Lppriimiline lppriimilisstroofiline uuem rahvalaul le lendsi linnukene le

Lõppriimiline ~ lõppriimilis-stroofiline ~ uuem rahvalaul Üle lendsi, linnukene, üle lendsi ilma kõige, üle ilma, suure järve, üle ilmatse keriku. Õtsis maad munetessanna aset autellessanna, Ei saand maad muretessanna, aset autellessanna. Üle lendsi, linnukene, üle lendsi ilma kõige: lendsi üle sinise põesa – põlge’es sinise põesa; lendsi üle punase põesa– põlge’es punase põesa; lendsi üle kõllakarva – võttis kõlla kõlvusasta. Siidisulist linnukene, vaat, luuli, vaat luuli, siidisulist linnukene. Lendäs kullast põesa pääle. Kuld ei võtnud armastada, kuld ei võtnud kannatada. Siidisulist linnukene lendäs hõbepõesa pääle, hõbe ei võtnud armastada, hõbe ei võtnud kannatada. Siidisulist linnukene lendas siidi põõsa pääle, siid teda võttis armastada, siid teda võttis kannatada.

Siie pean pesa tegema, siie pean munad munema, siie poegi audumaie. Audus kuu, audus kaksi, audus pooli kolmatagi, natukeise neljatagi, akkas alle katsumaie – leis pojad verisulesta. Akkas poegija jagama: üks sai maale Marijasta, tõine põllula kivesta, kolmas kuusta taiva’aie, neljas päivast pääle ilma. Mis sai maale Marijasta – säält nie Marid mainitasse; mis sai põllula kivesta – säält nie õlled tehtanesse; mis sai päivast pääle ilma – säält nie ajad arvetasse; mis sai kuusta taiva’aie – säält nie tunnid tunnetasse. Siidisulist linnukene hakkas pesa ehitama. Korjas kokku kõrrekesi, säädis sisse sulekesi. Munes sisse kolmi muna, haudus välja kolmi poega. Üks oli kena kesalindu, teine laiska laanelindu. Kolmas oli siidisulist lindu, seda tema võttis armastada. Rõhuline värss kvantiteeriva asemel (murtud värsse pole). Lõppriim värsipaarides (varasemates – siirdevormilistes – peaaegu pole, on lõppude ja sõnakordust). Algeline stroof, seotud uue, laenulise viisiga. Uued sõnad, mõisted (hõbe-, kard, siid - sini-, puna- asemel; siidi-…, roosi-, lille-, rohuaed kopli asemel). Süžee tihenemine, korduste ärajätmine, sündmuste kiirem areng

Regilaul Uuem ~ lõppriimilis-stroofiline rahvalaul TEKST algriim (alliteratsioon) (aga regilaulus ka paradigmaatiline riim või värsside lõpusõna kordamine (epifoor)) lõppriim (ka varem nt lühivormides: paha siga, mitu viga; algriim ei kao kohe, heakõlavõttena jääb – lähtub keele struktuurist: sinu petlik punapale) parallelismirühmad ja üksikvärsid salmid (stroofid) – ei välista värsiparallelismi täiesti kvantiteeriv printsiip värsimõõdus (reeglistatud pika lühikese pearõhusilbi paigutamine, murtud värsid – sõnarõhk ei ole ootuspärase värsirõhu kohal) rõhuline~(silbilis )rõhuline värsimõõt (rõhuline silp värsi tugevas, rõhuta silp nõrgas positsioonis), eelistatud on neliktrohheus või jamb arhaismid ja murdekeel kaasaegne keel, murdelisus taandub, ühiskeel

VIIS vorm: 1– 2 fraasiline (lühema ulatuslikum vorm refrääniga), kõige hilisem 4 fraasiline (~pikema refrääniga); rütm: aega organiseerib värsiti korduv, silbile vastavate ühepikkuste lühikeste (ja pikkade) rütmiüksuste järgnevus (Lippus: prosoodiline rütm) kompleksne: mitme eri pikkusega rütmiüksused, abstraktne alusühik (löök) jaguneb korrapäraselt korduva rõhulise ühiku järgi taktideks (meetriline) heliulatus: terts–kvint/sekst suurema heliulatusega meloodialiikumine: valdavalt asteastmeline hüppelisem, funktsionaal harmoonilisel alusel mitmehäälsus (kui on): heterofoonilisel~burdoonsel alusel mitmehäälsus (kui on): funktsionaalharmoonilisel alusel (ka paralleelne liikumine tertsis) meloodia varieerimine normiks, võib sõltuda värsiehitusest (murtud värssidega seotud viisivariandid) varieerimine juhuslik (eelkõige vähemolulised (ülemineku )helid) rühmaviis spetsiaalviis (ka rühmaviise)

esitussituatsioon ja funktsioon: oluline töö ja tavand, kogukondlik järjepidevuse tagamine, tsüklilisus lõbustus ja ajaviide indiviidikeskne mõtlemine, lineaarsus staatiline, kordusstruktuurid dünaamiline, lineaarne aeg palju naistelaulu, “mina” sageli naine meeste looming (koomilise suur roll – paroodiad, pilge; otsesõnaline väljenduslaad); külaolustiku kujutamine vähem tuvastatavaid laene (laenuline aines enam töödeldud, “Lunastatav neiu”) rohkesti tuvastatavaid otselaene (saksa, vene jm) suuline looming (valdavalt kirjakultuuri eelsest perioodist) kirjakultuuri perioodil (osalt kirjalikuna) loodud, levinud ka käsikirjaliselt ja trükiste vahendusel anonüümne (autor minevikus, kollektiivi lihv); ent lokaalsed ja individuaalsed variandid (varieerimine) individuaalne komponent suurem, autor võib olla oma kogukonnast ja teada

tagasihoitud, peidetud tundeväljendus Armastusteema regilauludes sentimentaalsetes lauludes ja ballaadides (naiste eelistus) tugevate tundeelamuste kujutamine, õnnetu armastuse teema, võõrapärane olustik (kloostriüksinduses vaevlev neiu, krahv ja lamburneiu, Must Kapten) Ehk ma teeksin süüdi suure ulga, kahju teeksin kaela murru, ikka ta mu pead silitab, ikka mu paled paitab, katsub kaela kranaatida, ümmer kurgu kulda ruosi! Sellel mina lähen, kellel loodud, kellele veri vedanud, kellele armud ajanud! Oleks tema ooned upakille, ehk oleks räästas ripakille, Juula Neidoff, Paide karjalaudad küllakille, Ema ja armud tuba tugede na’ale, ahi or´kide vahele, Imä õks viidi tarõst vällä, / armu astõ üle läve, kuub meil kokku kummalegi, imä õks viidi tiidä müüdä, / armu tii viirt kasukas kahe magada, müüdä, kui aga saan mehe meelelese, imä õks viidi matussõdõ, / armu astõ üle aia, abikaasa armulese! imäle hauda kaavõti, / armu man karõli, imä õks hauda pan´ti, / armu ala lammõsi.

Armastusteema regilauludes Noo ks sullõ, tśura, ma kõnõlõ, ütle, jala’ panõ mi neljä nitsehe, varba ks panõ mi viite vaelikku, taha ks anda ma tõista tarkuista: üükese mi otsani maka. ütsindä ks sa magama mingu i, Mino ks kullõ sa kõnõlõminõ! katõl käel sa mingu i kat´mõlõ! Kati Lummo, Seto, Nedsäjä k Ütsindä ks kui magama lääde, katõl käel kui lääde kat´mõlõ, Noormees, ma tahan sind õpetada! kümme sööse sis kirpu küle ala, Ara mine üksinda magama, muidu säidse ks sööse sul kirpu sälä ala. . soob sind kümme kirpu külje all ja Nuu ks sullõ viil oppa oppusõ: seitse kirpu selja all. kui ks tulõ taa õdagukõnõ, Kui tuleb õhtu, ara mine kaugele kui ks hällüs taa hämäräkene, kulla, mujal on õlgedest voodikotid aŕ sa minku i joht küllä võõrahe, ja takused padjad. kaldugu i sa küllä kavvõndõhe – muial omma ks sääl olidsõ’ koti’, Tule minu juurde magama, mul on muial omma ks na padja’ pakladsõ’, punaste kirjadega voodikotid ja mino mano sa magama tulõ, sulepadjad. mino ligi sa tulõ lesatama, Kui laheme kahekesi magama, minol omma ks na pudsaja padja’, poimime jalad ja varbad vaheliti minol omma ks küll koti’ kumakidsõ’. ning magame terve oo koos. Kuula Katõgese kui magama lääme’, mu juttu! katõkese mi kallu kat´mõlõ,

Armastusteema uuemates lauludes Kaks armastajat juhtusid kord kokku metsa all, päev otsa nemad istusid, ei julgend rääkida. Siis hakkas Innu ütlema: “Sa pole mureski? Siit homme mööda sõidan ma ju laulatusele. " Siis teisel päeval istus Elts ja kammis oma pead. Kui Innu pruut ja pulmasae, sääl nähti tulema. Elts pani ruttu kammi käest ja juuksed kõrval lõi, ta elavalt toast välja läks, surm tuodi tagasi. Kui südaüö ju oli käe ja uksed lukus kõik siis seisis kena Else vaim sääl Innu vuodi ies. Novosibirski obl. , Oravaküla naised Ta ütles, armas Innuke, las magada siin sies, sinu pärast olen surnud ma, minu vaim on siin sinu ies. Kui südaöö oli mööda läind, siis ütles Innu ka: Oh lähme ruttu, kärmeste sie Eltse majasse. Kui ukse taga olivad siis kõvast klopiti, kus Eltse seitse venda sies uks tehti lahti neil.

Ta võttis surnurätiku ja andis tollel suud, siis Eltse vennad ütlesid: "Las surnu magada!" Sa oma naisel anna suud, las surnu magada, ta sinu pärast surnud jo, mis tahad temast sa. “ "Kui oma naisel annan suud, see kohus on mul küll, sel armsal Elsel või ma muud, ta armastast mind tõest. " Sie sündis ja neid kanti ka seal hauda lauluga. Neid pandi kõrvu hingama, las nemad magada. Kaks ruosipuud said istutud ka nende hauale, Elene Osmein, 90 a. Rakvere, pärit võibolla, et nad õitsevad Amblast. S. Lätt (1965). jo täna praegu seal.

Laulustiilide vahetumise põhjused ja taust 1. Majandus ja kultuurimurrang. See põhjustas lisaks inimeste maailmavaate ja elutunnetuse muutusele regilaulule tavapäraste esitussituatsioonide muutumist (nt töö ja orjuslaulud, kauem püsisid pulma ja kalendrilaulud). Külas tekkisid kapitalistlikud suhted – uutlaadi surve, talurahva lõhestumine, suhtlemine linnaga, haridustaseme tõus (ajalehed), hiljem uutlaadi ajaviitevormid (seltsid, laulu ja pasunakoorid), kokkupuuted naaberrahvastega (mõis, voor ja küüt, sõjavägede läbimarssimine, nekrutikskäimine). 2. Kirjakultuuri tulek. Murrangus oli oluline osa laulu muutumisel kirjakultuuri osaks. Esimesed eeskujud juhuluule, kirikulaul. 1850 tel hakkasid ilmuma trükitud laulikud, laule oli ajalehtedes ja kalendrisabades. Trükised sisaldasid suulisest traditsioonist võetud rahvalaule, tõlkeid ja mugandusi, algajate värsse, tuntud kirjameeste populaarseid laule. 3. Elav keel erines liialt regilaulukeelest. 4. Uued viisid, uued instrumendid, uus muusikamaailm jõudis maailmast, nii otsesuhete kui kirjakultuuri kaudu (koor, pasunakoor).

Lõppriimilise laulu kujunemislugu Varasemad (siirdevormilised) laulud pärit oletatavasti 17. sajandi lõpust (nt Jänese õhkamine). Siiski on 19. saj loodud nekruti ja sulaselaulud regivärsilised. Valdavaks laulustiiliks sai lõppriimiline laul 19. saj II poolel. Sajandi keskel toimus murrang, II poolel lõppriimilise rahvalaulu kiire võidulepääs – regilaulu enam ei looda; noored enam ei laula.

Algallika järgi on lõppriimilist laulu jagatud: rahvalaul: puhtrahvapärane – tekkinud rahva seas ja levinud oluliselt ilma trükisõna vahenduseta (19. saj 20. saj. alguses kasutati seda mõistet igasuguse mitteprofessionaalidele mõeldud individuaalloomingu kohta); rahvalik laul: raamatulaul – tagasiviidav trükitud allikatele, XIX saj ilmunud laulikutele. Tegelik repertuaaripilt: üldlevinud, institutsionaalselt (koor, kool) ja trükiste poolt “kontrollitud” repertuaar vähem kontrollitud, eelkõige suuliselt/käsikirjas leviv, lokaalsem repertuaar,

Muutused esitusstiilis (romantilise esitusstiili mõju): Esitusstiil erineb uuema laulu eri liikides, näiteks külalaulu lauldakse regilaulupärasemalt, sentimentaalset laulu ja eriti autorilaulu lauldakse uute tunnustega: • Vähem kõnepärane laulmine, rõhuline värss ja mitmekesine rütm moonutavad loomulikke silbipikkusi. • Libistused (portamentod) – romantilisest esitusstiilist • Tempo rubato (pikendused, näiteks pikkadel kõrgetel nootidel, fraasi , eriti laulu lõpus) • Dünaamika, dünaamilised rõhud Benno Hansen (1891– 1852) – EHA Q 2, 14; firma Beka, Berliin 1924. Adele Paola (12 a) ja ? Anna Karolina Asser (43 a), Karula khk, Vana Antsla v. – ERA, Fon. 8 b, A. O. Väisänen 1912. a.

Siirdevormilised laulud Labajala(valsi)laulud – tantsulaulud labajalavalsi rütmis ja labajalavalsi viisidele Vanemad labajalaviisid on pärit torupillimuusikast ja tekste hakati neile sobitama hiljemalt torupilli hiilgeajastul – 17. – 18. sajandil. Nagu torupill, on viisidki osalt laenatud, Rootsi suunale osutab muuhulgas labajalavalsilaulude üldtuntus ja populaarsus eelkõige Põhja ja Lääne Eestis. Torupillipuhuja. Th. Gelhaar Fr. Schlateri lito

Labajalalaulu tunnused: • Rõhuline värsisüsteem. Rõhkude arv värsis 6, silpide arv 5– 12 (hüüdsõnad toovad esile kolmele tantsusammule vastavat 3 osalist takti ja matkivad pillihelisid). Lõppriim (mittetäielik, nt tuba – saba – taga), aga leidub ka täisriime (nt ripub – kipub); ka algriim ehk alliteratsioon. Selget salmideks jagunemist enamasti ette ei tule Las aga mede vana Mari tulla, Mari tulla ja meie nailaks meil olla. . . /: Mari tuli aga mõisa poolt. . . : / Siapanged käisid siu säu. . . koorekirnud käisid kiu käu. . . /: piimapütid käisid piu pau. . . : / Kurat Antsu mõisa rehe otsas. . . teine arupidi ajateivas. . . /: kolmas kükitase kivi otsas. . . : / /: Ai lusti ja luu püsti, kont katki ja kolu püsti. : / Liisa Kümmel, Tori Sii siiradi, paaradi, (RKM, Mgn. II 519 f) tibu tinnadi, kak rummadi, /: Mats tinkadi tuu tuu. : /

Labajalavormis pilliimitatsioon (torupill või parmupill) See härjapill käis nii, et ta /isa/ vilistas ise sealjuures ja ajas mokad torusse, siis oli justkui härjapill. … Ämm piu iu, härjad laisad, samm piu u, sahad nürid, vikat nüri, peremees kuri, aganast leib ja hapud silgud, külmavõetud kardulad. Vu vu vu! Liisa Kümmel, Tori (RKM, Mgn. II 1104 b) Torupillilugu nr 31 (laulja Liisu Piuk, Suurest mõisast Hiiumaalt, elab V. Jakobis) on Hiiu Suuremõisa põllul mitte ammu aega tagasi mängitud ja lauldud. Seal vingunud torupill terved päevad töötegijate selja taga. Kes maha jäänud, sellele mürtsutatud – „tee jõudu, tõtta järele”.

Nüüd algavad noodilood, nüüd algavad noodilood, noodilood jaa. /: Liiva Liisu pugu, vana kuke sugu, kas see pole mete kena tantsilugu, : / /: tantsi nii kui ihu annab, ihu annab ja keha kannab, : / /: põlved nuoku ja seljad kuoku ja iest eemale ja tagant koomale, : / keskkohalt lähme kaunis kaugele. Mats põrandale maha ja näh, taha. Nüid algavad noodilood. . . /: Rierõuku ja rusiauku ja jalakand läind pierauku. : / /: Kesakupud ja kuldnupud ja nisanipid ja ribikarvad. : / Nüid algavad noodilood. . . /: Rants aukus õues ja külapoiss tuli meile. : / Ja /: mis tal oli asja ja kas ta tuli kosja. : / Ta /: tegi siis veel nalja ja läks uksest välja. : / Nüid algavad noodilood. . . /: Tuli tuppa, müts silmis, /: Pill nööradi, nupp läks nurka, abe itsis. : / /: Meie Marist saabe naine ja otsas, Kõrtsi Viiul oli viin otsas. nii kui üks teine. : / /: Tuli külast ämmamoor, Vana Madis oli mahe toob tite, saab lapse. : / /: Pane talle nimeks Ann ja mees, laulis õllevaadi sees, mis tal sest viga on. : / vana obu oli dobra Nüid algavad noodilood. . . loošat´, /: Mina läksine kosja ja seisis arkis Anne ees. üle värava välja. : / Ja Aga nüüd algavad sealt kop-kopli ja noodilood. . . sealt ninapidi niiti ja /: Mis sa meie Marit siis karates kambri ja mudu pilkade, pruudi juure sängi. meie Mari teeb sool Nüid algavad noodilood. . . vilkad. : / Isa ahupääl ja asi kõupääl, /: Poiss, pane oma särk ema kerisel ja kivi kaelas, tütar nabapidi uba-aedas, uba- püksi, ega sul põle seda üksi. : / aedas jaa. Nüid algavad noodilood. . . /: Kui meie Mari koju toodi, Muhu timptanu talle pähe löödi, : / /: vana pastele pandiks ja muidu lääb sandiks. : /

Labajalalaul rituaalse tantsuga: Mustjala pulmarong

Peened sõrmed löid pilli, kaval käsi löi kannelt. Mina ullu uskuma, nödra meelega nötkuma. Läksin tamme tantsima, ümarikult öörima. Pee puutus kuuske, tahm langes tanu peele, umbudu uie kuue peele, kaste kaunis kapedile. Uiht uiht tule meile, meie eit tuleb oome teile. Täna tantsime rootsi tantsi, oome kahe kassi käpa tantsi, viie vihalehe tantsi, kuie kuivand kuuse tantsi. Iir üppas ja kass kargas, vana karu lei trummi. Kerp aknast välja, nahkpüksid jalga, vöttis vöörad vastu. Olga terved tulemast vaese rahva pulma. Silku saite süüa, aput taari juua, pika pütiga piima, laia latiga viina, uie tölla törva, vana ratta rasva. Maria Koert, 78 a. Mustjala, Ninase k. 1958 (RKM, Mgn. II 129 d) Labajalalaulu vormis oli ka laulumänge, lastelaule

Rahvakoraal kirikulaulu rahvapärane tõlgendus, lähtub ühehäälsest mõtlemisest: • kasutatakse kaunistusi (tavaliselt jagatakse silp kahe või kolme noodi vahel) • viiside varieerimine – koos lauldes tekib heterofoonia • viiside vorm on lihtsustunud – kuni selleni, et terves salmis kordub ühe värsi pikkune meloodia. • harmoonilise mõtlemisega seotud modulatsioonid ei püsi ühehäälses laulmistraditsioonis

Liisa Kümmel, 73 a. Pärnumaa, Tori kihelkond, Ore k, Kellame t (1961) 19. sajandi alguses on koguduselaulu kritiseerides üllatavalt sageli räägitud väga valjuhäälsest laulust ja tõenäoliselt on see samuti üks vanale heterofoonilisele laulutraditsioonile iseloomulik joon.

Reet Sutt ja Liis Alas, Kihnu, 1937 18. – 19. sajandi koraalireformid olid suunatud just sellise heterofoonia vastu, väideti, et kuulates oli raske aru saada, mis viisiga üldse on tegemist. J. L. E. Punschel 1825/1826: “[viise tuleb laulda ja mängida õigesti, ] kui see peab olema viis ja mitte mingi segapuder paljudest viisidest. ”

Lõppriimilised laulud Liigitus: * mängu ja tantsulaulud * sentimentaalsed laulud ja ballaadid * olustikulised (küla)laulud (sotsiaalsete probleemide, armastuse, külasündmuste ja inimeste teemal) * sõjalaulud * meremehelaulud * vangilaulud * töölislaulud * eksootilise sisuga laulud * vaimulikud rahvalaulud (Tedre 1959: 310– 335, 1966: 201– 211; Rüütel 1971: 14; Laugaste 1986: 238 – 244; Jaago 2005: 82; Tedre 2008: 432– 433)

Külalaulud (olustikuline laul) Sepa maja – Muhu kohalik laul Oh sa armas aeg nüid aga Sepal teevad uie maja. Tuad ja kambrid ühtemuodi undament sai pandud luodi. Nad ei uoli tüöst ei vaevast võtvad plaani Nua laevast. Teevad maja nelja laega, sest et Mihklil mitu poega. Kustav linnas merikoolis maja plaani valmis maalis. Sest et vana majarusa, sie ei passi, rääkis isa. Kutsus kokku omad pojad, ütles siis, kui ilmad suojad, ehitame uie maja, palkisid meil piale saja. Ma teil enne räägin ette, kuulge, kuidas on mo mõte. Katusse mie teeme kõrge, et ei laseks läbi märga. Lampis katus, sie ei aita muidu tiha, aega viita. Uhkest mie ta valmis teeme, neli korstant piale a’ame. (Mie) põle kua nii loll’id mehed, ehk külle maja palgid vähed. Kuulge, mis mul miele tuli igast palgist saame neli. Võtku, mis ta võtab aega, tõmbame nad läbi saega. Teeme maja neljakordse, Juku sie läheb kosja Purtse.

Sander võtab omast vallast, Aadu käppab saksa tõllast omal uhke tore pruudi, kaptene võtab linnast juudi. Elada siis võevad pojad, kõigil uhked elumajad. Nad ei elama siis passi, Juku saab alumise klassi. Sandri tuba põle kõrge, see one umbes Juku järges. Nõnda kordamüöda juba tuleb poja Aadu tuba. Kõige ülemise korra omale saab kaptenärra. (Meil) põle laudu kua nii napilt, õuest üles teeme trepid. Siis one minu lapsed juonis igaüks neist oma uones. Aga (pagan, ) mul viel teisi lapsi a’an kua nende asjad topsi. Tütred viin ma Riiga kuoli, riidemuodi õmblussaali. Selle piale olen julge teevad riided, passib selga. Sie tieb mulle muret vahel, soavad liiga noorelt mehel. Nad põle nõnda sandi näoga, kaasaraha annan peoga, teisel annan teise saja, ühel annan pargi, aja. Siis one minu lapsed tuonis igaüks neist oma uones. Siis mie ise targa nõuga elame va küljeluuga, armastus, meil järjest põleb, lapsi ikka juure tuleb.

Viimaks Rõõda käest ma küsin kas on neid nüid terve tosin? Vastuseks ta annab mulle teeme ühe juure jälle! Villem Saarik, Bernhard Tuulik, August Vokk, Vassili Väli, Vassili Oidekivi, Mihkel Alt jt Muhu Suureküla ja ümbruse mehed 1974. Kogujad I. Rüütel, O. Kõiva, K. Salve ja O. Kiis. RKM, Mgn. I 1 c.

Sentimentaalsed laulud ja ballaadid Kaks armastajat juhtusid kord kokku metsa all, päev otsa nemad istusid, ei julgend rääkida. Siis hakkas Innu ütlema: “Sa pole mureski? Siit homme mööda sõidan ma ju laulatusele. " Siis teisel päeval istus Elts ja kammis oma pead. Kui Innu pruut ja pulmasae, sääl nähti tulema. Elts pani ruttu kammi käest ja juuksed kõrval lõi, ta elavalt toast välja läks, surm tuodi tagasi. Kui südaüö ju oli käe ja uksed lukus kõik siis seisis kena Else vaim sääl Innu vuodi ies. Novosibirski obl. , Oravaküla naised Ta ütles, armas Innuke, las magada siin sies, sinu pärast olen surnud ma, minu vaim on siin sinu ies. Kui südaöö oli mööda läind, siis ütles Innu ka: Oh lähme ruttu, kärmeste sie Eltse majasse. Kui ukse taga olivad siis kõvast klopiti, kus Eltse seitse venda sies uks tehti lahti neil.

Ta võttis surnurätiku ja andis tollel suud, siis Eltse vennad ütlesid: "Las surnu magada!" Sa oma naisel anna suud, las surnu magada, ta sinu pärast surnud jo, mis tahad temast sa. “ "Kui oma naisel annan suud, see kohus on mul küll, sel armsal Elsel või ma muud, ta armastast mind tõest. " Sie sündis ja neid kanti ka seal hauda lauluga. Neid pandi kõrvu hingama, las nemad magada. Kaks ruosipuud said istutud ka nende hauale, võibolla, et nad õitsevad Elene Osmein, 90 a. Rakvere rdtj. , pärit jo täna praegu seal. Amblast. S. Lätt (1965).

Vangilaulud Sõdurilaulud Seal Siberis Baikali taga Novosibirski obl. , Oravaküla naised Mis nutad, minu südä, täis valupisaraid? Ma nutan seda kroonu ja ka temä valitsust. Rong vaksalihe ruttas, siin oli mul viimne tund. Kolm kõrda kellä lüüdi, rong sääl liikus koha päält. Nelikümmend üüd ja päivä mina sõitsin rongiga. Kui viimaks sinna jõudsõ, kos oll’ korgõ kivimüür. Säält saa i ma inäp nätä, kos jäi korgõ kodumaa Sinnä jäi mu esä imä, sinnä jäi mul kallikõn Sinnä jäi mul noorus tervüs, sinnä jäi minust õitsõma. Mis nutad, minu südä, täis valupisaraid? http: //www. folklore. ee/pubte/eraamat/ siberilaulud/eestlased/ee-04 -01. html Ans Lill, Haida k. , Krasnojarski krai, Maria Ossipova, killõ Alidia Kondratjeva

Laulumängud Vanem kihistus (siirdevormiline) Tantsulis-figuraalse liikumisega laulumängud (Väravamäng, Kus sa käisid, sokukene, Rikka ja vaese mäng, Siimumäng) *liikumine läbi värava; viirud vastamisi; paarid kokku lahku (kontratantsu laadis); *kasvavad kahanevad rühmad Vanemad ringmängud (varased ringmänguvormid) 1. Paarimängud (Me lähme rukist lõikama; Vares vaga linnukene; Till-lippu linnaksid) 2. Vahetusmängud (ringi keskel olija vahetub: Vares. vaga linnukene, Midrilind, Ätsemäng) 3. Pandikorjamismängud 4. Sportliku puändiga mängud (Midrilind, Ätsemäng, Aadamal oli seitse poega)

Ringmängud (uuem kihistus, lõppriimiline) Dramaatilise tegevusega ringmängud Eriti Põhja ja Lääne Eestis. Mängitakse läbi, millest laul räägib (Olen aga teenind, Vanapoiss keetis kaeraputru). Omaette rühm: tekst otseselt suunatud mängutegevusele (Haljas hein, Peremees võtab naise, Talupojamäng). Vanapoiss keetis kaera pudru. A aitage, aitage putru liiguta! Pudru see läks kõrbema. Tule sa mu noorem tütar, tule sa mu noorem poeg. Vanapoiss hakkas pudru sööma, vanapoiss hakkas lõhki minema, lapsed läksid metsast vitsu tooma, lapsed ajasid vanapoisil vitsad peale. Vanapoiss siiski lõhki läks. Lapsed hakkasid vanapoissi maha matma. Vanapoiss siiski üles ärkas, vanapoiss hakkas lapsi peksma, vanapoisshakkas türukuid püüdma.

Kuningal oli kolm tütart, üks oli kõigest ilusamb. Uh uh huu, vale ral laa, üks oli kõigest ilusamb. Üks kedras, teine kraasis, kolmas siidikuduja. Kes oli siidikuduja, see oli kõigest ilusamb. Kuningal siis tulivad nüüd kolmed kosjad korraga. Kuningas siis tantsisivad uhkelt oma provvaga. . Oh ole aga neiu lustilik ja tule aga minuga tantsima. Kas arvad sa, et kardan ma sinu vastu tulla tantsima? Ei arva sa, ei karda ma sinu vastu tulla tantsima. Nüid tuleb üks tants, nüid tuleb üks uhke uobervalts. Nüid lüöge aga jalgu vastu maad ku pulmapoisid tantsivad. Emilia Naarits, snd 1916, Maria Vedom, snd 1913, Omski obl. , Krutinski raj. , Rõžkovo k. Anu Korb 1999. ERA, CD 305 (10)

Vahetantsuga ringmängud Varasem kihistus Lõuna Eestis. Refrään kuulub 4 realisesse stroofi, tants üsna pidev, pikem kõnniosa puudub. Hopser, käevangus pöörlemine, varasem polkavorm. Hilisem: lauluosas ringmängulaulud, ballaadid; vahetantsuks polka, reilender, valss, hopser.

http: //eestlased. loremipsum. ee/ aadress muutub, otsida pealkirja järgi

Vahetantsuga ringmäng Mäeotsas kaljulossis Lossihärra ainus tütar Võtsin õhtul kandle kätte Lossiaken oli lahti Kurvad laulud lõi ta mulle Aasta pärast läksin jälle Lossiaken oli kinni Surnuaialt kõlas mulle Olen lahti ilmavaevast Sa minu ilus isamaa Peretütar Miina Ehk küll torm ja maru Vitsata, vitsata Kasi kapsasse Ei usu mina sind Neiuke läks roosiaeda Noor armastus, ilus oled sa Valusad on armuhaavad