Eesti rahvalaulud Taive Srg Rahvalaul on folkloori hulka

Eesti rahvalaulud Taive Särg

Rahvalaul on folkloori hulka kuuluv vokaalmuusika. Tavaliselt mõeldakse rahvalaulu all mingi etnose/rahvuse vanemaid laule, nt öeldakse eesti, setu, vene rahvalaul. Tegelikult leidub ka muusikalise folkloori ehk rahvalaule, mis on levinud mingi tegevusala põhjal ühendatud rühmas: üliõpilaslaul, sõdurilaul.

Eesti rahvalauludeks peetakse eelkõige kuni 19. sajandi lõpuni suulises pärimuses välja kujunenud laululiike. Siiski võib eesti rahvalauludeks pidada ka mõningaid hiljem (19. saj. lõpul – 21. saj. ) üldiselt käibele läinud ehk folkloriseerunud laule, mida tunneb ja on omaks tunnistanud suur osa eesti rahvast. Üldreeglina on eesti rahvalaulud eesti keeles ning nende sisu on kooskõlas rahvuslike vaadetega.

Eesti rahvalaulud jagunevad ajalooliselt kolmeks suureks liigiks: 1. varased vokaalžanrid 2. regilaulud vanem rahvalaul 3. riimilised salmilaulud uuem rahvalaul

Varased vokaalžanrid – muistsed laulutaolised häälitsused. Esitati üksi (v. a mõrsjaitkud), intonatsioon lähtub eelkõige sõnameloodiast, itkudes ka fraasimeloodiast. Hüüded – sidepidamiseks, rütmilise tegevusega korrastamiseks, rituaalsed hüüded Helletused – karjaste vastastikused hüüdelised laulud Loitsud – loodusnähtuste, inimeste, haiguste mõjutamiseks Lastelaulud – hällilaulud, mängitused, muud lõbustused, ahellaulud Loodushäälte jäljendused – linnuhäälte, majapidamisriistade, pillihäälte jäljendused Itkud – surnu-, mõrsja-, nekrutiitkud, olustikulised itkud

Regilaulud – eesti rahvalaulude keskne liik, arenenud pika aja jooksul tihedas seoses rahva elu-oluga. Regilaulu põhitunnuseks on teksti vorm, nimetusega regivärss. Nimetus – alamsaksa keel regge, reie ‘laul, ringmäng’. Eesti regilaul on osa läänemeresoome rahvaste ühisest muistsest laulupärimusest runolaul, soome k runo ‚luuletus < laulik, tark’. Tekkis umbes 2000– 2500 aastat tagasi Läänemere ümbruse aladel, seda tundsid meie keelesugulased soomlased, karjalased, vadjalased ja isurid.

Regilaulu esitus Regilaule esitati tavaliselt eeslaulja (ehk eestütleja) ja kooriga, lauldi ka üksi ja mitme kooriga. Regilaule lauldi ilma pillisaateta, kuid sealjuures võidi liikuda. Lauldi häälele mugavalt helikõrguselt – kõnelemisega samalt häälekõrguselt või veidi kõrgemalt.

Regilaul – teksti tunnused 1) Algriim on sarnas(t)e algushääliku(te)ga sõnade esinemine värsis. 2) Parallelism on ühe mõtte kordamine ja täiendamine mitme värsi kestel. 3) Värsimõõt näitab, kuidas paigutada värsis sõnu nii, et tekkiks korrapärane, antud juhul regilaulule omane rütm. Regilaulu värsimõõt on neljajalgne trohheus mõningate lisareeglitega, mis puudutavad sõna algussilpide paigutust. Tüüpilises reas on 8 silpi, mis jagunevad paaridesse. 4) Vana murdepärane keel.

Algriim, parallelism ja regilaulu värsimõõt Mul on / väike / velle/kene, põlve/pikku / poisi/kene. Ta teeb / toa / tuule / peale, maja / marja/varre / peale, koja / kobru/lehe / peale.

Regilaulu värsimõõt

Vana murdepärane keel Pikemad sõnavormid, sest eesti keel lühenes ja muutus u. 13. -17. saj. laulemaie < laulemahe ‘laulma’ (=laulmasse’) kiike-jääle < kiike’elle < kiikekelle ‘kiigele’ lastatanni < lastadani ‘meie last’

Regilaul – viisi tunnused Regiviisi rütm on tavaliselt kooskõlas värsirütmiga. Tüüpiline regiviis koosneb 8 ühepikkusest noodist. Põhja-Eestis esineb lõpuhelidel pikendusi. Meloodia heliulatus on väike. Regiviisi vorm on vastavuses regivärsilise teksti ehitusega. Regiviisi põhiosaks on viisirida, mis vastab ühele värsile tekstis. Tavaliselt ühehäälne. Mitmehäälsust esineb Lõuna-Eestis, tüüpiline on see Setus.

Regiviisi rütm on tavaliselt kooskõlas värsirütmiga. Tüüpiline regiviis koosneb 8 ühepikkusest noodist.

Põhja-Eesti regilaulud on lihtsa korrapärase ehitusega. Sealsetes viisides esineb iseloomulikke helide pikendusi: viisirea lõpus, mõnikord ka keskel. Lõuna-Eesti laulutekstides on rohkem kõrvalekaldeid regilaulu värsimõõdust ja tekstis esineb mitmesuguseid täiendusi, eelkõige refrääne ja kordusi. Paljude laulude (töö-, tavandi- ja mängulaulude) iseloomulik tunnus on igale reale järgnev (mõnikord ka rea keskel asuv) refräänsõna nt kadriko, kiigele, või sõnapaar nt kaske, kanke. Esineb mitmehäälsust, eriti Setus.

Uuemad rahvalaulud – lõppriimilised salmilaulud Laulud on Euroopa-mõjulised ning ilmunud Eestisse eelkõige saksa muusika kaudu 18. – 19. sajandil. Sobisid kokku uuenenud elutunnetusega: uued teemad, kiirem sündmustiku areng, sobisid oma vormi poolest muutunud eesti keelega.

Uuemad rahvalaulud – teksti tunnused Laulu ülesehituse aluseks on lõppriimi abil seotud värsipaarid. Värsiread on rühmitatud salmidesse. Sõnarõhuline värsisüsteem tähendab, et värsiridades on kindel rõhkude arv ning sõnarõhud ja rõhulised noodid langevad tavaliselt kokku. Rida võib alata rõhutu silbiga, millele vastab eeltakt.

Elu elu vaevad 8 silpi miks sa miks mind tood mul kurvas- tust 7 silpi miks sa mulle hauda kaevad 8 silpi kinni katad armas- tust 7 silpi

Uuemad rahvalaulud – viisi tunnused Suur heliulatus võimaldab ka suuremaid hüppeid viisiliikumises. Ulatuslikum vorm. Väga tavaline on 4 -realise salmiga ühepikkune 4 -realine viis, millele võib liituda eraldi refrään. Valitseb funktsionaal-harmooniline mõtlemine (“kolme-duuri lood”), domineerivad mažoorsed viisid. Helikõrgused intoneeritakse üsna täpselt. Viisidel on kindel meetrum, mida saab edasi anda taktimõõduga. Laulud on sagedasti tantsurütmis (polka, valss). Esitatakse ka pilli saatel ja mitmehäälsena.