SSTEEM JA VRGUSTIK LAPSE MBER Helmer Hallik Kagu

SÜSTEEM JA VÕRGUSTIK LAPSE ÜMBER Helmer Hallik Kagu politseijaoskonna juht 20. 11. 2019

Kuidas olemas olla? • Kas alati on võimalus? • Kas teeme sellepärast, et peab? • Millised on lapse ootused? • Kas taasohvristamist on võimalik vältida? • Kas fookus on abistamise ajal ikka alati paigas? • Kas me anname piisavalt vajalikku teavet toimuva kohta?

Lapse toetamine SOTSIAALTÖÖ TOETAJAD • Laiendatud perekond (primaarne võrgustik) • koolipere (kaasõpilased, õpetajad, sotsiaalpedagoog, koolipsühholoog) • sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja • tervishoiutöötaja • psühholoog, terapeut • uurija, piirkonnapolitseinik, patrull • prokurör • ohvriabitöötaja • teised toetajad (nt tugiisik, vabatahtlikud, kogemusnõustajad) • kogukonnad laiemalt

Koostöö on oluline • Lastekaitseseaduses (RT I, 06. 12. 2014, 1) on öeldud, et lapse õiguste ja heaolu tagamiseks peavad riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutused ja nende ametiisikud ning avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud juriidilised isikud tegema omavahel valdkondade üleselt koostööd. • Lapse aitamisel on oluline osa võrgustikutööl - lähivõrgustiku ja sekundaarse võrgustiku omavahelisel koostööl (Kujundžic, 2017). • Võrgustikutöö kitsam vorm on koostööle orienteeritud meeskond. Sellisel juhul on spetsialistide kokkusaamise eesmärk – lisaks sidemete loomisele ka ühise probleemi lahendamine (van Ewijk, 2017). • Abivajaja ja tema lähedaste kaasamine toetab sekkumiste tulemuslikkust, kuid see eeldab professionaalidelt ja teenusekasutajatelt oskusi kontrolli ja võimu jagamisega toime tulla ning tõhusalt koostööd teha (Saia, 2017).

Koostöövormid I • multidistsiplinaarne meeskond (spetsialistid töötavad paralleelselt või külg-külje kõrval, kuid omavaheline suhtlemine on minimaalne); • interdistsiplinaarne meeskond (praktikud töötavad tihedas koostöö omavahel); • transdistsiplinaarne meeskond (erinevate erialaspetsialistide töö on omavahel integreeritud) (Saia, 2017).

Koostöö võimalused II • meeskonnatöö: jagatud meeskonnaidentiteet, selgus, vastastikune sõltuvus, integreeritus, jagatud vastutus ja ülesanded (Piqette, Reeves, Le. Blanc, 2009); • koostöö: interprofessionaalse töö nõrgim vorm, puudub jagatud identiteet ja osalejate integreeritus ei ole nii oluline (Delva ja Jamieson, 2008); • koordineerimine: jagatakse meeskonnaidentiteeti, kuid partnerite integreeritus ja vastastikune sõltuvus ei ole nii olulised ning ülesanded on ennustatavamad kui koostöö puhul (Giteel, Fairfeld, Bierbaum, Head, Jackson, Kelly, Laskin, Lipson, Silinski, Thorill, Zuckermann, 2000). • võrgustikutöö: jagatud meeskonnaidentiteet, rollide ja eesmärkide selgus, vastastikune sõltuvus, integreeritus, kuid vastutuse jagamine ei ole nii tähtis (Overtveit, 1997).

Koostöö on imelihtne! • Üldiselt heaks kiidetud suurema eesmärgi kõrval nõuab koostööprotsess selgeid küsimusi, avatud suhtlemist, hästi organiseeritud protsesse ja õiget fookust (van Ewijk, 2018). • Vägivalla vastu võideldes on meil koostööd tehes suur soov ohvreid aidata, kuid on takistusi, mis võivad ohvri veel sügavamale auku viia. Protsessis me oleksime abistajatena vahel justkui erinevatel „planeetidel“ (Hester, 2011). • Tõkked koostöös on igasugune tegevus, käitumine või füüsiline korraldus, mis ei lase teisel koostööspartneril end mugavalt tunda, vähendades seeläbi nende suutlikkust suhelda positiivselt ja tulemuslikult (Moss, 2015).

Tõkked koostöös • Erinev mõistmine valdkonna olemusest (mis ikkagi on lapse parim huvi? ). • Erinev mõistmine koostööst. • Erinevad eeldused koostööle tulles (toetutakse kindlatele struktuuridele, organisatsioonidele ja nende lähenemisviisidele) (Hester, 2011). • Ametnike pidev vahetumine, tööjaotuse ähmasus. • Vabatahtlikus vs riigiasutused. • Primaarse võrgustikuga mittearvestamine. • Ametnike liigne koormatus (läbipõlemine!). • Ametialased tõkked.

Ametialased tõkked

Koosloome • . . . on teenuste arendamine ja osutamine erinevate osapoolte võrdsete ning retsiprooksete koostöösuhete kaudu. Erinevateks osapoolteks on professionaalid, teenust kasutavad inimesed, nende pereliikmed, kuid ka naabrid, kogukonnad (Slade, Oades, Jarden, 2017).

Koosloomine I • Lasta barjäärid madalaks - Lasta piire professionaalide, teenuste pakkujate ja kasutajate vahel madalaks, tuua kõrvale kodaniku/kogukonnaliikme vastutus. Märgata võimusuhteid ja kuidas võimusuhted mõjutavad teenuse korraldust ja arendamist • Märgata ja tuua esile inimeste tugevaid külgi – Ümber kujundada enda ja meid ümbritsevate inimeste mõtlemine - praegu > teenuse kasutaja on passiivne hoolduse, toetuse või muu abi saaja ja “koormaks” süsteemile - uus > teenuse kasutaja, pereliikmed, naabrid, piirkonna inimesed on teenuse korraldamise, kujundamise protsessis ja teenuse kätte toimetamisel võrdsed partnerid, väärtuslikud panustajad (Slade, Oades, Jarden, 2017).

Koosloomine II • Ehitada lahendused üles inimeste olemasolevatele võimetele - Julgustada inimesi aktiivselt märkama ja kasutama oma juba olemasolevaid oskuseid, tugevusi ja mitte takerduda piirangutesse-puudustesse. • Vastastikusus - Luua olukordi ja julgustada teenuse kasutajaid arendama retsiprookset suhet professionaalidega ja teiste kogukonnaliikmetega. Astuda vastastikuse vastutuse jagamise suhtesse. Anda teada ootustest üksteise suhtes. • Kogemuste jagamise ja vastastikuse toetuse võrgustikud - Aidata kaasa info ja teadmiste liikumisele. Lõimida professionaalsed, personaalsed ja kogemuste jagamise võrgustikud. • Soodustada protsessi mitte toimetada kätte valmislahendus - Võimaldada professionaalidel võtta muutuse kiirendi roll (kasutada oma teadmisi), mitte jääda üksnes teenuse osutaja rolli juurde (Slade, Oades, Jarden, 2017).

Teeme koostööd! Aitäh!