Vahel tuleb elada hetkes ja mitte melda sellele
Vahel tuleb elada hetkes ja mitte mõelda sellele mis tuleb hiljem. Tuleb tunda rõõmu sellest, mis on praegu ja mitte hiljem. Tuleb armastada seda, mis on praegu ja mitte hiljem. Tuleb unustada mured praegu ja mitte hiljem
你默默的回首 Kui hea sõber kord lakkab olemast su sõber, siis pole ta seda iial olnudki. Lihtsalt sa ei teadnud seda.
Igaüks olgu vaid enese moodiselline, nagu ta maailma loodi. Raske on mõelda laenatud peaga, leppida sunnitud kurja ja heaga, mahtuda ühtede mõtete allaigav on ühtviisi olemas olla!
SÕBER!Tule, vaata mu päikses päeva, otsi mind hommikust üles. Tule vaata mu päikses päeva, olen ta tuisuses süles. Oskad sina ehk jagada rõõmu mis on peidus mu põues? Tule, valan sulle tulise sõõmu päikest mu päikesepõuest. Olen ju päikese tuline lemmik ja soontes mul sulapäike. Tule, võta vastu see hommik, usu, su rõõm pole väiksem. . .
Keegi meist ei ole nõnda tugev, et elumerel üksi sõuaks vaid. Sõbra õlg on ikka nõnda vägev, et toetab sind su raskeil teil. . .
Aastad sõprusele on kui proovikivi, pole tõeline, siis unub pea. Tõelist sõprust aeg vaid veidi lihvib, muutub tugevamaks, seda tea!
. . . maailm väike meile valla, rõõmurõngaid taevast kallab, sädelevas kasteheinas, sinu kõrval ma end leian. . .
Kuidas peatada hetke? Nii väga mu süda sust ripub otsekui murdlainetus merel: kord ülima õndsuse tipul, kord ahastus all musta mure. . .
Palun ole mu päevade valgus! Puhken õitsele seesmisest särast. Mu hinges on ääretu selgus. Pole tähtis, mis tuleb pärast.
Elus peab oskama imesid ihata, Rõõmu tunda ja raskusi kanda, Nutta, armastada ja vihata, Petta saada ja andeks anda. . .
Elus peab oskama nõuda ja paluda, Trotsida karidekirjulist randa, Lüüa saada ja valu taluda Aga ei iialgi alla anda. . .
Ma otsisin sind maailmast meeletust, tohutust Ma otsisin kui lubadust, lunastust , lohutust Su jälgi ma ajasin nii visalt ja kiivalt küll sulavast lumest , küll vettinud liivalt Üks helendav aken kesk miljardit sarnast Ma otsisin sind Ainukest Omast ja Armast. . .
Sula, kallis, heida ketid, Anna end Sa minu hoolde Ning nagu kreeklaste sonetis, Siis laseb Eros kuldse noole !
Sõprus on see, mis armastab inimest tema vigade ja nõrkade külgedega. Sõprus ei topi oma nina teiste asjadesse, aga on alati olemas, kui vaja on. Sõber on keegi, kes tunneb ja mõtleb sinuga sarnaselt, aga ei ole armukade. .
. . . sõprus lepib ka vähesega ja ei nõua kunagi rohkemat kui kättesaadav. Sõprust ei heiduta kaugused, halvasti ütlemised ja rasked ajad. Sõprus annab andeks.
Kui silmad poleks südame peegel, kust vaade sügavused üles heidab, siis esimese pilguga ju keegi ei suudaks armastust ja sõprust leida. . .
Ära unusta soojalt kallistada teist enda kõrval, sest see on ainus aare, mida võid anda südamest ja mis ei maksa sentigi. . .
AGA TEGELIKULT MA TAHTSIN SULLE-SÕBERÖELDA, AITÄHH, ET OLEMAS OLED !!!!!!!
- Slides: 18