Lydia Koidula 1843 1886 Lapseplv Lydia Emilie Florentine

Lydia Koidula 1843 1886

Lapsepõlv Lydia Emilie Florentine Jannsen sündis 12. detsembril 1843. aastal Vändra asulast umbes üks kilomeeter lõuna suunas, Suure Jaani poole viiva maantee ääres. Memoriaalkivi Vändra lähedal skulptor Juhan Raudsepp

Lapsepõlv ISA Johann Voldemar Jannsen oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi ta valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas J. V. Jannsen tundma huvi muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht.

Lapsepõlv EMA • Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt.

Lapsepõlv ÕED-VENNAD Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen. Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla ning tema tehtud märkmed olidki siis Lolla nime all.

Pärnu (1850 -1863) • Kui Lydia oli seitsmeaastane, kolisid vanemad Pärnu Ülejõele, kus isa sai koolijuhatajaks ja õpetajaks. • Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas (hiljem avati seal muuseum)

Pärnu (1850 -1863) • Lydia Koidula sai algõpetust kodus isa juhatusel. • 1854. aasta sügisel astus Koidula Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimaal ja vastas umbes keskkoolile. • Õppetöö toimus saksa keeles. • Sealses koolis sai L. Koidula selgeks prantsuse ja vene keele ning eesti ja saksa keelt ta juba oskas. • Kooli lõpetas ta kursuse parimate hinnetega. • 1862. aastal sooritas Koidula Tartu Ülikooli juures nn suureeksami ja sai koduõpetaja kutse.

Pärnu (1850 -1863) • 1857 hakkas J. V. Jannsen välja andma ajalehte Pärnu Postimees ja õige pea sai Koidulast isa abiline lehe juures. • Koidula esimene proosapala "Kivirist" ilmus „Pärnu Postmehes" (nr. 31) ning tähistas tema avaliku kirjandusliku tegevuse algust.

Jannsenite perekonnapilt 1860 -ndate aastate keskel Istuvad: Lydia, Johan Voldemar, Emilie, Eugenie; Seisavad: Eugen, Julius, Leopold, Harry.

Tartu (1863 -1873) • Kui Jannsenid Tartusse kolisid, asusid nad elama Tiigi tänavale. • Tartus hakkas J. V. Jannsen välja andma "Eesti Postmeest". Nii nagu ka "Pärnu Postimehes", kui ka "Eesti Postimehes" hakkas Koidula toimetama ja oma isa abistama, kuid oma isa käe haiguse tõttu langes kogu koormus tema peale.

Tartus (1863 -1873) Tartus hakkas Koidula ka rohkem aega pühendama luuletuste kirjutamisele. 1866. aastal oli ilmunud tema esimene luulekogu "Vainulilled“ ("Waino Lilled"), misoli luuletaja esimeste värsside kokkuvõtteks. Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu “Emajõe ööbik” ("Emajo Öpik").

Tartu (1863 -1873) • Koidula tundis huvi ühiskondliku elu sündmuste ja tollal elavneva rahvusliku liikumise avalduste vastu. • Isiklikud kokkupuuted ja kirjavahetus J. Hurda, C. R. Jakobsoni ja Fr. R. Kreutzwaldiga mõjutasid oluliselt tema vaateid ja loomingulist arengut.

Näidendid ja teater • Eesti rahvusliku näitekirjanduse ja teatri rajajaks võib pidada Lydia Koidulat. • 1870. aasta jaanipäeval kanti "Vanemuise " seltsis ette tema näidend "Saaremaa onupoeg".

Näidendid ja teater • “Saaremaa onupoeg” on töötlus sakslase Körneri naljamängust "Der Vetter aus Bremen". • Koidula oli kohandanud sündmustiku eesti oludele ja sidunud sisu ärkamisaja ideedega. • Esimese lavatüki edu andis hoogu teatritegemist jätkata. • Lavale jõudis Koidula järgmine näidend “Kosjakased”

Kroonlinn (1873 -1886) • 1873. aastal Tartus abiellus Koidula sõjaväe ja naistearsti kui ka akušööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson (1845 1907). • Eduard Michelsonile pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Eduard Michelson

Lydia Koidula • 1874. aastal sündis Lydia Koidula vanim laps poeg Hans Voldemar (suri 29. juulil 1878). • 1876. aastal sündis tütar Hedwig Hedda, kes suri oktoobris 1941. • 1878. aastal sündis tütar Anna, kes suri 27. detsembril 1965.

Koidula tütrega Hedvig 1876. aastal

Lydia Koidula • 1882. aastast halvenes järsult Koidula tervis. • Tema viimased eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega. • Koidula suri ja maeti Kroonlinnas. • Tal oli soov puhata Eestimaa mullas. • 60. surmaaastapäeva puhul toodi lauliku põrm Eestisse ja maeti Tallinna Metsakalmistule augustis 1946.

Lydia Koidula tütred Hedvig ja Anna

Lydia Koidula luule • Lydia Koidula luuletusi kannab lennukas, kirglik paatos, mille taga on tunda suurt tundejõudu. Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli mälestusrikas lapsepõlv Vändras, armastus Eestimaa ja eesti rahva vastu ning kirjanduslikud eeskujud. • Koidula põhiliseks luuležanriks on isamaaluule. • Sõnavalikus domineerivad täielikult avarad abstraktsed mõisted (Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld, rõõm, süda), millede sisust on ilustavate epiteetide (ülem õnn, õitsev Eestimaa) ja muu rikka kujundilise konteksti (isikustamiste, võrdluste ja metafooride) kaudu esile tõstetud omadusi.

Lydia Koidula luule • Isikustamist süvendades kõneleb Koidula, kuidas rahva valust kõnelevad linnud, pilved, tuuled. • Kui võtta kokku kõik Koidula luuletused, siis on näha, et nende välisvorm on mitmekesine. On kasutatud nelja , viie , kuue , seitsme ja kaheksavärsilisi stroofe, kusjuures värsside pikkus vaheldub. Erinevalt teistest on isamaaluules selgelt tunda agiteerivat intonatsiooni. • Luuletuste sõnastuses valitseb romantiline stiil sellele iseloomulikele stiliste vahenditega, nagu tunderõhulised laused, apostrofeerimine, kõigi heakõla vahendite rõhutamine, ulatuslik personifikatsioon, rohked võrdlused ja metafoorid.

Lydia Koidula luule • Isamaalüürika kõrval on Koidula luule teiseks tähtsamaks alaks looduslüürika. • Loodusmeeleoludest kõige silmapaistvaim on kevadtunde esilepuhkemise kujutlemine, kuid selle kõrval leidub ka teistelt aladelt mitmekesiseid tähelepanekuid, mis jõuavad mõnikord välja ka filosoofilist üldistusteni.