Koostanud Anneli Oidsalu Elias Lnnrot ja KALEVALA I

Koostanud Anneli Oidsalu Elias Lönnrot ja “KALEVALA” I osa

Elias Lönnrot (1802– 1884) Soome võimsaima kirjandusliku mälestusmärgi, soome kirjanduse alusteose – eepose “Kalevala” – koostaja ja looja. Õppis arstiteadust Turu ülikoolis, töötas Põhja-Soomes Kajaanis arstina. Sealt kogus ka eepose põhimaterjali. 1844 tegi jalgsimatka läbi Eesti, kohtus nii Faehlmanni kui ka Kreutzwaldiga, innustades neid eesti eepost looma. Alates 1853 oli Lönnrot Helsingi ülikooli esimene soome keele ja kirjanduse professor.

Matti Visanti, Elias Lönnrot Juba ülikooli ajal avaldas Lönnrot uurimuse runode (muistsete rahvalaulude) peakangelase Väinämöise kohta. 1829– 1931 ilmus runode valikkogu “Kannel”, kus oli rahvalaulude arvukatest teisenditest loodud kunstiliselt ühtne runo. Lönnrot koostas mitu nn väikeeepost, mis koondasid runosid tähtsamatest kangelastest. Nn “vana” “Kalevala” (12 078 värssi) ilmus 1835. aastal ja äratas otsekohe laia tähelepanu nii Soomes kui ka välismaal.

1849 “Kalevala” lõplik redaktsioon (22 798 värssi) ilmus 1849 “Kalevala” materjaliks on põhiosas muistsed runod, kuid Lönnroti loovisikuta poleks soomlastel nende rahvuseepost. Eepose ainevalik ja struktuur on igasuguse kahtluseta otsustavaim tegur teose kunstilisideoloogilises mõjus. Tervikkompositsioon, sündmuste järjestus ja nende motiveering varasemate sündmuste abil on Lönnroti looming. Tema seob rahvalaulude eri runotsüklitest kokku terviku. Lönnroti silmapaistva luuletajaandeta oleks “Kalevala” küllap sündimata jäänud. Teos on oluline just muistset folkloori hõlmava ja sünteesiva talletusena.

Koostanud Elias Lönnrot, illustreerinud Akseli Gallen-Kallela “Kalevalas” võib suurtes joontes eraldada järgmisi osi: Algussõnad. 1. Kosmogoonia ja Sampo tegemine (runod 1– 10) 2. Lemminkäise elluäratamine (11– 15) 3. Põhjala pulmad (16– 25) 4. Lemminkäise kättemaks (26– 30) 5. Kullervo (31– 36) 6. Võitlus Sampo pärast (37– 49) 7. Väinämöise lahkumine (50) Lõppsõnad Eepose keskne teema on Kalevala ja Põhjala võitlus ja Kalevala kasvamine Põhjalast võimsamaks. Eepos kujuneb valguse ja pimeduse, heade ja kurjade jõudude võitluse kirjelduseks. Kalevala rahva arenemisest saab soome rahva ajaloolise kujunemise sümbol.

“Kalevala” tõlkis eesti keelde August Annist. 1. runo algussõnad: “Mõtleb nüüd mu meelekene, / ajud need aru peavad, / meel see lükkab laulemaie, /suu kutsub kõnelemaie, / põlist laulu leelutama, / lugu pikka laduma. /. . . / Löögem nüüd käsi kädeje, /sõrmede vahele, / laskem lauluda hüvada, pangem kõigesta paremat, / kuulda noile kuldadelle, / teada teadmistsoovijaile/ noorisoossa sirguvassa, / hõimussa ülenevassa: / neida saaduida sõnuda, / vanaaegseid värsikesi / vöölta muistse Väinämöise, / alta ahju Ilmarise, / Kaukomiele mõõga otsast, / Joukahaise ammu teesta, / Põhja põldude rajalta, / Kalevala kõnnumailta. ”

Akseli Gallen-Kallela “Kalevala” I runo visand, 1920 ndad 1. Runo: Runo alustatakse. Ilmaneitsi laskub merre, kus ta tuule ja vee poolt rasedaks tehtuna saab Vee-Emaks. Part teeb pesa ja muneb Vee-Ema põlvele. Munad veerevad pesast, murduvad katki ja tükid saavad maaks, taevaks, päikeseks, kuuks ja pilvedeks.

Akseli Gallen-Kallela, Ad astra, 1907 “Ei munad mudasse jäänud ega killud kooletesse. / Muutusid kenaksi killud, tükid kõik need kauni’iksi: / alumine pool munasta alamaksi maaemaksi, / ülemine pool munasta ülemaksi taeva’aksi; / ülapool munarebusta päikeseksi paistemaie, / ülapooli valge’esta kuukeseks kumendamaie; / mis munassa kirjavada, need tähiksi taeva’alle, / mis munassa mustavada, need said ilma pilvedeksi. ” (Tlk. A. Annist)

Alainen Ilmatar, 1920 1. Runo (järg): Veeemake loob ujudes neemi, lahti, ja muid randu, sügavaid ja madalaid kohti merre. Väinämöinen sünnib Vee-Emakesest ja teda aetakse kaua laineil, kuni ta viimaks peatub rannal.

“Veel ei sünni Väinämöinen, / pääse ei põline laulik. / Vana tarka Väinämöinen / kõndis see ema kõhussa /kolmekümmenda suveta, / sama soodu talvesida / neilla valgeilla vesilla, / uduseilla laineilla. / Arvasi, aru pidasi, / kuidas olla, kuis elada / peidupaigas seal pimedas, /asupaigas ahtakeses, / kus ei iial kuuda näinud / ega paistnud päevakene. ” Väinämöinen palub kuud ja päikest, et need ta emaüsast välja aitaksid. “Kui ei kuu see aidanudki / ega päike päästenudki, ootusest ise pahanes, / elust asjatust tusanes: / lükkas lahti linna ukse / sõrmella nimetumalla, / luku luise liigateli / vasemalla varba’alla; / tuli küüsil künniksesta, / põlvedel esiku uksest. /. . . / See oli sündi Väinämöise, / sugu suurima runoja / kaokesesta kandijasta, / Ilmatarista emasta. ” (1. runo) R. W. Ekman, Ilmatar, 1860

Eepose keskesid tegelasi: Väinämöinen Müütides ja rahvalauludes esineb Väinämöinen kui looja-jumal, rahva tark juht, šamaan, teadja, eelkõige aga laulik ja kandlemängija. (Teda on võrreldud antiikaja Orpheusega. ) Väinämöinen on eepose peakangelane. R. W. Ekman Väinämöise laul, 1858– 1866

Eepose keskesid tegelasi: Ilmarinen Eepose juhtivaid tegelasi Väinämöise kõrval. Tema nimi viitab soome-saami tuule ja tormi haldjale. Runodes esineb ta taeva tagujana, Sampo ja kandle tegijana; ta on esimene tulesädeme lööja, esimene sepikoja valmistaja – selgepiiriline kultuuriheeros, Hephaistose põhjapoolne sugulane.

R. W. Ekman, Lemminkäinen ja tulikotkas, 1867 (? ) Eepose keskesid tegelasi: Lemminkäinen Eeposes on Lemminkäinen (soomlastel, liivlastel ‘lemmitu, armastatu’), Lemme poeg (vrd eesti Lembitu) lustlik kergemeelne noormees, seikleja, neidude ja naiste võrgutaja ja pilkaja, põhjamaine don Juan (Graali -lugudest oleks paralleeliks rüütel Gawan). Lemminkäise nimega on eeposes seotud muidu iseseisvad Ahti Saarelaise ja Kaukamoise lood (kahevõitlus Põhjalas).

Eepose keskesid tegelasi: Kullervo Kuue runo (31. – 36. ) vältel antakse edasi Kullervo (vrd eesti kullerkupp) traagiline lugu. Siin muutub keskseks perekonnasisese vaenu ja veritasu teema. Kullervo onu Untamo on tapnud Kullervo isa ja müüb Kullervo Ilmarisele orjaks. Ilmarise naine pilkab Kullervot, kes maksab julmalt kätte: toob karja asemel koju karud ja hundid, kes Ilmarise noore naise lõhki rebivad. Kullervo-episoodi toorus ja julmus meenutab muinaspõhja müüte (Edda-laulud). Kullervo lõpp on kurb: ise seda teadmata pilastab ta oma õe, kes enda uputab. Kuigi ema teda mõnda aega tagasi hoiab, hauastki veel palub ennast hoida, tapab Kullervo enda paigas, kus oli õe pilastanud. Akseli Gallen-Kallela, Kullervo needus, 1899

R. W. Ekman, Väinämöinen, 1866 Maa külv. Suur tamm. Osmo oder 2. runo: Väinämöinen tõuseb puudeta maale ja saadab viljakushaldjas Sampsa Pellervõise puid külvama. Tamm esmalt ei idane, aga uuesti külvatuna tõuseb ja laiub üle kogu maa, takistades oma okstega kuu ja päikese paistmist. Väike mees tõuseb merest ja raiub tamme; kuu ja päike pääsevad jälle paistma. Linnud laulavad puil; rohud, lilled, marjad kasvavad maas; ainult otra ei leita veel. Väinämöinen leiab rannaliivalt mõned odraseemned, raiub sõrru ja jätab ühe kasvama lindudele istumiseks. Kotkas, rõõmustades sellest, et tema jaoks on puu seisma jäetud, lööb Väinämöisele tuld, millega see saab ale tuhaks põletada. Väinämöinen külvab otra, palub kasvuõnne ja soovib sigidust ka tulevail aegadel.

Akseli Gallen-Kallela, Joukahaise kättemaks, 1897 Joukahainen on noor ja andekas Lapi tark. Lauluvõistluses Väinämöisega laulab viimane Loukahaise sohu ja Joukahainen on sunnitud talle oma õe Aino naiseks andma. Pärast õe surma maksab Joukahainen Väinämöisele kätte, kuigi ema teda tagasi hoiab.

Võistulaulmine. Aino Joukahainen 3. runo: Väinämöinen kasvab tarkuses ja saab kuulsaks. Joukahainen läheb teda oma tarkusega võitma, kuid kaotab ja kutsub teda endaga mõõgavõitlusele; sellest Väinämöinen vihastab ja laulab Joukahaise sohu. Joukahainen jääb soos hätta ja lubab viimaks oma õe Väinämöisele naiseks; sellega Väinämöinen lepib ja laseb ta jälle soost välja. Joukahainen läheb meelepahaga koju ja jutustab oma emale, kui õnnetult ta käsi on käinud. Ema saab rõõmsaks, kui kuuleb Väinämöise endale väimeheks saavat, aga tütre meel muutub halvaks ja ta hakkab nutma.

Väinämöinen ja Aino-neiu 4. runo: Väinämöinen kohtab Joukahaise õde vihaoksi murdmas ja palub teda endale naiseks. Tüdruk jookseb nuttes koju ja jutustab asjast emale. Ema keelab teda kurtmast ja käsib pigem rõõmustada ning uhkeis rõivais käia.

Akseli Gallen-Kallela, Aino ja Väinämöinen, 1891 Tütar nutab edasi ja ütleb, et ta ei taha minna igivanale mehele. “Ema see sõnelemaie: / “Mida itked, imbi vaene, / mida ikka veel haletsed? ” / “Seda itken, imbi vaene, /elu otsani haletsen, / et annid minu viletsa, / oma lapse et lubasid, / käskisid vana varaksi, / igitaadile iloksi, / toeksi tudisevalle, / naiseks nurgas istujalle. / Parem oleks võinud käskidagi / alla voogude vahuste /sõsaraksi siigadelle, / vennaksi vesikalule! / Parembi meressa olla, / alla lainete asuda, / sõsarana siigadella, / vennana vesikalulla, / kui olla vana varana, / toena tudisevalla, / kingalle komistavalla, / risu pääle langevalla. ” /. . . / (4. runo)

Albert Edelfeldt, Aino Mures kõndides eksib ta laande, satub võõrale mererannale, läheb end pesema ja upub. Jänes teatab Aino hukkumisest. “Ema see hakkab itkemaie, / nõrguma nõrepisaraid. / ise nii sõnad kõneles, / ise, kurba, kaebaeli: / “Ärge te, emad sõgedad, / ärge ilmaski, iganes / andke tütart tahtemata, / oma lasta hoolimata / vastumeelsele mehele / nii kui ma, ema sõgeda, / andsin tütarta omada, / kasvatin oma kanada!”” (4. runo)

Akseli Gallen-Kallela, Aino-lugu, 1891 Tegu on Gallen-Kallela esimese “Kalevala”-ainelise teosega (triptühhon). Aino on Joukahaise õde, kelle too lubab Väinämöisele naiseks. Vasakpoolsel maalil on Aino ja Väinämöise kohtumine metsas, kus Väinämöinen armub nooresse neiusse; keskmine pilt räägib Väinämöise kosjadest; parempoolsel pildil on Aino teinud otsuse ja pigem eelistab surra, kui ebameeldiva raugast kosilasega abielluda. (4. runo)

Vellamo neiu õngitsemine 5. runo: Väinämöinen läheb Joukahaise õde merest püüdma ja saab ta tundmatuks kalaks muutununa õnge otsa. Hakkab teda tükkideks lõikama, aga kala lipsab käest merre ja ütleb sealt, kes ta on. Väinämöinen püüab asjata nii sõnade kui püünistega kala jälle kätte saada. Kõnnib raskel meelel koju ning saab oma surnud emalt nõu minna Põhja tütart kosima.

Joukahaise kättemaks 6. runo: Joukahainen kannab viha Väinämöise peale ja luurab teda Põhjala-matkal. Näeb teda ratsutavat üle jõe ja laseb noolega, kuid tabab ainult hobust. Väinämöinen kukub vette; kõva tuul ajab ta merele ja Joukahainen rõõmustab, lootes, et Väinämöinen on laulnud oma viimse laulu.

Louhi, Põhjala emand koomiksikangelasena Väinämöinen Põhjalas 7. runo: Väinämöinen ujub mitu päeva lagedal merel; kotkas võtab ta selga ja kannab Põhjala randa, kust Põhjala emand ta oma koju viib ning teda hästi kohtleb. Väinämöinen igatseb siiski omale maale tagasi ja Põhjala perenaine lubab oma tütre talle naiseks anda, kui ta taob Põhjalasse Sampo. Väinämöinen lubab koju jõudes saata sepp Ilmarise Sampot taguma ja saab Põhjala emandalt ree ja hobuse kodumaale sõitmiseks.

Petri Hiltunen, Väinämöinen Põhja neid. Vene tegemine 8. runo: Tagasisõidul näeb Väinämöinen toredasti rõivastatud Põhja neidu ja palub teda endale naiseks. Neiu lubab viimaks Väinämöisele tulla, kui see teeks kedervarre kildudest vene ja saadaks selle veele ilma mingil viisil puutumata. Väinämöinen hakkab raiuma, lööb kirvega suure haava oma põlve ega saa verejooksu kuidagi kinni. Läheb veresulgemise teadjat otsima ja leiab taadi, kes lubab vere sulgeda. Põlvehaava parandamine 9. runo, Raua ja Ilmarise sünd: Väinämöinen jutustab taadile raua sünniloo. Taat hurjutab rauda ja loeb veresulgemise loitse; veri jääb kinni. Taat paneb oma poja võiet tegema, võiab ja seob haava; Väinämöinen paraneb ja tänab jumalat abi eest.

Sepp Ilmarinen 9. runo: “Susi jooksis sooda mööda, / karu komberdas palulla, / soo liikus soe jälilla, / palu kämbla all karulla: / sinna tõusis raudarooste, / kasvasid teraksekangid / soe sõrgade jälile, / karu kanna kaevatule. / Sündis seppa Ilmarinen, / nii kui sündis, nii ka kasvas. / Sündis ta süsimäella, / kasvas miilinõmme päälla, / vasar vaskine käessa, / pihid väikesed peossa. / Öölla sündis Ilmarinen, / päeval jo paja asutas. ”

Sampo tagumine 10. runo: Väinämöinen tuleb koju ja soovitab Ilmarisel minna kosima Põhja neidu, kelle ta teeniks Sampo tagumisega. Ilmarinen ei taha Põhjalasse minna, mistõttu Väinämöinen peab ta sinna saatma vastu tahtmist teiste abinõudega. Ilmarinen tuleb Põhjalasse, võetakse hästi vastu ja seatakse Sampot taguma. Ilmarinen taob Sampo ja Põhjala emand paneb selle Põhjala kivimäkke. Ilmarinen palub neidu oma töö palgaks; neiu aga teeskleb takistusi ja ütleb, et ta veel kodust ei saa ära minna. Ilmarinen saab paadi, tuleb koju ja jutustab Väinämöisele Sampo tagumisest.

Akseli Gallen-Kallela Sampo tagumine, 1893 Sampo – imeveski, mis inimeste ränka päevatööd kergendab, andes selle valdajale nii jahu, soola kui ka raha (vrd Graal vanades keldi legendides). Sampo sepistab ilmahaldjas Ilmarinen. Eepose lõpuks Sampo hävineb, järele jäävad mõned väiksesd killud, aga Sampos kehastuvast majanduslikust küllusest olulisem on hoopis laul, loits (usk, lootus, elu vaim), mille Väinämöinen oma rahvale pärandab.