Keelpillid Karel ja Jan Keelpillid ehk kordofonid on

Keelpillid Karel ja Jan

Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heliallikaks on võnkuv pillikeel. Traditsiooniliselt liigitatakse keelpillide hulka muusikainstrumendid, mida mängitakse: - poognaga ehk vibuga: poogenpillid ehk poogenkeelpillid (nt. viiul) - sõrmedega: näppepillid ehk näppekeelpillid (nt. kannel) - lipitsa, plektroni või muu vahendiga: näppepillid ehk näppekeelpillid. (nt. mandoliin) - haamrikestega või haamritega: n-ö "löökkeelpillid„ (nt. simbel) - klaviatuuri abil: klaviatuuriga keelpillid ehk "klahvkeelpillid„ (nt. klaver)

Tööpõhimõtted • Keelpillide heli tekitajaks on pingutatud keelpillikeel, mis on valmistatud metallist, soolest või mõnest muust materjalist. Keel pannakse võnkuma näiteks poognatõmmete, sõrme või plektrumiga näppimise, poogna, haamrite või muude vahenditega löömisega. • Viiuli keeled on roobi ja keeltehoidja kaudu ühendatud kõlakastiga. Viiuli õõnes korpus toimib resonaatorina, võttes üle keelte võnkumise ja võimendades tekitatud heli. • Klaveri keeli lüüakse haamritega. • Klavessiini keeli näpitakse sulerootsuga.

Heli tekitamiseks on 3 võimalust: • Näppimine – sõrmega või mõne abivahendiga keeli tõmmates : – ilma sõrmlauata: harf, kitara, lüüra, kannel – sõrmlaual: kitarr, elektrikitarr, lauto, mand oliin, bandžo, balalaika, tsitter, ukulele – klaviatuuri abil: tšembalo, klavessiin Helid on lühikese kestusega, sest võnkumine ei kesta kaua. Kui küüs või lipits on keele suhtes teravnurga all, siis tekib kõlav heli. Sõrmeotsa või pöidla abil tuhmim heli.

• Poognaga – poogenkeelpill: – Viiul, – Vioola – Tšello – Kontrabass – rebekk Kõla sõltub poogna asendist ja tõmbel kasutatavate jõhvide laiusest.

• Keeli lüüakse: – käega (haamrikesega): dultsimer – klaviatuuri abil: klaver, klavikord Neid võib nimetada ka klahvkeelpillideks või lihtsateks kordofonideks. Löögi järel tekib püsivam heli, sest keel võngub kauem ja ülemised ülemhelid hääbuvad aeglasemalt.

Viiuli ehitus

Täname kuulamast!