Siirdevormiline ja uuem rahvalaul Uuem rahvalaul lppriimiline lppriimilisstroofiline

Siirdevormiline ja uuem rahvalaul

Uuem rahvalaul ~ lõppriimiline ~ lõppriimilis-stroofiline ~ riimiline salmilaul Uuema rahvalaulu kujunemine Varasemad (siirdevormilised) laulud on pärit oletatavasti 17. sajandi lõpust (nt Jänese õhkamine). Siiski on 19. saj loodud nekruti- ja sulaselaulud regivärsilised. Valdavaks laulustiiliks sai lõppriimiline laul 19. saj II poolel. Sajandi keskel toimus murrang: ühiskonna kiire moderniseerumine. Regilaulu enam ei loodud; noored enam ei laulnud. Lõppriimilise laulu varasemad keskused: Saaremaa, Kagu-Eesti (Otepää, Kanepi ümbrus – Oldekopi luuletused), Mulgimaa (siirdevormiline ringmängulaul, nt Loomislaul).

Laulustiilide vahetumise põhjused ja taust 1. Elav keel erines liialt regilaulukeelest. 2. Majandus- ja kultuurimurrang: ühiskonna kiire moderniseerumine, eestlaste maailmavaate ja elutunnetuse muutumine *seisuseühiskonnast kujunes kaasaegne kodanikuühiskond *rahvuslus (ajalehed, kujuteldav kogukond) *haridustaseme tõus (rahvusliku intelligentsi kujunemine) *talupoeg orjast omanikuks, kapitalistlikud suhted, talurahva kihistumine *vaba liikumine, suhtlemine linnaga, kokkupuuted naaberrahvastega (mõis, voor ja küüt, sõjavägede läbimarssimine, nekrutikskäimine) *uutlaadi ajaviitevormid (seltsid, laulu- ja pasunakoorid) – uued pillid, viisid 3. Kirjakultuuri tulek. Laul muutus kirjakultuuri osaks. 1850 -tel hakkasid ilmuma trükitud laulikud (10 laulikut, 1860 -tel trükiti juba 20 jne), laule oli ajalehtedes ja kalendrisabades.

Lõppriimilise laulu loomise eeskujud 1. Kirjandus – kirikulaul, juhuluule, ilmalikud värsid juturaamatutes, kalendrites (Wahl, Winkler, Rosenplänter, Masing, eriti Mannteuffel Aiawite peergo walgussel 1838); 1850 ndest alates rohkelt trükitud laulikuid: Trükised sisaldasid suulisest traditsioonist võetud rahvalaule, tõlkeid ja mugandusi, algajate värsse, tuntud kirjameeste populaarseid laule. 2. Teiste rahvaste laulud ja viisid – eelkõige saksa (mõis, nii folkloorne kui kirjanduslik laul), ka läti, vene mõju (kroonu; hiljem romansid). 3. Uus muusikataust üldisemalt – uued instrumendid ja nendel mängitavad viisid, professionaalse (koori)loomingu kuulmine ja õppimine, pasunakoorid.

Üle lendsi, linnukene, üle lendsi ilma kõige, üle ilma, suure järve, üle ilmatse keriku. Õtsis maad munetessanna aset autellessanna, Ei saand maad muretessanna, aset autellessanna. Üle lendsi, linnukene, üle lendsi ilma kõige: lendsi üle sinise põesa – põlge’es sinise põesa; lendsi üle punase põesa– põlge’es punase põesa; lendsi üle kõllakarva – võttis kõlla kõlvusasta. Siidisulist linnukene, vaat, luuli, vaat-vaat luuli, siidisulist linnukene. Lendäs kullast põesa pääle. Kuld ei võtnud armastada, kuld ei võtnud kannatada. Siidisulist linnukene lendäs hõbepõesa pääle, hõbe ei võtnud armastada, hõbe ei võtnud kannatada. Siidisulist linnukene lendas siidi põõsa pääle, siid teda võttis armastada, siid teda võttis kannatada.

Akkas poegi audumaie. Audus kuu, audus kaksi, audiu pooli kolmatagi, natukeise neljatagi, akkas alle katsumaie – leis pojad verisulesta. Akkas poegija jagama: üks sai maale Marijasta, tõine põllula kivesta, kolmas kuusta taiva’aie, neljas päivast pääle ilma. Mis sai maale Marijasta – säält nie Marid mainitasse; mis sai põllula kivesta – säält nie õlled tehtanesse; mis sai päivast pääle ilma – säält nie ajad arvatasse; mis sai kuusta taiva’aie – Siidisulist linnukene hakkas pesa ehitama. Korjas kokku kõrrekesi, säädis sisse sulekesi. Munes sisse kolmi muna, haudus välja kolmi poega. Üks oli kena kesalindu, teine laiska laanelindu. Ei tema võtnud armastada ega tema võtnud kannatada Kolmas oli siidisulist lindu, seda tema võttis armastada.

Üle lendsi, linnukene, üle lendsi ilma kõige, üle ilma, suure järve, üle ilmatse keriku. Õtsis maad munetessanna aset autellessanna. . . Siidisulist linnukene, vaat, luuli, vaat-vaat luuli, siidisulist linnukene. Lendäs kullast põesa pääle. . . Kuld ei võtnud armastada, kuld ei võtnud kannatada. *Rõhuline värss kvantiteeriva asemel (murtud värsse pole, värsi tugevates positsioonides lühikesed silbid). *Siirdevorm: mittetäielik lõppriim, paradigmaatiline riim või sõnakordus. *Siirdevorm: algeline stroof (salm), seotud uue, laenulise viisiga. *Mängu tekkimine – XIX saj lõpul ringmäng. *Uued sõnad, mõisted (hõbe-, kard, siid - sini-, puna- asemel; siidi-…, roosi-, lille-, rohuaed kopli asemel). *Süžee tihenemine, korduste ärajätmine, sündmuste kiirem areng *Müüdi jutustamise asemel suhete teema (paarilise valik)

Regilaul Uuem rahvalaul sõnad algriim (alliteratsioon) (aga regilaulus ka paradigmaatiline riim või värsside lõpusõna kordamine (epifoor)) lõppriim (ka varem nt lühivormides: paha siga, mitu viga; algriim ei kao kohe, heakõlavõttena jääb – lähtub keele struktuurist: sinu petlik punapale) parallelismirühmad ja üksikvärsid salmid (stroofid) – ei välista värsiparallelismi täiesti kvantiteeriv printsiip värsimõõdus (reeglistatud pika lühikese pearõhusilbi paigutamine, murtud värsid – sõnarõhk ei ole ootuspärase värsirõhu kohal) rõhuline~(silbilis )rõhuline värsimõõt (rõhuline silp värsi tugevas, rõhuta silp nõrgas positsioonis), eelistatud on neliktrohheus või jamb arhaismid ja murdekeel kaasaegne keel, murdelisus taandub, ühiskeel

viis vorm: 1– 2 fraasiline (lühema ulatuslikum vorm refrääniga), kõige hilisem 4 fraasiline (~pikema refrääniga); rütm: aega organiseerib värsiti korduv, silbile vastavate ühepikkuste lühikeste (ja pikkade) rütmiüksuste järgnevus (Lippus: prosoodiline rütm) kompleksne: mitme eri pikkusega rütmiüksused, abstraktne alusühik (löök) jaguneb korrapäraselt korduva rõhulise ühiku järgi taktideks (meetriline) heliulatus: terts–kvint/sekst suurema heliulatusega meloodialiikumine: valdavalt asteastmeline hüppelisem, funktsionaal harmoonilisel alusel mitmehäälsus (kui on): heterofoonilisel~burdoonsel alusel seto monointervallilised kooskõlad mitmehäälsus (kui on): funktsionaalharmoonilisel alusel (paralleelne liikumine tertsis) meloodia varieerimine normiks, võib sõltuda värsiehitusest (murtud värssidega seotud viisivariandid) varieerimine juhuslik (eelkõige vähemolulised (ülemineku )helid) rühmaviis spetsiaalviis (ka rühmaviise)

muud tunnused esitusolukord ja funktsioon: oluline töö ja tavand rituaalne, kogukondliku järjepidevuse tagamine, tsüklilisus lõbustus ja ajaviide indiviidikeskne mõtlemine, lineaarsus rühma (noorte) kultuur staatiline, kordusstruktuurid dünaamiline, lineaarne aeg palju naistelaulu, “mina” sageli naine meeste looming (koomika, paroodiad, AGA ka meestelaulu pilge; otsesõnaline väljenduslaad); külaolustiku kujutamine. AGA ka sentimentaalne naiste repertuaar, võõras olustik vähem tuvastatavaid laene (laenuline aines enam töödeldud) rohkesti tuvastatavaid otselaene (saksa, vene jm) suuline looming (valdavalt kirjakultuuri eelsest perioodist) kirjakultuuri perioodil (osalt kirjalikuna) loodud, levinud ka käsikirjaliselt ja trükiste vahendusel anonüümne (autor minevikus, kollektiivi lihv); ent lokaalsed ja individuaalsed variandid (varieerimine) individuaalne komponent suurem, autor võib olla oma kogukonnast ja teada

tagasihoitud, peidetud tundeväljendus? teistsugused tunnetemudelid Armastusteema regilauludes sentimentaalsetes lauludes ja ballaadides (naiste eelistus) tugevate tundeelamuste kujutamine, romantiline armastus võõrapärane olustik (kloostriüksinduses vaevlev neiu, krahv ja lamburneiu, Must Kapten) Ehk ma teeksin süüdi suure ulga, kahju teeksin kaela murru, ikka ta mu pead silitab, ikka mu paled paitab, katsub kaela kranaatida, ümmer kurgu kulda ruosi! Sellel mina lähen, kellel loodud, kellele veri vedanud, kellele armud ajanud! Oleks tema ooned upakille, ehk oleks räästas ripakille, Juula Neidoff, Paide karjalaudad küllakille, Ema ja armud tuba tugede na’ale, ahi or´kide vahele, Imä õks viidi tarõst vällä, / armu astõ üle läve, kuub meil kokku kummalegi, imä õks viidi tiidä müüdä, / armu tii viirt kasukas kahe magada, müüdä, kui aga saan mehe meelelese, imä õks viidi matussõdõ, / armu astõ üle aia, abikaasa armulese! imäle hauda kaavõti, / armu man karõli, imä õks hauda pan´ti, / armu ala lammõsi.

Armastusteema regilauludes Noo ks sullõ, tśura, ma kõnõlõ, ütle, jala’ panõ mi neljä nitsehe, varba ks panõ mi viite vaelikku, taha ks anda ma tõista tarkuista: üükese mi otsani maka. ütsindä ks sa magama mingu i, Mino ks kullõ sa kõnõlõminõ! katõl käel sa mingu i kat´mõlõ! Kati Lummo, Seto, Nedsäjä k Ütsindä ks kui magama lääde, katõl käel kui lääde kat´mõlõ, Noormees, ma tahan sind õpetada! kümme sööse sis kirpu küle ala, Ara mine üksinda magama, muidu säidse ks sööse sul kirpu sälä ala. . soob sind kümme kirpu külje all ja Nuu ks sullõ viil oppa oppusõ: seitse kirpu selja all. kui ks tulõ taa õdagukõnõ, Kui tuleb õhtu, ara mine kaugele kui ks hällüs taa hämäräkene, kulla, mujal on õlgedest voodikotid aŕ sa minku i joht küllä võõrahe, ja takused padjad. kaldugu i sa küllä kavvõndõhe – muial omma ks sääl olidsõ’ koti’, Tule minu juurde magama, mul on muial omma ks na padja’ pakladsõ’, punaste kirjadega voodikotid ja mino mano sa magama tulõ, sulepadjad. mino ligi sa tulõ lesatama, Kui laheme kahekesi magama, minol omma ks na pudsaja padja’, poimime jalad ja varbad vaheliti minol omma ks küll koti’ kumakidsõ’. ning magame terve oo koos. Kuula Katõgese kui magama lääme’, mu juttu! katõkese mi kallu kat´mõlõ,

Armastusteema uuemates lauludes Kaks armastajat juhtusid kord kokku metsa all, päev otsa nemad istusid, ei julgend rääkida. Siis hakkas Innu ütlema: “Sa pole mureski? Siit homme mööda sõidan ma ju laulatusele. " Siis teisel päeval istus Elts ja kammis oma pead. Kui Innu pruut ja pulmasae, sääl nähti tulema. Elts pani ruttu kammi käest ja juuksed kõrval lõi, ta elavalt toast välja läks, surm tuodi tagasi. Kui südaüö ju oli käe ja uksed lukus kõik siis seisis kena Else vaim sääl Innu vuodi ies. Novosibirski obl. , Oravaküla naised Ta ütles, armas Innuke, las magada siin sies, sinu pärast olen surnud ma, minu vaim on siin sinu ies. Kui südaöö oli mööda läind, siis ütles Innu ka: Oh lähme ruttu, kärmeste sie Eltse majasse. Kui ukse taga olivad siis kõvast klopiti, kus Eltse seitse venda sies uks tehti lahti neil.

Ta võttis surnurätiku ja andis tollel suud, siis Eltse vennad ütlesid: "Las surnu magada!" Sa oma naisel anna suud, las surnu magada, ta sinu pärast surnud jo, mis tahad temast sa. “ "Kui oma naisel annan suud, see kohus on mul küll, sel armsal Elsel või ma muud, ta armastast mind tõest. " Sie sündis ja neid kanti ka seal hauda lauluga. Neid pandi kõrvu hingama, las nemad magada. Kaks ruosipuud said istutud ka nende hauale, Elene Osmein, 90 a. Rakvere, pärit võibolla, et nad õitsevad Amblast. S. Lätt (1965). jo täna praegu seal.

Algallika järgi on lõppriimilist laulu jagatud: rahvalaul: tekkinud rahva seas ja levinud oluliselt ilma trükisõna vahenduseta (Herderi Volkslied; 19. saj-20. saj. alguses kasutati mõistet igasuguse mitteprofessionaalidele mõeldud individuaalloomingu kohta); rahvalik laul: raamatulaul – tagasiviidav trükitud allikatele (mõiste seotud rahvusluse ja oma kultuuri eristamisega); folkloriseerunud laul (pärit trükiallikast, oluliselt muutunud). Tegelik spontaanselt lauldav laulurepertuaar: üldlevinud, institutsionaalselt (koor, kool) ja trükiste/slavestuste poolt “kontrollitud” laulud vähem kontrollitud, eelkõige suuliselt/käsikirjas leviv, lokaalsem repertuaar

Muutused esitusstiilis (romantilise esitusstiili mõju): (siiski võib esitusstiil samal esitajal erineda sõltuvalt laululiigist, näiteks külalaulu lauldakse regilaulupärasemalt, sentimentaalset laulu ja eriti autorilaulu uute tunnustega) • Vähem kõnepärane laulmine, rõhuline värss ja mitmekesine rütm moonutavad loomulikke silbipikkusi. • Libistused (portamentod) – romantilisest esitusstiilist • Tempo rubato (pikendused, näiteks pikkadel kõrgetel nootidel, fraasi-, eriti laulu lõpus) • Dünaamika, dünaamilised rõhud Benno Hansen (1891– 1852) – EHA Q 2, 14; firma Beka, Berliin 1924. kuula Adele Paola (12 a) ja ? Anna Karolina Asser (43 a), Karula khk, Vana Antsla v. – ERA, Fon. 8 b, A. O. Väisänen 1912. a.

Siirdevormilise rahvalaulu (regilaulu ja uuema laulu vahevorm) näiteid Regilaulu muutumine siirdevormilisuse suunas. Näiteks Lõuna-Eesti joeda-laulud, millel on kaks levinud individuaalviisi, lääne pool “Linakatkuja”, ida pool “Miks ei mullu tulnud”. Uuem laenuline viis ja arendatum refrään: Salme Karu, Pärnu l (1963, RKM, Mgn. II 965 f ). Linu kakken likkes saie, kõndse kodu kuivatama, kubjas kurjast kakelema, mina teda meelitama. Es kuule kubjas kurtemista, kolkse minu koledasti.

Labajala(valsi)laulud – tantsulaulud labajalavalsi rütmis ja labajalavalsi viisidele Vanemad labajalaviisid on pärit torupillimuusikast ja tekste hakati neile sobitama hiljemalt torupilli hiilgeajastul – 17. – 18. sajandil. Nagu torupill, on viisidki osalt laenatud, Rootsi suunale osutab muuhulgas labajalavalsilaulude üldtuntus ja populaarsus eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestis. Torupillipuhuja. Th. Gelhaar Fr. Schlateri lito

Labajalalaul kui siirdevormiline laul: • Rõhuline värsisüsteem. Rõhkude arv värsis 6, silpide arv 5– 12 (hüüdsõnad sii-siiradi, uh-tsah, tai-rit-ti, oi-tata, piu-piu toovad esile kolmele tantsusammule vastavat 3 -osalist takti ja matkivad pillihelisid). • Lõppriim – sageli mittetäielik, toob esile rütmi (nt tuba – saba – taga), aga leidub ka täisriime (nt ripub – kipub); ka algriim ehk alliteratsioon. • Selget salmideks jagunemist enamasti ette ei tule Ilus neitsit, kena noorsand tahtsid paari minna. Hiir hüppas, kass kargas, vana karu lõi trummi, tallekene tantsis, vana lammas laulis, Christian Hieronymus Justus Schlegel. Reisen in mehrere russische Gouvernements. . . I. Meiningen 1819, lk 176 Üles kirjutatud koduõpetajana Eestis 1870 1872

Liisa Kümmel, Tori (RKM, Mgn. II 519 f) Las aga mede vana Mari tulla, Mari tulla ja meie nailaks meil olla. . . /: Mari tuli aga mõisa poolt. . . : / Siapanged käisid siu-säu. . . koorekirnud käisid kiu-käu. . . /: piimapütid käisid piu-pau. . . : / Kurat Antsu mõisa rehe otsas. . . teine arupidi ajateivas. . . /: kolmas kükitase kivi otsas. . . : / /: Ai lusti ja luu püsti, kont katki ja kolu püsti. : / Sii siiradi, paaradi, tibu tinnadi, kak rummadi, /: Mats tinkadi tuu-tuu. : /

Pilliimitatsioon (torupill või parmupill) See härjapill käis nii, et ta /isa/ vilistas ise sealjuures ja ajas mokad torusse, siis oli justkui härjapill. … Ämm piu iu, härjad laisad, samm piu u, sahad nürid, vikat nüri, peremees kuri, aganast leib ja hapud silgud, külmavõetud kardulad. Vu vu vu! Liisa Kümmel, Tori (RKM, Mgn. II 1104 b) Torupillilugu nr 31 (laulja Liisu Piuk, Suurest mõisast Hiiumaalt, elab V. Jakobis) on Hiiu Suuremõisa põllul mitte ammu aega tagasi mängitud ja lauldud. Seal vingunud torupill terved päevad töötegijate selja taga. Kes maha jäänud, sellele mürtsutatud – „tee jõudu, tõtta järele”.

Nüüd algavad noodilood, nüüd algavad noodilood, noodilood jaa. /: Liiva Liisu pugu, vana kuke sugu, kas see pole mete kena tantsilugu, : / /: tantsi nii kui ihu annab, ihu annab ja keha kannab, : / /: põlved nuoku ja seljad kuoku ja iest eemale ja tagant koomale, : / keskkohalt lähme kaunis kaugele. Mats põrandale maha ja näh, taha. Nüid algavad noodilood. . . /: Rierõuku ja rusiauku ja jalakand läind pierauku. : / /: Kesakupud ja kuldnupud ja nisanipid ja ribikarvad. : / Nüid algavad noodilood. . . /: Rants aukus õues ja külapoiss tuli meile. : / Ja /: mis tal oli asja ja kas ta tuli kosja. : / Ta /: tegi siis veel nalja ja läks uksest välja. : / Nüid algavad noodilood. . . /: Tuli tuppa, müts silmis, /: Pill nööradi, nupp läks nurka, abe itsis. : / /: Meie Marist saabe naine ja otsas, Kõrtsi Viiul oli viin otsas. nii kui üks teine. : / /: Tuli külast ämmamoor, Vana Madis oli mahe toob tite, saab lapse. : / /: Pane talle nimeks Ann ja mees, laulis õllevaadi sees, mis tal sest viga on. : / vana obu oli dobra Nüid algavad noodilood. . . loošat´, /: Mina läksine kosja ja seisis arkis Anne ees. üle värava välja. : / Ja Aga nüüd algavad sealt kop-kopli ja noodilood. . . sealt ninapidi niiti ja /: Mis sa meie Marit siis karates kambri ja mudu pilkade, pruudi juure sängi. meie Mari teeb sool Nüid algavad noodilood. . . vilkad. : / Isa ahupääl ja asi kõupääl, /: Poiss, pane oma särk ema kerisel ja kivi kaelas, tütar nabapidi uba-aedas, uba- püksi, ega sul põle seda üksi. : / aedas jaa. Nüid algavad noodilood. . . /: Kui meie Mari koju toodi, Muhu timptanu talle pähe löödi, : / /: vana pastele pandiks ja muidu lääb sandiks. : /

Labajalalaulu vormis lastemängitused ja lastelaulud No ja, nüid vötame lapse sülle ja akkame tal piu tegema. Piu, piu pättpoega, meite külatüta on nossnina, meie laps on kena laps. Maria Laur, 56 a. Kärla, Sauvere k. 1959 (RKM, Mgn. II 174 c) Härjapill. Anette Karu, Harju Jaani khk.

Labajalalaul rituaalse tantsuga: Mustjala pulmarong

Peened sõrmed löid pilli, kaval käsi löi kannelt. Mina ullu uskuma, nödra meelega nötkuma. Läksin tamme tantsima, ümarikult öörima. Pee puutus kuuske, tahm langes tanu peele, umbudu uie kuue peele, kaste kaunis kapedile. Uiht uiht tule meile, meie eit tuleb oome teile. Täna tantsime rootsi tantsi, oome kahe kassi käpa tantsi, viie vihalehe tantsi, kuie kuivand kuuse tantsi. Labajalalaulu vormis laulumängud Iir üppas ja kass kargas, vana karu lei trummi. Kerp aknast välja, nahkpüksid jalga, vöttis vöörad vastu. Olga terved tulemast vaese rahva pulma. Silku saite süüa, aput taari juua, pika pütiga piima, laia latiga viina, uie tölla törva, vana ratta rasva. kuula Maria Koert, 78 a. Mustjala, Ninase k. 1958 (RKM, Mgn. II 129 d)

Vaimulikud värsid, värsikesed Vennastekoguduse lauludega seotud laululiik, mida on veel 20. sajandi lõpupoolel üsna palju kogutud Lõuna Eestis. Kasutatud palvetena, ka loitsuna ja õpetatud lastele. • Mõned vaimulike värsside tekstid või tekstide osad on suulises traditsioonis tekkinud, võib olla omaaegsete lauluraamatu laulude eeskujul. • Enamus on lähtunud vennastekoguduse lauludest, kusjuures kasutatud on eri laulude üksikuid lõike segamini ja allikaid on raske kindlaks teha. • Siirdevorm või üleminekuvorm regilaulu ja lõppriimilise laulu vahel: värsid pole jagunenud võrdseteks salmideks, mingil määral on alliteratsiooni, lõppriimi ei ole, värsimõõdult mitmekesised, värsi pikkus ja rütm kõiguvad tugevasti. • Värsse on rütmiliselt loetud, aga leidub ka lauldud või pooleldi lauldud, retsiteeritud salvestusi. Võib näha paralleele liturgiliste tekstide retsiteerimisega; otsesed seosed on lastelaulude ja setu muinasjutulaulude esitamisstiili ja meloodia kujundamise põhimõtetega.

Vaimulik värss Kes sääl kõndsõ pümmel üül? Maarja kõndsõ pümmel üül. Mis tä otse pümmel üül? Tä otse omma pujakõist. Kos tuu poiga kätte sai? Rusaleme mäe alt. "Tere, poig, Jumala poig, mis sa siin ka tiidõ? Kas sa istut vai sa makat? Tulõ ar´a rõõmuga! Kõik ilm ikõnõs, pal´lo rahvast murõhtas. . . Kes seal kõndis pimedal ööl? Maarja kõndis pimedal ööl. Mis ta otsis pimedal ööl? Ta otsis oma pojakest. Kust ta poja kätte sai? Jeruusalemma mäe alt. "Tere, poeg, Jumala poeg, mis sa siin ka teed? Kas sa istud või sa magad? Tule ära rõõmuga! Kõik ilm nutab, palju rahvast muretseb. . .

A 1 "Las näil ikkõ, murõhta, ei ma lää rõõmuga, B mis nä väga vannusõ, pall´o pattu tegevä, vasta risti kogonduist. " Kui ma olli Essu man, Essu söödi, Essu joodi, Essu pidi üleväl valge särgi siilu all. Essu silmä joosivaq kui tuu verelättekene. Eesus Kristus eiski oll´ ristipuuhtõ naglatu. Valusat verd puhtast palgõist juusk maha varbin. Oh armu taivane isa, oh rõõmu pühävaim, Issand Jummal, Jumala poig jääb sjool üül ning päeväl mu süäme sisse, aamõn. "Las neil nutta, muretseda, ei ma lähe rõõmuga, mis nad väga vannuvad, palju pattu teevad, ristikoguduse vastu. " Kui ma olin Jeesuse juures, Jeesus söötis, Jeesus jootis, Jeesus pidas üleval valge särgi siilu all. Jeesuse silmad jooksid kui see vereallikakene. Jeesus Kristus ise oli ristipuule naelutatud. Valusat verd puhastelt paledelt jooksis maha varvastele. Oh armu taevane isa, oh rõõmu pühavaim, Issand Jummal, Jumala poeg jääb sel ööl ja päeval mu südame sisse, aamen.

“Nu egä õdagu ja hummugu ja, inne magamaminekit ja kui üles tult´ sis Jumala iih loit värssi, niimuudu. /. . . / Noh seda Marijat kes sääl kõnnib pümmel üül loeti rohkõpa lihavõtõ paastu [ajal]. ” Lapsed läksid ööseks tädi poole, “sis koime sukka ja laulime natuke, veidükest õks ja. Ku lätsime magama minema, tädi puhas´ tulõ ar´, sis naksimõ värssi lugõma. Sis loime värssi nii ku tare mürisi. Kõik värsi loime ar´ sis lubati magama. ” RKM, Mgn. II 166 e ja f Ida Pino, Setumaa, Usinitsa k. , 1959

Rahvakoraal u 180 eesti rahvakoraali Oskar Kallas Eesti Üliõpilaste Seltsi kogumisaktsiooni juhendist: “Kas eestlastel ei ole ka rahvaloodud (ehk moonutatud) vaimulikka viisisid (nt koraalid “ööritamistega” Saaremaal)? Soomlastelt on hulk niisuguseid saadud. ” (O. Kallas, EFAM, EÜS M 6)

19. sajandi alguse koguduselaulu reformija ja koraaliraamatu koostaja Johann Leberecht Ehregott Punschel: “ülimalt vääritud, täiesti ebakiriklikud kaunistused, mis paljudes kogudustes ikka veel meloodiat tundmatuseni moonutavad. ” (1844, teise väljaande eessõna – T. Siitan, Koraaliraamatud Eesti ja Liivimaal, lk 91) “ 19. sajandi alguses on koguduselaulu kritiseerides üllatavalt sageli räägitud väga valjuhäälsest laulust ja tõenäoliselt on see samuti üks vanale heterofoonilisele laulutraditsioonile iseloomulik joon. ” (T. Siitan samas, lk 95)

Reet Sutt ja Liis Alas, Kihnu, 1937 kuula 18. – 19. sajandi koraalireformid olid suunatud just sellise heterofoonia vastu, väideti, et kuulates oli raske aru saada, mis viisiga üldse on tegemist. J. L. E. Punschel 1825/1826: “[viise tuleb laulda ja mängida õigesti, ] kui see peab olema viis ja mitte mingi segapuder paljudest viisidest. ”

• kasutatakse melisme (tavaliselt jagatakse silp kahe või kolme noodi vahel) • viiside varieerimine – koos lauldes tekib heterofoonia • viiside vorm on lihtsustunud – kuni selleni, et terves salmis kordub ühe värsi pikkune meloodia. • harmoonilise mõtlemisega seotud modulatsioonid ei püsi ühehäälses laulmistraditsioonis Rahvakoraalid on seotud monoodilise või lineaarse muusikalise mõtlemisega ehk ühehäälse laulmistraditsiooniga – seejuures suulise traditsiooniga, millega käivad kaasas piirangud vormile ja viiside pidev varieerumine.

Liisa Kümmel, 73 a. Pärnumaa, Tori kihelkond, Ore k, Kellame t (1961) “Isa käskis mind järgi laulda ja mul on need viimased keerud ka veel meeles!”

Sama viis koraaliraamatus

Anna Lindvere, Kodavere khk. , 1938 kuula Ma südamest ja meelest nüüd varahommikul sind tänan kõigest väest ja kuni elu mul. Oh Jumal taeva sees, sul tänu, kiitus olgu, kõik sinu auks tulgu su poegas Jeesuses.

Lõppriimilised laulud. Liigitus: * mängu ja tantsulaulud * sentimentaalsed laulud ja ballaadid * olustikulised (küla)laulud (sotsiaalsete probleemide, armastuse, külasündmuste ja inimeste teemal) * sõjalaulud * meremehelaulud * vangilaulud * töölislaulud * eksootilise sisuga laulud * vaimulikud rahvalaulud (Tedre 1959: 310– 335, 1966: 201– 211; Rüütel 1971: 14; Laugaste 1986: 238 – 244; Jaago 2005: 82; Tedre 2008: 432– 433)

Külalaulud (olustikuline laul) Olustik, kohalikud sündmused, noorte suhted ja sotsiaalsed vastuolud. Kosjalaul – tuntud Saaremaal jm, Maria Õunpu, Jämaja khk, Mässa k Tulge kokku, noorem sugu, kuulge minu vaese lugu, mis mina mullu talvel nägi; kui mina reisu välla tegi. Söitsin välja kosjamundris, jöudsin kümme versta tundis, ja sain Karja kihelkonda, kaugel Hiiu mere randa. Seal mul oli ilus Liisa, mötlin see mul vastu'p seisa, kui küll keelvad ema, isa, ma teen kosjakaupa tasa. Küll korda lääb mu kosjasaak mul pudelis on karjajaak, siis nönda lustil läksin ma, ka seda neidu vaatama. Kus mind ei lastud tereta, vaid koeraga sain pureta, ma ütlen see on tühi köik, kas tead, kui suur on Vene riik. Seal elamas on miljonid ja on ka rohkest neidusid, ma pöördsin ümber obuse ja söitsin parem Vöhmale. Kus tulelökis pilli näen ja Tüma taadi tütre saan, see kange Tüma törva ais mul Pamma mäele vastu käis. Siis obu körvi lingutas ja saani ees ka püsti aas, ei läinud enam edasi, vaid tahtis pöörta tagasi. . . .

Sepa maja – Muhu kohalik laul Oh sa armas aeg nüid aga Sepal teevad uie maja. Tuad ja kambrid ühtemuodi undament sai pandud luodi. Nad ei uoli tüöst ei vaevast võtvad plaani Nua laevast. Teevad maja nelja laega, sest et Mihklil mitu poega. Kustav linnas merikoolis maja plaani valmis maalis. Sest et vana majarusa, sie ei passi, rääkis isa. Kutsus kokku omad pojad, ütles siis, kui ilmad suojad, ehitame uie maja, palkisid meil piale saja. kuula Ma teil enne räägin ette, kuulge, kuidas on mo mõte. Katusse mie teeme kõrge, et ei laseks läbi märga. Lampis katus, sie ei aita muidu tiha, aega viita. Uhkest mie ta valmis teeme, neli korstant piale a’ame. (Mie) põle kua nii loll’id mehed, ehk külle maja palgid vähed. Kuulge, mis mul miele tuli igast palgist saame neli. Võtku, mis ta võtab aega, tõmbame nad läbi saega. Teeme maja neljakordse, Juku sie läheb kosja Purtse. W

Sander võtab omast vallast, Aadu käppab saksa tõllast omal uhke tore pruudi, kaptene võtab linnast juudi. Elada siis võevad pojad, kõigil uhked elumajad. Nad ei elama siis passi, Juku saab alumise klassi. Sandri tuba põle kõrge, see one umbes Juku järges. Nõnda kordamüöda juba tuleb poja Aadu tuba. Kõige ülemise korra omale saab kaptenärra. (Meil) põle laudu kua nii napilt, õuest üles teeme trepid. Siis one minu lapsed juonis igaüks neist oma uones. Aga (pagan, ) mul viel teisi lapsi a’an kua nende asjad topsi. Tütred viin ma Riiga kuoli, riidemuodi õmblussaali. Selle piale olen julge teevad riided, passib selga. Sie tieb mulle muret vahel, soavad liiga noorelt mehel. Nad põle nõnda sandi näoga, kaasaraha annan peoga, teisel annan teise saja, ühel annan pargi, aja. Siis one minu lapsed tuonis igaüks neist oma uones. Siis mie ise targa nõuga elame va küljeluuga, armastus, meil järjest põleb, lapsi ikka juure tuleb.

Viimaks Rõõda käest ma küsin kas on neid nüid terve tosin? Vastuseks ta annab mulle teeme ühe juure jälle! Villem Saarik, Bernhard Tuulik, August Vokk, Vassili Väli, Vassili Oidekivi, Mihkel Alt jt Muhu Suureküla ja ümbruse mehed 1974. Kogujad I. Rüütel, O. Kõiva, K. Salve ja O. Kiis. RKM, Mgn. I 1 c.

Sambla Anu laul (Laulu-Mihkel, M. Rätsep, võeti mind ja kisti mind, nii et süda praksus, ilmus trükis, üle Eesti populaarne) Ema rinnal väeti ei armuväed, vaid külmad käed, silmis läikis vesi, mind kinni püüdsid ja omal (h)oidsid. pehmelt sülle võeti, Vang, kes surmakohtu all, õrnalt mängis käsi. kurjasttööst tal kahju, Küll varjatakse, küll karjatakse, vaikselt viidi mind kui tall, et miski häda ei puutuks teda. kannatuse ahju. Peaks need ema hoolsad käed Mul silmad kirjud ja surmavarjud, surmani mind (h)oidma, mind ümberpiirsid, mind kaugelt luursid. ei siis võiksid võerad väed Siiski vähe trööstimist kõikudes mind tundma. leidsin mehe kaisus, Kuid elu muudab, laps ise suudab, mõtlesin, mis on mul sest, ei varja käsi, vaid astu isi. elu on kord raisus. Kas ma mõistsin aimata Aast-aastalt harjus, mult kadus kurjus, oma tulevikku, ja pika puhu, sain jälle rahu. et mind võeti laimata Õige kohtumõistija au ja õnne rikku, käänis tõise lehe, kui pääsin sülest, siis elutulest mitmest vaevast peastija, ma käisin läbi, kas au või (h)äbi. võttis minu mehe, Kui on teistel rõõmus rind surm tuleb appi, ta võtab noppi, peiu vastu tuksmas ta käes on võtmed, ta päästab mitmed. . .

Sentimentaalsed laulud ja ballaadid Kaks armastajat juhtusid kord kokku metsa all, päev otsa nemad istusid, ei julgend rääkida. Siis hakkas Innu ütlema: “Sa pole mureski? Siit homme mööda sõidan ma ju laulatusele. " Siis teisel päeval istus Elts ja kammis oma pead. Kui Innu pruut ja pulmasae, sääl nähti tulema. Elts pani ruttu kammi käest ja juuksed kõrval lõi, ta elavalt toast välja läks, surm tuodi tagasi. Kui südaüö ju oli käe ja uksed lukus kõik siis seisis kena Else vaim sääl Innu vuodi ies. Novosibirski obl. , Oravaküla naised Ta ütles, armas Innuke, las magada siin sies, sinu pärast olen surnud ma, minu vaim on siin sinu ies. Kui südaöö oli mööda läind, siis ütles Innu ka: Oh lähme ruttu, kärmeste sie Eltse majasse. Kui ukse taga olivad siis kõvast klopiti, kus Eltse seitse venda sies uks tehti lahti neil.

Ta võttis surnurätiku ja andis tollel suud, siis Eltse vennad ütlesid: "Las surnu magada!" Sa oma naisel anna suud, las surnu magada, ta sinu pärast surnud jo, mis tahad temast sa. “ "Kui oma naisel annan suud, see kohus on mul küll, sel armsal Elsel või ma muud, ta armastast mind tõest. " Sie sündis ja neid kanti ka seal hauda lauluga. Neid pandi kõrvu hingama, las nemad magada. Kaks ruosipuud said istutud ka nende hauale, võibolla, et nad õitsevad Elene Osmein, 90 a. Rakvere rdtj. , pärit jo täna praegu seal. Amblast. S. Lätt (1965).

Vangilaulud Sõdurilaulud Seal Siberis Baikali taga Novosibirski obl. , Oravaküla naised Mis nutad, minu südä, täis valupisaraid? Ma nutan seda kroonu ja ka temä valitsust. Rong vaksalihe ruttas, siin oli mul viimne tund. Kolm kõrda kellä lüüdi, rong sääl liikus koha päält. Nelikümmend üüd ja päivä mina sõitsin rongiga. Kui viimaks sinna jõudsõ, kos oll’ korgõ kivimüür. Säält saa i ma inäp nätä, kos jäi korgõ kodumaa Sinnä jäi mu esä imä, sinnä jäi mul kallikõn Sinnä jäi mul noorus tervüs, sinnä jäi minust õitsõma. Mis nutad, minu südä, täis valupisaraid? http: //www. folklore. ee/pubte/eraamat/ siberilaulud/eestlased/ee-04 -01. html Ans Lill, Haida k. , Krasnojarski krai, Maria Ossipova, killõ Alidia Kondratjeva Mis nutad, minu südä heli

Vangilaulud Sõdurilaulud Jää terveks, mu kodurand. . . Omski obl, Tsvetnopolje k. naised Georg Eduard Luiga avaldas luuletuse Lahkumine. Lord Byroni järele. 1898 koguteoses Lõbu ja teadus I. Lähtuvat Heine tõlkest, ilmselt Luiga tundis ka ingliskeelset originaali. Pigem mugandus (värsi pikkus ja mõõt erinevad, dialoogiosa on ära jäetud jm). Laulukladedesse juba 1899– 1901. Esimene teade laulmise kohta juba 1906. a. Populaarne kodust lahkujate seas (sõdurilaulikud I maailmsõja eel, ajal ja järel, EV aegseis teenistuses olijate kladedes; uus elavnemine II msõja ajal, siis ümberluuletatud. Adieu, adieu! my native shore Fades o’er the waters blue; The Night winds sigh, the breakers roar And shrieks the wild sea mew / / G. G. N. Byron “Childe Harold’s Pilgrimage” poeemi algusluuletus, hilisemast ajast pärit “Childe Harold’s Good Night” Leb wohl! leb wohl! im blauen Meer Verbleicht die Heimat dort. Der Nachtwind seufzt, wir rudern schwer, Scheu fliegt die Möwe fort. / / H. Heine “Gut’ Nacht! (Childe Harold. Erster Gesang)” Kukerpillide versioon

Sama laul 2. maailmasõja ajast Öö pime ja paat lõikab vahutavat merd, silmapiirilt kaob Eestimaa rand, jälle kodumaa pinnal voolab vaenlaste verd, keda peksmas on eestlaste väed. Anna andeks kallis Eesti, et sust lahkuma pean, kui kodurand sind iial ei näe, õitseb sirel, tulen tagasi sa seda kindlalt näed, annan sulle oma relvastatud käe. Vägev Taara, sa juhi soome sepa juurde meid (teed), sinna kust saab relvi ja nõu, meie esiisad aastasadu käinud seda teed, ei neid kohutanud ei tormid ega veed (kõu). Ei Eestimaa pinnal kasva võõra riigi taim, ei kordu kahjuks iial Jüriöö. Ei punalipud sini musta valget katta saa, pooleli jäi Tasuja töö. Peetakse 2. maailmasõja ajal tegutsenud kaugluuregrupi "Erna" võitlejate lauluks. (Untsakad)

Mängulaulud Vanem kihistus (siirdevormiline) Tantsulis-figuraalse liikumisega laulumängud (Väravamäng, Kus sa käisid, sokukene, Rikka ja vaese mäng) *liikumine läbi värava; viirud vastamisi; paarid kokku-lahku (kontratantsu laadis); *kasvavad-kahanevad rühmad Kordustel ja refräänidel põhinevad stroofid; mängijaterühmade dialoog; mitmesugused värsimõõdud ja rütmid; meloodiad vormilt ja rütmilt regilaulust keerukamad, ehkki ühine on retsitatiivne meloodika ja kitsas heliulatus. Vanemad ringmängud (varased ringmänguvormid) 1. Paarimängud (Me lähme rukist lõikama; Tillililllippu linnaksid) 2. Vahetusmängud (ringi keskel olija vahetub: Vares. vaga linnukene, Midrilind, Ätsemäng) 3. Pandikorjamismängud 4. Sportliku puändiga mängud (Midrilind, Ätsemäng, Aadamal oli seitse poega)

Ringmängud (uuem kihistus, lõppriimiline) Dramaatilise tegevusega ringmängud Eriti Põhja ja Lääne Eestis. Mängitakse läbi, millest laul räägib. Omaette rühm: tekst otseselt suunatud mängutegevusele (Haljas hein, Peremees võtab naise, Talupojamäng, Kuningal oli kolm tütart). Vahetantsuga ringmängud Varasem Lõuna Eestis. Refrään kuulub 4 realisesse stroofi, tants üsna pidev, pikem kõnniosa puudub. Hopser, käevangus pöörlemine, varasem polkavorm. Hilisem: ringmängulaulud, ballaadid, vahetantsuks polka, reilender, valss, hopser) Nt: Mäeotsas kaljulossis Sa minu ilus isamaa Lossihärra ainus tütar Peretütar Miina Võtsin õhtul kandle kätte Ehk küll torm ja maru Lossiaken oli lahti Ei usu mina sind Kurvad laulud lõi ta mulle Kasi kapsasse Aasta pärast läksin jälle Seidla ja Keila, Piibe ja Preedi Lossiaken oli kinni Neiuke läks roosiaeda Surnuaialt kõlas mulle Noor armastus, ilus oled sa Olen lahti ilmavaevast Valusad on armuhaavad