THEORTOGRAAFIA EESTI KIRI JA THESTIK Meil on ladina

TÄHEORTOGRAAFIA

EESTI KIRI JA TÄHESTIK Meil on ladina kiri. Kasutame alustähestikuna ladina tähestikku, millel põhineb üle 500 keeletähestiku, sh läti, leedu, soome, vietnami, inglise, hispaania, türgi, hausa ning eestigi tähestik. Ladina tähestik põlvneb kreeka tähestikust ja see omakorda foiniikia tähestikust. Algul olid ainult suurtähed, keskajal lisandusid väiketähed ja kirjutuskirja tähed. Trükikiri oli meil varem gooti kiri (fraktuur), mis 1940. aastaks taandus lõplikult antiikva eest. Eesti tähestik: Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü

TÄHEORTOGRAAFIA TÄHESTIKUST Eesti tähestik: Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü. Võõrtähed: Cc Čč Qq Ww Xx Yy.

EESTI HÄÄLIKUD Täishäälikud e vokaalid: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü Kaashäälikud e konsonandid: b, d, f, g, h, j, k, l, m, n, p, r, s, t, v Helilised häälikud: täishäälikud a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü ja kaashäälikud j, l, m, n, r Helitud häälikud: k, p, t, g, b, d, f, h, s, š, z, ž Sulghäälikud e klusiilid: k, p, t, g, b, d

TÄHEORTOGRAAFIA Täheortograafia märkimise reeglid sisaldab eesti keele häälikute kirjas b, d, g, p, t, k õigekiri Sõna algul: Sõna algul kirjutatakse eesti põlissõnades ja vanades kodunenud laensõnades (seega omasõnades) p, t, k, Nt omasõnad puu, päev, tuul, tulema, kala, katsuma; pluus, piibel, taanlane, tohter, kindral, kips võõrsõnades on lähtekeele järgi b, d, g. Nt võõrsõnad broiler, bioloogia, disain, dilemma, galaktika, geen.

TÄHEORTOGRAAFIA b, d, g, p, t, k õigekiri Sõna sees: Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrval p, t, k: kopsik, vispel, peatselt, haistab, aktus, matkama, apteek, kaske, pehkima, nafta, baškiir (helitud häälikud: k p t g b d f h s š z ž). Seepärast on helitute häälikute järel liidepartikkel -ki, teiste, s. o heliliste häälikute järel on liidepartikkel -gi. Nt haabki, suppki, vendki, tuttki, sangki, helkki, paaski, šahhki, šeffki, dušški, Almazki, beežki; aga kanagi, mahlgi, vihmgi, käsngi, koorgi, krohvgi.

TÄHEORTOGRAAFIA Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g: liitsõnades: tõmbsoon, umbkaudu, raudtee, kuldsõrmus, kingsepp, algkool; liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus; sama sõna muutevormides: seadma - seadsin, kärbes kärbsed, üleaedne - üleaedsed, moodne - moodsa, õudne - õudsed, roogne – roogse; võõrsõnades: asbest, absoluutne, anekdoot, sünekdohh, vodka, röntgen, gangster.

TÄHEORTOGRAAFIA h õigekiri h sõna algul (Eesti kirjakeele õp lk 16) Eesti kõnekeeles on tavaline, et sõnaalgulist h-d ei hääldata (hiir kõlab sageli iir, hobune hääldub obune jne). Kirjas tuleb sõnaalgulist h-d aga märkida ja selleks peab ära õppima sõnad, kus sõna algul kirjutatakse h. Kirjuta konspekti, milliste sõnade puhul esineb sõna algul h ja milliste puhul mitte (õp lk 16).

TÄHEORTOGRAAFIA Sõna algul h-d ei ole hani, habras, hagijas, haigutama, haihtuma, haldus, haljendma, halleluuja, harakas, harilik, haukuma, hernes, hertsog, hilp, hommik, huikama, hukas, hõiskama, hõlbus, hõlmad, hõrgutav, häbematu, härdalt, hajameelne, hektar angerjas, aevastama, alp, ere, (tuule)iil, irvitama, oigama, ulgumeri, ädal, äkitselt, õõtsuma, ümisema, ämblik, ässitama, õel, anemoon, aaker

TÄHEORTOGRAAFIA h õigekiri h sõna keskel ja lõpus I. Ühe tähega kirjutatakse: 1. Pika täishääliku järel olev h • STIIHIA • STIIHILINE • PAPAAHA • PSÜÜHIK • PSÜÜHILINE

TÄHEORTOGRAAFIA h õigekiri h sõna keskel ja lõpus I. Ühe tähega kirjutatakse: 2. Lühike h täishäälikute vahel: ABSTRAHEERIMA BOHEEMLANE KONTRAHEERIMA MAHORKA 3. Hüüdsõnade lõpus on üks h: AIH, OHOH, TOHOH, AITÄH, FUH jne

TÄHEORTOGRAAFIA h õigekiri II. Kahe tähega kirjutatakse: 1. Pikk h sõna lõpus ŠAHH KRAHH TSEHH EPOHH 2. Pikk h täishäälikute vahel: KAHHEL, MEHHANISM, SAHHARIIN, ARAHHIS, RAHHIIT, BALDAHHIIN, PSÜHHOOS

TÄHEORTOGRAAFIA h õigekiri Seega võib h täishäälikute vahel olla nii lühike kui pikk. Normikohased on nii MEHAANIK kui MEHHAANIK MEHAANIKA kui MEHHAANIKA NB! Pikk h saab esineda ainult lühikese täishäälikute järel PSÜHHOLOOGIA Pika täishääliku järel on alati lühike h PSÜÜHIKA Harj 4, 5.

TÄHEORTOGRAAFIA i ja j õigekiri Silbi algul kirjutatakse j ja silbi lõpus i: va-ja – vai-a, sa-jad – sai-ad, ma-jast – mai-ast, o-ja – hoi-a. Võrrelge: Silbi algul j mater-jal, pens-jon pans-jon ports-jon komis-jon ro-jalist ra-joon Silbi lõpus i mateeri-a, materi-aalne pension pansi-on sümpoosi-on vari-atsi-oon, vari-ant ratsionaalne konfidentsi-aalne

TÄHEORTOGRAAFIA i ja j õigekiri Reegli (silbi algul kirjutatakse j ja silbi lõpus i) erand on lühike sisseütlev: maj-ja, oj-ja, tuj-ju. ü järel ei kirjutata i-d, kuigi see hääldub, nt süüa, süüakse, müüakse, lüüakse, hüüa, püüa, hüüe, püüe, hüüu, püüu. üi erandid on laensõnad rüiu (üks vaibasort) ja süit (heliteose liik). ü ja i järel ei kirjutata üldiselt j-i, kuigi hääldatakse: käia, käiakse, riiul, ioon, minia, preemia, keemia. Erand on tegijanime liide –ja: müüja, käija, viija, ronija, tulija, organiseerija. (Harj 6 + paljunduselt)

TÄHEORTOGRAAFIA Häälikute pikkuse märkimine Lühike häälik märgitakse kirjas ühe, pikk kahe tähega. Mõnel juhul märgitakse pikalt hääldatud häälikuid ühe tähega: o Üks k, p, t kirjutatakse: 1. Pika täishääliku või diftongi järel: Vokaali järel Saapad, vaata, hoopis, süütas, jaatama, tuupida Diftongi järel Võita, hoopis, kõike, lõikas, peatas, koukis, teatas,

TÄHEORTOGRAAFIA Häälikute pikkuse märkimine (h 2) o Üks k, p, t kirjutatakse: 2. Mitmesilbilise sõna lõpus, kui viimane silp pole pearõhuline (k, p, t kirjutamine ei sõltu ainult sõnarõhust, vaid ka tavast): k, p, t piiskop, taburet, kabinet, laatsaret, katelok, kompvek, piknik, niknäk, liliput, kotlet, pankrot, sigaret, paharet, kriket kk, pp, tt barakk, pamflett, parkett, kalmõkk, šašlõkk, tadžikk, usbekk, krakovjakk, hopakk, eskalopp, kušett, kvartett, operett, kompott

TÄHEORTOGRAAFIA Häälikuühendid Häälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata. Probleemiks on põhiliselt kaashäälikuühendi õigekiri, kus kirjutatakse tähti sageli kahekordsena: kupli, lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma, värtna, (mitu) lonksu, värske, mõtlik, linlane, kausjas, monarh, harf, revanš, borš Häälikuühendi reegli ERANDID, (tähed topelt): a) Rõhuliite -gi ja -ki ees: linngi, tammgi, pallgi, seppki, sokkki, ehkki, tuttki, värsski, krahhki, šeffki, tušški, luukki, saakki;

TÄHEORTOGRAAFIA Häälikuühendid Häälikuühendi reegli ERANDID, (tähed topelt): b) liitsõnades: keskkool, võrkkiik, plekkkatus, pappkarp, kepphobu, allkiri; c) liidete ees, mis algavad sama kaashäälikuga, millega tüvi lõpeb: koralllane (korall + lane, vrd linlane), portugallane, modernne, suveräänne, sünkroonne, kompleksseid, kurioosseid, religioossed, õhkkond, keskkond;

TÄHEORTOGRAAFIA Häälikuühendid Häälikuühendi reegli ERANDID, (tähed topelt): d) Ülipikk ss l-i, m-i, n-i, r-i järel, kui ei järgne kaashäälikut: valss, simss, avanss, ekstrasenss, reveranss, seanss, balansseerima, kirss, kurss, purssima, ressurss; aga: värske, varsti, farslik erandid: börs, pulseerima, kurseerima NB! Samale reeglile ei allu š: sõi borši, ootas revanši Harj 7, 8.