SPORT JA KEHALINE KASVATUS Marion Piisang Msc TL

SPORT JA KEHALINE KASVATUS Marion Piisang, Msc TLÜ Terviseteaduste ja Spordi Instituut

SPORT ( Eesti Spordiseadus 1998 ) n n n SPORT – mänguline, valdavalt võistlusliku ja kehalise iseloomuga tegevus või vastav õppetegevus TERVISESPORT – põhiolemuselt mittevõistluslik liikumisharrastus, mille eesmärk on tervise hoidmine ja tugevdamine VÕISTLUSSPORT – sportlik tegevus, mis on suunatud edu saavutamisele avalikus sportlikus konkurentsis

Tänapäeva sporti iseloomustavad Ø Ø suund maksimaalsele tulemusele; spordialade mitmekesisus; treeningu- ja võistlusväliste faktorite osatähtsuse tõus; spordi sotsiaalsed funktsioonid (võistlusfunktsioon, tervistav- taastav funktsioon, informatiiv- prognostiline funktsioon, humanistlik funktsioon)

AUS MÄNG ( fair play ) n n Ausa mängu mõiste võeti kasutusele 19. sajandil kaasaegse spordi kodumaal Inglismaal Parun Pierre de Coubertin (1863 -1937) tõi ausa mängu idee kaasaegsesse olümpialiikumisse

AUS MÄNG – AUSUSE JA ÕIGLUSE PÕHIMÕTETE JÄRGIMINE VÕISTLUSSPORDIS 13. -15. mail 1992 toimus Rhodosel Euroopa spordiministrite 7. konverents, kus võeti vastu n Euroopa Spordi Harta n Spordi Eetika Koodeks (Aus mäng – tee võidule) 1996. a aprillis Amsterdamis leppisid Euroopa spordijuhid kokku ausa mängu aadete omaksvõtmises ja propageerimises

ANTIIK-OLÜMPIAMÄNGUD (776. a e. Kr – 393. a m. a. j)

KAASAEGSED OLÜMPIAMÄNGUD n n Esimesed kaasaegsed olümpiamängud peeti 06. - 15. 04. 1896. a Ateenas Naised võistlesid olümpiamängudel esmakordselt 1900. a Pariisis Esimesed taliolümpiamängud peeti 25. 01 – 04. 02 1924. a Chamonix’s Eesti Vabariik osales oma võistkonnaga olümpiamängudel esmakordselt 1920. a Antverpenis

SPORTLIKU TEGEVUSE EESMÄRK ELUKAARE ERINEVATEL ETAPPIDEL

POSITIIVNE LASTE SPORDIS n Sport kui mäng n Arengu stimuleerimine n Aktiivse tegutsemise võimalus; õppimisevõimalus n Suhtlemisvõimalus, võimalus leida sõpru n Võimalus harjutada koostööd, tunda sellest rõõmu n Meelelahutuslikkus, põnevus; võimalus tunda ja kogeda edu

NEGATIIVNE LASTE SPORDIS n n n Suur füüsiline ja psüühiline koormus, treeningu- ja võistluspinge Suund maksimaalsele tulemusele, varajane spetsialiseerumine, võitmise ületähtsustamine Agressiivsus, vägivald

NEGATIIVNE LASTE SPORDIS n n n Täiskasvanulikkus, kommertslikus, lapstähtede teke Täiskasvanute ootused ja ambitsioonid, ebakompetentsed juhendajad Ebaõnnestumise / kaotamise võimalus

SPORDITREENINGUTE ALUSTAMINE (Filin, 1988 ) Vanus Spordiala 6 Iluvõimlemine, iluuisutamine, riistvõimlemine (T) 7 Akrobaatika, riistvõimlemine (P), tennis, lauatennis, ujumine, vettehüpped 8 Korvpall, jalgpall 9 Kergejõustik, käsipall, võrkpall, suusatamine, kiiruisutamine, jäähoki, maahoki, purjetamine 10 Jalgrattasport, maadlus, vehklemine, moodne viievõistlus, aerutamine, sõudmine, poks

KEHALINE KASVATUS n n KEHALINE KASVATUS – kasvatusprotsessi osa, mis on suunatud liigutusvilumuste kujundamisele, kehaliste võimete arendamisele, spordiaadete ja spordialaste teadmiste omandamisele (Eesti Spordiseadus, 1998 ) KEHALINE KASVATUS on kehaliste harjutustega tegelemise vajaduse, kehalisse treeningusse positiivse suhtumise, isiksuse väärtushinnangute, veendumuste, harjumuste jms kujundamise protsess (Võdrin, 1999 )

KEHALINE HARIDUS n KEHALINE HARIDUS – inimesele oma kehalise tervise ja töövõime parandamiseks ja säilitamiseks, spordisündmuste jälgimiseks jms jaoks vajalike teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste omandamine (või olemasolu) (Pronin 1999)

KEHALISELT HARITUD ISIK (National Association for Sport and Physical Education, 1995; viidatud Melograno 1998) Kehaliselt haritud isik n n n oskab sooritada mitmeid erinevaid kehalisi harjutusi/valdab erinevaid liikumisviise ja suudab mõnda neist sooritada heal tasemel; arvestab spordialade õppimisel ja treenimisel sporditreeningu (teaduslikke) käsitlusi ja printsiipe; on kehaliselt aktiivse eluviisiga;

KEHALISELT HARITUD ISIK n n ( järg ) saavutab tervise aluseks oleva kehalise vormisoleku taseme ja säilitab seda; on vastutustundlik ja oskab kehaliste harjutustega tegeledes/ treenides sotsiaalselt käituda märkab ja ilmutab respekti kehaliste harjutustega tegelemisel ilmnevate inimestevaheliste erinevuste suhtes; saab aru, et kehaline aktiivsus pakub võimalusi naudinguks, väljakutseteks, eneseväljenduseks ja suhtlemiseks

KEHALISE KASVATUSE EESMÄRK

KEHAKULTUURIPÄDEVUS (Põhikooli riiklik õppekava 2011, lisa 8, punkt 1. 1) Kehakultuuripädevus väljendub kehalise aktiivsuse ja tervisliku eluviisi väärtustamises elustiili osana. See hõlmab oskust anda objektiivset hinnangut kehalise vormisoleku tasemele, kasutada sobivaid vahendeid ja meetodeid kehaliste võimete arendamiseks. Siia kuulub ka valmisolek sobiva spordiala või liikumisviisi harrastamiseks, ausa mängu reeglite järgimine, koostöö väärtustamine sportimisel/ liikumisel ning teadmised Eesti ja maailma spordisündmustest.

ÕPPE-KASVATUSEESMÄRKIDE TAKSONOOMIAD n n KOGNITIIVNE TAKSONOOMIA (Bloom et al 1967): Teadmine; mõistmine; rakendamine; analüüs; süntees; hindamine AFEKTIIVNE TAKSONOOMIA (Krathwohl 1967): Tähelepanemine (teadvustamine); reageerimine; väärtustamine; väärtuste süstematiseerimine; väärtuste või väärtuskompleksi alusel eelistamine

ÕPPE-KASVATUSEESMÄRKIDE TAKSONOOMIAD n PSÜHHOMOTOORNE TAKSONOOMIA ( Harrow 1972): Reflektoorsed liigutused/liikumised; baas- ehk fundamentaalsed liigutused/liikumised; pertseptsioonivõimed; kehalised võimed; liigutus/ liikumisoskused; mitteverbaalne kommunikatsioon

REFLEKTOORSED LIIGUTUSED Inimese psühhomotoorne areng algab reflektoorsetest liigutustest Reflektoorsed liigutused on tahtmatud, teadvustamata vastusreaktsioonid välisärritajatele; baas tahtlikele liigutustele (Foto D. Einoni raamatust Meie terve laps)

BAASMOTOORIKA n Baasmotoorika – igapäevaelus kasutatavad/kasutatud liikumisviisid, liigutused ja asendid ning vahendite käsitsemisega (manipuleerimisega) seotud tegevused (Foto D. Einoni raamatust Meie terve laps)

BAASMOTOORIKA Baasmotoorsed tegevused baseeruvad refleksidel – nad tekivad lapse käitumisse juba esimesel eluaastal organismi küpsemise tulemusena Baamotoorika (sünonüüm: põhiliigutusvilumused ) on aluseks keerukamatele liigutus- ja liikumisoskustele Baasmotoorika klassifikatsioon: n Lokomotoorsed tegevused e liikumine n Mittelokomotoorsed tegevused e liigutused n Manipulatiivsed tegevused e käsitsemine

BAASMOTOORIKA LOKOMOTOORSED TEGEVUSED Kõndimine, jooksmine, hüppamine/ hüplemine, roomamine, ronimine, pööramine, keerutamine n MITTELOKOMOTOORSED TEGEVUSED Liigutused jäsemete, kere ja peaga, aga ka erinevad kehaasendid (seisud, isted, lamangud, ripped jm) n MANIPULATIIVSED TEGEVUSED Liigutused, mis on seotud nägemis ja kompimisaistingutega (kirjutus-/ joonistusvahendi, kääride, söögiriistade käsitsemine, paelte sidumine, nööpimine jne), aga ka viskamine, veeretamine, põrgatamine, kandmine, vedamine, lükkamine n

BAASMOTOORIKA Põhiliigutusvilumuste kujunemiseks on möödapääsmatu, et laps oleks igapäevaelus kehaliselt aktiivne Tänapäeva probleem: lapsed pole kehaliselt piisavalt aktiivsed, seetõttu ei omanda nad ka baasmotoorikat vajalikul tasemel

TAJUVÕIMED JA KEHALISED VÕIMED n n Tajuvõimed (pertseptsioonivõimed ) – psüühilised protsessi, mis ühendavad ja korrastavad aistingud tajukujunditeks, vahendavad objektiivset maailma ja aitavad sellega kohaneda. Tajuvõimed on seotud tähelepanu ja mäluga Kehalised võimed (ka: liigutusvõimed ) – inimese tervist, töövõimet ja tegevuse meisterlikkust mõjutavad tegurid. Kehalisteks võimeteks on vastupidavus, jõud, painduvus, kiirus ja osavus

KEHALISED VÕIMED JA TERVIS Tervisega seotud vormitegurid: n füüsiline (kardio- respiratoorne) töövõime; n lihasjõud; n painduvus; n reageerimiskiirus (reaktsioonivõime)

LIIGUTUSOSKUSED JA –VILUMUSED = KUJUNDATUD LIIKUMISREFLEKSID n Ø Ø Liigutusoskused ja –vilumused – tingitud/ kujundatud liikumisrefleksid; õpitud/ omandatud tegevused Liigutusoskus – tegevuse/ harjutuse omandamise tase, mille puhul suudetakse tegevust sooritada siis, kui sellele keskendutakse, tähelepanu koondatakse Liigutusvilumus – harjutamise tulemusel kujunenud automatiseerunud tegevus; dünaamiline stereotüüp

LIIGUTUSLIK ARENG

MITTEVERBAALNE KOMMUNIKATSIOON Mitteverbaalne kommunikatsioon (sõnatu suhtlemine) on ajalooliselt vanem suhtlemisvorm; edastatavat informatsiooni tajutakse alateadvuslikult Mitteverbaalses kommunikatsioonis eristatakse: o vokaalset osa: kõne(keel), hääletoon, kõne kiirus jms o mittevokaalset osa: miimika, poosid, žestid

MITTEVERBAALNE KOMMUNIKATSIOON Suhtlemisdistants n Intiimne distants – 15 - 46 cm n Personaalne distants – 46 - 120 cm n Sotsiaalse e ametialase suhtlemise distants – 120 - 360 cm n Avaliku e publikuesineja distants – üle 360 cm NB! Distants üle 2 meetri võimaldab teist suhtlejat ignoreerida

KEHALISE KASVATUSE ÜLDPEDAGOOGILISED PRINTSIIBID n n n Teadlikus ja aktiivsus Näitlikkus Järk-järgulisus (ka: jõukohasus ja individualiseerimine) n Süstemaatilisus/ kordamine n Eakohasus

LUGEMISSOOVITUS n http: //www. eok. ee Olümpiamängud Spordi eetika koodeks (aus mäng – tee võidule) n Põhikooli riiklik õppekava. - Lisa 8. Kehaline kasvatus n Kreitzberg, P. (1987). Õppe-kasvatustöö eesmärkide klassifitseerimise ja konkretiseerimise psühholoogilismetoodilised lähtekohad. – Tallinn: ENSV Haridusministeerium, lk 177 - 210 n n Loko, J. (1996). Sporditeooria. – Tartu: AS Atlex, lk 32 - 39 Raudsepp, L. , Viru, A. (1996). Motoorne areng. - Tartu: AS Atlex, lk 45 – 76