Tnu nnepalu pseudonmid Emil Tode ja Anton Nigov

Tõnu Õnnepalu (pseudonüümid Emil Tode ja Anton Nigov)

Kes on see inimene? üProsaist üLuuletaja üEsseist üTõlkija üAjakirjanik üBioloog üLektor üFotograaf

Tõnu Õnnepalu on sündinud 13. septembril 1962. aastal Tallinnas. Ta on argonoomi ja raamatupidaja poeg.

Haridustee • Tallinna 29. 8 klassiline kool • Tallinna 3. keskkool • 1980. a astus Tartu Ülikooli bioloogiateaduskonda • 1985. a lõpetas Tartu Ülikooli cum laude'ga

Töökäik • Töötas 1985 -1987 Hiiumaal Lauka 8 klassilise kooli bioloogia ja keemia õpetajana. • Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. • Aastatel 1989– 1990 töötas ta ajakirja “Vikerkaar “ • toimetuses algupärase ja tõlke-kirjanduse toimetajana. • 1991. a ENSV Kirjanike Liidu liige. • 1993. a töötas kirjastu -ses “Tuum” ja sama aasta septembris asus tööle Eesti Vabariigi välisministeeriumis.

• • • Looming Luulekogud: "Jõeäärne maja" (1985) "Ithaka" (1988) "Sel maal" (1990) "Mõõt" (1996) "Enne heinaaega ja hiljem" (2005) "Kevad ja suvi ja" (2009) Romaanid: "Piiririik" (1993) "Hind" (1995) "Printsess" (1997) "Raadio" (2002) "Flandria päevik" (2008) • • •

Looming Luulekogu “Jõeäärne maja” (1985) Vabavärsiline, lihtsa väljendusega looduslüürika. Peale Eesti motiivide on kasutanud ka Uurali talve muljeid; looduspildistikku on näidatud dünaamilisena. Domineerivad üksiolu meeleolud, argirealismist ihatakse eemale, meelde jääb hingerahu taotlus.

Looming Teine luulekogu esitab omamoodi poeetilise aruande aastaringist ühel saarel. Endasse ja ümbritsevasse süüvimist täiendavad Luulekogu “Ithaka” mõned meeleoludega kokkulangevad (1988) luuletõlked (A. Frenaud, S. T. Coleridge).

Looming Luulekogu “Sel maal” (1990) Tõnu Õnnepalu kolmas luulekogu, mida kannab panteistlik hoovus, maa ja inimolemise ühtsuse tunnetus. Kogudes “Ithaka” ja “Sel maal” on värsid muutunud dünaamilisemaks, filosoofilised mõtisklused keerlevad elu ja surma ümber, kasutatud on antiikkirjanduse motiive, märgatavad on religioossed otsingud.

Looming Luulekogu “Mõõt” (1996) Päevikuna sõnastatud kujutab poeetilist palverännakut, milles püüeldakse kõrgema harmoonia poole ning väljendatakse panteistlikku maailmasuhtumist.

Looming Romaan “Piiririik” (1993) „Piiririik” sai 1994. a Balti Assamblee auhinna ja 1995. a Kultuurilehe aastapreemia. Romaan on tõlgitud 15 keelde.

“Piiririik” „Piiririiki“ on üsna üksmeelselt peetud 1990. aastate esimese poole eesti kirjanduse uueks leheküljeks ja teetähiseks. „Piiririigi“ mina-tegelase prototüüp on üks vastuoludest koosnev anonüümne-sootu inimolend / tegelaskuju, keda on haaranud masendus ja lootusetus. Tal on ülearuse inimese tunne, ta ei leia oma kohta elus. Ta tahab koguaeg kuskile minna. Põgeneda, teadmata, mille eest - Pariisi, Amsderdami, Lissaboni, Madriidi, Kalamäele, unistustesse. . .

Looming Romaan “Hind” (1995) Tõnu Õnnepalu teine romaan "Hind", mida autor võrdleb ise raamatu ühes sisuseletuses traditsioonilise muinasjutuga. Teose moto - "elada on olla teine" - võttis õnnepalu Fernando Pessoa "Rahutuse raamatust".

Looming Romaan“Printsess” (1997) See on peategelase Anna minajutustus sellest, mis toimub temaga ja tema ümber.

Looming Autobiograafia “Harjutused” (2002) “Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi. ”

Looming Romaan “Raadio” (2002) Õnnepalu romaan “Raadio” viib lugeja Liivimaale, Pariisi ja New Yorki. “See lugu mõlkus mul meeles juba aastaid, ” räägib Emil Tode ehk Tõnu Õnnepalu oma romaanist. “Ma ei olnud leidnud õiget häält. Alustasin mitu korda kirjutamist, siis viskasin ära. Ma ei teadnud, kuidas seda teha. Ühel hetkel see tuli. ”

Looming “Tõnu Õnnepalu päevik vastandub selgesti tüüpilisele intiimpäevikule, mida lauasahtlis peidetakse. Päevik on piiripealne kirjandusžanr. Ühest küljest peaks päevik olema dokumentalistika “Kevad ja suvi ja” on luulevormis päevik, mis on musternäide: kõik kirjutatud 2008. aastal, sündmused, mõtted ja peamiselt Järvamaal tunded pannakse kirja juba Esnas. samal päeval, niipea kui mahti saab. ” Hasso Krull

Looming Kogu «Enne heinaaega ja hiljem» sisaldab kronoloogilises järjekorras Tõnu Õnnepalu nii luulekogudena trükivalgust näinud kui ka seni ilmumata luulet aastatest 1983– 2005. Lisaks sellele valiku “Enne heinaaega ja hiljem” Baudelaire’i tõlkeid ning Luuled ja luuletõlked 1983 portugali ühe kuulsaima luuletaja Fernando Pessoa -2005 (2005) ühe heteronüümi Álvaro de Campose tõlkeid.

Looming Romaan “Flandria päevik” (2008) Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt.

Looming “Paradiis” (2009) Paradiis on üks koht ja üks aeg. Koht – väike küla Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel, aeg – põhiliselt 1980. aastate lõpp. See aeg ja see koht jõuavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellikmüütilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, ühe küla ja seal elanud inimeste lugu. Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus.

Looming Tõnu Õnnepalu võitis Juhan Liivi luuleauhinna 2007 Vikerkaares 2006 ilmunud luuletuse "Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb. . . " eest.

Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb, ava selles aastas, tühjem koht, suured helbed õhus, linnusuled, mustast rõõmust laulab valge toht. Lõpetuse ingel jälle veab mu paati, mööda suurt ja väga külma vett. Tema halli selga tunnen lapsest saati, ta on minu sõber, minu meelepett. Teised sõbrad kõik on mööda läinud, kes nad olidki, või millal? Kus uskusin end olevat sind näinud, kulla sinisilmaline armastus? Täna taevast ma ei loe su nime, ainult lõpetuse ingli kühmus selg kõigub vete kohal, mida vaatasime kumbki teiselt kaldalt, hinges pelg. Aga mis seal karta. Midagi ei tule pärast ega olnud enne meid. Meid? Sa natukeseks silmad sule: üks, jah, ainult üks seal ongi neid. (“Vikerkaar“ 7 -8/2006)

Looming Tõnu Õnnepalu on kirjutanud ka näidendi “Laste maailm” (ajakiri “Looming” 1997, 4) Näidend tegeleb tänapäeva linnainimese probleemidega. Peaosalised on vend ja õde Jaason ja Madleen, noor ajakirjanik ja sotsioloogiamagister, keda vaevavad süvenev üksindus, pidetus ja lähisuhete loomise võimetus. Looming Tõne Õnnepalu on tõlkinud prantsuse keelest romaanid: Fr. Mauriac “Galigai” ja “Endise aja nooruk”; S. Japrisot “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”; A. Chalvin “Punapäine tüdruk”; R. Gary “Elu alles ees”

Kasutatud kirjandus • Eesti kirjanike leksikon, 2000, Eesti Raamat, Tallinn • www. raamatukoi. ee • “Õnnepalu võrdleb "Hinda" muinasjutuga”, Kirsi Kender, Eesti Päevaleht, 23. detsember 1995 • “Emil Tode lubab kirjutamise jätta”, l. Iona Martson, 22. november 2002, Eesti Päevaleht Kasutatud kirjandus • “Tõnu Õnnepalu luule olematusest ja sõnatusest”, Mariliin Vassenin, 06. jaanuar 2006 , Postimees • http: //et. wikipedia. org/ wiki/Tõnu_Õnnepalu