekorraldusest – keelekorraldus peab panustama “pehme jõu” väärtustele, ühiskonna harimisele ja talle keelerikkuste avamisele • Puhtnormatiivne (käskiv-keelav) lähenemine saab eksisteerida üksnes piiratud valdkondades, nt kooliõpetuses (sealgi üksnes pedagoogilistel kaalutlustel ja ajutiselt) • Normatiivsuse laiendamine seaduse toel ei ole produktiivne