MATS TRAAT Tants aurukatla mber ja teisi teoseid

MATS TRAAT „Tants aurukatla ümber” ja teisi teoseid

Mats Traat (s 1936) � eesti proosakirjanik ja luuletaja; � alustas 1960. aastate nn kassetipõlvkonnas luulega, milles on kõrvuti tulevikuoptimism ja kodumaateema, hiljem viljelnud filosoofilist, loodus- ja isamaaluulet; � kirjutanud ka näidendeid ning filmistsenaariume; � tõlkinud poola, tšehhi ja makedoonia luulet.

Mats Traadi proosa � Traadi romaanid kujutavad Eesti küla 19. -20. sajandil. � Proosateoste põhiteemad: � eestlaste saatuse kujutamine maaelu ja ajaloo kaudu; � inimese teisenemine muutuvas ajas; � keskne teema on eesti maaelu olevik ja minevik. � Traat väärtustab tööd, kooskõla loodusega, tänulikkust elu ees, tema tegelased jäävad nendele väärtustele truuks, kui tahes raske nende elukäik ka poleks.

Mats Traadi proosa � „Tants aurukatla ümber“ (1971; kordustrükid 1975, 2009) � „Maastik õunapuu ja meierikorstnaga“ (1973) � „Pommeri aed“ (1973; kordustrükid 1985 ja 2008) � „Inger“ (1975; kordustrükk 1989) � „Türgi oad“ (1977) � „Puud olid, puud olid hellad velled“(1979) � „Rippsild“ (1980) � „Karukell, kurvameelsuse rohi“ (1982; kordustrükk 1990) � „Üksi rändan“ (1985) � „Minge üles mägedele“ I (1987), II (1994), III (2009), IV (2010) � „Hirm ja iha“ (1993) � „Naised ja pojad“ (2007)

„Minge üles mägedele“ � Eesti rahvusülikooli 91. aastapäeva aktusel (2010) pälvis Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna kirjanik Mats Traat. � Auhinnakomisjoni esimees, TÜ rektor Alar Karis ütles, et žürii oli sel aastal laureaadi valikul väga üksmeelne. � „Mats Traat on oma ilukirjandusliku loominguga mõjutanud mitme põlvkonna arusaamist kirjasõna tähtsusest. Ta on nii inimese kui kirjanikuna alati olnud sirgjooneline ja usaldusväärne, seda ka Eesti jaoks väga segastel aegadel. Ta on oma isiku ja kirjutatud sõnaga kujunenud üheks eesti rahvustunde ja üldise kultuuripildi olulisemaks mõjutajaks, “ ütles Karis.

„Minge üles mägedele“ � Romaanisari 12 jaos + proloog “Puud olid, puud olid hellad velled” � Kõik osad on autonoomsed, igaühel neist on oma kontsenter. � Epopöa on talupojaromaan, mille tegevuse keskmes on Palanumäe talu Otepää kandis. � Ajaliselt laotub tegevus sajale aastale. “Puud olid…” algab 1845. aastal. Vahepeal on 40 aastane vaheaeg. � Põhiosa käsitleb Palanumäe Hendriku abielusid kuuekümne aasta jooksul. See algab pulmaga 1885. aasta sügisel ja lõpeb „Õelate lambis“ 1946. aasta kevadel Helmi ja Hinnu lahkumisega Palanumäelt. � Rein Veidemanni intervjuud Mats Traadiga loe siit: http: //www. postimees. ee/251086/matstraattaitsinaastakumneidtagasivoetudkohustuse/

Traat ja Tammsaare � Traadi epopöad kõrvutatakse sageli Tammsaare “Tõe ja õigusega”: � ka Traat kujutab taluinimese tööd täis elu, mida raputavad sõjad ja sotsiaalsed kriisid; � tegelased peavad tähtsaks tõde ja õigust, ent veel enam rõhutab autor aadete ja tegeliku elu vastuolu – segased ajad laostavad rahva moraali; � peategelastel tuleb kannatada vägivalda ja ülekohut, hakkama saada õnnetuste ja surmaga, ent jonn ja elu-usk aitavad edasi; � kodutalu Palanumäe nagu Tammsaare Vargamäegi kasvab oluliseks sümboliks.

„Tants aurukatla ümber” (1971) �… on lühiromaan. � … oli esialgu filmistsenaarium. � … tugineb eesti talupojaromaani traditsioonile. Romaanis on viis peatükki, kus valgustatakse „tantsus” läbi viis ajahetke, mis esindavad Eesti maaelu. Romaanis valitseb argine õhkkond, kuid samal ajal ei puudu pidulikud toonid. Igas „tantsus” juhtub ka naljakaid hetki. Kaunis või kurb põimub tihti koomilisega. � … on tõlgitud kümnesse keelde*. � … lavastas Voldemar Panso Draamateatris 1973. aastal. � … filmi lavastas Peeter Simm 1987. ____ • Jaan Undusk. Eesti lugu: Mats Traat „Tants aurukatla ümber“, EPL 22. mai 2009; http: //www. epl. ee/news/kultuur/eestilugumatstraattantsaurukatlaumber. d? id=51169260

Teose moto On kummaline elu sügavpime kaev, me päevad pudenevad nagu niiste, meist mõni tantsiv laps, taas mõni teguraev, man mõni endamisi istub lõhut liiste, kõik ahk, kõik tusk vaid ülemineku on vaev. Henrik Visnapuu, „Armastus – surm“ niiste - põleva tahi v. pirru söestunud (ja äralangev v. niistatud) osa man - juures ahk - loba, lõõpimine, lõõpjutt

Teose vaatepunkt � Teoses on kaks jutustajat. � Üks neist on futuristlik-filmilik kaamerasilm, mis liigub sinna-tänna, vahetab pidevalt vaatepunkte ja katkestab eepilist heietust. � Teine on autori (või igaviku) hääl, mis kommenteerib seda, mida kaamera talle näidata suvatseb. Kommentaator ei tea sageli ette, mida ta järgmisena näha saab, kuid ühtlasi on temas kõiketeadvat tammsaarelikku nostalgiat, mis tingib üleajalisi üldistusi: „Ja me ei näe neid poisse enam kunagi, isegi mitte unes. ” � Selline futuristlikuks briketiks kokkupressitud talupojasaaga, see avangardistlik tartumurdeline Tammsaare, see kõiketeadmise ja täieliku teadmatuse tabamatu suhe, millena näidatakse inimelu kulgu, jätab võimsa mulje. Jaan Undusk

Aurukatlaga rehepeksumasin

Teose aegruum � Poolteiselsajal leheküljel on antud edasi Eesti küla lugu peaaegu poole sajandi jooksul. � Sügisene rehepeks Aiaste talus Lõuna-Eestis �I tants – 1914 � II tants – 1929 � III tants – 1943 � IV tants – 1949 � V tants – 1957

I tants � „Jälle tulevad mehed aurukatlaga. Keegi pole neil käskinud seda tööd ette võtta ja nad võiksid vabalt ka tulemata jääda. Sellest ei muutuks suuremat midagi, vahest ainult niipalju, et kui ei tuleks nemad, tuleks keegi teine. Katel juba toomata ei jääks, selleks on ta liiga tähtis. “ � Esimene tants käib Tuhakopli küla isade ajas � Eesti kuulub Tsaari-Venemaa koosseisu: � 1914 � I maailmasõda

II tants � Teine tants käib Tuhakopli küla poegade ringis � iseseisev Eesti vabariik; � u 1929 � kehtib kroon, mitte enam mark (rahareform oli 1928)

III tants � Kolmas tants käib sõjas ja armastuses; � II maailmasõda; � Saksa okupatsioon; � 1943

IV tants � Neljas tants käib Tuhakopli kolhoosi sundkollektiivis; � Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik; � 1949. a � kolhooside rajamine; � märtsiküüditamine

V tants � Viies tants on Siberist tulnu resignatsioon; küüditatud Taavet Aniluik saabub Siberist kodutallu; � 1957 � Taavet küüditati 1949, Siberis oli ta 8 aastat

Rehepeksumasin – teose keskne kujund � Ikka kabistatakse naisi, ikka võetakse mehi sõjaväkke, ikka tapetakse lambaid ja eelkõige pekstakse ikka ja alati vilja. Selle viimase ja tähtsaima sümbol on aurukatlaga rehepeksumasin, mille ümber Traadi kaamerasilm 40 aastat tiirleb. Uudne on ka külaelu totruse taasavastamine, Andreste ja Pearude vägikaikaveod. Jaan Undusk

„Tants aurukatla ümber“ Draamateatris Foto: Gunnar Vaidla, Eesti kultuurilooline arhiiv � Kui „Tantsust aurukatla ümber” ei lubatud filmi teha, siis tegi autor sellest romaani. Kui romaan teatrisse jõudis, siis keelati ta pikapeale ära.

Kirjandusteos ja teater � Voldemar Panso 1973. aastal tehtud lavastus kuulub romaani legendi samamoodi nagu romaan ise. „Eesti piass iseseisvass saama, ” ütleb Jaanus Saksa okupatsiooni ajal viljakuivatis ja romaani kontekstis ei tundugi see jube, sest poiss unistab sotsialistlikust iseseisvusest. Kui aga Tõnu Aav sellesama lause teatrisaali haudvaikusse poetas ja kogu saalist nagu üksainus ohe üle käis, siis oli see peaaegu jube. � Kui külavolinik Eesner romaanis oma rutiinset kõnet peab, siis laseb lugeja sellest silmad üle. Kui Ago Saller sellesama kõne aurukatla otsas saali karjus, matkides Leninit soomusautol, siis muutus see äkki ohtlikuks. � Panso oli lavale toonud ka lambamaskides näitlejad, vihjates antiiktragöödia kui „sokulaulu” pruugile, kuid muidugi omandas vihje poliitilise varjundi. � Panso lõpetas infarktiga, aga teater oli oma väge juba näidanud. � Jaan Undusk

Vaata! � Tants aurukatla ümber (Eesti 1987) � Lavastaja Peeter Simm, operaator Ago Ruus, helilooja Erkki-Sven Tüür, kunstnik Ronald Kolmann, helioperaator Rein Urm. � Mats Traadi teose põhjal valminud ajaloolises mängufilmis on kuus tantsu kuues ajas – Eesti talu lugu 20. sajandi algusest nõukogude ajani. Osades Heino Mandri, Kaljo Kiisk, Jüri Järvet, Rudolf Allabert, Paul Poom, Ants Ander, Evald Aavik, Arvo Kukumägi, Ita Ever, Liina Tennosaar jpt. � Filmis on ka VI tants, mida raamatus pole. � Tegijad meenutavad filmi valmimist: http: //www. youtube. com/watch? v=387_Qu. Zagz. Y

Mats Traat esinemas kirjandusfestivalil Head. Read � 29. mai 2011

Luuleteatris: http: //arhiiv. err. ee/vaata/luuleteater-harala-elulood „Harala elulood“ � 1915. aastal ilmus Ameerikas Edgar Lee Mastersi sulest “Spoon River Anthology”, mis tõlgituna eesti keelde tähendab “Spoon Riveri antoloogia” (tõlgitud ka kui “Spoon Riveri koolnud”) ja mis sisaldas epitaafe ehk hauakirju. Boris Kaburi tõlge eesti keelde ilmus see aastal 1976, samal aastal, kui anti välja esimene trükk Mats Traadi “Harala elulugudest”, mis sisaldas 55 epitaafi. � Autor jätkas endale südamelähedaste “Harala elulugude” seeriat, kusjuures need jõudsid järjest kaasajale lähemale. � 2001. a ilmunud „Harala elulood” sisaldavad 168 epitaafi, mis toovad lugeja nõukogude ajast aastasse 2001 ja annavad ülevaate eesti rahva saatusest 20. sajandil. Rein Veidemann on teost nimetanud eestlaste saatuste entsüklopeediaks. � 2011 ilmusid „Vastsed Harala elulood“ – 182 varem raamatus ilmumata luuletust. � � http: //epl. delfi. ee/news/kultuur/harala-elulood-kannatava-eestlase-portreed. d? id=59851597 http: //www. sirp. ee/s 1 -artiklid/c 7 -kirjandus/uusi-teateid-harala-kalmistul/

„Harala elulood“ 1976 2001 2002 2011

Allikad � E. Annus, L, Epner, A. Järv, S. Olesk, E. Süvalep, M. Velsker, „Eesti kirjanduslugu“, Koolibri 2001 � E. Annus, L, Epner, M. Velsker, „Uuem eesti kirjandus“, Koolibri 2006 � Rein Veidemanni intervjuu Mats Traadiga, „Täitsin aastakümneid tagasi võetud kohustuse“, Postimees 18. 04. 2010 � Jaan Undusk, Eesti lugu: Mats Traat „Tants aurukatla ümber“, EPL 22. mai 2009 � Wikipedia � Interneti-avarused