1 Regilaulu viiside ja esituse tunnuste seos esitusolukorraga

1. Regilaulu viiside ja esituse tunnuste seos esitusolukorraga (rituaaliga, kogukonna elu- ja suhtekorraldusega) -- laululiik kui kindlasse olukorda ja kohta sobiv väljenduskeel, register; piirkondlikud alaregistrid 2. Regilaulu tunnused – tekstitunnused. Arhailine ja murdekeel, alliteratsioon, parallelism ja eriline värsimõõt. Regilauluvorm kui olulise info kandja suulises kultuuris. Regilaul (runolaul) kui läänemeresoome ühine vanem laulukultuur, põhja ja lõuna erinevus (karjala ja Ingerimaa – isuri, vadja, ingerisoome – näide)

3. Eesti regiviiside muusikalised tunnused ja nende piirkondlikud erinevused: vorm rütm ja meetrum heliread ja -laadid Viisi varieerimine Laul ja liikumine

Muusikaline vorm põhiline vormiüksus viisirida värss – viisirida (fraas) viisirida = motiiv (taktmotiiv) + motiiv 1 -realine viis 2 -realine viis 3 -realine viis 4 -realine viis refräänid: lühike refrään pikk refrään viisirea lõpus viisirea keskel Leenu Kulbin, Urvaste khk viisi vorm – teksti vorm Marie Sepp, Kolga-Jaani khk vormi seos heliulatuse ja laululiigiga: üherealine viis – terts~kvart – töölaulud, tavandilaulud (kalendri- ja perekonnarituaalid), laulumängud = H. Tampere: retsitatiivne viis kaherealine viis – kvint~sekst – üldine lüürika, lüroeepika = H. Tampere: laululine viis

eri vormiga viiside levik: pulmaviisid (H. Tampere) – refrään Lõuna-Eestis, aga ka Põhja-Eesti lõunaosas (Põhja-Tartumaal, Põhja-Viljandimaal; jõudnud (teises funktsioonis) ka Lääne-Eesti lõunaossa. Refräänita alal kitsa ulatusega üherealisi viise on vähem või ei ole üldse Põhja-Eesti kesk- ja lääneosas ja saarte lääneosas.

Kolm meil õpas´ ennekõine, Kadri Kukk (Sepp, Cerbakov) 1893– 1976 Karksi Kolme (asja) meile õpetas emakene kolm meil õpas´ koole’enna, kolme õpetas surres, värist vällä viie’enna: väravast välja viies: “Tüdärlaits, sina linnukene, “Tütarlaps, sina linnukene, selle ütle ma sinule, seda ütlen ma sinule, selle õppa õige’esta, seda õpetan õigesti, pane sina miile parre’esta: pane sina meele paremini: ole sina oolas ommukulle, ole sina hoolas hommikul, mõse suu, suiu pää, pese suu, kammi pea, jala kengitsele! jalad all kängitse (pane jalga)! Ärä sina kullede kuke pääle– Ära sina kuula kukkesid – kuke laulav, ku na tahav, kuked laulavad, kui tahavad, vaist na vara, vaist na il´lä, vahel vara, vahel hilja, vaist na enne valge’eta. vahel enne valget. Ku sa ärküd, sis äräne, Kui sa ärkad, siis ärka üles, ku sa tunned, sis sa tõusu! kui sa tunned, siis sa tõuse. Juba kuu kua pääl, Juba kuu koja kohal, juba agu aida pääl, juba koiduvalgus aida kohal, Sõgel servi lõune’enna. Sõel on serviti lõunas.

Tüdärlaits, sina linnukene, selle ütle ma sinule, selle õppa õige’este, pane sina miile parre’este: käi sina ilus, käi sina kaunis, käi sina ilus einämaale, käü sina kaunis karjamaale, valge käü külä vahele, kenä külä keske’elle! Olet esi sa vaene – ole ei vesi vaene; olet esi leinäline – ole ei lipe leinäline; olet esi kurvaline – ole ei kurna kurvaline. Mõse ame ao-elüle, uta kurna kuuvalule! Tüdärlaits, sina linnukene, selle ütle ma sinule, selle õppa õige’este, pane sina miile parre’este: ärä sina tetä orjal uudit, pessä palgapoisil patju – ori kutsub uudiesse, palgapoiss patju magame, varsti saat valgele pääle, varsti vaeva kandajesse. Oodi tii Ollandi meestel, jala päästä Pärnu meestel, kinda koa Kilingi meestel. " * viisi vorm, võrdlus pulmaviisiga * viisi vormi seos heliulatuse ja laululiigiga * viisi vorm – teksti vorm * helirida, astmete intoneerimine

Heliread ja helilaadid Urve Lippuse statistika H. Tampere antoloogia “Eesti rahvalaule viisidega” I -V põhjal diatooniline helirida sama viis(? ), eri helirida, rütm: kõige tavalisem astmetel fis–e ! astmete “lai” intoneerimine üldine, eriti kitsa ulatusega viisides erandid: teistsuguse intervallikoostisega heliread, sh väga kitsa või laia ulatusega ebapüsivate astmetega heliread "aukudega“ (tavaliselt subhelid) heliread

laadisüsteem – helide hierarhia peatugiheli, tugihelid neid määravad olulised süntaktilised positsioonid; heli kogukestus; äärmised helid Regilaulu laadisüsteem ei ole funktsionaal-harmooniline. Lineaarses muusikas sama heli võib viisi eri kohas kuuluda eri laadifunktsiooniga astmekompleksi. “Diatooniline dominant” (vastandina harmoonilisele dominandile).

kolmkõla kvindiulatusega viisi meloodiakujundina kaks teineteisele vastandatud kvarti, f diatoonilise dominandi rollis Milline on peatugiheli ja millised on funktsionaalsed vastandused? Kolga-Jaani viis

Funktsionaal-harmoonilisele laaditunnetusele viitavad tunnused mõnedes lauludes: d (e) fis G a h c d (Regilauluviiside hilisemas kihistuses, suurema heliulatusega viiside seas, on pillimuusikamõjulisi viise, milles on funktsionaal-harmooniline tunnetus olemas. )

Rütm, meetrum Urve Lippus: meetriline rütm – prosoodiline rütm regilaulu rütm on “prosoodiline”: regilaulu rütm põhineb ühel kindlal korduval rütmivormelil (~ rütmiskeem, -tüüp) regilaulu rütm ei ole meetriline: meetriline rütm muutub pidevalt, stabiilne on löögi ja neist moodustuvate taktide tasand

Regilaulu rütmivormelid (Urve Lippus. Eesti viisid pärit kogumikust H. Tampere “Eesti rahvalaule viisidega”) karjala vadja isuri eesti

Regilaulu rütmivormelid karjala vadja isuri eesti Viena Karjala pulmaviis

Põhja-Eesti rütmivormelid kõikjal Põhja- ja Lääne-Eestis, Ida-Saaremaa Harjumaal üldine, Saaremaa lastelaul Harjumaa kiigelaulud, harvem Virumaa (Kirde-Eesti); Põhja-Eesti; Kihnu; hällilaulud

Tulge siia, aage siia, siia uhke oone’elle, kõrge’elle katuselle! Sii on tuba turvil köetud, saunad saarile soendud, meil põle tuas tukivingu, lae all põle laastusuitsu. Langukesed, linnukesed, tulge siia, aage siia! Sii teid ammu oodatakse, väravas teid vaadatakse, sii teil suitseb sooja rooga, aurab õlut punane, vingub viinalaasikene. Liisu Orik, 65 a. Tõstamaa v. , Alu k. H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1938. a.

Lõuna-Eesti rütmivormelid (+ refrään) Lõuna-Eesti erilised rütmid umbes samas piirkonnas ka burdooniga laulmine

+ mitmehäälsus: ebatavalise rütmiga viiside levik langeb kokku burdoonse mitmehäälsuse levikuga (läänepoolne Võrumaa ja Lõuna-Tartumaa) ühehäälne traditsioon Räpina khk läänepoolne burdonism seto mitmehäälsus

Lõuna-Eesti erilised rütmid. Folklore nr 6, kaart 2.

Viisivarieerimine I: värsiehitusest sõltumatu, “vaba” varieerimine Näide Põhja-Eesti lühike-pikk rütmist ja ühehäälse piirkonna heterofoonilisest faktuurist. Kihnu

Lahkumine vanematekodunt, mõrsja on uju all raudkäe süles

Kui sie eit põlõ enne nutnud; küll sie eite nüüdki nutab, kui ta sjõnd õuest õlõtab, küläst, väljäst vällä suadab. Nüüd jääväd nurgad nuttõmaiõ, tuba jäeb tühjäs tütterista, ait jäeb alvas riietestä. Nüüd jäeb muukma mustik lehmä, nüüd jäeb ambma alli ärgä. EKRK, Fon. 1, 3 < Kihnu – E. Laugaste, H. Pedusaar < Maria Vesik, Elisabet Türk, Anna Loob, Olga Klaas, Melania Elias, Elisabet Alas, Marta Oad. 1955

Nüüd jäävad nurgad nuttõmaiõ luud jääb pühkijat paluma, kibu jääb küürijat küsimä. Nüüd kaob ilu õuõ piältä, ilus kaar kaob eenämualta, param parmas põllu piältä. Meie palumõ südämest, viige tedä ästi äiä käde, vägä ästi ämmä käde, ärge tedä tehke tiele ümber, ärge tedä aagõ arulõ ümber. .

Rattas laulmine

RKM, Mgn. II 255 c < Kihnu – L. Briedis ja O. Kõiva < Maria Vesik (Suigu Mari) ja Anna Sutt (Kaevandu Anni), (1959). Tekst ja noodistus on Vana Kannel. Kihnu regilaulud VII: 1, laul number 871. Olga aga terve Tungi atti, kis oli teinud pojal pulmad, rahval naljad, suguvõsal suurõd tantsud. Ästi olid pandud langõ lavad: tüiotsad umiku puõlõ, ladvaotsad lõuna puõlõ, õllõkannud naestõ puõlõ, viinapudõlid mieste puõlõ, kiokõrvad lastõ puõlõ. Täüde meie suuni, täüde meie piäni, õlani õlut punanõ, kaelani kanamunada, silmini sialihada. Kihnu saar. Maria Vesik, Anna Sutt, Madli Vesik ja Olga Lamend

Nüüd ond süedüd süemäkorrad, nüüd on juõdud juõmakorrad, viel ond laulud laulõmata, iä kokka kiitemätä. Iä kokka, kallis kokka, iä kokka kietnud lieme, parjastõ pannud suõla, tasa ta tangud segänüd. Ta tuõn rohod Ruõtsimualta, salatimad Saksamualta, piperid venede mualta. Rohe aga riäkis ruõtsi kieli, piperid venede kieli, salatimad saksa kieli. Aitimal, meie tänäme! Pulmaeit oli uõlakaski – tõusis aga umiku vara üles, tegi aga kambri leibu täüde, sahvrikambri saiu täüde. Nüüd meie seeme sedä saia, mis põlõ saia Saksamualõ; sedä oitod odraleibä, mis oli oitod orjadele, kaitstud küläkarjastõllõ; nüüd meie seeme sedä kala, mis põlõ kala kaupmehel; nüüd meie seeme sedä liha, mis põlõ liha lihunikul. Pulma-att oli uõlakaski – võttis aga selgä siiavõrgud, kainõlusõ kalavõrgud, õla piäle [õnne] võrgud, läks aga umiku vara mere, koitos jälle kojo tuli – ülge ilpus õla piäle, kalakandam oli selges. Olga terve pulma-atti, kis pani piisa piekerisse, tjõlga tietassi sisse! Andis meitel sedä õlut jõua, sedä viina rüübätägi, sie võttis miele mieste piästä, tanu targa naesõ piästä /. . . /

Heterofooniline kõlapilt eri laulude laulmisest samal ajal, viisid varieeruvad minimaalselt Mustjala

Mare Vainula ja Ann Uustal demonstreerivad pulma “võidulaulude” laulmist, Mustjala 1958. Laul: Ann Anis ja Sinaida Mölder, Vanakubja k. No see toimus ikka sääl öue pääl, kui kaks väge kokku läksid. Siis nad ikka olid, kui kaheotsaga pulmad [olid] ja teine vägi tuli, kas pruudipulmalised ehk peiupulmalisd, siis oli see suur kokkulaulmine. . Siis otsiti. . . sinna pulma peele neid köige suuremid ja laiemid lauljaid, kes ühe teise ära vöitas. Kas kätega läksid viimaks abi, kas – et nii kui rindel üks vöitlemine, et pidid vöidu saama teiste üle oma sönadega.

Pulmalaulik Mare Pook, s. 1892, Mustjala, Rahtla k, Anni t.

Mis sa, sitik, sirised, porikärpses, porised! Sa oled sitiku sulane, porikärpse poisike. Kus ma nägin selle näru? Riia linnas ramba kallal. Suu tal sula verine, ambad rambarasvased. Mis sa, völu, mooga vöitled, kivivölu, mooga kiitled, mine Vöhma varetesse, vöitle vöigu märaga, kiitle kirju koeraga! Vana kannel V. Mustjala regilaulud, lk 274– 275. Helinäide 11. RKM, Mgn. II 134 c < Kingissepa raj. , Mustjala k/n. , Rahtla k. / Mustjala / - H. ja E. Tampere < Mare Pook, 65 a. (1958).

“Vaba” varieerimine (Lõuna-Eesti burdoonimõjuline(? ) varieerimine, mingli määral mõjutab siiski ka värsiehitus viisivariatsioone)

Helmi Vill, s. 1904. a. Urvaste khk, pärit Karula khk. 1965

Ala tä sõkk´ sõnajala pääle kakk´ kastõhaina. Poig mul mäele künd verevile veitsile, kirõvile ärisile, sinna ti tsõdsõ tsia tsiirit, karja kargut´, sõer tel oll sõba all, vatsk valgõ räti sisõn. Kuts mu poja kuusistullõ, pett poja pedästülle, augutilli aavistullõ: Mu poeg kündis mäel verevate veistega, kirjude härgadega. Sinna teie õde viis sead, ajas karja Sõir oli tal räti all, sai valge räti sees. Kutsus mu poja kuusikusse, pettis männikusse, haugutas haavistikku. Alla ta sõtkus sõnajalad, peale katkus kasteheinad.

Mu poeg kündis mäel verevate veistega, kirjude härgadega. Sinna teie õde viis sead, ajas karja. Sõir oli tal räti all, sai valge räti sees. Kutsus mu poja kuusikusse, pettis männikusse, haugutas haavistikku: “Kulla veli, vaata mind, marja veli, maitse mind, mul on juures magus lõhn, rinna juures lillelõhn. Alla ta sõtkus sõnajalad, peale vaatas kasteheinad. RKM, Mgn. II 90 d < Helmi Vill, Urvaste; RKM, Mgn. II 73 a < Minna Kokk, Hargla (1957). Viis: H. Villa ja EÜS I 803 (96) - Tampere 1935, lk 76 põhjal Poig mul mäele künd verevile veitsile, kirõvile ärisile. Sinna ti tsõdsõ tsia tsiirit, karja kargut´. Sõer tal ol´l sõba all, vatsk valgõ räti sisõn. Kuts mu poja kuusistullõ, pett poja pedästülle, augutilli aavistullõ: “Kulla veli, kae minnu, marja veli, maidsa minnu, mul om man makus hais, nisä man ninni hais. ” Ala tä sõkk sõnajala pääle kai kastõhaina.

Viisivarieerimine II: värsiehitusega seotud viisivarieerimine Kadri Asu, s. 1870, Kolga-Jaani khk.

Värsiehitusega seotud viisivarieerimine tavaline 2+2+2+2 murtud 3+2+3 tavaline 2+3+3

lihtvärss, 2+3+3 3+2+3 3+3+2 Kui me kasvime koduje, istsime isa tubaje, ollin kui uba ilusa, uaõisi huhke'esti, marjavarsi valge'esti. Pidasin pilutud särgid, kandsin kalsud kilbilesed, Sain mina kurja äia kohta, kurja äia ämmä kohta, joodiku mehe järele, Nüüd kannan naela nartsakida, teese naela narma'ida, kolmas koti paikasida. Emakene, memmekene, nüüd oled tütre sinna pannud, kus on ooned upakille, kus on katus kallakile.

Akiliina (Liina) Jõgi, 81 a. Muhu khk. , Pädaste k. , Aarni t. (1975)

kiebade kivide piale, tuliste süsiste piale, palavate paade piale. Siis tuli kiissu kiilusilma, vana ja kassi nõelaända, sõi minu kuhid kuivemast ja rasused tahenemast ja kiebade kivide pialta, tuliste süsiste pialta, palavate paade pialt ja. Akkasin kassi vemmeldama, Lähme, lähme, kööme, kass läks karates kaose, lähme mööda Mölderida, akkasime kassi venitama, kaudu Tusti kamberida. köis külasta, mies peresta, Kes seal Tustil kodu olli, kupja külast kümme miest, kas oli kodu vana Tähve, Kasekülast kahessa mi-est, või oli kodu vana Mare? kahessa miest ja kahessa köit, Mis seal Tustil tehtanessa? kümme miest ja kümme köit. Tustil ärga tapetakse, Saime selle kassi kalda’ale, lauki lehma laanitakse. iired kassi irvi/tasid: Mis sest lehmast siis sai? Oot-oot kassi, noo-noo kassi, Kulbitääve sai kuhisid ja sie oo soole jo parasa, raandatääve sai rasusid ja kus sa minu isa, ema pannid, siis panin kuhid kuivema ja ja minu viis venda pannid, rasused tahenema ja viie venna lapsed pannid? Mis sest kassinahast sai? Nina pealt sai neiu kingad, pialt sai peiu kingad, kõhu alt kõvasi rihmad, külje pealt künnipastlasid ja seljast sõedusaapasid ja ännast ärja rahkemid.

„Lauljad seisid kõrvuti, hoidsid üksteise küljest kinni, õõtsusid nagu merelaine. ” „Laulaja seisis ees, teised tema selja taga, hoidsid eelmist rinna kohalt kinni, tammusid kahe jala peal. ” „Laulaja oli ruudi ja peime vastas. Suur rong vanu naisi ja mehi oli tema selja taga, üksteise ümbert sülega kinni. --- Laulik ütles sõnad ees ja siis teistega kordas jälle samad sõnad, nii kaks korda ikka ühte sõna. Kui laulsid, siis õõtsutasid endid. ” 1871 Pöidest: (laulavad söögilaua juures seistes) „kusjuures ise takti löömise asemel kõige kehaga teise jala peale vajuvad ehk vaaruvad, kui oleks neil üks ise vägi sees olevad neid liigutamas”

Puhki tema sõitis Pursa sillad, katki tema sõitis Karja sillad, ja tuhaks Tumala sillad. Ümber sõitis kuu kõvera, pealt sõitis päeva punase. Neiud varjust vaatamaie, tuhat neidu toa eessa, sada neidu sauna eessa, väikesed värava vahella: Oli mul üksi ainus venda, nüid tuleb meite moa kuningas. oli üksi, maksis kaksi, Mina siis ilju ütelikku, seisis seitsme me’e seassa, see’p ole teite moa kuningas, kandis kümne me’e kübara, see on meite ainus venda. üheksa me’e üllid suured, Ta lihab Rootsist ruuti tuoma, kaheksa me’e kardislakid. Talinast tanu alusta, Tegi ta saani saarikusse, Peterburist peenet neidu. kirju korju kaasikusse, istus soani, hüüdis leppu, kergitas oma kübarad. Jekaterina Lahke