Smboliste Rainer Maria Rilke Maurice Maeterlinck TPL 2014

Sümboliste: Rainer Maria Rilke Maurice Maeterlinck TPL 2014

Rainer Maria Rilke (1875— 1926) René Karl Wilhelm Johann Josef Maria Rilke sündis Prahas, kuid ei armastanud seda linna. Rilke ema kutsus oma poega nimega Sophia ja sundis teda kuni viienda eluaastani kandma tütarlaste riideid – arvatavasti kompenseerides selliselt oma varasemat beebina surnud tütre kaotust. See fakt jättis sügava jälje Rilke hilisemale loomingule. Samas mõjutas ema Rilke kujunemist luuletajaks.

Noor Rilke alustas novellikirjanikuna: kogu “Armastusest” sisaldab novelle aastatest 1894— 1901 ja ta peab neid lugusid “oma lapse- ja noorusea peataoleku ülimalt isiklikuks lõpuks”. Novellides on aimatav prantsuse sümbolistide mõju, kuid need avaldab alles Rilke tütar pärast isa surma. Rilke luuletajadebüüt toimus 1894. aastal, "Leben und Lieder" oli kirjutatud traditsioonilises Heinrich Heine stiilis. Noore Rilke peamine mõjutaja sel ajal oli vene päritolu intellektuaal Lou Andreas-Salomé, kes omakorda oli olnud Nietzsche õpilane.

Rilke ja Lou Andreas Salomé 1899— 1900 reisis Rilke koos Rilke ja Lou Andreas. Salomé 1900 Venemaal endast 14 aasta vanema armukese Lou Andreas-Saloméga Venemaal, ta avastas Vene steppide võlu ja õppis armastama vene lihtsat ja jumalakartlikku inimest, kelles ta nägi vaikset jumalaotsijat. Rilket toetasid edaspidigi mitmed patroonid – rikkad ja kultuursed vanemad daamid. Venemaa kõrval nimetas ta hiljem oma koduks veel Pariisi, Toledot, Rootsit, Itaaliat, Šveitsi.

Perekonnaelu Rilke abiellus 1901. aastal kujur Clara Westhoffiga (1878– 1954). Kooselu kestis napilt aasta; sündis tütar Ruth.

Rilke Pariisis Peale Clarast lahkuminekut kolis Rilke Pariisi, kus ta töötas oma raamatu kallal Auguste Rodinist. 1905. aastal sai temast Rodini erasekretär. Pariisi-aastad (1903– 1906) olid Rilke loomingu seisukohast ühed olulisemad, just sel ajal kujunes lõplikult välja Rilke lüürilise luule stiil.

“Tundide raamat” (1905) Esimene oluline luulekogu on mõjutusi saanud Venemaalt: ta kirjutas teemal jumal – maailm – luuletaja. Rilke suhtumine jumalasse sel ajal: “Jumal on vanim kunstiteos. Ta on väga halvasti säilinud ja paljud osad on hiljem umbkaudu asendatud. Aga loomulikult kuulub hariduse juurde osata temast rääkida ja olla näinud tema jäänuseid. /---/ Mina aga rääkisin tasakesi temast. Et tema vead, ülekohus ja kogu tema võimu puudulikkus on tingitud tema arengust. Sest ta ei ole lõpule viidud, täiuslik. Ja millal ta olekski pidanud täiuslikuks saama? Inimene vajas teda nii hädasti, et võttis teda algusest peale kui olevat. Inimene vajas teda valmiskujul ning ütles: Jumal on. Nüüd tuleb see täiustumine tagantjärele tasa teha. Ja meie oleme siin, et teda aidata. Koos meiega ta teostub, ta kasvab ühes meie rõõmudega ja meie kurbus toob varjud tema näkku. ”

“Tundide raamat” Rilke suhtumine Jeesus Kristusesse: “Noortele on Kristus suur oht, liiga lähedane, Jumala varjutaja. Nad harjuvad jumalikku otsima inimliku mõõdupuuga. Nad lasevad inimlikkusel end ära hellitada ja külmetavad hiljem igaviku karges kõrgõhustikus. Nad saalivad Kristuse, Maarja ja pühakute ümber, nad ekslevad kujude ja häälte rägastikus. Nad lepivad vähesega, kuid nad peaksid olema nõudlikud. ”

“Lugu kornet Christoph Rilke. . . ” Proosaluuletus “Lugu kornet Christoph Rilke armastusest ja surmast” ilmus 1906. aastal. See on lugu 18 -aastasest noormehest, kes ühe öö jooksul kogeb armastust ja surma. Teosel oli tohutu menu.

“Uued luuletused” Rodini mõju Rilkele: kogu “Uued luuletused” (1907) sisaldab objektiluuletusi: kunstiteosed peavad olema nii tõelised, et võivad püsida looduse objektidega. Jumala kuju on taandunud. Rilkel olid oma modellid: kunstiteosed, loomad, taimed, aga ka maakohad. Rilke eesmärk oli õppida nägema, teadvustada maailma tunnetatavust.

“Malte Laurids Brigge ülestähendused” 1910 ilmus ainus romaan, minaromaan, mis oli inspireeritud Pariisi suurlinnaelust. Romaani on peetud autobiograafiliseks, kuid Rilke ise eitas seda.

“Duino eleegiad”, “Sonetid Orpheusele” Pärast tüli Rodiniga taandus objektiluule ja loomingusse ilmusid hümnilikud motiivid, muutus vorm – tulemuseks on “Duino eleegiad” (1923). Eleegiad on kirjutatud Aadria mere ääres vürstinna Marie von Thurn und Taxise külalisena väga lühikese aja jooksul. Eleegiates kajastub I maailmasõja traagika, Rilke lähenes saksa romantikule Hölderlinile ja pöördus inimese sisemaailma poole, kuni lõpuks kadus tema jaoks piir sisemise ja välimise maailma vahel. Samal aastal ilmusid ka “Sonetid Orpheusele”, kus jätkus mõtisklus üldinimlikel teemadel: elu pühadus ja traagika, looja ja loodu vahekord.

Loe Stefan Zweig “Eilne maailm” (1988, lk 98— 102) Rainer Maria Rilke iseloomustust.

Maurice Maeterlinck (1862— 1949) Maetrlinck sündis Gentis vanas flaami perekonnas, kuid kirjutas oma teosed prantsuse keeles. Ta alustas kirjanduslikku tegevust luuletajana, kuulsaks sai aga muinasjutu- ja legendiaineliste sümbolistlike näidenditega. Nobeli kirjanduspreemia 1911. aastal.

Kirjanduslik debüüt Kirjandusse tuli Maeterlinck 1889. aastal lüürikuna luulekoguga „Kasvuhooned“. Samal aastal kirjutas ta esimese draama „Printsess Maleine“. See ei äratanud alguses küll tähelepanu, kuid hiljem oli vastuvõtt vastupidine – seda peetakse esimeseks sümbolistlikuks draamaks.

Ühevaatuselised näidendid Maeterlincki kuulsusele pani aluse ühevaatuseliste näidendite tsükkel, mida autor ise nimetas marionettnäidenditeks. Nendeks on „Pimedad“ (1890; e. k. 1913, 1996), „Sissetungija“ (1890), „Sisemus“ (1894) ja „Tintagiles`i surm“ (1894). „Pimedad“ kujutab sümboolselt inimkonna tragöödiat, tegelasteks on saarel asuvad 12 pimedat, kelle vana preester on metsa viinud, et nad sügispäikesest rõõmu tunneksid. Kuid preester sureb, pimedad aga jäävad teda ootama. Näidendi lõpus läheneb keegi, kuid keegi ei tea, kas see on teine preester või surm. Ainus tõelus on sümbol, mille tähendus oleneb tõlgendusest. Draama põhiidee rõhutab inimese üksildust ja kaitsetust saatuse ja surma ees.

“Pelléas ja Mélisande” Üks Maeterlincki tuntumaid draamasid on „Pelléas ja Mélisande“ (1892, e. k. 1919, 1996). Muuskas: Claude Debussy ooper (1909), Arnold Schönbergi sümfooniline poeem (19021903), Jean Sibeliuse süit (1905). Sibeliuse süit “Pelléas ja Mélisande, Op 46: http: //www. youtube. com/watch? v=Is. SI 7 Una. F 14

“Sinilind” Pärnu Endla teatris 2013 XX sajandi esimesel kümnendil muutusid Maeterlincki näidendid optimistlikumaks. Nendes ei olnud saatus enam kõikvõimas ja ka surm ei välistanud õnne. Üha rohkem tungis tema loomingusse muinasjuttude ja legendide elemente. Tuntumaid tolleaegseid näidendeid oli „Sinilind“ (laval 1908, trükis 1909, e. k. 1939, 1994).

“Sinilind” „Sinilind“ on Maetrlincki loomingu tippsaavutusi. Näidendis lähevad puuraiduri lapsed jõuluööl haldja käsul otsima sinilindu, kes pidavat kõigile õnne tooma. Lapsi saadavad loomad ja esemed, kellele haldjas annab hinge ning inimese välimuse. Kõigepealt satuvad nad Mälestustemaale, kus kohtavad vanavanemaid. Otsingud jätkuvad Öö palees, kus laste ette astuvad vaimud, haigused, sõjad, valud ja hirmud. Nad püüavad sinilinde, kuid Valguse juurde astudes avastavad, et need on surnud. Järgmisena satuvad Tuleviku kuningriiki, kus elavad veel sündimata lapsed. Nad otsivad veel mujalt sinilindu, kuid ei leia. Kõik see on ühe öö unenägu, lapsed ärkavad jõulupüha hommikul kodus. Üks laps avastab, et tema puurituvi on sinine, et see ongi sinilind, ning ta annab selle haigele naabrilapsele, kes saab seepeale terveks.

traktaadid Maetrlinck avaldas ka filosoofilisi traktaate, millest kuulsamad on„Tarkus ja saatus“ (1898), „Mesilaste elu“ (1901) ja „Termiitide elu“ (1926).