Louis Trolle Hjelmslev 1899 1965 Glossemaatika kui keelte

Louis Trolle Hjelmslev 1899 -1965 Glossemaatika kui keelte tüpoloogilise klassifitseerimise valdkond. Glossemaatiline algebra, mis lähtub puhastest vormidest, võib olla aluseks erinevate keelte ühetüübilistele kirjeldustele. Teine suur valdkond — metakeelte ja vahenduskeelte loomine. Teooria põhimõtted: l Kogemusprintsiip ( kirjeldus peab olema vasturääkivusetu ja ammendav) l Lihtsusprintsiip 2. 1 ökonoomiaprintsiip 2. 2 taandamisprintsiip l Üldisusprintsiip (ühtemoodi kirjeldada)

Lingvistika substants ----- vorm ----- substants sisu väljendus plereemid keneemid 4 kihti (strata) l vorm/substants l sisu < Saussure'i tähistatav> /väljendus <tähistaja> Kõik neli kihti asuvad samal tasapinnal. l sisu-mõte(purport) — üks kõikide keelte jaoks. l väljendus-mõte — võimalike foneemide kogum

Sisu-vorm ja sisu-substants lingvistilises protsessis [tekstis]. Näide “ei tea” vormimata mõte, mis on eraldatav kõigist lingvistilistest ahelatest, on igas keeles vormitud erinevalt. Iga keel paneb paika omaenese piirid amorfses “mõttemassis” ja rõhutab erinevaid faktoreid selle erinevates korraldustes, paneb raskuskeskme erinevatesse kohtadesse ja annab neile erinevad rõhud. l Selle vormi määravad üksnes keelefunktsioonid, siit tuletatakse märgifunktsioon ja teised funktsioonid. Mõte jääb iga kord aineks uue vormi jaoks ja sel pole muud võimalikku eksistentsi, v. a. ühe või teise vormi substantsiks olemine. l l Seega tunneme me lingvistilises sisus, selle protsessis, ära spetsiifilise vormi, sisu-vormi, mis on sõltumatu mõttest ja seisab sellega meelevaldses suhtes ning vormib selle sisu-substantsiks.

Sisu-vorm ja sisu-substants süsteemis [keeles] l Paradigma ühes keeles ja vastav paradigma teises keeles öeldakse katvat ühte ja sama mõttetsooni, mis eraldatuna nendest keeltest, on jagamata amorfne kontiinum, millele pannakse piirid keelte vormiva tegevusega. Paradigmade taga, mis on erinevates keeltes seatud värvinimetustega, saame me, erinevusi maha arvates, avastada sellise amorfse kontiinumi, värvispektri, milles iga keel seab meelevaldselt oma piirid. Sama ka muudes mõttetsoonides (näide “puu” kohta) l Sellest faktist võime me järeldada, et ühes kahest entiteedist, mis on märgifunktsiooni funktiivid, nimelt sisu, kehtestab märgifunktsioon vormi, sisu-vormi, mis mõtte seisukohast on meelevaldne ning mida saab seletada ainult märgifunktsiooniga ja mis on ilmselt sellega solidaarne. l

Väljendus-vorm ja väljendus-substants süsteemis Nii nagu värvitsoon või morfeemitsoon on jagatud erinevates keeltes erinevalt (st, et igal keelel on oma arv värvisõnu, oma arv numbreid, oma arv aegu jne. ), nii saame me keelte võrdlemisel, lahutades individuaalsed omadused, moodustada ka foneetilise sfääri tsoonid, mis on erinevates keeltes alajaotatud erinevalt. l Niisiis peaksime me olema võimelised rääkima väljenduse materjalist (mõttest, purport). Meie toodud näited, vokaalne kontiinum ja keskne suulae profiil on niisiis mõtte foneetilised tsoonid, mis vormuvad erinevalt erinevates keeltes, sõltuvalt iga keele erifunktsioonidest ning mis on seejuures allutatud nende väljendus-vormile kui väljendus-substants. l

Väljendus-vorm ja väljendus-substants protsessis l Ainult tänu kohesioonile süsteemi ja protsessi vahel peegeldub süsteemi formeerumise spetsiifilisus antud keeles vältimatult ka protsessis. Osalt just nende piiride tõttu, mis on paigutatud süsteemi ja mis on ühtimatud keeleti ja osalt suhtevõimaluste tõttu foneemide vahelas võib ühte ja sama väljendus-mõtet erinevalt formeerida erinevates keeltes. Inglise keelne [ b : lin] , saksakeelne [ be r li: n] , taanikeelne [ b li n] , jaapanikeelne [ be lulinu] kujutavad erinevaid kombinatsioone ühest ja samast väljendus-mõttest (linnanimi Berlin). On muidugi ükskõik, et antud näites juhtub sisu-mõte olema sama. Samal moel võiksime me öelda, et näiteks ingliskeelse got (‘saama’ lihtminevik) , saksakeelse Gott (‘Jumal’) ja taanikeelse godt (‘hästi’) hääldus kujutab ühe ja sama väljendus-mõtte erinevaid vorme. Selles näites on väljendus-mõte sama, kuid sisu-mõte erinev, just nagu fraasides jeg véd det ikke ja I do not know on sama sisu-mõte, kuid erinev väljendus-mõte.

Mõtte vormimine l Kui isik, kes tunneb antud keele (nt. oma emakeele) funktsionaalset süsteemi, on tajunud sisu-mõtet või väljendus-mõtet, vormib ta selle antud keeles. Oluline osa sellest, mida tavaliselt kutsutakse “aktsendiga kõnelemiseks” seisneb tajutud väljendus-mõtte vormimises vastavalt eeltendentsidele, mida pakuvad funktsionaalsed faktid kõneleja emakeeles.

MÄRK l Sellest arutlusest järeldub niisiis, et kaks entiteeti, mis võtavad kokku märgifunktsiooni — väljendus ja sisu — käituvad selle suhtes ühtemoodi. Märgifunktsiooni tõttu ja ainult selle tõttu eksisteerivad selle kaks funktiivi, mida võib nüüd täpselt nimetada, kui sisu-vormi ja väljendus-vormi. Ning sisu- ja väljendus-vormi abil ning ainult nende abil eksisteerib vastavalt sisu-substants ja väljendus-substants, mis tekivad vormi projekteerimisel mõttele, just nagu avatud võrk heidab oma varju alla jaotamata pinnale.

MÄRK l l Näib olevat tõsi, et märk on märk millegi jaoks ning et see miski paikneb teatud mõttes märgist enesest väljaspool. Nii näiteks on ingliskeelne sõna ring (sõrmus) märk selle konkreetse asja jaoks minu sõrmes. Kuid see asi minu sõrmes on sisu-substantsi entiteet, mis märgi kaudu on korraldatud sisu-vormile ja on paigutatud selle alla koos mitmete teiste sisu-substantsi entiteetidega (nt. , heli, mis tuleb minu telefonist). See, et märk on märk millegi jaoks, tähendab, et märgi sisu-vorm võib allutada selle millegi, mis esineb sisu-substantsina.

MÄRK l tegelikult peaksime me olema võimelised ütlema täpselt sama õigusega, et märk on märk väljendus-substantsi jaoks. Helijärgnevus [ rіт ] iseenesest kui unikaalne fenomen, hääldatuna hic et nunc, on väljendus-substantsi entiteet ainult tänu märgile, kuna on allutatud väljendusvormile ja klassifitseeritud selle alla koos mitmete teiste väljendus-substantsi entiteetidega (sama märgi teised võimalikud hääldused, teiste isikute või teiste olukordade korral).

Semiootika — see on hierarhia (st klasside klass), mille iga segment võimaldab järgnevat jaotust klassideks, mis on määratletud vastastikuse suhtega sel moel, et igaüks neist klassidest võimaldab jaotust derivaatideks, mis on määratud vastastikuse mutatsiooniga. l Lingvistika on vaid üks semasioloogia osa. Keel/kõne → võre/norm/pruuk/ind. akt keel kõne Norm tingib pruugi ja ind. akti, ja mitte vastupidi. Pruuk ja akt tingivad üksteist vastastikku. Norm, pruuk ja akt määravad ja tingivad skeemi ja mitte vastupidi. l

Kommutatiivne (commutatio — muutus, vahetus) test — vähimate nii sisu- kui ka väljendusplaani elementide (takseemide) eristamise operatsioon. Minimaalsete paaride printsiip. PLK foneemide diferentsiaaltunnuste eristamine (nt helitu, heliline; nasaalne/mittenasaalne; palataliseeritud/mittep jms) sisaldub KT-s. l Erinevus märkide ja märgimoodustajate (figuuride) kommutatsioonis, kuna ainult märk tervikuna omab nii sisu- kui ka väljendusplaani. Figuuride puhul takseemid kommuteeruvad võimes olla märgimoodustajateks.

Kommutatiivne test KT kasutatakse kõikidel analüüsitasanditel. l praegust-praegalt välj. plaani erinevus, sisuplaan sama — on ühe märgi variandid l pal’k – palk välj. plaani (foneetiline) ja sisuplaani erinevus — l ja l’ on siin kommutatiivses suhtes

Kommutatiivne test l Muudab märgi tähendust. Võib kasutada igasugustes tekstides. Aitab määratleda paradigmat, kasutaja koode. l Reklaamis kasutatakse. l Mees lõi poissi. Vahetada “poiss”

Kommutatiivne test. 4 baastransformatsiooni (Chandler) Paradigmaatilised l substitutsioon (asendus); l transpositsioon (ümberasetus); Süntagmaatilised l lisamine; l kustutamine.