Keelekida anomaalia Henri Ristisaar Stomatoloogia IV Keelekida Keelekida

Keelekida anomaalia Henri Ristisaar Stomatoloogia IV

Keelekida • Keelekida ehk frenulum linguae on limaskestamembraani osa, mis ulatub suupõhjast keelealuse keskjooneni. • Keelekida baasosa sisaldab V-kujulist koekühmu suupõhjas, kus asetsevad ka süljenäärmejuhad. • Pindmised veenid liiguvad läbi keelekida baasosa, mis on tuntud kui varikoosid. Nende olemasolu on normaalne, olles rohkem prominentsemad patsiendi vanuse kasvamisega.

Keelekida häired • Keelekida anomaaliaid esineb ligikaudu 19%-l lastest, ligi pooltel neist on hambakaarte ja hambumuse formeerumise häireid ja pooltel kõnedefektid, sagedamini R-i hääldamise häire. • Keele osalise liikuvuse häire korral on lühikese keelekida tõttu sageli sügavat hambumust koos alumiste lõikehammaste kuhjumisega. • Väljendunud on anomaaliad lühikese ja paksu keelekida korral. Sellistel lastel on keele keskmine osa kitsas ja lame, koonilise kujuga, keelt ette lükates on keele ots terav, lai ja massiivne kida fikseerub alveolaarjätkele.

Keelekida häired • Keelepära on, vastupidi, massiivne, paksenenud, mis viitab selle piirkonna lihaste hüpertroofiale. • Sellistel lastel kujuneb väljendunud prognaatne hambumus (ülemised eeshambad eespool alumistest) koos alumiste eeshammaste grupi kuhjumisega. • Kui keelekida anomaalia on keele parafunktsiooni põhjustajaks ja keel on hammaste vahel, võib areneda lahi- või progeenne hambumus (alumised eeshambad eespool ülemisi).

Keelekida korrigeerimise näidustused • keele piiratud liikuvus; • imemisfunktsiooni häire vastsündinul, operatsioon tehakse sünnitusmajas; • väljendunud kõnedefekt keele liikumistakistuse tõttu korrigeeritakse võimalikult varakult; • R-i põristamine viieaastaselt; • alalõua alaareng (eesosa lamenemine, hammaste kuhjumine), formeerunud sügavhambumus ja prognaatne hambumus.

Anküloglossia ehk keelekidasus • Anküloglossia“ tuleneb kreeka keelest, kus „agkilos“ tähendab „kõverat“ ning „glossa“ „keelt“. Sama terminit kasutatakse väga paljude erinevate kliiniliste situatsioonide puhul: kui keel on liitunud suupõhjaga, samuti ka siis, kui keelekida on lühike ja jäme, mõjutades vähesel määral keele mobiilsust. • Esimest korda kasutati terminit „anküloglossia“ meditsiinilises kirjanduses 1960. aastatel kui konditsiooni, kus „ keeletipp ei saa protrudeerida ettepoole alumisi lõikehambaid lühikese keelekida tõttu“. • Anküloglossiale viidatakse ka kui “keele lipsule”, tegemist on levinud kongenitaalse anomaaliaga, mis tavaliselt avastatakse varsti pärast sündi. Sellele on iseloomulik osaline või haruldasemate juhtumite korral ka täielik keele liitumine suupõhjaga lingvaalse frenulumi ebanormaalsuse tõttu.

Anküloglossia • Definitsiooni järgi ühendab frenulum kui kitsas limaskestamembraani volt liikuva osa liikumatu külge. Selle ülesandeks on stabiliseerida ja kontrollida selle osa liikumist. Lingvaalne frenulum asetseb reeglina keele keskosa all. • Anküloglossia korral asetseb keelekida eesmine kinnitus keeletipu juures ja võib ka olla ebatavaliselt lühike. See põhjustab keeletipu adhesiooni suupõhjaga ja võib tekitada piiratud keeletipu liikumist teatud määral.

Anküloglossia • Anküloglossia levimus kirjanduses varieerub 0. 1% kuni 10. 7%-ni. Laia vahemiku põhjuseks on ühtse definitsiooni puudumine ja erinevused uurijate uuringutes, kui pannakse anküloglossia diagnoosi. • Epidemioloogilistes uuringutes, mis keskenduvad suuõõne limaskesta leidudele üldisemalt, on keelekida häirete levimus madalam (0. 1% kuni 4. 4%) võrrelduna uuringutes, mis on seotud vaid anküloglossiaga (4. 2% kuni 10. 7%). • Levimus on samuti suurem uuringutes, mis tegelevad vastsündinutega (1. 72% kuni 10. 7%) võrrelduna uuringutega, mis keskenduvad lastele, noorukitele või täiskasvanutele (0. 1% kuni 2. 08%). Võib spekuleerida, et teatud kergemad anküloglossia vormid võivad taanduda kasvuga, põhjustades vanusega seotud erinevust. • Üldiselt on meessugu rohkem haaratud kui naissugu, ehkki mõninatel uuringutel on saadud ka sarnaseid soost lähtuvaid suhtarve. Märgatavaid rassilisi erinevusi ei täheldadata.

Anküloglossia diagnoosimine • Anküloglossia diagnostilised karakteristikud on kergesti avastavad. Tavaliselt ei suuda patsient liigutada keelt ettepoole alumisest igemeosast või mandibulaarsetest lõikehammastest- tuleb uurida keele liigutuste piiratuse ulatust. • Keele protrusiooni asendisse viivate ürituste korral keeletipp sälgustub keskjoone kohal, põhjustades südamekujulise ääre. Lisaks ei suuda patsient puudutada suulage keeletipuga, kui suu on lahtises asendis. • V-kujulise keeletipu esinemine, on raskusi keelt küljele liigutamisega. Diasteemi teke keskmiste lõikehammaste vahel. • Kuigi anküloglossia võib olla tõsine probleem pärast sündi, siis raskusaste ja selle funktsionaalsed efektid vähenevad ajaga ning suukasvuga. Esimese nelja kuni viie eluaasta jooksul muutub suuõõne kuju ning suurus märgatavalt. • Alevolaarhari kasvab suuruses, hambad hakkavad erupteeruma ja keel kasvab ning kitseneb tipuosas. Samal ajal lingvaalne frenulum taandub, venitub ja võib isegi rebeneda. Seega lapse kasvamisega anomaalse keelekidaga seotud probleemid vähenevad ja esialgsed keeleliigutuse piirangud samuti.

Anküloglossia funktsionaalsed efektid • Toitumise probleemid Ligikaudu 25% anküloglossiaga vastsündinutest on mõningaseid probleeme rinnanibu kättesaamisega, ehkki enamusel ei teki varajase toitumisega rinnaimetamise teel suuri probleeme. Lapse vanuse kasvamisel võivad tekkida teatud raskused suuõõne vagude ja molaaride piirkonna toidust puhastamisega. See võib põhjustada kroonilist hallitoosi ja aidata kaasa hambakaariese tekkele. • Hambumus Kui keelekida on kinnitunud kõrgele igemeharjale alumiste lõikehammaste taha, võib see tõmmata iget eemale hammastelt ja põhjustada isegi mandibulaarset diasteemi. Ehkki see ei ole tavaliselt probleemiks enne lapse 810 aasta vanuseks saamist. Mandibulaarse prognaatia soodustamine. • Kosmeetilised põhjused ja personaalsed interaktsioonid- sotsiaalne elu Anküloglossia näeb välja ebanormaalne ja seda on kirjeldatud ka kui “kahvlitaolist” keelt. Samuti võivad olla raskendatud sotsiaalsed ja rekreatsioonilised funktsioonid nagu näiteks suudlemine. • Kõne Puuduvad piisavad tõendid näitamaks, et kõne häirete ja anküloglossia vahel oleks väga tugev seos – suur variaabelsus uuringutulemuste osas. Ehkki teatud häälikute, mis nõuavad just keele liigutamist suulae suunas, hääldamine võib olla raskendatud („s, z, t, d, l, j, zh, ch, th, dg“), eriti raske just „r“-i hääldamine.

Keelekida ravi • Kirurgilised tehnikad anküloglossia puhul saab jaotati kolme protseduuriga. Frenotoomia on lihtsalt frenulumi lõikamine. Frenektoomia on täielik eksisioon – terve frenulumi eemaldamine. Frenuloplastia tähendab erinevaid meetodeid eesmärgiga vabastada keelt ja parandada anatoomilist situatsiooni. • Kui anküloglossiat täheldatakse sünnijärgselt, on üks valik jääda ootele, välja arvatud juhul, kui esinevad varajased toitumisehäired. Teine variant on frenulektoomia, mida teostavad tavaliselt kas üldkirurgid, otolarüngoloogid, näo-lõualuude kirurgid. Brinkman et al (2004) uuring väitis, et puudub kindel konsensus puudutamaks kliinilisi indikaatoreid lõikuseks või funktsionaalseid tulemeid pärast lõikust. • Frenulektoomiat võib teha ilma anesteesiata. Osadel lastel võib olla vajalik siiski üldanesteesia, et kindlustada piisav ligipääs suupõhjale teostamaks protseduuri. Frenulum lõigatakse kääridega või kasutatakse eleketrokauterisatsioonimeetodit. • Laser on keele normaalset talitlust takistava kida eemaldamiseks parim. Kuna operatsioon on praktiliselt veretu, ei vaja haav enamasti õmblusi. • Liiga "lühike" keelekida takistab keele normaalset liikumist, mis võib põhjustada kõnelemisprobleeme. Keelekida plastika laseriga on kiire ja peaaegu veretu protseduur. Paranemine laserlõikuse järel on võrreldes traditsiooniliste meetoditega kiirem ja valutum. • Riskid frenulektoomia puhul on väga madalad, ent võivad kaasneda valu, veritsus või infektsioon.