Tarneahela haldamine I OSA J Kotkas Termin haldama

Tarneahela haldamine I OSA J. Kotkas

• Termin „haldama” tähendab „valitsema, administreerima”. • Selline lähenemine on aluseks ka valdavas osas ingliskeelses kirjanduses, kus mõiste Supply Chain Management on tõlgitav eesti keelde mõistena „tarneahela korraldamine”, mitte kui „tarneahela juhtimine”.

Sellest lähtuvalt kujutame tarneahela korraldamise valdkonda järgmisel joonisel.

• Tarneahelate korraldamine (või juhtimine laiemas tähenduses) kujutab endast tugevalt integreeritud nelja põhitegevust ja nende omavahelistest mõjutustest tulenevaid lisategevusi.

Selgituseks nende osategevuste sisu kirjeldused. • Juhtimine • Eespool kirjeldatud koolkonna arusaamadest lähtuvalt saab juhtida u ksnes protsesse. Juhtimise objektiks saavad seega olla tarneahelas toimuvad protsessid.

• Valitsemine • Valitsemise objektiks on inimesed ehk tarneahelate kontekstis erinevates su steemi lu lides töötavad inimesed. Töötajaid ei juhita, vaid motiveeritakse või karistatakse jms seadusandlikus keskkonnas. Valitsemine kuulub personalitöö valdkonda.

• Valdamine • Valdamise objektiks on varad, mida su steemi operaator saab käsundada. Need varad võivad olla esemelised (nt töövahendid) või finantsvahendid (nt raha ja nõuded). Varad võivad olla omanduses või renditud ja laenatud.

• Haldamine on kõigi korraldamise osategevuste paigutamine õigusruumi ehk määrata seadustest tulenev raamistik tarneahelate korraldamiseks.

• Haldamise temaatika on kõigi teiste osategevustega tihedalt seotud. See tingib käsitluses mõningaid u ldistusi. Seetõttu pööratakse erinevates peatu kkides tähelepanu erinevatele seostele. • Näiteks veolepingute korral käsitletakse juhtimise ja haldamise vahelist seost, joonis 2

Joonis 2. Haldamise mõju protsesside juhtimisele

Lihtne tarneahel

Rahaahel

Mõisted • Tarnekett koosneb tegevuste ja organisatsioonide võrgust, mida materjalid läbivad liikudes algpunktist lõpptarbijani. • Tarnekett koosneb: 1) tarnijatest, tootmiskeskustest, kaubaladudest, jaotuskeskustest ja klientidest 2) toorainest, tootmisprotsessis olevast materjalidest/poolmaterjalidest ja lõpptoodetest ning infovoost, mis liiguvad objektide vahel.

• Tarneketi juhtimine on meetodite kogum, mis võimaldab tulemuslikult lõimida tarnijaid, tootjad, laod, jaotuskeskused kauba tootmiseks ja jaotamiseks õiges koguses, õigesse kohta õigel ajal selleks, et minimeerida kogukulu ja maksimaalselt rahuldada klintide vajadused.

• Tarneketi juhtimine – kaubavoogude organiseerimine, planeerimine, kontroll ja realiseerimine alates arendusest ja ostmisest läbi tootmise ja jaotuse lõpptarbijani, turu nõudmiste rahuldamiseks säästlikult.

Rahvusvaheline mu u gileping • Rahvusvaheline mu u gileping oferti ja aktsepti vormis • ÜRO konventsioon kaupade rahvusvaheliste ostu-mu u gilepingute kohta

• Rahvusvahelised mu u gilepingud peavad lähtuma asjaoludest, et eri riikides (või laiemalt regioonides) toimivad erinevad äritavad, mis baseeruvad vaadeldavate regioonide kultuuritaustal, poliitilise ja sotsiaalse keskkonna eripäradest tulenevalt jne.

• See seab rahvusvahelise kaubandusega tegelejate ette soovi läbi rääkida ja kehtestada reegleid ning soovitusi u htlustamaks arusaamisi ärikeskkonnast ja tavadest. • Need soovitused või reeglid on suure u ldistusega dokumendid.

• Üks selliseid on Viini konventsioon aastast 1980. Eesti Vabariigi Riigikogu ratifitseeris 1993. aastal kaks väliskaubandust oluliselt puudutavat rahvusvahelist konventsiooni: • 1) välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise kohta (1958. a New York’i konventsioon)4; • 2) ÜRO konventsioon kaupade rahvusvaheliste ostu-mu u gilepingute kohta (1980. a Viinikonventsioon).

• Nende konventsioonide aktsepteerimine tähendab, et Eesti eksportöörid/importöörid saavad kasutada tunnustatud rahvusvahelise õigusallika eeliseid ja selle õigusallika nõudeid tuleb ka täita.

• Viini konventsioon on läbinisti dispositiivne õigusnorm, sest mu u gilepingu pooled, s. o ostja ja mu u ja võivad välistada kogu konventsiooni või selle u ksikute nõuete rakendamist juhul, kui nad selles kokku lepivad. • Dispositiivsus tähendab, et võlaõigusseaduses sätestatut võivad pooled lepinguga muuta, kui seaduses endas pole selget sellekohast keeldu.

• Samal ajal on Viini konventsioonis u ks imperatiivne klausel, millenõudeid mu u gilepingu pooled ei saa isegi vastastikusel kokkuleppel eirata. • Imperatiivne norm/säte on norm, mis on absoluutne ja täitmiseks igal juhul kohustuslik.

• See on 12. klausel, mis puudutab mu u gilepingu sõlmimise, muutmise või lõpetamise või mis tahes muu tahteavalduse suulist vormi. • Kui kas või u ks lepingupoolte kommertsettevõtte asukohariikidest on Viini konventsiooniga u hinedes teinud avalduse, et riik tunnistab ainult kirjaliku mu u gilepingu sõlmimise vormi, siis ei saa kumbki lepingupool seda arusaama ignoreerida.

Nimetatud dokument koosneb neljast osast, kokku 101 artiklit. • 1. Rakendussfäär ja u lds. tted, (kus käsitletakse ka kirjeldatut). • 2. Lepingu sõlmimine, kus käsitletakse lepingu sõlmimise korda (ofert, aktsept ja nendest kohustused). • 3. Väga oluline ja mahukas on kolmas osa. Kaupade ost -mu u k, kus on kirjeldatud lepingu sisu, ostja ja mu u ja kohustused, kauba ettevalmistamine, kohaletoimetamine, u leandmine, tasumine, riskide u leminek ja teised lepinguga kaasnevad toimingud ning nendega kaasnevad kohustused ja vastutus.

• I peatu kk. Üldsätted (artiklid 25 kuni 29). • II peatu kk. Mu u ja kohustused (artiklid 30 kuni 52) ja jaguneb omakorda kolmeks: (I) kaubatarnimine ja dokumentide u leandmine, (II) kauba vastavus ja kolmandate isikute õigused ning (III) õiguskaitsevahendid juhul, kui lepingut rikub mu u ja.

• III peatu kk. Ostja kohustused (artiklid 53 kuni 65) ja jaguneb omakorda kolmeks: (I) hinna tasumine, (II) tarne vastuvõtmine ning (III) õiguskaitsevahendid juhul, kui lepingut rikub ostja. • IV peatu kk. Riski u leminek (artiklid 66 kuni 70).

• V peatu kk. Mu u ja ja ostja kohustuste u hised sätted (artiklid 71 kuni 88) ja jaguneb omakorda kuueks: (I) lepingu ettenähtav rikkumine ja lepingud kauba tarnimiseks u ksikpartiidena, (II) kahjumid, (III) protsendid, (IV) vastutusest vabastamine, (V) lepingu lõpetamise tagajärjed ja (VI) kauba säilitamine. • 4. Lõppsätted (artiklid 89 kuni 101)

Lepingu sõlmimine oferti ja aktsepti vormis • Rahvusvahelises praktikas on väga levinud mu u gilepingu sõlmimine oferti ja aktsepti vormis. • Mu u ja (või ostja) esitab teisele poolele (aktseptandile) pakkumise. Aktseptant saadab oma • nõusoleva vastuse (aktsepti). Sel hetkel, kui oferent vastuse kätte saab, on mu u gileping sõlmitud.

Viini konventsioon reglementeerib väga täpselt oferti ja aktseptiga seonduvat. Kuid siin peitub ikkagi u ks oht, mis saab alguse oferti definitsioonist. • „. . . 1. Ühele või mitmele konkreetsele isikule adresseeritud pakkumine on ofert, kui seeon piisavalt selge ning väljendab oferendi kavatsust pidada end aktsepti puhul seotuks. Pakkumine on piisavalt selge, kui selles on märgitud kaup ning otseselt või kaudseltmääratud kauba kogus ja hind või ette nähtud nende kindlaksmääramise kord. . . ” • Aktsepti definitsioon: „. . . 1. Oferti adressaadi avaldus või muu käitumine, mis väljendabnõusolekut ofertiga, on aktsept. Vaikimine iseenesest ei ole aktsept. ”

• Definitsioonidest järeldub, et u hele või isegi mõlemale poolele ootamatult võib osutuda sõlmituks rahvusvaheline mu u gileping, milles väga olulised poolte kohustused on jäetud fikseerimata.

• Näiteks, fikseeritud on kaup ja selle hind, kuid puudub tarnetähtaeg, rääkimata teistest tähtsatest momentidest nagu tarnekoha ja riski u lemineku fikseerimine jms. • See on äärmuslik näide, kuid Viini konventsiooniga u hinemise järel pole sellise situatsiooni teke u ldsegi mitte välistatud.

• Joonisel 3 on näha lepingu sõlmimise käik. Oferent saadab konkreetsele isikule oma pakkumise –oferti. Kui aktseptant on oferti tingimustega nõus, saadab ta oferendile oma nõusoleva vastuse. • Sel hetkel, kui oferent saab vastuse kätte, on poolte vahel sõlmitud mu u gileping, mida pooled peavadka täitma.

Nõuded ofertile • Lisaks oferti definitsioonile sätestab Viini konventsioon terve rea nõudeid (artikkel 14). • Pakkumine ei ole ofert, kui ta on adresseeritud määratlemata isikute ringile. • See on kutse oferti tegemiseks. Seega kauba väljapanemine vitriinile ei ole oferti esitamine.

Järelikult on ofert selline pakkumine, mis: • 1) on adresseeritud konkreetsele isikule või konkreetsetele isikutele; • 2) on piisavalt konkreetne, s. t on määratletud kaup, selle kogus ja hind või nende määramise kord; • 3) väljendab pakkuja kavatsust pidada ennast nõustumise korral seotuks edastatud pakkumisega.

• Ofert jõustub siis, kui adressaat selle kätte saab. • Oferti saab tu histada oferendi teatega, tingimusel, et adressaat saab teate kätte enne või vähemalt ofertiga samal ajal. • Nii saab tu histada ka tagasivõtmatut ofertit.

• Oferti saab tagasi võtta tingimusel, et adressaat saab oferti tagasivõtmise teate kätte enne aktsepti ärasaatmist. • Ofertit ei saa tagasi võtta, kui ta on tagasivõtmatu (näiteks juhul, kui aktsepti andmiseks on antud kindel aeg) või kui oferti adressaadil oli arukas pidada ofertit tagasivõtmatuks. • Ofert kaotab kehtivuse pärast seda, kui oferent on saanud adressaadilt teate selle tagasilu kkamisekohta.

Nõuded aktseptile • Aktsept on oferti adressaadi avaldus või muu tegevus, mis väljendab nõusolekut. Selle muu tegevuse all mõistetakse näiteks kauba saatmist, arve tasumist, mis toimus oferti jõul või pooltevahelise varasema praktika alusel. Tellimiskiri loetakse aktseptiks. • Aktsept ei ole aktseptandi vaikimine

• Seega: aktsept jõustub sel hetkel, kui oferent on adressaadilt nõusoleku kätte saanud. Sel pole jõudu, kui oferent ei saa aktsepti määratud tähtajaks kätte.

• Kui oferent on jätnud tähtaja määramata, siis aruka tähtaja jooksul, arvestades tehingu asjaolusid ning oferendi kasutatud sidevahendite kiirust, võib oferti jõul või poolte vahelise praktika või tava alusel adressaat avaldada oma nõusolekut oferendile teadet saatmata mingi tegevuse kaudu, eriti kauba lähetamiste või hinna tasumisega.

• Selline aktsept jõustub selle sooritamise hetkel tingimusel, et tegevus on sooritatud eelmises lõigus kirjeldatud tähtaja jooksul.

• Kui oferent on aktsepti tähtaja andnud kirja või e-posti teel, siis tähtaja arvestus algab kirjas näidatud kuupäevast. • Kui kuupäeva pole näidatud, siis u mbrikul näidatud kuupäevast või e-posti ajafikseeringust andmebaasis ehk tähtaja arvestus algab hetkest, mil adressaat oferti sai.

• Aktsepti tähtaja sisse jäävaid riigipu hi või töövabu päevi tähtaja arvestusest välja ei jäeta. • Kui aktsepti andmiste tähtaeg langeb riigipu hale või töövabale päevale, pikendatakse tähtaega esimese järgmise tööpäevani.

• Hilinenud aktsept ei kaota kehtivust, kui oferent saadab aktseptandile viivitamatult sellekohase teate. Kui hilinenud aktsepti sisaldavast kirjast või muust kirjalikust teatest on näha, et aktsept on hilinenud selle edastamisel esinenud ebanormaalsete asjaolude tõttu, säilitab hilinenud aktsept kehtivuse juhul, kui oferent viivitamata ei saada aktseptandile teadet, et ta peab oma ofertit jõu kaotanuks.

• Aktsepti saab tu histada, kui oferent saab tu histamisteate kätte enne või samal hetkel kui aktsepti. • Leping loetakse sõlmituks hetkel, mil aktsept vastavalt kirjeldatud sätetele jõustub.

Vastu- ehk kontraofert • Ofertile antud nõusoleku vastus, mis sisaldab täiendusi, piiranguid või muid muudatusi on vastuofert. • Kui vastuses sisalduvad lisatingimused ei muuda oluliselt oferti tingimusi, on selline vastus aktsept juhul, kui oferent ei vaidle sellele viivituseta vastu või ei saada vastavat kirjalikku teadet.

• Sellisel juhul on lepingu tingimusteks oferti tingimused koos aktseptis sisalduvate muudatustega. • Oferti tingimuste oluliseks muudatuseks on lisa- või erinevad tingimused kauba hinna, maksmise, kvaliteedi ja koguse, tarne koha ja tähtaja, u he poole teise ees vastutamise mahu või vaidluste lahendamise korra osas.

Oferti esitamine • Kirjeldatu on refereering Viini konventsiooni artiklitest 14 kuni 24, mis võrdlemisi põhjalikult sätestavad kõik vajalikud nõuded oferti ja aktsepti kohta. • Rahvusvahelises kaubavahetuses on välja kujunenud teatud tavad oferti koosseisu kohta. Selle põhjal peaks ofert sisaldama järgmisi andmeid: Järg slaidil 49

• 1) juriidilise akti nimetus, milleks pakkumine tehakse – näiteks mu u gilepingu sõlmimiseks; • 2) sõlmitava lepingu pooled, s. t oferendi ja adressaadi nimed; • 3) oferti objekt e sõlmitava lepingu ese; • 4) tarnetähtaeg; • 5) kauba hind või hinna määramise meetod; • 6) tarnetingimused;

• 7) maksetingimused; • 8) viide u ldistele lepingutingimustele – viivised, garantiikohustused, vääramatu jõud, vaidluste • lahendamine; • 9) eritingimused: pangagarantiid, varud, optsioonid, alternatiivid jms; • 10) oferti kehtivusaeg; • 11) kuupäev ja allkiri (juhul, kui seda on antud kontekstis vajalikuks peetud, nt e-kirjade korral).

Kodune üleanne • Koostada järgmiseks loenguks ofert. • Kauba hind, kogus, tarnetingimused palun määratlege ise. • Ofert esitada paberkandjal ja peab olema koostatud korrektselt.

• Ku llalt levinud on oferti esitamine kirjana (faksina, e-kirjana), millele on lisatud proforma kaubaarve. • Sellisel juhul teatatakse kirjas, et soovitakse adressaadiga sõlmida mu u gileping proforma arves esitatud tarne- ja maksetingimustel.

• Oferte ja aktsepte vahetatakse tavaliselt kirjalikul kujul (faksi või e-posti teel). Selliselt sõlmitud lepingud on tihti sisult väga lu hidad. • Sellest tingitult kerkib alati u les ku simus: kuidas tagada, et niisugune „lu hivormis” sõlmitud rahvusvaheline mu u gileping oleks piisavalt konkreetne ja sisutihe?

• Selle ku simuse all mõistame asjaolu, et vaatamata vormi lu hidusele saaks ja oleks fikseeritud kõik olulised ostja ja mu u ja kohustused ja õigused, ning et kõik kohustused ja nende jagamine oleks fikseeritud selliselt, et lepingupooled tõlgendaksid neid u htemoodi.

Eksport-importlepingute koostamine • Mu u gitehing ei pruugi olla kergelt teostatav. Joonisel 4 on skemaatiliselt kujutatud rahvusvahelist mu u gitehingut kogu oma keerukuses ja samas mõningal määral lihtsustatult. • Esmased on muidugi mõlemad lepingupooled: eksportija (mu u ja) ja importija (ostja). Lisaks veel rida lepingu täitmiseks vajalikke institutsioone ja organisatsioone.

• Joonise alumine pool esitab kauba liikumise voogu mu u jalt ostjale ehk tarneahelat. Näha on kõik põhilised osalejad: vedajad, ekspordi- või impordilitsentside ja vajalike tõendite (sertifikaatide) väljastajad, mõlema osapoole tollid, aga ka kauba kättetoimetamise vahendaja – ekspediitor (leiab kasutamist ka termin „speditöör”). • Selles ahelas toimub kauba tarne, seega kauba u leandmine mu u jalt ostjale.

• Ka maksete ahelas võib olla väga erinevaid maksete sooritamise viise (ostja ettemaks, kohemakse, mu u ja kommertskrediit) või vorme (avatud arve, lunatasude erinevad variandid, dokumendi inkasso, dokumendi akreditiivide erinevad võimalused).

Tarneahela osas on tavaliselt oluline fikseerida: • 1) kasutatav veoviis ning kelle u lesandeks on sõlmida veoleping; • 2) tarnekoht, -viis ja -aeg; • 3) kauba kadumise ja kahjustamise riski mu u jalt ostjale u lemineku hetk; tavaliselt toimub riski u leminek samaaegselt tarnega, s. o kauba u leandmisega;

• 4) kaubaga seonduvate kulutuste mu u jalt ostjale u leminekuhetk; • 5) kelle kohustuseks on ekspordi, impordi ja transiidi tolliformaalsuste täitmine; • 6) milline on kauba laadimise kord, milliseid vastastikuseid teateid tuleb edastada; • 7) milliseid dokumente tuleb tarne tõendamiseks väljastada;

• 8) poolte kohustused kauba kindlustamise osas; • 9) kes tasub tarnel vajalike igat liiki kontrolloperatsioonide ehk inspektsioonide kulud; • 10) mu u ja kohustused pakendi ja markeeringu osas; • 11) kohustused vastastikku abi osutamise osas jpm.

Maksete ahela puhul on pooltel eelkõige vaja fikseerida: • 1) mis on kauba hind, kas see on pu sihind, nn liikuv, libisev või hoopis hilisema määramisega • hind; • 2) milliste pankade vahendusel toimuvad maksed ja millal (makseaja fikseerimine); • 3) millist maksevaluutat kasutatakse;

• 4) milline on rakendatav makseviis (avatud arve; dokumendi-inkasso, -akreditiiv); • 5) millist maksevahendit kasutatakse (tšekid, vekslid); • 6) milliseid täiendavaid maksegarantiisid peetakse vajalikuks jpm.

• Reeglina on mu u gitehing täide viidud, kui ostja saab kätte kauba ja mu u ja tasu tarnitud kauba eest ning kõik see toimub nii, nagu pooled ette nägid ja võisid lepingut sõlmides põhjendatult oodata. • Kuna tegelikkus võib kujuneda oodatust erinevaks, juba protsessi keerukuse ja protsessis osalejate arvukuse pärast, tuleks heas lepingus näha ette ka vaidluste lahendamise kord.

Selles osas kuuluks fikseerimisele: • • • 1) pretensioonide esitamise kord; 2) sanktsioonid; 3) vääramatu jõuga seonduvad asjaolud; 4) vahekohtu- ehk kohtualluvus; 5) rakendatav õigus; 6) lepingu lõpetamise eritingimused.

• Täiusliku mu u gilepingu koostamiseks peavad pooled fikseerima väga palju momente nii kauba tarne- ja maksete ahela kui ka vaidluste lahendamise korra osas. • Kõike seda u hes lepingus lahti kirjutada on väga töömahukas. • Veelgi keerukam on osata ette näha lepingu täitmisel ette tulevaid olukordi, mille puhuks tuleks poolte kohustused ja õigused lepingutes fikseerida.

Tarneklauslid • Kaupade transportimine u hest riigist teise sisaldab endas mitmeid ohutegureid. Kaubad võivad kaduda või viga saada, tarne viibida või jääda täiesti tulemata teise osapoole oma kohustuse vääriti mõistmise tõttu. • Kuigi osapooled toimivad hoolikalt, võib kohustustest, riskidest või kulude jaotusest tekkida tu li, kuna kaubandustavad pole riikides samasugused.

• Neid probleeme pu u avad kõrvaldada u htsed tarneklauslid – „Incoterms”. Rahvusvahelise kaubanduskoja koostatud reeglistik, kus määratletakse väliskaubanduses kõige tavalisemate tarneklauslite sisu. Klauslite eesmärgiks on jõuda kõikjal maailmas u htse tõlgendamiseni. Kui tehingu osapooled kasutavad oma kaubanduslepingus nimeliselt mainituna Incoterms’i klausleid, võivad nad loota sellele, et asjad saavad tõlgendatud samal viisil ja tehing realiseerub nii, et mõlemad osapooled jäävad rahule.

• Tarneklauslid selgitavad kulude jaotuse ehk kuluvastutuse, kahjuohu u lemineku mu u jalt ostjale ehk kaubavastutuse ning mõlema tehingu osapoole, mu u ja ja ostja tegevuskohustused ehk tegevusvastutuse.

• Lisaks mu u jale ja ostjale ei seo tarneklauslid kolmandat osapoolt, näiteks kaubavedajat, keda seovad veotingimused või veoleping. • Samas on vaja märkida, et kuigi õiguslikult ei seo tarneklauslid kolmandaid osapooli, on nendega arvestamine transpordilepingutes igati mõistlik.

• Sellega arvestatakse ostja ja mu u ja tahet ning realiseeritakse võimalikult hästi osapoolte tegevuskohustused. • Rahvusvahelises kaubanduspraktikas leiab selline tava järjest rohkem järgimist ehk tehakse tarneklausel teatavaks kolmandatele osapooltele.

„Incoterms 2010” rahvusvahelise kaubanduse tarneklauslid • Vastavalt „Incoterms 2010” klauslitele mõjutab ostja kaubasaaja tarneahelas toimuvat ja veoviisi siis, kui tarneklausel on EXW, FCA, FAS, FOB ja valib transpordi operaatori. CFR, CIF, CPT, CIP, DAT, DAP ja DDP klauslite puhul mõjutab mu u ja kauba eest maksjana tarneahela operaatoritja veoliiki, valides enda meelest parima lahenduse

• Incoterms’i klauslite kogumik on tehtud ärielu jaoks ja koostatud selleks, et muuta selgemaks tarneklauslites valitsevat segadust u htlustatud klauslitega.

Tarneklausleid võib veel liigitada järgmiselt. • 1. Täieliku vastutuse klauslid, kus mu u ja või ostja vastutavad täielikult kauba ja kulude eest • kogu ahelas: • • • EXW – hangitud tehasest (saatja juurest); • • • DDP – tarnitud toll tasutud.

• 2. Ühe punkti klauslid, kus kulud ja vastutus kauba võimalikust kahjustumisest või kadumisest • lähevad samas punktis mu u jalt u le ostjale: • • • FCA – franko kaubavedaja; • • • FAS – franko laeva kõrval; • • • FOB – franko laeval; • • • DAT – tarnitud terminali; • • • DAP – tarnitud kohale.

• 3. Kahe punkti klauslid, kus kulud ja vastutus kauba kahjustumisest või kadumisest lähevad • mu u jalt ostjale erinevates punktides: • • • CFR – hind ja veokulud makstud; • • • CIF – hind, kindlustus ja prahikulud makstud; • • • CPT – vedu makstud kuni; • • • CIP – vedu ja kindlustus makstud kuni.

Ainult merevedudel kasutatavad tarneklauslid „INCOTERMS 2010” kohaselt

• Kuni Incotermsi tarneklauslite versioonini 2010 jaotati tarneklauslid veel nelja ru hma: E-, F-, Cja • D-ru hm vastavalt tarneklausli tähise esimesele tähele. Iga ru hm omas teatavaid iseloomulikke • tunnuseid. Viimase versiooni kohaselt võime neid tunnuseid kirjeldada järgmiselt.

• EXW on klausel, kus mu u ja annab kauba tegevuskohas ostja käsutusse. Ostja maksab kõik kulud, ka kulud lähteriigis, sealhulgas ka lähteriigi tollivormistamise kulud.

• F-tähega algavate tarneklauslite korral (FCA, FAS, FOB) korral toimetab mu u ja kauba ostja poolt näidatud vedajale. Tarnekoht on tavaliselt mu u ja lähedal. Mu u ja maksab osa kuludest lähteriigis, ostja maksab põhiprahikulud ja kõik kulud sihtriigis.

• C-tähega algavate tarneklauslite korral (CFR, CIF, CPT ja CIP) peab mu u ja sõlmima veolepingu ning CIF- ja CIP-klauslite puhul kindlustuslepingu. Mu u ja maksab põhiprahikulud klauslis mainitud sihtkohta, ostja kulud sihtriigis.

• D-tähega algavate tarneklauslite korral (DAT, DAP ja DDP) vastutab mu u ja kõikide kulude jakahjude eest kuni klauslis teatatud sihtkohani välja; DDP korral ka sihtriigi tollivormistamise kulud.

• Tarneklauslitest parema u levaate saamiseks vaata tabelit 3, kus on kirjeldatud kulude ja riskide jagamine mu u ja ja ostja vahel „INCOTERMS 2010” kohaselt. • Tabel 3 kajastab u ksnes kõigi veoliikide puhul kasutatavaid tarneklausleid (7 klauslit).

Lepingu maksumus sõltuvalt tarneklauslist. Veoviis – vaba.

Lepingu maksumus sõltuvalt tarneklauslist laevaveol.

Tarneklausli valik • Klauslite valik sõltub paljuski sellest, kui hästi valikuolukorda sattuv isik tunneb nende sisu. Et suuta valida olukorra jaoks kõige sobivam klausel, ei aita pelgalt sisu tundmisest. Tuleb tunda ka klausliga kaasnevaid kulusid nii veo kui ka vastutuse osas. Selles võivad olla abiks ekspedeerimisfirmad. Kindlustusku simustes on parimad asjatundjad transpordikindlustustega tegelevad kindlustusfirmad.

• Ettevõtte ostu- ja mu u gistrateegia mõjutab ka tarneklauslite valikut. Ettevõte, mis tahab kasutada tarneklausleid ja on võtnud aktiivse rolli, saab neid õigesti kasutades ka majanduslikku kasu. • Transpordiahela kulude maksja (tellija) tarnekontroll aktiveerub ja info tarne kohta pole pelgalt kohustus, vaid võimalus mõjutada su ndmuste kulgu ja selle kaudu ka logistilisi kulusid.

• Tooted võivad mõjutada ettevõtte mu u gistrateegiat nii, et need tooted, mis lähevad kaubaks oluliste mu u gipingutusteta, ei nõua lisaväärtust. Ehk toodetele lisaks pole tarvis mu u a teenindust, nagu prahtimine, tollivormistus sihtriigis jms. • Seega kasutatakse mu u jakeskseid tarneklausleid, nagu Ex Works, Free Carrier, FAS või FOB. See tähendab passiivset mu u gistrateegiat ja loobutakse riskide võtmisest ega saada seetõttu ka võimalust transpordiahelate aktiivsekskorraldamiseks ja kulude juhtimiseks nendes ahelates.

• Ostu-mu u gilepinguid sõlmides mõjuvad tarneklauslite kasutamisele ka tarnete mahud. • See tehingu osapool, kellel on suuremad mahud, saab ka tõenäolisemalt kõige soodsama veohinna, mida kasutades jõutakse parima lõpptulemuseni.

• Tarneklauslit valides on põhjust meenutada ka maksetingimusi, lastimis-/veotingimusi ja nende kokkusobitamist nii, et tarne-, makseja lastimis-/veotingimused on omavahel kooskõlas ning informatsiooni ja vastutuse katkeid tehingu käigus ei esine.

Kokkuvõtlikult võime valikut mõjutavaid tegureid kirjeldada: • tarneklauslite ja nende sisu tundmine ehk kasutajate kompetents; • mu u giobjekt (tooted); • mu u gistrateegia (ka ostustrateegia); • tarnemahud ja veoliik; • maksetingimused ja nendest tulenevate dokumentide vajadus; • tarneahela geograafia jms.

• II OSA • Maksetingimused ja Combiterms