Mis on regilaul Regilaulu tekstide ja viiside tunnused

Mis on regilaul? Regilaulu tekstide ja viiside tunnused – seos piirkondade ja ajalooliste stiilikihtidega Regilaulude esitus: viiside varieerimine Pulmad ja pulmalaulud

regilaul < regivärss – keskülem- või keskalamsaksa laen tüvedest reg, reie, rei – ringtants, tantsulaul, laul. Soomes rekilaulu = uuem laul!

sõnatekst muusika liikumine seos kindlate esitusolukordadega, kommetega, usuga regivärss on poeetiline keel, kannab teadmisi, kogemusi, oskusi ja usundit kristalliseerunud, vormellikul kujul (lisaks laulule ka vanasõnades, kõnekäändudes, muinasjuttudes, muistendites): Ida vieb kalad merestä, idakakku kattilasta. Oppind mies oluve jooneb, oppimata oksendeleb Ilu ei panda padaje ega kaunist kattelaie, töö pannakse padaje, kätevaeva vaagenaie laul on argikeelest erinev keel, juttudes üleloomulike olendite(ga) suhtlemiskeel Ennevanast, kui katk maad laastamas käinud, tahand ta ka Pada külä menna, aga ei õle kuidagi üle Palu õja saand. Küll ta muutnud ennast õja kaldal mõneks ja mõneks asjaks, küll nööbiks, küll niulaks ja ka rahaks, et inimesed teda ühes võttaks ja ta nindaviisi üle õja saaks. Inimesed aga õlla ninda kavalad õld /. . . / ja keegi ei õle teda üles võttand. Nähes, et kõik kavalus ei aita, hakkand laulma: “Ei pääse Pada külaje, Pada hirsi hirmuteleb, Pada kaivu karguteleb, Palu õja hoiab vastu. ” Lüganuse khk. , Püssi v. 1897 (Katkumuistendid, lk 364)

Kidol oll´ paar pujakõisi. . (Hunt ja kitsetalled). Ida Pino, s. 1894, Setumaa, Usinitsa k. , 1959 (RKM, Mgn. II 160 f) Kidol oll´ paar pujakõisi. Jätt´ pujakõsõ kodo ja kidokõnõ läts´ eis´ mõtsa ja ütel´ pujakõisilõ, õt: "Noh, latsõkõsõ, ma lää merde juuma, saardõ süümä. Ar ti kedägi sisse lasku-i inne ku ma kodo tulõ. “ Sis tull´ susi ussõ taadõ ja ütles: "Latsõ, laskõ sisse, latsiko!“ Latsõ’ tundsõva ar’ õt susi om. "Ei lasõ sisse, ei olõ sa meie ema. “ Ja sis tull´ imä kodo ja laul: "Latsiko, latsiko! Laskõ sisse, latsiko! Nisa’ tävve, nännä tävve, utar ku ohtjakõnõ, latsiko!" Lasiva tuu uma imä sisse ja seivä sii nissa kõtu täüs ja. Ku pallo tuu kitsõkõnõ oll´ sääl poigõ man ja jal’ ütel´, õt: "Noh, latsõkõsõ, ma lää merde juuma, saardõ süümä. Olgõ ti nu hää latsõ, ar ti kedägi sisse lasku-i. “ Ja susi jalki tul'l ussõ taadõ ja ütel. . .

Regilaulu teksti tunnused Täüde meie suuni, täüde meie piäni, õlani õlut punanõ, kaelani kanamunada, silmini sialihada. regilaulukeel – vanad keelevormid (arhaismid) murdekeel iä kokka kietnud lieme, parjastõ pannud suõla, laulutervik koosneb muutuva pikkusega tasa ta tangud segänüd. värsirühmadest (värsiparallelism: parallelismirühmad ja üksikvärsid) alliteratsioon ehk algriim seob värssi, loob heakõla ja vahel määrab ka sõnavalikut eriline värsimõõt (ülejärgmine slaid)

Teksti tähendus kujuneb alliteratsiooni ja parallelismi koostöös Laske mardid tuppa tulla! Mart ei ole maasta tulnud, mart on tulnud taevaasta, tulnud alta alli ilma, kõrvast kuuda kumerada, päälta päikesta punasta, ümber ilma ümmarguse --. . . oja läks mardi obune, likku mardi linalauku, must jäi kinni mulla pääle, linalakk jäi liiva pääle, valge mätaste vahele. Pilliroogu pistas silma, angervaaksa ajudeie, sonajalga südamesse ---

Värsimõõt, mida muu eesti luule ei tunne: korrastatud on silbiarv (8), sõnade paigutamisel arvestatakse mitmesilbiliste sõnade algussilbi pikkust ehk kvantiteeti vaba, siia rohkem silpe lühike algussilp 4. Paarikaupa positsioonid (värsijalad) Murtud värsid – värsid, mis sisaldavad kolmesilbilisi sõnu (või sõnarühmi). Sõna “murdub” värsijalgade vahel, värsirõhk ja sõnarõhk ei lange kokku. 5. lühike algussilp 6. 1. 2. 3. Täüde õkaesil- meie lalami- suuni ni, õkasi- täüde lut naa- ipata- ä rasa kokjasta ka tõ tan- kietpangud 7. 8. meie pumuli- piänanaha- ni, nõ, da. nud se- liesuõgä- me, la, nüd.

Läksin metsast luuda tuoma, tinaluuda tie rajalta, hobeluuda oue alta, kuldaluuda koppelista. Tuli mul vastu Sulevipoega, Sulevi, Kalevipoega. . . vaba, siia rohkem silpe Oli mul nuga terävä, alla helma hengerauda, siega lein Sulevipoega. . . läbi ta ihu ilusa, läbi ta pale punase, läbi tema piene peiusärgi. lühike algussilp 4. 3. , 5. , 7. pigem pikk algussilp, võib olla ka lühike algussilp 5. 6. 7. 8. 1. 2. 3. Läktiho- sin nabe- metluuluu- sast, da da luutie ou- da rae tuojalal- ma, ta. . . Tuli Su- mul le- vasvi, tu Ka- Sulele- vivi- poepoe- ga, ga. . . li la ga mul hellein Oalsie- numa Su- ga henle- tegevi- räraupoe- vä da, ga. . . neli värsijalga, igaühes kaks positsiooni (värsirõhuline ja -rõhuta)

Teksti tunnused: Arhailine ja murdekeel, alliteratsioon, parallelism ja eriline värsimõõt. Regilauluvorm – olulise info kandja suulises kultuuris (mitte ainult regilaulus, vaid ka muudes žanrides), erikeel suhtlemiseks müütilise maailmaga.

Esimeses värsijalas võib nii esimeses kui teises positsioonis olla pikk või lühike (st ükskõik, milline) mitmesilbilise sõna algussilp. Kui värsis on rohkem kui 8 silpi, on lisasilbid tavaliselt esimeses värsijalas. Esimese värsijala täitmine on vaba. Värsi 3. , 5. ja 7. positsioonis (need on värsi rõhulised positsioonid) on tavaliselt pikk algussilp, aga võib olla ka lühike algussilp. NB! Loeb ainult MITMESILBILISE sõna pikkus, ühesilbilised sõnad on värsimõõdu seisukohalt neutraalsed. Värsi 4. ja 6. positsioonis (need on värsi rõhuta positsioonid) on lühike algussilp (jällegi on jutt ainult mitmesilbilistest sõnadest). Aga leidub ka erandeid, nt tasa ta tangud segänüd üle-eelmisel slaidil. Kui mitmesilbilise sõna algussilp on 2. ja/või 4. ja/või 6. positsioonis, lähevad värsis sõnarõhud vastasseisu värsirõhkudega. Selliseid värsse nimetatakse murtud värssideks – sõnapiir läheb üle värsijala, sõnarõhud murravad värsirõhkude korrapärasuse. Värsse, kus sellist rõhuvastasseisu pole, kus sõnarõhud ja värsirõhud langevad kokku, võib nimetada “tavalisteks” värssideks.

Eesti regiviiside muusikalised tunnused ja nende piirkondlikud erinevused: vorm rütm ja meetrum heliread ja -laadid Regilaulude esitus: viisi varieerimine

Muusikaline vorm põhiline vormiüksus viisirida värss – viisirida (fraas) viisirida = motiiv (taktmotiiv) + motiiv 1 -realine viis 2 -realine viis 3 -realine viis 4 -realine viis refräänid: lühike refrään pikk refrään viisirea lõpus viisirea keskel vormi seos heliulatuse ja laululiigiga: üherealine viis – terts~kvart – töölaulud, tavandilaulud (kalendri- ja perekonnarituaalid), laulumängud = H. Tampere: retsitatiivne viis kaherealine viis – kvint~sekst – üldine lüürika, lüroeepika = H. Tampere: laululine viis

Vorm ja dateeringud üherealised viisid • kitsa ulatusega üherealised viisid – tekkisid varasemal püsipõllunduse alal, kuni 1. -4. sajandini; kiigeviisidest veel varasemad on kõnelähedased viisid (ka vadjalastel ja isuritel) • Lõuna-Eesti eripära: balti(-slaavi) kultuuri mõju – üherealised refrääniga viisid (keskmine rauaaeg, I a-tuh I pool? enne olid olemas tekstid ja refräänita kõnelähedased viisid) kaherealised viisid (kahe värsi pikkune viis) II a-tuh algus? *üherealiste viiside arendused, *võimalikud välised mõjud Skandinaaviast (sealsed kangelassaagad mõjutasid ka Soome-Karjala kangelaseepika tekkimist) – ka instrumentaalmuusikast (torupill). Lõuna-Eesti: kaherealistes refrääniga viisides on palju ühist läti viisidega, laenatud on ka tekstimotiive.

Eri vormiga viiside levik: pulmaviisid (H. Tampere) – refrään Lõuna-Eestis, aga ka Põhja- Eesti lõunaosas (Põhja-Tartumaal, Põhja-Viljandimaal; jõudnud (teises funktsioonis) ka Lääne. Eesti lõunaossa. Refräänita alal kitsa ulatusega üherealisi viise on vähem või ei ole üldse Põhja. Eesti kesk- ja lääneosas ja saarte lääneosas.

Kadri Kukk (Sepp, Cerbakov) 1893– 1976 Karksi Kolm meil õpas´ ennekõine, kolm meil õpas´ koole’enna, värist vällä viie’enna: “Tüdärlaits, sina linnukene, selle ütle ma sinule, selle õppa õige’esta, pane sina miile parre’esta: ole sina oolas ommukulle, mõse suu, suiu pää, jala kengitsele! Ärä sina kullede kuke pääle– kuke laulav, ku na tahav, vaist na vara, vaist na il´lä, vaist na enne valge’eta. Ku sa ärküd, sis äräne, ku sa tunned, sis sa tõusu! Juba kuu kua pääl, juba agu aida pääl, Sõgel servi lõune’enna. Kolme meile õpetas emake kolme õpetas surres, väravast välja viies: “Tütarlaps, sina linnukene, seda ütlen ma sinule, seda õpetan õigesti, pane sina meele paremini: ole sina hoolas hommikul, pese suu, kammi pea, jalad all kängitse (pane jalga)! Ära sina kuula kukkesid – kuked laulavad, kui tahavad, vahel vara, vahel hilja, vahel enne valget. Kui sa ärkad, siis ärka üles, kui sa tunned, siis sa tõuse. Juba kuu koja kohal, juba koiduvalgus aida kohal, Sõel on serviti lõunas. • kaherealine viis kui üherealise refrääniga viisi arendus lüürilises laulus • viisi vorm – teksti vorm

Tüdärlaits, sina linnukene, selle ütle ma sinule, selle õppa õige’este, pane sina miile parre’este: käi sina ilus, käi sina kaunis, käi sina ilus einämaale, käü sina kaunis karjamaale, valge käü külä vahele, kenä külä keske’elle! Olet esi sa vaene – ole ei vesi vaene; olet esi leinäline – ole ei lipe leinäline; olet esi kurvaline – ole ei kurna kurvaline. Mõse ame ao-elüle, uta kurna kuuvalule! Tüdärlaits, sina linnukene, selle ütle ma sinule, selle õppa õige’este, pane sina miile parre’este: ärä sina tetä orjal uudit, pessä palgapoisil patju – ori kutsub uudiesse, palgapoiss patju magame, varsti saat valgele pääle, varsti vaeva kandajesse. Oodi tii Ollandi meestel, jala päästä Pärnu meestel, kinda koa Kilingi meestel. "

Heliread ja helilaadid Urve Lippuse statistika H. Tampere antoloogia “Eesti rahvalaule viisidega” I-V põhjal diatooniline helirida sama viis(? ), eri helirida, rütm: kõige tavalisem astmetel f/fis-e astmete “lai” intoneerimine üldine, eriti kitsa ulatusega viisides erandid: teistsuguse intervallikoostisega heliread, sh väga kitsa või laia ulatusega ebapüsivate astmetega heliread "aukudega“ (tavaliselt subhelid) heliread

laadisüsteem – helide hierarhia peatugiheli, tugihelid tugiheli määramisel arvestatakse: • olulised süntaktilised positsioonid; • heli kogukestus; • helirea äärmised helid Regilaulu laadisüsteem ei ole funktsionaal-harmooniline. Lineaarses muusikas võib sama heli viisi eri kohas kuuluda eri laadifunktsiooniga astmekompleksi. “Diatooniline dominant” (vastandina harmoonilisele dominandile).

kolmkõla kvindiulatusega viisi meloodiakujundina kaks teineteisele vastandatud kvarti, f diatoonilise dominandi rollis Milline on peatugiheli ja millised on funktsionaalsed vastandused? Kolga-Jaani viis

Funktsionaal-harmoonilisele laaditunnetusele viitavad tunnused mõnedes lauludes: d (e) fis G a h c d (Regilauluviiside hilisemas kihistuses, suurema heliulatusega viiside seas, on pillimuusikamõjulisi viise, milles on funktsionaalharmooniline tunnetus olemas. )

Rütm, meetrum Urve Lippus: meetriline rütm – prosoodiline rütm regilaulu rütm on “prosoodiline”: regilaulu rütm põhineb ühel kindlal korduval rütmivormelil (nimetatakse ka rütmiskeemiks, rütmitüübiks) regilaulu rütm ei ole meetriline: meetriline rütm muutub pidevalt, stabiilne on löögi ja neist moodustuvate taktide tasand

Regilaulu rütmivormelid (Urve Lippus. Eesti viisid pärit kogumikust H. Tampere “Eesti rahvalaule viisidega”) karjala vadja isuri eesti

Regilaulu rütmivormelid karjala vadja isuri eesti

Põhja-Eesti rütmivormelid kõikjal Põhja- ja Lääne-Eestis, Ida-Saaremaa Harjumaal üldine, Saaremaa lastelaul Harjumaa kiigelaulud, harvem Virumaa (Kirde-Eesti); Põhja-Eesti; Kihnu; hällilaulud

Liisu Orik, 65 a. Tõstamaa v. , Alu k. H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1938. a. Tulge siia, aage siia, siia uhke oone’elle, kõrge’elle katuselle! Sii on tuba turvil köetud, saunad saarile soendud, meil põle tuas tukivingu, lae all põle laastusuitsu. Langukesed, linnukesed, tulge siia, aage siia! Sii teid ammu oodatakse, väravas teid vaadatakse, sii teil suitseb sooja rooga, aurab õlut punane, vingub viinalaasikene.

Lõuna-Eesti rütmivormelid (+ refrään) Lõuna-Eestis leidub erilisi rütme (ainult mõnel määral, põhiline on ühtlane rütm) umbes samas piirkonnas ka burdooniga laulmine

Ebatavalise rütmiga viiside levik langeb kokku burdoonse mitmehäälsuse levikuga (läänepoolne Võrumaa ja Lõuna-Tartumaa) ühehäälne traditsioon Räpina khk läänepoolne burdonism seto mitmehäälsus

Lõuna-Eesti erilised rütmid. Folklore nr 6, kaart 2.

Viisivarieerimine I: värsiehitusest sõltumatu, “vaba” varieerimine Ühtlasi näide Põhja-Eesti lühike-pikk rütmist ja ühehäälse piirkonna heterofoonilisest faktuurist. Kihnu

Lahkumine vanematekodunt, mõrsja on uju all raudkäe süles

Kui sie eit põlõ enne nutnud; küll sie eite nüüdki nutab, kui ta sjõnd õuest õlõtab, küläst, väljäst vällä suadab. Nüüd jääväd nurgad nuttõmaiõ, tuba jäeb tühjäs tütterista, ait jäeb alvas riietestä. Nüüd jäeb muukma mustik lehmä, nüüd jäeb ambma alli ärgä. EKRK, Fon. 1, 3 < Kihnu – E. Laugaste, H. Pedusaar < Maria Vesik, Elisabet Türk, Anna Loob, Olga Klaas, Melania Elias, Elisabet Alas, Marta Oad. 1955

Nüüd jäävad nurgad nuttõmaiõ luud jääb pühkijat paluma, kibu jääb küürijat küsimä. Nüüd kaob ilu õuõ piältä, ilus kaar kaob eenämualta, param parmas põllu piältä. Meie palumõ südämest, viige tedä ästi äiä käde, vägä ästi ämmä käde, ärge tedä tehke tiele ümber, ärge tedä aagõ arulõ ümber. .

Rattas laulmine

RKM, Mgn. II 255 c < Kihnu – L. Briedis ja O. Kõiva < Maria Vesik (Suigu Mari) ja Anna Sutt (Kaevandu Anni), (1959). Tekst ja noodistus on Vana Kannel. Kihnu regilaulud VII: 1, laul number 871. Olga aga terve Tungi atti, kis oli teinud pojal pulmad, rahval naljad, suguvõsal suurõd tantsud. Ästi olid pandud langõ lavad: tüiotsad umiku puõlõ, ladvaotsad lõuna puõlõ, õllõkannud naestõ puõlõ, viinapudõlid mieste puõlõ, kiokõrvad lastõ puõlõ. Täüde meie suuni, täüde meie piäni, õlani õlut punanõ, kaelani kanamunada, silmini sialihada. Kihnu saar. Maria Vesik, Anna Sutt, Madli Vesik ja Olga Lamend

Nüüd ond süedüd süemäkorrad, nüüd on juõdud juõmakorrad, viel ond laulud laulõmata, iä kokka kiitemätä. Iä kokka, kallis kokka, iä kokka kietnud lieme, parjastõ pannud suõla, tasa ta tangud segänüd. Ta tuõn rohod Ruõtsimualta, salatimad Saksamualta, piperid venede mualta. Rohe aga riäkis ruõtsi kieli, piperid venede kieli, salatimad saksa kieli. Aitimal, meie tänäme! Pulmaeit oli uõlakaski – tõusis aga umiku vara üles, tegi aga kambri leibu täüde, sahvrikambri saiu täüde. Nüüd meie seeme sedä saia, mis põlõ saia Saksamualõ; sedä oitod odraleibä, mis oli oitod orjadele, kaitstud küläkarjastõllõ; nüüd meie seeme sedä kala, mis põlõ kala kaupmehel; nüüd meie seeme sedä liha, mis põlõ liha lihunikul. Pulma-att oli uõlakaski – võttis aga selgä siiavõrgud, kainõlusõ kalavõrgud, õla piäle [õnne] võrgud, läks aga umiku vara mere, koitos jälle kojo tuli – ülge ilpus õla piäle, kalakandam oli selges. Olga terve pulma-atti, kis pani piisa piekerisse, tjõlga tietassi sisse! Andis meitel sedä õlut jõua, sedä viina rüübätägi, sie võttis miele mieste piästä, tanu targa naesõ piästä /. . . /

Heterofooniline kõlapilt eri laulude laulmisest samal ajal, viisid varieeruvad minimaalselt

Mustjala pulma film

Mare Vainula ja Ann Uustal demonstreerivad pulma “võidulaulude” laulmist, Mustjala 1958. Laul: Ann Anis ja Sinaida Mölder, Vanakubja k. No see toimus ikka sääl öue pääl, kui kaks väge kokku läksid. Siis nad ikka olid, kui kaheotsaga pulmad [olid] ja teine vägi tuli, kas pruudipulmalised ehk peiupulmalisd, siis oli see suur kokkulaulmine. . Siis otsiti. . . sinna pulma peele neid köige suuremid ja laiemid lauljaid, kes ühe teise ära vöitas. Kas kätega läksid viimaks abi, kas – et nii kui rindel üks vöitlemine, et pidid vöidu saama teiste üle oma sönadega.

Vöiu, vöiu vööras rahvas, mis te hulkas otsite ja ka parves pakkute meite öue öötsuma, meite tuba tukkuma, laua taha lakkuma! Mis sa, sitik, sirised, porikärbes, porised! Sa oled sitiku sulane, porikärbse poisike. Laske sisse, me paluksim, kui te’p lase, me’p palugi! Mina aga kargan katusele, akkan arjalt arutama, pöönusta ma pörutan ukse, sagarist ma salkan ukse, lähen aga sissi siigitperast. Mis sa, völu, mooga vöitled, kivivölu, mooga kiitled, mine Vöhma varetesse, vöitle vöigu märaga, kiitle kirju koeraga!

Pulmalaulik Mare Pook, s. 1892, Mustjala, Rahtla k, Anni t.

Mis sa, sitik, sirised, porikärpses, porised! Sa oled sitiku sulane, porikärpse poisike. Kus ma nägin selle näru? Riia linnas ramba kallal. Suu tal sula verine, ambad rambarasvased. Mis sa, völu, mooga vöitled, kivivölu, mooga kiitled, mine Vöhma varetesse, vöitle vöigu märaga, kiitle kirju koeraga! Vana kannel V. Mustjala regilaulud, lk 274– 275. Helinäide 11. RKM, Mgn. II 134 c < Kingissepa raj. , Mustjala k/n. , Rahtla k. / Mustjala / - H. ja E. Tampere < Mare Pook, 65 a. (1958).

“Vaba” varieerimine: Lõuna-Eesti burdoonimõjuline(? ) varieerimine, mingli määral mõjutab ka värsiehitus viisivariatsioone

Helmi Vill, s. 1904. a. Urvaste khk, pärit Karula khk. 1965

Ala tä sõkk´ sõnajala pääle kakk´ kastõhaina. Poig mul mäele künd verevile veitsile, kirõvile ärisile, sinna ti tsõdsõ tsia tsiirit, karja kargut´, sõer tel oll sõba all, vatsk valgõ räti sisõn. Kuts mu poja kuusistullõ, pett poja pedästülle, augutilli aavistullõ: Mu poeg kündis mäel verevate veistega, kirjude härgadega. Sinna teie õde viis sead, ajas karja Sõir oli tal räti all, sai valge räti sees. Kutsus mu poja kuusikusse, pettis männikusse, haugutas haavistikku. Alla ta sõtkus sõnajalad, peale katkus kasteheinad.

Viisivarieerimine II: värsiehitusega seotud viisivarieerimine Kadri Asu, s. 1870, Kolga-Jaani khk.

Värsiehitusega seotud viisivarieerimine Laul tervikuna tavaline 2+2+2+2 murtud 3+2+3 tavaline 2+3+3 sõnarõhurühma alguses olevaid noote püütakse nihutada sõnarõhurühmade algusse ka murtud värssides

lihtvärss, 2+3+3 3+2+3 3+3+2 Kui me kasvime koduje, istsime isa tubaje, ollin kui uba ilusa, uaõisi huhke'esti, marjavarsi valge'esti. Pidasin pilutud särgid, kandsin kalsud kilbilesed, Sain mina kurja äia kohta, kurja äia ämmä kohta, joodiku mehe järele, Nüüd kannan naela nartsakida, teese naela narma'ida, kolmas koti paikasida. Emakene, memmekene, nüüd oled tütre sinna pannud, kus on ooned upakille, kus on katus kallakile. siin nihutamispõhimõte kehtib ainult esimese(-teise) sõnarõhurühma puhul

Akiliina (Liina) Jõgi, 81 a. Muhu khk. , Pädaste k. , Aarni t. (1975)

Lähme, lähme, kööme, lähme mööda Mölderida, kaudu Tusti kamberida. Kes seal Tustil kodu olli, kas oli kodu vana Tähve, või oli kodu vana Mare? Mis seal Tustil tehtanessa? Tustil ärga tapetakse, lauki lehma laanitakse. Mis sest lehmast siis sai? Kulbitääve sai kuhisid ja raandatääve sai rasusid ja siis panin kuhid kuivema ja rasused tahenema ja kiebade kivide piale, tuliste süsiste piale, palavate paade piale. Siis tuli kiissu kiilusilma, vana ja kassi nõelaända, sõi minu kuhid kuivemast ja rasused tahenemast ja kiebade kivide pialta, tuliste süsiste pialta, palavate paade pialt ja. Akkasin kassi vemmeldama, kass läks karates kaose, akkasime kassi venitama, köis külasta, mies peresta, kupja külast kümme miest, Kasekülast kahessa mi-est, kahessa miest ja kahessa köit, kümme miest ja kümme köit. Saime selle kassi kalda’ale, iired kassi irvi/tasid: Oot-oot kassi, noo-noo kassi, sie oo soole jo parasa, kus sa minu isa, ema pannid, ja minu viis venda pannid, viie venna lapsed pannid? Mis sest kassinahast sai? Nina pealt sai neiu kingad, pialt sai peiu kingad, kõhu alt kõvasi rihmad, külje pealt künnipastlasid ja seljast sõedusaapasid ja ännast ärja rahkemid.

„Lauljad seisid kõrvuti, hoidsid üksteise küljest kinni, õõtsusid nagu merelaine. ” „Laulaja seisis ees, teised tema selja taga, hoidsid eelmist rinna kohalt kinni, tammusid kahe jala peal. ” „Laulaja oli ruudi ja peime vastas. Suur rong vanu naisi ja mehi oli tema selja taga, üksteise ümbert sülega kinni. --- Laulik ütles sõnad ees ja siis teistega kordas jälle samad sõnad, nii kaks korda ikka ühte sõna. Kui laulsid, siis õõtsutasid endid. ” 1871 Pöidest: (laulavad söögilaua juures seistes) „kusjuures ise takti löömise asemel kõige kehaga teise jala peale vajuvad ehk vaaruvad, kui oleks neil üks ise vägi sees olevad neid liigutamas”

Puhki tema sõitis Pursa sillad, katki tema sõitis Karja sillad, ja tuhaks Tumala sillad. Ümber sõitis kuu kõvera, pealt sõitis päeva punase. Neiud varjust vaatamaie, tuhat neidu toa eessa, sada neidu sauna eessa, väikesed värava vahella: Oli mul üksi ainus venda, nüid tuleb meite moa kuningas. oli üksi, maksis kaksi, seisis seitsme me’e seassa, Mina siis ilju ütelikku, kandis kümne me’e kübara, see’p ole teite moa kuningas, see on meite ainus venda. üheksa me’e üllid suured, Ta lihab Rootsist ruuti tuoma, kaheksa me’e kardislakid. Talinast tanu alusta, Tegi ta saani saarikusse, Peterburist peenet neidu. kirju korju kaasikusse, istus soani, hüüdis leppu, kergitas oma kübarad. Jekaterina Lahke

Regilauluviisid on: ühe-, kahe-, harva kolmerealised, kõige uuemas kihistuses neljarealised. Viisi vorm ja heliulatus on seotud laululiigiga: üherealisi, tertsi-kvardi-ulatusega viise kasutati rohkem kindla esitusolukorraga seotud rituaalilaulude, töölaulude ja mängulaulude laulmiseks, kaherealisi, kvindi-sektsi-ulatusega viise eri olukordadesse sobivate lüüriliste ja jutustavate laulude laulmiseks. Regilaulu helilaadid ja rütmid erinevad põhimõtteliselt Lääne klassikalise muusika omadest (. . . ) Kõige tavalisem rütmivormel koosneb ühepikkustest nootidest. Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti erinevus: Põhja-Eestis ei ole refrääni, rütmivormelites on eriti kitsa ulatusega üherealistes viisides pikki noote (rea lõpus, lõpus ja keskel, iga teine noot); Lõuna-Eestis on sageli refräänid, mis järgnevad ühtlase rütmiga lauldud tekstireale (võib olla ka värsi keskel), ühtlase rütmiga viiside kõrval leidub rühm eriliste rütmidega viise. Viiside varieerimisel võib eristada vaba, värsiehitusest sõltumatut, ja värsiehitusest lähtuvat varieerimist (. . . )