ppimine tiskasvanueas ppimisstrateegiad ja taksonoomiad Kadri Koha 2010

Õppimine täiskasvanueas. Õppimisstrateegiad ja taksonoomiad Kadri Koha 2010

Õppimisstrateegia • Õppimisstrateegia – spetsiifiline toimimisviis, mille abil õppija teeb õppimise kergemaks, kiiremaks, meeldivamaks, rohkem enesejuhitavaks, efektiivsemaks ja kergemini uutesse olukordadesse sobituvaks. • Õppimisstrateegia on teadmiste (info) omandamise protsess, mille mõju avaldub õppimise kvantitatiivsetes ja kvalitatiivsetes omadustes.

• Õs-le on omane olukorrasidusus (õppimisolukord + õpiülesanne). • võivad ületada ainevaldkonna piirid ja saada indiviidi tüüpilisteks lähtekohtadeks ainevaldkonnast sõltumata. • üldiseks muutunud strateegiaid nim ka stiiliks.

Strateegiate taksonoomiad Põhiomaduste alusel liigitatakse õs: • kognitiivsed strateegiad • metakognitiiivsed strateegiad • ressursihaldamisstrateegiad (Ruohotie 1996, 1998, 2005; Tamm 2008)

Kognitiivsed strateegiad • meeldejätmisstr- mõjutavad tähelepanu ja info omandamist, kuid ei aita integreerida uut teadmist varasemaga. • süvendamisstr. - aitavad info talletamist mällu, ühendades uut ja vana teavet. • liigendamisstr. - struktureerivad õpitava valiku ja sisu. (Tamm 2008 järgi)

Metakognitiivsed strateegiad • aitavad õppijal planeerida, täpsustada ja reguleerida kognitiivseid protsesse. • on seotud indiviidi oma skeemidega, strateegiatega ja käsitlusega endast kui õppijast ja teadlikkusest erinevate õppeülesannete raskusest ja nõudlikkusest. • Käsitlus endast kui õppijast on seotud motivatsiooniteguritega ja ootustega. • metakogn. strat. on tugevamini seotud kontrollija eneseregulatsiooniga, kui informatsiooniga, mida õpitakse. (Tamm 2008 järgi)

Ressursihaldamisstrateegiad • aitavad õppijal hallata keskkonna konteksti oma õpiülesannetega toimetuleksuks (aeg, jõupingutused, väline abi) • aitavad õppijal kohaneda õppimisolukorraga ja muuta õppimissituatsioone vajadustele vastavaks. (Tamm 2008 järgi)

Õppimisteooriad • annavad võimaluse tõlgendada ja analüüsida oma õppimisega seonduvaid tähelepanekuid (Ruohotie 1996, 1998, 2005; Tamm 2008). • Teooriad ei anna valmis lahendusi, aga nende abil saame pöörata tähelepanu teguritele, mis on õppimisprotsessis tähtis lahenduste leidmiseks.

Biheivioristlik suund • õppimine ilmneb alati käitumise muutusena; keskendub nähtavale, kuid välistab sisemised mõtlemisprotsessid: • keskkond kujundab nii käitumist, õppimist, mitte õppija ise; • õppimist selgitatakse aja ja kinnitamisega (ajavahemik ja juhtumi kordumise tõenäosus) • iseloomustab süstemaatiline planeerimine, käitumise eesmärgid, õpetajakeskne koolitus, juhendatud/juhitud õppimine. • Watson; Thorndike, Pavlov, Skinner

Kognitiivne suund • Õppimise peamine mõjur asub õppijas endas. • inimene on mõtlev olend, kes tõlgendab ise oma kogemusi ja annab sündmustele, mida ta teadvustab, tähendusi. • õppimine on uus tõlgendus, uue teadmise kohandamine olemasolevaga. • Piaget; Ausubel, Neisser, Bruner (avastuslik õpe))

Humanistlik suund – täiskasvanu õppe kontekst • õppimine on inimese piiritu kasvu võimalus • inimesed võivad kontrollida oma elu ja on põhiolemuselt head, püüdlevad parema poole. • inimesed on valikutes vabad, käitumismustrid on inimliku valiku tagajärg. • inimesel on piiritu kasvu ja arengu võimalused. • Maslow, Rogers

Sotsiaalse õppimise suund – tk õppes tähelepanu õppijale ja tema tegevuskekskonnale. • inimesed õpivad üksteist jälgides, õppimine toimub sotsiaalses keskkonnas. • matkimine ja kinnistamine (Miller, Dollard) • inimene õpib meeldivad keskkonnas ja interaktsioonis teiste inimestega (Rotter) • käitumine ja selle muutumine interaktsiooniprotsessina, kus kesksed elemendid on välised sündmused, kognitiivsed protsessid ja käitumise tagajärjed (Bandura)

Konstruktivistlik suund • õppimine on tähenduste määratlemise protsess – kuidas inimene tõlgendab oma kogemusi? • tähenduste määratlemine on dialoogil põhinev protsess. • lähtekohaks on õppija ja saadud kogemuse interaktsioon. • käsitlus eeldab õpetajalt paindlikust, oskust ning võimalust võtta tähelepanu alla iga õppija individuaalsed õpivalmidused. (Tamm 2008 järgi)

Konstruktivistlik õppimiskäsitlus • uus teadmine omandatakse kasutades varem õpitut; • õppimine on õppija oma tegevuse tulem; • tegevust juhib eesmärk ja eesmärke juhivad õppimise kriteeriumid; • sama asja võib käsitleda mitmel erineval moel; • sotsiaalsel interaktsioonil õppimises tähtis roll; • eesmärgistatud õppimine on oskus, mida saab õppida; • õppimisprogrammid peavad olema mitmekülgsed, pöörama tähelepanu nii õppija valmidusele kui ka teadmiste muutuvusele. (Wright 1994 Tamm 2008 järgi)

• Selleks, et mõista teist õppijana, peab kõigepealt suutma analüüsida ennast õppijana …