RIGERT SALO 5 A Saksa lambakoera esitlus SAKSA

RIGERT SALO 5. A Saksa lambakoera esitlus

SAKSA LAMBAKOER Saksa lambakoer on üks populaarseimaid koeratõuge maailmas. Seda tõugu on järjekindlalt aretatud aastast 1899. Saksa lambakoera aretamise idee autoriks on Max von Stephanitz, kes seadis endale eesmärgiks aretada tark, tugev, vastupidav ja truu koeratõug. Tänapäeval on Saksa lambakoer enimlevinud teenistuskoer maailmas. Teda kasutatakse valve-, saate-, jälitus-, pääste- ja juhtkoerana. Saksa lambakoer on äärmiselt intelligentne, õpihimuline ja kuulekas. Ta on hästi õpetatav ja aktiivne koer. Saksa lambakoer ei ole diivanikoer ja seetõttu ei sobi ta igale inimesele.

EMASED JA ISASED Värvuselt on tüüpiline saksa lambakoer pruun, musta selja ja koonu või maskiga. Saksa lambakoera eluiga on umbes 13 aastat. Turjakõrgus emastel 56– 60 cm, isastel 60– 65 cm. Emased kaaluvad 22– 37 kg isased 30– 40 kg.

SAKSA LAMBAKOERTE AJALUGU ON 6 SLAIDI VEEL Saksa lambakoera paar sajandit pikk ajalugu sai alguse 19. sajandi lõpul ideest luua tugev, arukas, õpetusele hästi alluv koer, keda saaks kasutada kariloomade valvamisel ja kaitsel. Ja mitte lihtsalt kasvatada, vaid aretada vastavalt standardile. Sinnamaani olid kariloomapidajad kasutanud iga koera, kes näitas üles vähimatki oskust karja hoida. Kasutati mitmeid erinevaid tõuge ega peetud vajalikuks otsida koertes erilisi võimeid ja neid geneetiliselt edasi anda.

ISELOOM ON SELLE LÕIGU JUTU LÕPUS: TUGEV KEHAEHITUS JNE Rittmeister, ratsaväe kapten Max Emil Friedrich von Stephanitz, ülemaailmselt tunnustatud kui "tõu isa/looja", nägi 1899. aastal Karlsruhes koertenäitust külastades karjakoera, kelles ta tundis ära need omadused, mida oli kaua otsinud: pärilik karjatamis- ja õppimisvõime, tugev kehaehitus, väärikus, arukus ja taibukus.

5. jaanuaril 1899 ostis ta selle kolmeaastase isaskoera Hektor Linksrheini ühelt Frankfurdi koerakasvatajalt 200 marga eest. Hektor oli ligi 61 cm turjakõrguse, ilusate joonte, otse aadelliku kaunilõikelise pea ja väärika ilmega koer. Ta sobis juhtmõttega, mille von Stephanitz oli oma uue tõu jaoks loonud: "Kasutatavus ja intelligentsus". Stephanitz andis Hektorile teise nime, mis tema arvates sobis toredale loomale paremini. Nii sündis Horand von Grafrath (Stephanitzi kasvanduse lähedase raudteejaama nimetuse järgi). Horandist sai saksa lambakoera kui tõu asutaja koer, talle kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ 1.

22. aprillil 1899 asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Saksa Lambakoerte Ühingu, mis tänapäeval kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi. Esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer.

Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tõu inspektoriks ja vahendajaks kõigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes. Suure õhinaga pani ta aretustöö käima. Lisaks juba enne Horandit tema kasvanduses olnud teadmata päritoluga Freya von Grafrathile, hakkas ta mööda Saksamaad otsima Horandi tüüpi emaseid koeri ka Horandile paarilisteks ja olles väga valiv, sattus ta pahatihti suurtesse raskustesse. Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingute abil lõi ta koerte liini, mis vastas standardile. Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben.

Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli saanud sõjaväes Berliini veterinaarkolledžis teenides. Ta oli veendunud, et tõug tuleb luua päritoluuuringu ja mitte ainult näitusevõitjate baasil, seetõttu nõudis ta, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nõustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes, hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele. Von Stephanitz eeldas ja nõudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivõrd, kuivõrd see oli seotud koera iseloomu ja töövõime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik tugev kehaehitus. Väljavõte tema kirjutatud standardist ütleb: "Meeldiv välimus on teretulnud, kuid see ei tohi mõjutada koera töövõimet. " Von Stephanitz oli ilmselgelt enam huvitatud ajust, mitte tõu ilust.

Kapten von Stephanitz töötas väsimatult tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Pärast mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks politseikoertena. Loodi erinevad võistlusalad nagu karjatamine, politseitöö ja saavutused tõuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas nagu ka SV liikmeskond.

! AITÄH VAATAMAST ! Allikas https: //et. wikipedia. org/wiki/Saksa_lambakoer