Viljapuude ja marjakultuuride haigused ja kahjurid Tekstis kasutatud

Viljapuude ja marjakultuuride haigused ja kahjurid Tekstis kasutatud lühend – PK= põlvkond

Õunviljaliste kahjustajad Pildi autor: Scott Bauer Pildi autor: Sven Teschke

Õunapuu-õielõikaja – Anthonomus pomorum • Valmik 3 -4, 5 mm pikk, tumepruun, kattetiibadel hele vööt. Õunapuul • Mardikad söövad lehti, munevad õienuppudesse, koorunud vastsed (vageltõugud) hävitavad tolmukad ja emaka. Õienupud pruunistuvad. Noormardikad söövad lehtedesse “aknaid” • 1 PK, vageltõuk nukkub pruunistunud õienupus, talvitub noormardikana koorepragudes ja varise all,

Õunamähkur – Laspeyresia pomonella • Õuna – ja pirnipuul, valmiku siruulatus 1, 5 -2 cm. Eestiivad hallid, tumedate lainjate ristijoontega, tiiva taganurgal tumepruun laik – tiivapeegel – kolme kullakarva joonekesega – nagu peegliraam • Vastne (röövik) roosakasvalge, 1, 8 cm, sööb viljaliha ja seemneid eritab näripuru, rändab ühelt viljalt teisele. • 1 PK, muneb juunis-juulis lehtedele, ka viljahakatistele, talvitub röövikuna õunapuu tüvele korba alla valmistatud kookonis, kus kevadel nukkub

Õunakoi – Argyresthia conjugella • Õuntes ja pihlakaviljades. Valmiku siruulatus 1, 11, 4 cm. Eestiivad kollakaspruunid, violetse helgiga. Puhkeasendis liblikal tagakeha umbes 45° nurga all üles suunatud. Alustab lendlust õitsemise lõpul. • Vastne (röövik) 8 mm pikk, roosa, karvade kinnituskohad tumedad. Õunad kibedad ilma näripuruta, korraga võib 1 õunas olla kuni 10 röövikut • 1 PK, muneb suvel õuntele või pihlakatele, talvitub varise all mulda valmistatud kookonis või koorepragudes

Pirni-pahksääsk – Contarinia pyrivora • Paarinädalased noored viljahakatised on kerakujulised ja võrreldes tervete pirnidega palju suuremad • Sääsed munevad pirnipuude õitsemise ajal, pirnides kaevandavad 4 mm pikkused, kollakad vastsed (vaglad). Talvituvad nukuna mullas • Ühes viljas võib olla kuni 50 vakla – viljad muutuvad õõnsaks, punakaks või pruunikasmustaks ja kühmuliseks. Pirnid närbuvad ja varisevad.

Õunapuu-lehetäi – Aphis pomi • Muneb sept. õunapuu, hariliku – ja läikiva tuhkpuu, viirpuu, ebaküdoonia toompihlaka jt. oksalatvadesse võrsete koorele pungade ümbrusse mustad munad • Kevadel ja suvel imevad nii vastsed kui ka valmikud pungade, noorte lehtede ja võrselatvade mahla – kahjustavad eriti noori taimeosi. Vastsed kooruvad pungade paisumise ajal.

Õunapuu-lehekirp – Psylla mali • Tiibadega isendid lendavad tugevate “hüpetega” • Valmik 3, 5 mm pikk, kaetud vahaja kirmega, aastas 1 põlvkond, talvitub kollaka munana pungade ümbruses ja viljaokste konarustes • Nii vastsed kui ka valmikud imevad pungade, lehtede ja noorte võrsete mahla – lehtedel heledad tähnid ja laigud – tugevalt kahjustatud lehed koltuvad ja langevad

Rõngakedrik – Malacosoma neustria • Viljapuudel jt. lehtpuudel. Valmiku siruulatus 2, 5 -4 cm. Tiivad punakaspruunid, tumepruunide vöötidega. Vastne (röövik) 5 cm, seljal valged, kollased ja mustad triibud, külgedel sinakashallid vöödid. • 1 PK, valmik muneb juunis – juulis rõngana ümber võrse, munad talvituvad. Vastsed (röövikud) kooruvad pungade paisumise ajal, kahjustavad pungi, lehti ja õisi. Nukkuvad võras lehtede vahele valmistatud kookonis.

Viljapuu-lehekedrik – Gastropacha quercifolia • Vastsed (röövikud) kahjustavad kevadeti puukoolides õunapuuistikuid. Kõige paremini märkab neid veel lehtedeta istikutel. • Pruun ja kuivanud lehte meenutav liblikas muneb suve teisel poolel okstele munad. Koorunud röövikute kahjustus jääb suve lõpus tavaliselt märkamatuks. Talvitumiseks liibuvad röövikud oksakoorele, kus kevadel alustavad kiiresti pungadest ja lehtedest toitumist • Kuni 10 cm pikkune vastne nukkub okstele kinnitatud kookonis

Õunapuu-võrgendikoi – Hyponomeuta malinella • Õunapuul, küdoonial, aprikoosipuul, viirpuul. Siruulatus 1, 8 -2 cm. Eestiivad valged, 15 -20 musta tähniga, mis paiknevad 3 reas. • Vastne 1, 5 cm, hallikaskollane, mustade tähnidega. Kahjustavad kevadel pungi, siis lehti, seejärel teevad lehtedest “pesa” • 1 PK, muneb juulis-augustis noortele võrsetele munakogumikke, katab need oksavärvi hanguva nõrega (kilbikesega) kinni, talvitub röövikuna kilbi all, nukkub võrgendipesas valges kookonis

Pirnipuu-võrgendivaablane – Neurotoma flaviventris • Juunis-juulis märkame puudel väljaheidetega täidetud (suuri)võrgendipesi. Nende tekitajateks on kollased, musta peaga, kuni 2 cm pikkused vastsed (ebaröövikud), kes roodavad noorte võrsete lehti ning liidavad leherootse pruuni võrgendiga kokku. • Ebaröövikud toituvad 30 -35 päeva ja lähevad siis mulda nukkuma. Juunis munevad vaablased lehtede alumisele küljele võrsetippude lähedale ridadena kuni 60 muna grupis.

Pirnipuu-pahklest – Eriophyes pyri • Kevadel kahjustatud pungad kuivavad. Noortel lehtedel helerohelised, lehe pearooga rööbiti paiknevad pahad. Lehe pealmisel küljel väikesed, madalalt võlvunud pahad ning lehe alumisel küljel on paha vastas auk. Hiljem muutuvad pahad mustjaspruuniks. • Pahkade sees imevad taimemahla valkjad, silmaga nähtamatud lestad, kesksuvel liiguvad mustadest pahkadest järgmistesse lehtedesse. • Talvituvad pungasoomuste vahel või koorepragudes

Viljapuu-võrgendilest – Metatetranychus ulmi • Õunapuu lehtede alumisel küljel imevad mahla kuni 0, 4 mm pikkused ämblikutaolised punakad lestad ning nende 0, 2 mm suurused kollakad munajad vastsed. Munad on 0, 1 mm pikad ja oranžid. • Leheroodude ümbruses algul valged tähnid, siis laigud, lehe alusküljel märgata õrna valget niidistikku, lehed pruunistuvad ja varisevad enneaegselt • Talvituvad puu koorepragudes ja okste harunemiskohtades – massilisel munade esinemisel oksal punakas varjund

Õunapuu-kärntõbi – Venturia inaequalis • Haigustunnus – lehtedel algul oliivrohelised laigud, mis hiljem tumenevad ja neile tekib nõrk, tume ja sametjas eoskirme. • Viljadel tumehallid oliivja kirmega laigud, laikude alune viljakude korgistub. Võrsetel võivad esineda võrsega risti suunas paiknevad koorepraod. Lehed ja viljahakatised (kui varajane nakkus) varisevad • Haigus talvitub taimejäänustel ja haigestunud okstel

Pirnipuu-kärntõbi – Venturia pirina pirni viljal

Puuviljamädanik – Monilinia fructigena • Viljal algul pruun täpp, seejärel kogu vili seest pehme, maitsetu, viljal kontsentrilistes ringides kollakad eoslad. • Viljad ei varise, vaid jäävad sinakasmustade muumiatena puule rippuma. Haiguse tagajärjel võivad pruunistuda ka viljaoksad ja õied. Ebasobivates tingimustes eoslaid ei teki – vili muutub mustaks (hoidlas). • Haigus talvitub puule jäänud või mahakukkunud mumifitseerunud viljadel

Puuviljamädanik – Monilinia fructigena Õunapuul Pirnipuul

Õunapuu-jahukaste – Podosphaera leucotricha • Lehed mõlemalt poolt kaetud jahuja kirmega, eosed mustad • Jahujas kirme ka võrsetel, õievartel, okstel. • Haigestunud osad muutuvad nõrgaks, murduvad ja kuivavad – ainete transport aeglustub ja saak väheneb. • Haiged pungad võrreldes tervetega väikesed, pungasoomused on kohevil • Haigustekitajad talvituvad taimejäänustel ja umbrohtudel

Viljapuu-juurevähk – Agrobacterium tumefaciens • Kahjustab viljapuuistikuid puukoolis – õuna – ja pirnipuudele, aga ka vaarika juurtele tekivad mügarad • Bakterid tungivad juurtesse vigastatud osade kaudu. Juuri võivad kahjustada põrnikate ja naksurlaste vastsed. Vigastada võib juuri ka harimisriistadega. • Haigust soodustavad liigniiske raske muld ning mulla liigne leelisus (leeliseline muld – mulla happesuse näitaja – p. H - üle 7, 2).

Viljapuu-tüvevähk – Nectria galligena • Okstel ja tüvel haavandid ning pahad, haiguse sisenemiskohas ringjas arm. Nakkuskohast ülalpool võrseoks kuivab ning lõpuks murdub ära. Haigustekitaja lagundab oksa kudesid. • Haigustekitaja talvitub nakatunud taimekudedes, nakkus võib levida ka jalakalt, paplilt, vahtralt, saarelt, pihlakalt.

Viljapuu-tüvepõletik – Pezicula malicorticis • Noorte õuna- ja pirnipuude tüvel ning põhiokstel piklikud haavandid, mille kohalt on puukoor tumenenud ja sisse vajunud – koor pruunistub, praguneb ja hävib • Enamasti saab haigus alguse külmalaikudest ja levib ka mehaaniliste vigastuste kaudu

Viljapuu-koorepõletik – Pezicula corticola • Vanematel viljapuudel tüvel ja põhiokste koorel algul hallikaspruun, hiljem punakaspruun laik. • Alumised kooreosad on enamasti terved (rohelised) ja koorelõhed puuduvad. Haige on vaid pindmine koorekiht, minnes sujuvalt terveks kooreosaks üle. • Haige kooreosa eemaldub järk-järgult ning terve kooreosa ei lase haavanditel tekkida. Tugevamal nakkusel surnud, tume kooreosa järjest suureneb ning puu jääb nõrgaks.

Viljapuu-bakterpõletik – Erwinia amylovora • Ohtlik karantiine bakterhaigus, kahjustab roosõielisi puuviljataimi • Nakatunud võrsed pruunid, haiged õied ja noored viljad jäävad puule. Nakatunud okste koor märg, pehme ja sültjas. Nakatunud kohale tekivad läbipaistvad, värvuseta või merevaikkollased tilgad, milles on haigustekitaja bakterid.

Luuviljaliste kahjustajad Pildi autor: Tomasz Sienicki Pildi autor: Scott Bauer

Ploomivaablased – Hoplocampa spp. • Ploomide viljahakatisi kahjustavad 9 mm pikkused kollakaspruunid vastsed (ebaröövikud) • 1 ebaröövik kahjustab kahjustusperioodil – 1 kuu vältel - 4 -6 ploomi. • Munetakse avanemata õitesse – tunnuseks tume pisteauk ploomi tupplehtedes. Kahjustatud viljahakatised varisevad – on seest tühjaks söödud, lutikalõhnalised ja reostatud näripuru ning väljaheidetega. • Talvituvad ebaröövikutena kookonis 4 -8 cm sügavusel mullas, nukkuvad enne õite avanemist.

Kirsipuu-nälkvaablane – Caliroa cerasi • Esineb kirsi-, pirni- ja viirpuul, mustal aroonial ning küdoonial, valmiku pikkus 4 -5 mm, must. Vastne (ebaröövik) kuni 1 cm, rohekaskollane, kaetud musta limaga. • 1 PK, muneb juulis lehtedesse alumiselt küljelt. Ebaröövikud skeleteerivad lehti, süües ära lehe ülemise epidermise. Vastsed talvituvad mullas kookonis ja nukkuvad seal suvel.

Ploomipuu-lehetäi – Hyalopterus pruni • Muneb septembris-oktoobris ploomipuu võrsetel konarustesse ja pungade lähedale mustad munad. Vastsed kooruvad pungade paisumise ajal • Kahjustavad tumedad, osaliselt valge kirmega kaetud ~3 mm suurused lehetäide vastsed ja valmikud • Imevad noortel võrsetel ja lehe alumisel küljel taimemahla – lehed koolduvad ning kipruvad • Suvel võivad kahjustada pilliroogu

Luuviljaliste mädanik– Monilinia laxa • Kirsi ja ploomipuudel • Nakatumine toimub puude õitsemise ajal - õied kuivavad, pruunistuvad, kuid jäävad puule – sealt kandub nakkus edasi võrsetele ja okstele – need kuivavad samuti – puul märgata pruunikaid, kõrbenud ilmega oksi • Viljadel algul pruunid, mädased täpid, siis viljad pruunistuvad, mumifitseeruvad, jäävad puule rippuma. Haigestunud taimeosadel hallikas eoskirme. Okstest eritub kummivoolust • Haigus talvitub nakatunud okstes ja mumifitseerunud viljades

Luuviljaliste lehepõletik – Stigmina carpophila • Esineb kirsi – ja ploomipuudel • Haigustunnus – lehtedel ja viljadel väiksed, ümarad, punase äärisega laigud, mis hiljem koest välja langevad (või koorikuna viljale jäävad). • Viljad võivad jääda ühepoolseks. Eosed mustad. Võrsetel heleda keskosaga punakad laigud, mis lõhenevad ja sealt eritub sültjas voolus, mis hiljem tahkestub. • Haigus talvitub nakatunud taimeosades, kummitilkades

Kirsipuu–lehevarisemistõbi – Blumeriella jaapii • Haigustunnus – lehtedel palju väikseid heledama keskosaga punakaspruuni äärisega laike, laikudel arenevad heledad eosed. • Lehed kolletuvad, leheservad keerduvad üles ja lehed varisevad suve keskel. • Haigus talvitub taimejäänustel ja haigestunud okstel

Maasika- ja vaarikakahjustajad Pildi autor: Matthias. Kabel Pildi autor: Walter J. Pilsak, Waldsassen

Maasika-õielõikaja – Anthonomus rubi • Valmik 2 -3 mm, must, hallikarvane. Maasikatel ja vaarikatel. • 1 PK, vastne (vageltõuk) nukkub pruunistunud õienupus või mullas. Talvitub noormardikana lehtede ja taimejäänuste vahel, . • Noormardikad söövad kevadel lehti, lehevarsi, siis närivad õievarre osaliselt läbi ja munevad sinna, vastsed kaevandavad õienupus. • Maasikatel peale õitsemist iseloomulikud pruunid, kuivanud, varre otsast ära “lõigatud” õied.

Vaarikamardikas – Byturus tomentosus • Valmik on 4 mm pikk, pruunitihekarvane, hallikasmust, tundlad ja jalad kollased • Aastas 1 PK või 1 põlvkond 2 aasta järel. Muneb juunis-juulis õitele, lehtedele ning tooretele viljadele. Nukkub võrgendist tupes vaarikavartel, tugikeppide pragudes ja mullas. Talvitub noormardikana mullas • Mardikas kahjustab kevadel roosõieliste õisi, vaarikal ka noori lehti (piklikud mulgud lehes). Vastne kahjustab vilja (vastsed – tõugud – tuntud “vaarikaussidena”)

Rohulutikad – Lygus spp. • Rohulutikate valmikud on ovaalsed, 5 -7 mm pikkused, rohekad või pruunikad, talvituvad mullapinnal. • Maasika lehtedel algul heledad tähnid, mis hiljem pruunistuvad ja mulgustuvad. Teised leheosad kasvavad edasi – lehed muutuvad “pitsitaoliseks” või kipruvad. • Õiepõhja kahjustuse tagajärjel on viljad väikesed ja kortsus, nende viljatipp on värvumata ja kõva (nn. “kassinäoga” viljad) • Vilju võivad sarnaselt kahjustada ka lapiku kehaga 12 mm suurused marjalutikad.

Maasika-lehemardikas – Galerucella tenella • Valmik on 3 -4 mm pikk, pruunikaskollane • 1 PK, nukkub mullas, talvitunud mardikad munevad juunis lehtedesse söödud süvenditesse. • Mardikad ja vastsed söövad lehtedesse “aknaid”, vastsed (tõugud) kahjustavad ka vilja – on vilja ja tupplehtede vahel. Nukkuvad mullas suvel ja kahjustavad seejärel veel maasikalehti.

Vaarika-pahksääsk – Lasioptera rubi • 2 mm pikkune pahksääsk muneb õitsemise ajal noortele vaarika asendusvõrsetele. • Vaarikavarre alumisel osal märgata kevadel pahku. • Pahkades kaevandavad hulgakesi koos oranžikadpunakad, kuni 4 mm pikkused vaglad. Pahkades leiab aset ka vastsete talvitumine. Nukkuvad enne vaarikate õitsemist • Kahjustuskohast kõrgemal olev oksaosa võib kuivada ja vahel ka paha lähedalt murduda

Maasikalest – Tarsonemus pallidus syn. T. fragarie • Kogu taime kasv on pidurdatud • Noored südamikulehed on rulluvate ning hallide servadega kiprunud ja kollakad, tugeval kahjustusel võivad poolsuletud südamikulehed kuivada. • Taimedest imevad mahla kuni 0, 2 mm suurused palja silmaga nähtamatud valkjaskollased ämblikulaadsed kahjurid. • 3 -5 PK, saagikadu kuni 50%, taimed muutuvad külmaõrnaks. Lestade arvukus suurim augustikuus ja niiskel aastal. Talvituvad südamikulehtede vahel.

Punane kedriklest – Tetranychus urticae • Esmalt ilmuvad vanadele lehtedele heledad tähnid ja kollased laigud - lehed muutuvad marmorjaks ning seejärel pronksjaks, pruunistuvad ja kuivavad, viljadele tekib pruun korkkude. • 0, 3 -0, 5 mm pikkused rohekad (kevadel punakad) ämblikulaadsed kahjurid imevad lehtede alaküljelt taimemahla, nende koloonia kaetud õrna, valkja võrgendiniidiga, augusti lõpus suunduvad taimejäänuste alla talvituma • Kahjustus tugev soojal ja kuival suvel.

Maasika-närbuss – Aphelenchoides fragariae • Maapealsed taimeosad lühikesed, paksud, kõverdunud, ebanormaalselt hargnenud ja kääbusjad. Õied ja viljad äbarlikud. • Lehtedel tihedalt hallikaid, hiljem kollakaid, punakaid ja pruunikaid imemislaike. • Taimemahla imevad taimekudedes elavad läbipaistvad, kuni 1 mm pikkused ümarussid, kahjustus ulatuslik sademeterikkal suvel. • Lõpuks kogu taim kääbustub, on maadligi surutud ning lillakaspunane

Maasika-hahkhallitus - Botryotinia fuckeliana • Haigustunnus – õitel, lehtedel, vartel, viljadel pruunid mädased laigud, mis kattuvad seeneniidistiku ja eoslate koheva halli kirmega • Haigus talvitub taimejäänustel ja mullas, olles eluvõimeline aastaid

Vaarika-helelaiksus - Mycosphaerella rubi • Haigustunnus – lehtedel, harvem vartel (või okstel) väiksed, valkjad või pruunid heledama keskosaga laigud, millel mustad eoslad – lehed kuivavad ja varisevad • Haigus talvitub taimejäänustel

Maasika-laikpõletik – Mycosphaerella fragariae • Haigustunnus – lehtedel, vartel, viljadel (maasikal) ümmargused või piklikud, algul pruunid, hiljem keskelt heledad laigud. Juurtel tekitab mädanikku. • Laikudel väiksed tumepruunid eoslad – lehed kuivavad, varred lamanduvad. • Haigus talvitub taimejäänustel.

Maasika–punalaiksus – Diplocarpon earlianum • Lehtedel suured, algul purpurpunased, siis pruunikad, laialivalguvad, ilma selgete piirideta laigud. • Leherootsudel ja võsunditel natuke sissevajunud punakad laigud. • Massiliselt levib haigus hilissügisel, häirub viljapungade moodustumine ja väheneb järgmise aasta saak.

Maasika–närbumistõbi – Verticillium spp. • Haigustunnus – esineb 2 vormi: a) taimed närbuvad kiiresti ilma väliste tunnusteta, juhtsoonte ristlõikes näha kudede pruunistumist b) närbumine aeglane, lehed kolletuvad, juured pruunistuvad Haigus talvitub nakatunud taimeosades (4 -6 a).

Maasika fütoftoroosne risoomimädanik ja marjade nahkjas mädanik – Phytophthora cactorum • Noored lehed sinakasrohelised, vanemad lehed närbuvad, vajuvad vastu maad ja kuivavad. Taimede juhtkoed pruunistuvad, südamikupung kuivab ära. • Lehe – ja õievarred pruunistuvad maapinna lähedalt ning võivad kergesti murduda. • Noortel marjadel algul pruunikad tumeda keskosaga laigud. Valminud marjad nahkjad, valkjad või violetjad ja kibedad ning käärinud mahla lõhnaga. • Haigustekitaja püsib mullas 6 -8 aastat

Maasikajuurte punamädanik – Phytophthora fragariae var. fragariae • Kevadel noored lehed sinakad, vanemad lehed kolletuvad servadest ja muutuvad punakaks või pruuniks – taimed närbuvad mõne päevaga • Nõrgemal nakkusel närbuvad taime välimised lehed, viljad on väikesed või taim ei vilju üldse. • Haige taime risoomi kesksilinder on pikilõikes punakas! • Haigus ilmneb sagedamini õitsemise ajal ja sügisel. • Haigustekitaja säilib mullas kuni 8 aastat

Vaarika–varrepõletik – Didymella applanata; Leptosphaeria coniothyrium • Võrsete alumise osa pungade ümbruses tekivad suve lõpul hallikad või violetjad, laialivalguvad laigud, mis ümbritsevad lõpuks kogu vart. • Laikude piirkonna lehed ja pungad kuivavad, järgmisel kevadel haige kooreosa praguneb ja tuleb okstelt maha. Taimed väikese saagiga, võivad koos viljadega murduda. • Lehtedele võivad tekkida kollaka äärisega ja mustade punktidega punakaspruunid laigud, haigus talvitub taimejäänustel.

Vaarika–antraknoos ehk -kõrblaiksus – Elsinoё veneta • Haigustunnus – lehtedele, võrsetele ilmuvad pruunika selgepiirilise äärisega ovaalsed laigud, laikude servad hiljem mustjad. Laikude keskosa hele. • Lehtedel langeb haigestunud kude välja, võrsetel on sissevajunud laigud. Haigestunud viljad on ühepoolsed, saak väheneb tugevalt. Risoomil ja lisajuurtel tekitab haigus haavandeid • Eoslad roosakad. Haigus talvitub nakatunud taimejäänustel

Sõstra ja karusmarja kahjustajad Pildi autor: Aconcagua Piltide autorid: Kornelia ja Hartmut Häfele

Mustasõstra-marjavaablane – Pachynematus pumilio • Mõned marjad valmivad enneaegselt, on ebakorrapärase kujuga ning ribilised. Nendes marjades kaevandab u. 1 cm pikkune, valkjas, halli peaga ebaröövik, kes eritab marja sisse näripuru ja toitub seemnetest. • Talvitutakse 3 -5 cm sügavusel põõsa all kookonites. Täislendlus on musta sõstra täisõitsemise ajal. Munetakse õie sigimikesse ja noortesse viljadesse.

Sõstra-nõvakoi – Lampronia capitella • Punasel ja valgel sõstral on kevadel osa pungi kuivanud – nende sisu tühjaks söödud ning pungade välispinnal on võrgendiga läbi põimunud näripuru ja ekskremendid. • Pungades kaevandavad 2 -3 mm pikkused punakad koi vastsed (röövikud), enne nukkumist (mai keskel) on nad rohekad ja musta peaga. Nukkuvad mullas sõstra õitsemise ajal • Kahjurid munevad viljahakatistele, röövikud toituvad seal lühikest aega seemnetest (viljahakatised valmivad enneaegu). Talvituvad koorepragudes või mulla sees ning varakevadel tulevad pungadesse

Kollane karusmarja-lehevaablane – Pteronidea ribesii • Sõstra – ja karusmarjapõõsastel, valmik 7 -8 mm, pea ja rindmikujalad mustad, tagakeha kollane. Vastne (ebaröövik) 1, 8 cm pikk, kollakas, mustade käsnade ja tähnidega • 2 -3 PK. Muneb õitsemise ajal põõsa keskel olevate lehtede alumisele küljele pikuti lehesoont ritta. Ebaröövik sööb alates mai lõpust algul lehe alumisel küljel (akensööm) ja siis roodab lehti. II põlvkonna vastsed kahjustavad põõsaid enne marjade valmimist. Talvitub mullas kookonis, nukkub mullas.

Sõstra-klaastiib – Synanthedon tipuliformis • Sõstra (eriti punase sõstra)- ja karusmarjapõõsastel. Valmiku siruulatus 1, 5 -2 cm, sinakasmust, tagakehal kollakad ringvöödid • Röövik valkjas, 2 -3 cm pikk, kahjustab säsiosa – kevadel närtsivad lehed, siis oks. Kahjustab rohkem soojas ja tuulevaikses kohas kasvavaid põõsaid, meeldivad 2 -aastased oksad, oksas tume väljaheidete ja näripuruga käik. • 1 PK aastas või 2 aasta tagant. Muneb suvel koorepragudesse, punga ümbrusse või lehtedele, talvitub röövikuna varre säsis, nukkub kevadel peale põõsa õitsemist oksas

Sõstra oksa-pahksääsk – Resseliella ribis • Mustal sõstra oksal koore- ja puiduosa 30 -40 cm kõrgusel maapinnast 4 -5 cm pikkuselt tumenenud – sellest kohast kõrgemal olev oksaosa närbub ja kuivab suve jooksul. • Koore all kahjustavad kogumikena punakad, kuni 4 mm pikkused vaglad. • 2 PK, mais-juunis munetakse koorepragudesse, kahjur talvitub mulla pealmises kihis.

Sõstra-kublatäi – Cryptomyzus ribis • Muneb ühekaupa sept. noorte sõstarde(eriti punase sõstra) võrsetele, kevadel koorunud vastsed kahjustavad pungi ning seejärel jätkavad mahla imemist lehtede alumisel küljel – kahjustatud lehtedel punased kublad. • Taimemahla imevad 1 -2 mm pikkused rohekad täid. • Juunis rändavad imi– ja nõianõgesele

Sõstra-pahklest – Cecidophyes ribis • Eelistab musta sõstart. Mõned pungad juba sügisel teistest suuremad ja ümaramad – kevadel need pungad ei avane, või kasvavad neist kääbusjad lehed – uut võrset ega õit ei moodustu. • Pungades imevad taimemahla kuni 0, 2 mm pikkused valkjad lestad. Sõstarde õitsemise ajal tulevad noored lestad pungadest välja, toituvad 2 kuu jooksul lehemahlast ja siirduvad siis uutesse pungadesse. • Pungades võib areneda 2 -4 PK aastas, kannab edasi sõstra-täidisõielisuse tekitajat (mükoplasmahaigus).

Karusmarja–jahukaste - Sphaerotheca morsuvae • Haigustunnus: lehed mõlemalt poolt kaetud jahuja kirmega, lehe alaküljel tekivad hiljem mustad eoslad. • Jahujas kirme ka võrsetel, õievartel, okstel ja viljadel. Kesksuvel muutub kirme viltjaks ja hallikaspruuniks. • Haigestunud osad on nõrgad, murduvad ja kuivavad, saak väheneb • Haigustekitajad talvituvad taimejäänustel ja umbrohtudel

Sõstra– ja karusmarjarooste – Puccinia ribis ja P. caricina • Haigustunnus – pärast õitsemist lehtedel, vartel ning hiljem marjadel oranžikad roostepadjandid. Karusmarjal ja sõstra lehed ja viljad varisevad. • Sõstra – karusmarja rooste haigustekitaja talvitub tarnadel (vaheperemehed).

Sõstra–viltrooste – Cronartium ribicola • lehe alaküljel oranžid roostepadjandid, mis muutuvad hiljem pruunikaks (paari mm pikkusteks sarvjateks sambakesteks). • Lehe ülaküljel on kollakad laigud, mis hiljem halliks muutuvad - lehed varisevad. • Haigustekitaja talvitub valgel männil ja siberi seedermännil – tekitab koorepõletikku. Sõstardel pole eriti ohtlik, sest lööbib alles enne lehtede varisemist

Sõstra-lehevarisemistõbi – Drepanopeziza ribis Karusmarja-lehevarisemistõbi – Drepanopeziza ribis f. grossulariae • Lehtedel palju väikeseid heledama keskosaga punakaspruuni äärisega laike, laikudel arenevad heledad eosed. • Lehed kolletuvad, leheservad keerduvad üles ja lehed varisevad suve keskel. Sõstramarjadel punase äärisega helepruunid või mustad sissevajunud täpid. Täppidel võivad esineda valkjad läikivad eoslad. • Haigus talvitub taimejäänustel ja haigestunud okstel

Mustasõstra-täidisõielisus-taandlehisus – Black-currant reversion disease • Lehed viie hõlma asemel kolmehõlmalised ja piklikud. Õite tupplehed lillakad, kroonlehed niitjad – nagu täidisõied – marju ei tule või siis tulevad mõned üksikud väikesed ja kortsunud marjad. • Selle mükoplasmahaiguse levitajaks pahklest, vahel lehetäid ja rohulutikad ning tirdid. • Haiged põõsad hävitada, kasutada meristeemselt paljundatud istutusmaterjali.

Sõstra- ja karusmarja-helelaiksus – Mycosphaerella ribis • Lehtedel, harvem vartel (või okstel) väikesed, valkjad või pruunid heledama keskosaga laigud, millel mustad eoslad – lehed kuivavad ja varisevad. • Haigus talvitub taimejäänustel

Kasutatud kirjandus • V. Pallum, 2007. Suur taimekaitse raamat • M. Chinery, 2005. Euroopa putukad. Eesti keelde tõlkinud: Tiit Teder ja Toomas Tammaru. • J. Kivistik, 2004. Taim ja aednik. Puuviljandus I • H. Lõiveke, 1995. Taimekaitse käsiraamat. • A. Luik, 1986. Köögiviljakultuuride kahjurid. • A. Jaama, L. Kikas, R. Kuusksalu, V. Tava, A. Villemsoo, 1973. Taimekaitse käsiraamat