TRADITSIOONILISED KROHVI VIIMISTLUSTEHNIKAD Intonachino lubjabaasil krohvitp Traditsiooniline retsept

TRADITSIOONILISED KROHVI VIIMISTLUSTEHNIKAD

Intonachino (lubjabaasil krohvitüüp) ● ● ● Traditsiooniline retsept koosneb lubjast, liivast ja looduslikest pigmentidest (mineraalset päritolu) , mis on vastupidavad lubja söövitavale toimele. 19. saj alguses olid kasutusel raudoksiidid ja metalsed tehissoolad; need pidasid paremini vastu valgendamisele aga tihti saavutasid värvuse, mis on liiga julged, selgejoonelised. Pigmendi kogus ei tohi ületada 10% lubja kogusest.

● ● ● Värviline intonachino kantakse kuivanud teisele kihile (arriccio). Üks või kaks kihti kantakse järjest saavutamaks 2 -4 mm kihipaksus. Kui algab kuivamine, võib pinda siluda puidu või kelluga. Lõppkihi eeliseks on hea vastupidavus, pakkudes looduslikke marmoreeritud pindasid ja on väga hea „ehitu(i)se“ ajaloos. Värvuse võib saavutada ainult isegi värviliste liivade või tellisepuru kasutamisega.

SILE LUBI ● ● ● Selle tegemiseks laotatakse väga õhukesed kihid, järk-järgult vähendatakse kogust ja suurust kuni jääb järele ainult lubi. (täiteaine kohta peaks nagu see lauselõpp käima? ) On võimalik värvida krohvi saavutamaks ühtlasem pind. Viimaseks kihiks kasuta ainult lupja, liivata, aga krohv paigaldatakse pintsliga ja silutakse kelluga. Kui viimane kiht on liiga kuiv, on oluline seda natuke niisutada ennem lubja paigaldamist.

● ● Kui sa segad seebist vett (Marseille seep) viimasele kihile, võid saavutada ereda ja läikiva pinna. Lõpliku krohvipinna peale võid panna kihi vaha (1 osa) ja seepi (2 osa), mis on lahustatud soojas vees saavutamaks läiget ja kaitsekihti.

“GRAFFITO” o “SGRAFFITO” PLASTER. . . KROHV

§ § § See on dekoratiivne krohv, mida kasutati naturalistlike või geomeetriliste joonistuste tegemiseks, kahe või enama värviga. Alates 14. sajandist on seda tihti kasutatud välisfassaadidel matkimaks kiviseinu. Firenzes, Roomas ja teistes Itaalia linnades on palju näiteid „sgraffito“ fassaadidest, ulatudes ajavahemikku 1400 -d kuni varased 1900 -d.

Tehnikad 1. Sa võid laotada lubjast ja liivast tehtud viimase kihi krohvi teisele kihile („arricciole“) 2. Krohvi viimane kiht tehakse ühest osast lubjast ja kahest osast peenest liivast kuhu lisatakse värvi, tavaliselt must või pruun, mis saadakse põletatud savist või looduslikku päritolu oksiidid, mis sobivad kokku lubjaga. Muistsel ajal kasutati põletatud õlgesid ja sütt. 3. Kui see krohvikiht on peaaegu kuiv, kanda pintsliga peale kaks või kolm kihti lubjapiima (1: 10) saavutamaks valget pinda.

4. Sellele pinnale tuleb märkida joonis - Kõige lihtsam on jäljendada kivimustrit. Joonista jooned (kivikihid) värvipulbrisse uputatud peene nööriga, tõmmates (pinnides) seda vastu seina. - Keerulisem variant on taasluua joonistus papile või läikivale paberile ja augusta mõõda kujundi kontuuri; seejärel tupsuta värvipulbriga täidetud kotiga augustatud paberil, et kanda joonis seinale.

5. Seejärel graveeri joonise kontuur sobilike tööriistadega. ● Kraabi valge pind ära aladelt, kus soovid näha tumedat pinda. Tavaliselt on kaks värvikihti, kuid vahest on võimalik leida ka kolm.

Sgraffito näiteid Firenzes