Paulo Coelho Alkeemik Smbolism Smbolism Smbol on metafooriline

Paulo Coelho „Alkeemik“ Sümbolism

Sümbolism • Sümbol on metafooriline kõnekujund, võrdkuju, pilt või märk, millega tinglikult tähistatakse abstraktset mõtet või ideed • Enamasti viitab sümbol millegi kõrgema ja müstilise poole, väljendab meeleliselt tajutavat maailma

Üldlevinud sümboleid • Rist- usk ja kannatus • Ankur- lootus • Sõrmus- abielu • Valge tuvi ? • Loorber ? • Liilia?

Sümboleid „Alkeemikust“ • Kirik - usk (mitte tingimata religioosne), mis aitab meil käia oma teekond lõpuni, millegi algläte; • Lambad – püha lihtsameelsus, puhtus, primitiivsus; • Karavan – teekond, mine, otsimine • Varandus – Santiago hingeline ja vaimne areng, mille tasuks on rahulolu käidud teest, nähtud asjadest, kohatud inimestest.

Sümboleid „Alkeemikust“ • Oaas – elu allikas keset tühjust, eikellegimaad • Kõrb – enesele kindlaks jäämine, vaatamata raskustele (hõimusõda, röövlid, janu, kuumus, nälg) • Alkeemik • Oma Lugu „… see on see, mida olete igatsenud teha“

Sümboleid „Alkeemikust“ • Õnne Saladus –Oma Loo järgimisest saadav rahulolu, midagi, mille saavutamise nimel tuleb pidevalt tööd teha; • Algaja Õnn- „Iga otsimine algab Algaja Õnnega. Ja lõppeb Võitja Läbikatsumisega“

Sümboleid „Alkeemikust“ • Armastus – see on osa Santiago Oma Loost, kuid sellegipoolest mitte kõige esmasem kriteerium. Selleks, et leida Armastus, tuleb oma isiksuse arengus jõuda teatavale tasandile, olla armastuseks küps. Vastasel juhul saab armastusest piiraja ja takistaja, mis ei lase meil täita oma unistusi. • „Kunagi ei takista Armastus inimest Oma Loo otsimises“