Arvo Krikmann Juhan Peegli raamatust Nimisna poeetilised snonmid

Arvo Krikmann Juhan Peegli raamatust “Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” Ettekanne Juhan Peegli 90. sünniaastapäeva konverentsil Tartus 19. mail 2009

Juhan Peegel oli mitmekülgne humanitaar: tegevkirjanik ja ‑ajakirjanik, ajakirjandusteadlane, terve meie ajakirjanike põlvkonna väljaõpetaja, keeleteadlane, keeleajaloo- ja murdeuurija – ja folklorist, regilaulu-uurija. Peegel läheneski regilaulule keelepoolsest küljest – võttis seda alul eelkõige kui keeleajaloolist (või nagu ta ise on seda kutsunud, "keelearheoloogilist") materjali, luges Tartu ülikoolis selleteemalisi kursusi ja kaitses 1954. aastal kandidaaditöö eesti regilaulude morfoloogiast. Eesti regivärsilise rahvalaulu keelest Tartu: TRÜ, 1961 Eesti vanade rahvalaulude keel. Tallinn: EKSA, 2006 Kuld on jäänud jälgedesse. Tartu: EKM, 1997 2

Kuid ta liikus regilaulu keele välistelt grammatilistelt tasanditelt peagi edasi sügavamale, semantika ja poeetika juurde. Peegli suurimaks folkloristlikuks panuseks on ta töö "Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides" – ühtaegu leksikon ja uurimus, mis ilmus alul aastail 1982– 1991 5 -osalise tehniliselt üsna armetute preprintide sarjana ja nüüd, tänu Eesti Keele Sihtasutuse missioonitundele ja entusiasmile, on aastast 2004 kättesaadav ka kompaktses üheköitelisena ja oma sisuga kooskõlalises soliidses vormis. [Vihud 1– 5] Tallinn: Eesti Raamat, 1961 [2. , parandatud trükk ühes köites] Tallinn: EKSA, 2004 3

Regilaul on kõige "omam" ja hinnatuim osa eesti folkloorist. Ta kuulub soome, karjala, isuri ja vadja rahvalauluga ühisesse nn kalevalavormi esindavasse kompleksi, mille struktuurilised põhitunnused on alliteratsioon, parallelism ja spetsiifiline neliktrohheiline (kvantiteeriv silbilisrõhuline) meetrum. 4

Parallelismi tavatsetakse jagada kaheks: 1) nn analoogiaparallelism – juht, kus parallelismirühma jätkuvärsid toovad sisse mingist samast mõisteringist pärit UUSI mõisteid ja ehitavad niiviisi rühma kohale mõttelise "metasemantilise katuse": 5

2) sünonüümiparallelism – mingile rühma 1. värsis antud mõistele (väga tüüpiliselt nimisõnalisele) tuuakse jätkuvärssides sünonüüme: erandina lihtsünonüüme, tavaliselt aga poeetilisi: 6

Parallelismirühma semantika on regilaulu poeetika kese, huvitavaim külg sellest. On üsna imekspandav, et kuigi regilaul on viimase enam kui 100 aasta kestel olnud meie kõige uuritum rahvaluuleliik, siis enne Peegli leksikoni polnud meil olemas mingit kokkuvõtlikku sissevaadet eesti regilaulu parallelismi poeetikasse. Toon edasi Juhan Peeglilt endalt 10 põhiteesi poeetiliste sünonüümide kohta, mis pärit ta mitmetest töödest. 1. On seaduspärasus, et parallelismirühmas tuuakse verbi pöördeline vorm 1. värsis, edasi areneb parallelism pms noomenite, infinitiivide ja verbi käändeliste vormide varal. 2. Poeetiliste sünonüümide esinemuse ja üldilme järgi jaguneb Eesti ala mitte lõuna-põhja, vaid ida-lääne telge pidi, kusjuures läänepoolne ala on poeetiliste sünonüümide poolest märksa vaesem. (See kooskõlastub hästi Mari Sarve hilisemate tähelepanekutega regilaulu meetrumi kohta, mis näitavad, et Lääne-Eesti regilaul on hiline ja kannab mitmeid mandumise ja taandumise sümptomeid). 7

3. Poeetilised sünonüümid võivad olla ühesõnalised (ühetüvelised) või mitmesõnalised (mitmetüvelised). Nt alussõna neiu – a) ühesõnalisi sünonüüme: hani, hiireke, kallike, kana(ke), kuld, kägu ~ käoke, lind ~ linnukene, maimuke, marjakene, muna(kene), osi ~ osjake, tilluke jne. b) mitmesõnalisi sünonüüme: hõbehelm, höörihänd, linajuus, helmeskael, kudruskael, kuldking, vihaleht, pärjapea, valgepea, kirjupiht, punapõsk, sinipõll, tinarind jne. Peegel rõhutab just mitmesõnaliste tegijanimede rohkust neiu sünonüümikas, nt: kangaste kuduja, põllekandja, tabakandja, tulepuhuja, võtmetepidaja jne. 8

Mitmesõnalised parafraasid, ütleb Peegel, on just see varasalv, kust laulikud ammutavad piiritult uusi väljendusvõimalusi. Mitmesõnaliste sünonüümide teke näib olnuvat regilaulu arengus tõeline revolutsiooniline murrang. Mitmed kahesõnalistest genitiivi- jm ühenditest on üles ehitatud samal põhimõttel nagu muinasskandinaavia kenningid – nt sõnade kuld ja hõbe ühendites: kuldkabi = hobune kuldkee = kuningatütar kuldrind = naine kuldsarv = härg hõbemõõk = prints hõbelakk = hobune hõbepärg = abielunaine hõbeais = kiik Kahesõnalised sünonüümid on nn eksotsentrilised liited, mille olemus on selles, et nad töötavad sünekdohhidena: piimahabe ei tähenda mitte mingit habet, vaid poisslast saabassäär pole saapasäär, vaid jõukas noormees jne. 9

4. Poeetilised sünonüümid võivad olla ainuseoslikud (st kuuluda üheainsa alussõna juurde) – nt: hauduja, kandja, koorija, käärija tähendavad ainult ema ja ei midagi muud. Teised poeetilised sünonüümid on mitmeseoslikud: eriti kui alussõnad tähendavad mingis mõttes sarnaseid asju, võivad neile sugeneda ka ühed ja samad sünonüümid – nt: hall lind võib olla kotka, kure, käo, varese sünonüümiks. Mõned sünonüümid on oma tarvitusala poolest hoopis universaalsed – nt: kuld ~ kullake (liiati veel ühendites) sobib sünonüümiks iga olendi või asja juurde, mida kalliks või väärtuslikuks peetakse või meelitada tahetakse. 10

5. Kui arendatakse sünonüümirida parallelismirühma jätkuvärssides, siis valitakse sünonüümid tavaliselt samast mõisteringist – nt: kui linnud, siis linnud: hani ~ tedre ~ part jne; kui metallid, siis metallid: kuld ~ hõbe ~ vask; või kõrtsi ehituslikud osad joodiku sünonüümides: kõrtsi ukse uinutaja, kõrtsi lingi liigutaja, kõrtsi pinkide pidune, kõrtsi akende alune. Kuid eriti pikemate parallelismirühmade puhul tuleb ette ka segamõistelisi ahelaid. 11

6. Poeetilised sünonüümid näitavad, et eesti regilaul on olnud põhiliselt naiste poolt viljeldud žanr: kõige sünonüümirikkamad on nt alussõnad neiu, ema, tütar, naine, pruut, laulik (st samuti naisterahvas). Peegel oletab, et seda feminiseerumist võib seostada üleminekuga püsipõllundusele – soome ja karjala runolaul esindab ses suhtes varasemat arengujärku: siin on meesainest märksa rohkem ja sünonüüme tervikuna üpris vähe. 7. Poeetilised sünonüümid on regilaulus tüpiseerimisvahendiks: mõiste sünonüümiks valitakse midagi, mis teda võimalikult üldistavalt iseloomustab. Jätkuvärssides esinevate sünonüümide hulgas on silmatorkavalt palju deminutiive ning valitseb tendents, et sünonüümiga tähistatud objekt on väiksem kui objekt, mida tähistab alusmõiste ise. Poeetiliste sünonüümide maailm on seega omamoodi mikromaailm. 12

8. On rida mõisteringe, kust regilaul eelistab valida oma poeetilised sünonüümid: loodus (taimed, linnud, loomad, kalad), taevakehad (kuu, tähed), rõivaesemed, ehted (helmed, sõled, sõrmused), inimese ja loomade somaatika (pead, kaelad, juuksed jne). 9. Peegel visandab poeetiliste sünonüümide ajaloolise arengu võimalikud etapid: 1) lihtkordused: ema; 2) lihtsünonüümsed kordused: ema eit ~ nänn ~ mamma. . . samuti lihtsad epiteedid: emakene hellakene; 3) alussõna asendus tegijanimega; ema hällitaja ~ imetaja ~ kasvataja; 4) ühesõnaliste lihtmetafooride teke: ema hani ~ kana ~ lind; 5) liitsõnaliste nn eksotsentriliste sünonüümide teke: ema lihane linn ~ mesimari ~ päevapaiste. 13

10. Mõned sünonüümid irriteerivad arvama, et muistsed laulikud võisid kasutada oma repertuaari meelespidamiseks mingeid mnemoonilisi abivahendeid: suude sulg, sõnade sõlg, laululeht (st teatav metallist rinnaehe), pajatisvaip. Sellega seondub üldprobleem esiisade poolt kasutatud mälukandjate kohta. Neil oli küllalt suuri aardeid, ehitati linnuseid, mida oli vaja planeerida ja mille materjalikulu arvestada – kuidas seda arvepidamist tehti? millises süsteemis? millistel materiaalsetel kandjatel? 14

Edasi paar sõna mu enda poolt poeetilistest sünonüümidest kui troopidest. Roman Jakobsonist peale on harjutud mõtlema, et metafoori ja metonüümia vahe on midagi üsna fundamentaalset: metafoor on asendus või kõrvutus sarnasuse alusel, metonüümia – külgnevuse alusel; metafoorses suhtes olevad mõisted pärinevad eri mõisteregioonidest, metonüümilises suhtes olevad samast mõistepiirist; metafoor esindab nn paradigmaatilist suhet, metonüümia nn süntagmaatilist suhet. 15

Metonüümia näib olevat väga kitsendatud esinemisvõimega troop, sest süntaktilise vormi poolest (lihtsustatult öeldes: sõnaliigiliselt) peavad metonüümia -suhtes olevad sõnad (ja mõisted nende taga) olema samased, et neid saaks kujutleda kõrvutatutena või asendatutena. Kuid süntagmaatilised suhted, külgnevussuhted valitsevad loomuomaselt just eriliigliste mõistete vahel. Metonüümial on seega raske elu ja ta peab oma eneseteostuses kogu aeg pöörduma süntaktilise pettuse poole. Nn nominalisatsioon on üks neid trikke – verbi käändelised vormid on grammatiliselt "nimisõnad", verbidest tuletatavad tegija- ja teonimed on grammatiliselt "nimisõnad", adjektiivide us-vormid (laiskus, valgus jts) on grammatiliselt "nimisõnad". Teine trikk on parafraaside moodustamine. 16

Ja see ongi see, mida Peegli poeetiliste sünonüümide leksikonis igal sammul näeme: tegijanimed, somaatilised konstruktsioonid, mitmesõnalised sünonüümid jne. Peegli raamat on nii inspireeriv raamat igasugusteks kujunditeoreetilisteks mõtisklusteks, et on lausa jahmatav, miks meie folkloristid pole selle põhjal tervet hulka uurimusi kirjutanud. Juba põgusal lugemisel võib siit saada vägagi üllatavaid muljeid. Näiteks üldiselt arvatakse, et folkloorne poeetika on n-ö metafoori-poeetika. Ja mitmes kohas (nt vanasõnades või mõistatustes) see tõepoolest nii ongi. Kuid eesti regilaulude sünonüümika on tõeline metonüümia paradiis. Kui teha Peegli raamatu põhjal kasvõi jämedajooneline statistika, siis näeme, et metafoori esindab kõigist poeetilistest sünonüümidest kõigest u 30%. 17

Uuemais kognitiivsetes teooriates on kombeks metafoori kujutleda mitte kahe sõna või mõiste, vaid kahe komplekssema koostisega skeemi ~ freimi ~ skripti. . . suhtena, kus need skeemid ~ freimid ~. . . esindavad erinevaid mõistealasid (domeene). Metonüümia seevastu opereerib ühe ja sama mõisteala piires. Siin on kana metonüümiliseks sünonüümiks hauduja, ja ema metonüümiliseks sünonüümiks imetaja, ja ema metafoorseks sünonüümiks kana, ja imetaja metafoorseks sünonüümiks hauduja, ja ema sünonüümiks võib samuti olla ka hauduja, kus on mängus nii metafoorne kui metonüümiline tehe. 18

Parafraasides see suhtestik muutub muidugi mõneti keerukamaks. Toon mõned näited juhtudest, mida pimesi on võimalik mõista nii metafoori kui ka metonüümiana (tegelik kontekst teeb asjad muidugi enamasti üheselt selgeks): perenaine kuldkett mf: toimib nagu kett, st kaitseb, turvab mn: kannab kuldketti, see on ta "osa" poiss pungake mf: on punga moodi, ümarik vmt mn: tal on tunnuslikult pung, st palju raha kirik kirev kivi mf: näeb (eemalt) välja nagu kirju kivi mn: on tehtud mingis mõttes kirevaist kividest 19

neiu kullerkupukroonike mf: näeb välja nagu kullerkupukroonike mn: tal on tunnuslikult mingi pärg vm kullerkuppudest "koostisosa" minia hõbesõrmus mf: ta sarnaneb hõbesõrmusega, nt on väärtuslik või ümar mn: hõbesõrmus on minia tüüpiline ehteasi neiu preesike mf: sarnaneb preesiga (on ilus, ehteks oma ümbrusele) mn: on "esindatud" preesi kui oma välimuse silmatorkava detailiga 20

Üsna tüüpiliselt on ühes sünonüümis koos metafoorne ja metonüümiline teisendus: härg hõbe + oda Pealiskihis on metafoor, tegu on inimese- ja loomadomeeni suhestamisega. Härja ründevahend on sarv, inimesel oda. Metafoori sees on omakorda "diagonaalne" metonüümia: oda tähendab tegelikult härja sarve, somaatilist komponenti. Lisaks on hõbe- oda suhtes pea otsetähenduslik, sarve suhtes metafoorne. peigmees nahksarv Umbes sama vahekord: inimdomeeni kuuluv mõiste (mees) suhestatud loomadomeeni kuuluvaga (pull või härg). mehe "nahkne sarv" (= peenis) on metafoori ja metonüümia "diagonaalne" liide. (Pulli esindav implitsiitne luine sarv oleks ühe domeeni piiresse jääv metonüümia. ) 21

Sünonüüme, kus puid või loomi esitatakse inimestena (mf), kuid seejuures kaude, rõivaste kaudu (mn): kask siidisärk kass hallmantel hunt hallvatt Analoogilisi liiteid, kus teravilju personifitseeritakse (või animeeritakse), kuid rõivaste asemel on somaatika: kaer karvakints ~ karvajalg oder pebreperse ~ okaskael On juhte, kus metafoori ja metonüümia eristamine on problemaatiline. Järgnevais näidetes mõisteline teisendus ei välju inimsfäärist, seega ei teki normaalse metafoori moodustumiseks vajalikku mõistelist distantsi: nekrutivõtt poiste pulm kuri mees timuk ~ röövel laulik sõnade seppa ~ sukasepp kilter valge valla sakslane junkur juuda sulane ~ ristilaps 22

Veel muid näiteid, kus ülekande mõisteline distants on napp, mistõttu tekib "väike metafoor": piip suitsunui ~ tubakanui ~ aurunui laut elajate maja hüljes merekoer Jeesus ilma isa ~ vaeste isa kägu laanelõoke kukk kanatäkk kult seatäkk hobune orasekoer hunt Jüri koer ~ kõrvekoer ~ metsakoer ~ rootsikoer ~ Püha Jüri kutsikas (eufemismid) Näiteid, kus sünonüümide põhisõnad on hüpo- ja hüperonüümiasuhetes: poeg asi lutikas ahjuelajas lõhe püha kala käärid lõigurauad kotkas kuri lind part paha lind 23

Taolisi vaatlusi võiks Juhan Peegli poeetiliste sünonüümide leksikonis leiduva teabe põhjal jätkata väga kaua. Jääb üle veelkord rõõmustada selle üle, et rikkaliku ja mitmekesise pärandi hulgas, mille Juhan Peegel on jätnud oma järeltulijaile, on ka suurepärane teos nimega "Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides", ja kutsuda kolleege regilaulu-uurijaid seda allikat ning temasse kätketud ideid ja võimalusi oma uurimustes üles leidma, ära kasutama ja edasi arendama. 24

TÄNAN TÄHELEPANU EEST!