KORDAMINE Gustav Suits Ernst Enno Villem Ridala GUSTAV

KORDAMINE Gustav Suits Ernst Enno Villem Ridala

GUSTAV SUITS Sündis 1883 Tartumaal, Võnnus Isa oli külakoolmeister Õppis kodus, Tartu kroonugümnaasiumis, 1905 -1910 Helsingi Ülikoolis kirjanduslugu, esteetikat, soome keelt, kirjandust ja rahvaluulet. Töötas Helsingi Ülikooli raamatukogus ja õpetajana Helsingi Vene gümnaasiumis, hiljem Tartu Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse professor, elu lõpuperioodil Stockholmis raamatukoguhoidjana. “Elu tuli” (1905), “Tuulemaa” (1913), “Ohvrisuits” (1920), “Kõik on kokku unenägu” (1922) jt + ballaadid, Kirjutas põhiliselt luulet, 2 ballaadi ja kirjanduskriitikat. Kirjutas armastusest, noorusest, paremast tulevikust, aga ka isamaast Luuletustes on palju sümboleid ja kujundeid. Tihti luuletused on haarava rütmi ja kõlaga. Kirjanik suri 1956 Stockholmis.

ERNST ENNO Sündis 1875 Tartumaal, Valgutas. Isa oli mõisakutsar, hiljem kõrtsmik. Pere oli usklik, kuid teadis palju rahvaluulest. Õppis Tartus H. Treffneri gümnaasiumis ja Riia polütehnikumis. On töötanud ajakirjanikuna, raamatupidajana ja asjaajana. 1919 valiti Läänemaa koolinõunikuks. Suri 1934 Haapsalus. “Uued luuletused” (1909) “Hallid laulud” (1910) “Kadunud kodu” (1920) “Valge öö” (1920) “Valitud värsid” (1937) Kirjutas luuletusi, on kirjutanud palju lasteluuletusi. Enno on sümbolistlik luuletaja. Tema luuletused räägivad kodust, elust ja saatusest. Enno on üks esimesi vabavärsi kasutajaid Eestis.

VILLEM RIDALA (kodanikunimega: Wilhelm Grünthal) Sündis 1885 Muhus, Kuivastus. Õppis Kuressaare gümnaasiumis, Helsingi ülikoolis. 1911 sai filosoofiamagistriks. Töötas emakeeleõpetaja (Tartus), alates 1923 kuni surmani Helsingi ülikoolis eesti keele ja kirjanduse lektor. Kirjanikunimi Villem Ridala, looming ilmunud ka nimega VILLEM GRÜNTHAL-RIDALA Suri 1942 On avaldanud “Kalevipoja” proosaümberjutustuse, koostanud Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamatu (1918) Luulekogu “Villem Grünthali laulud” (1908), “Kauged rannad” (1914) “Ungru krahv ehk Näckmansgrund” (1915) “Merineitsit” (1918) “Tuules ja tormis” (1937 jy Luuletused räägivad saartest, saare loodusest, merest, lindudest jm, samuti kõik aastaajad Keeleuuendus, väga rafineeritud keelekasutus, hoolikalt valitud sõnad.

LUULETUSTE ANALÜÜS.

G. Suits “SÜGISE LAUL” Millest räägib luuletus? - See luuletus räägib. . . . . - Autor tahab öelda, et. . . - Luuletuse sõnum on see, et. . .

Hall on taevas ja must on maa. Sajab ja sajab lõpmata. Udusse upuvad sihid kõik eel, haige on süda ja väsinud meel. Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks, tuul selle udu kord laiali ajaks! Ilm aga sumestub hääletu. Sügisepäev jõuab õhtule ju. Kuhu küll lõpeb rändaja tee? Öö tuleb, pime ja pilkane. Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks, kui veel see öögi nii otsatu poleks?

E. Enno “Nõmme pääl” Üks kadak siin ja teine sääl laia, otsata nõmme pääl – ja vaikus, lõpmata lagedus, ja rahu, rahutu üksildus, laia, otsata nõmme pääl. Kõik südamed nii siin ja sääl elu otsata nõmme pääl – ja mure, lõpmata lagedus, ja rõõm kui peidetud varandus elu otsata nõmme pääl, elu otsata nõmme pääl.

Mõistekaart luuletuse kohta Nõmm (otsata) Üksildus (rahutu) Vaikus ja rahu Kadakas (ükskaks puud tühjuses) NÕMME PÄÄL Südamed – elu. Elu on otsata Tühjus Lagedus (lõputu) Rõõm, mis on peidetud

KOJUIGATSUS Ernst Enno (1909) Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga – mu ümber sala laulvad vaiksed leinad. Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune viib sinimetsa poole kaugele, sääl kasekõne loob kui pilvi teele, et kanda kojukutset minu meele. Ja sala laulvad minu vaiksed leinad, et õitsvad kodus valged ristikheinad.

Milline meeleolu on selles luuletuses? Rõõmus/kurb? Luuletus väljendab igatsust/ootust? Luuletuses on rõhutatud sõnad: sala, vaiksed leinad, pikk ja tolmune, kanda kojukutset, sala laulvad. Mida need ütlevad?

ÜHTE LAULU TAHAKS LAULDA Gustav Suits (1905) Ühte laulu tahaks laulda, ühte ainukest: mis kui vägev merelaine kerkiks südamest. Mis kui vägev merelaine veereks üle maa, kohaks läbi rahva hingest, keelata ei saa. Kohaks läbi rahva hingest, tõuseks meeste meel, välguksid ju vaimumõõgad suurte tööde teel. Välguksid ju vaimumõõgad kodutaeva all, kumaksid öös kuldsemini tähed üleval! Ühte laulu tahaks laulda, ühte ainukest: mis kui vägev merelaine kerkiks südamest. Kommenteeri luuletust. Vasta küsimustele: MIS? MILLEST? MIKS? KUIDAS?

TALVINE ÕHTU Villem Grünthal-Ridala (1905) Üle hämara, varjudest tume, õrna ja sinava lume heidab veerev, kustuv päike punava läike. Üle ääreta, lumise välja, nii tühja ja palja, viib üksik tee üle jõe, kus pruunikad pajud on unesse vajund. Mööda lõpmata teed lähevad teed kuu kahvatul kumal, eha punal, kaugele… Anna luuletuse mõte edasi proosavormis. Vali õppematerjalis olevatest variantidest sobiv.

Järgmiseks tunniks: VALI ÜKS LUULETUS TÖÖLEHELT JA ÕPI SEE PÄHE. OLE VALMIS SEDA ILMEKALT LUGEMA. Kuidas illustreeriksid valitud luuletust?