Viivi Luik Olen kindel et hel peval rkavad

Viivi Luik. . . Olen kindel, et ühel päeval ärkavad kõik surnud üles ja nende esimene küsimus on: kas saab lugeda üht uut raamatu väljasurevas keeles. . . I. B. Singer Koostajad: Andres Ingerman Anastaaia Goruskina Nina Fadeeva Natalia Kalinina

SISU: 1. Elulugu 2. Teosed 3. Luuletused

Elulugu I II IV

Elulugu I • VIIVI LUIK on sündinud 6. novembril 1946 Viljandimaal, Eestis. 1954 -1965 õppis Risti Algkoolis, Kalmetu 8 -kl koolis ja Tallinna Kaugõppekeskkoolis. Esimene trükis ilmunud luuletus 1962. a. Esimene raamat 1965. a. Alates 1965. a. töötas Tallinnas arhvaarina ja raamatukoguhoidjana. Alates 1967. a kutseline kirjanik Tallinnas. Kirjanike Liidu liige alates 1970. a. Elanud 1993 -1997 Helsingis, 1996 Berliinis, 1998 -2003 Roomas. 1974. a abiellus eesti kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdiga.

Elulugu II • Esimene luuletuskogu ilmus 1965. a. Sestsaadik ilmunud kümme luulekogu, kolm romaani, samuti esseesid ja lasteraamatuid. 1985. a ilmus romaan "Seitsmes rahukevad", mis on ilmunud paljudes keeltes ja saanud eriti hea vastuvõtu Soomes, Rootsis, Norras, Šveitsis, Austrias ja Saksamaal. Tema teine romaan "Ajaloo ilu" ilmus 1991. a. See on samuti tõlgitud mitmetesse keeltesse ning hästi vastu võetud.

Elulugu III • Autasud ja stipendiumid: (ENSV-s saanud 1975, 1976, 1982, 1985 J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia, Ed. Vilde nim. kolhoosi kirjanduspreemia, ajakirja "Looming" aastapreemia, Eesti NSV riikliku preemia 1987, Juhan Liivi luuleauhinna 1988).

Elulugu IV • Eesti Vabariigi Kultuuripreemia kirjanduse alal 1992 Soome Vabariigi aumärk (Suomen Leijonan komentajamerkki) 1995 Eesti Vabariigi aumärk (Eesti Valge Tähe 4. klassi orden) 2000 Shveitsi Kirjanike Liidu (Gruppe Olten) stipendium 1989. a. Shveits Bielefeldi Linna stipendium 1993, Saksamaa DAAD-Stipendium (Das Stipendium des Deutschen Akademischen Austauschdienstes) Berlin 1996 Spender-Trust-Stipendium 2000, Inglismaa Albert Koechlin Stiftung-Stipendium 2003, Shveits.

TEOSED

ELUJOON • Viivi Luige uude valikkogusse on koondatud eesti ühe säravaima poetessi loomingu tippsaavutused tema enda valikul aastatest 1962– 1997. Lugejal on võimalus kaasa elada luuletaja kujunemisele õrnast looduslüürikust urbanistlikesse motiividesse kätketud sotsiaalselt ja psühholoogiliselt vahedate värsside meistriks. Luulekogule on omalt poolt tänapäevase tõlgenduse andnud kunstnik Mall Nukke.

KOGUTUD LUULETUSED 1962 -1997 • Autori enda koostatud koondkogu sisaldab luulet aastatest 1962 -1997, lisaväärtust annavad kindlasti kogudes ilmumata luuletused ning Arne Merilai põhjalik järelsõna.

Ajaloo ilu • “Mida magusamalt sirel lõhnab ja mida sinisemalt lehvib taevas, seda eluohtlikum tundub olevat viibimine Balti riikides. Nendest riikidest ei tea keegi, kas neid ongi üldse olemas. Elu nendes on arusaamatu ning saladuslik. Viiskümmend aastat on siin vaid üks silmapilk, unenägu ja aur, mis katab varemeid ja tühje vundamente. Siin võib kiirgav kevadtuul isegi surnuluudele elu sisse lõõtsuda ja nad hauapõhjast välja tuua. Päise päeva ajal on siin kuuldud vanakuradit raadios kõnet pidamas. Siinseid sireleid nähes ei tea kunagi, kas nad õitsevad täna või minevikus, või on nad ainult igatsusepilt, mis paistab isegi teisele poole piiri ära. Öösiti siin valvatakse. Teritatakse kõrvu, kuulatatakse, kas ei ole kuulda vanakuradi saabumist. Sirel õitseb omasoodu, vana ärahävitatud valitsuse asemele ilmub uus ning peab jälle istungit. ”Emotsionaalne taaskohtumine hea eesti kirjandusega.

SEITSMES RAHUKEVAD • Pilved rändasid omasoodu, kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid, vaim ja mõtteviis muutus. Emal ei ole enam meeles rasket puudeveokelku ega hirmu, mida ta tundis metsade ees. Oma südames häbeneb ta kunagist elu, kuid tal ei ole seda millegi muuga asendada. Vanad fotod säilitavad kannatlikult tema noort nägu otsekui asitõendit olemas olnud päevist. Praegu ei tunneks ma teda ära, kui ma ei teaks, et see on minu ema. Uksekellad, liftid, elektrimootoritega veepumbad, telefonid ja tolmuimejad ei tekita temas vähimatki võõristust.

• Nahkribadega vildid ei saa enam tema prantsuse saabaste vastu. Ta on palju unustanud. Niisamuti ei tunneks ema mind, kui ta ei teaks, et see olen mina. Olen muutunud asitõendiks tänasest päevast, mis undab tänavatel ja taeva all. Selle märgid on õhus ja veres. See vahetab elektronkella ekraanil vaikselt numbreid ning teatab kiretult aja kulgemisest, selle aja, mis sisaldab luulet ja võimalusi päästa kõik, mis päästa annab.

Luuletused • VALGUS • Ilmavalgus • OOD ALGEBRALE

VALGUS Suur tuul ajab talvist prahti ja traadid tinisevad. Nüüd päikene pääses lahti, päevad on sinisemad. See tuul on veel külm ja rõske, käed muudab ta karedaks, kuid valgus silitab põske ja südant teeb paremaks

Ilmavalgus • Järsku on kõik nagu kunagi, tänav ja lumi ja majad ja loojangu pilkav punagi, mis judinad selga ajab. • Sa kõnnid korteris ringi, näed mööblit ja väljavaadet, seinakappi, peeglit ja kingi ning poolikut telesaadet. • Paneelid kostavad läbi, alt päevauudiseid kuuled. Valusalt kõrvadest läbi lõikavad maailmatuuled. • Kuid seinale langeb üks särav triip, külm pühalik valgusekiir. Kui kunagi üldse, siis praegu siit käib elu ja luule piir.

OOD ALGEBRALE PUNASE TINDITA, KAHTEDEST VABA POLE MUL ÜHTKI ALGEBRA VIHKU. NÜÜD MA TA PAGANA, PORTFELLIST TIRIN, OHKAN KUI EESEL JA SÜLITAN PIHKU. OOTAB MIND IGAVANA ISEGI VIHMAST MÄRG. SEE MIS MU KÄTES EI EDASI NIHKU. OLEKSIN DANTE, SIIS LASEKSIN PÕRGUS PATUSEID ISTUDA ALGEBRA TAGA

VIIVI LUIGE LUULETUSED, Täheke nr. 5, 1985

SUUR LÄRM LAPS LAULAB, TRAMBIB, KARJUB JA VAIDLEB, SELETAB. NII KISENDAMA HARJUB KA MAKK JA TELEKAS. ON TOAS NII PALJU LÄRMI, ET PÕRUB AKNAKLAAS. ON LÄBI ISA NÄRVID JA EMA VOODIS MAAS. KES LÄRMI LÖÖB JA RÖÖGIB, SEE KUNAGI El KUULE, ET SÜDAMEL ON LÖÖGID JA ELAMISEL LUULE.

ELUSLOODUS LÄKS OSKAR MAALE KEVADEL, SÄÄL HÜPPAS, HULLAS, HÕIKAS JA ÕUES PEENRALILLEDEL KÕIK NUPUD MAHA LÕIKAS. KÜLL EMA NOOMIS OSKARIT JA VANAEMA PALUS, KUID POISSI NAERMA AJAS JUTT, ET LILLEDEL ON VALUS. TA OMA AUTOD KÄIVITAS JA SÕITIS MÖÖDA ÕUE. KUID PÄIKE ÄRA KAHVATAS JA LUMI SADAS PÕUE. ILM KÜLMEMAKS LÄKS KOGU AEG JA OSKAR KOJU TAHTIS. KÜLL ELUSLOODUS RÕÕMUSTAS ET OSKARIST SAI LAHTI.

OMA ASJU OSKAR TEISTELE El ANNA. TEISTELE TA OSKAB ÖELDA AINULT: “ANNA!” OSKAR TEADA TAHAB IGA ASJA HINDA. KINGITUSED RAHAKS KOHE ÜMBER HINDAB. ODAVAID TA LAITMA KUKUB PÄH! JA PUH! TÄDID JÄÄVAD VAIT JA ONUD TEEVAD: “MH!”. KÜLMAKS JÄRSKU LÄHEB OSKAR ÜLE KERE. APPI, ROHUTÄHED! PROOVID PISSI, VERE! VASEKS OSKAR MUUTUB, TAST SAAB HUNNIK RAHA. JA KES TEDA PUUTUB, KÄSI PESTA TAHAB. SÜNNIPÄEV

MAAL ON SUITSUAHJUD, SAUNAD, VASIKAD JA KOERAD. PEENRAST PAKSUD HERNEKAUNAD TASKUTESSE POEVAD. ÖÖSEL MAJA KOHAL VILGUB VÄGA SUURI TÄHTI. JA SUL TUNNE TEKIB PILGUKS, ET SIND LÄBI NÄHTI

ON AKNA TAGA TÄHED JA LINNUD LENDAVAD. KUI ÕHTUL SÄNGI LÄHED, JÄÄD ÜKSI ENDAGA. KÕIK ARVAVAD, ET MAGAD. KUID MÕTTEID MÕLGUTAD. ÖÖ ISTUB UKSE TAGA JA JALGU KÕLGUTAB.

KUU • KUU El NÄE EGA KUULE. KUU PÄÄL ON MÄED JA MERED. SIISKI NOORELE KUULE VANASTI ÖELDI TERE.

Pigistasin silmad kinni…