KLASSITSISM PRANTSUSMAAL TPL 2011 POLIITIKA Prantsusmaale kuulus 17

KLASSITSISM PRANTSUSMAAL TPL 2011

POLIITIKA

Prantsusmaale kuulus 17. sajandi Euroopas juhtroll nii poliitiliselt, kultuuriliselt kui ka kirjanduslikult. Valitsejad: Henri IV mõrvati 1610, kuningaks sai 9 -aastane Louis XIII (1601 -1643), kelle asemel valitses neli aastat regendina tema ema, kuninganna Maria Medici (1575 -1642). 1624. aastal ilmus poliitilisele areenile kardinal Richelieu, kes juhtis peaministrina riiki oma surmani 1642. Richelieu’ valitsusajal kujunes Prantsusmaast absoluutse monarhiaga riik ning just tema kujundas riikliku mõtlemise kaasaegsed põhimõtted.

Louis XIII ema Maria Medici kardinal Richelieu

Richelieu’ poliitika Richelieu lõi alalise �Hugenottidele jäeti küll usuvabadus, kuid mitte poliitilisi õigusi. �Provintsidesse saadeti riigiametnikud, kelle abil kindlustati keskvõimu ja taltsutati aadlikke. �Kogu maa riiklik, ühiskondlik ja kultuurielu allutati ühtsele valitsusorganile. sõjaväe ja laevastiku, seadis sisse range maksupoliitika, protežeeris kaupmehi ja tööstureid, mõistes, et nemad olid majandusliku edu aluseks. Richelieu’ kolmikportree Philippe de Champaigne’ilt

Louis XIV Pärast Louis XIII surma 1643 jäi troon Louis XIV-le, kuid kuna temagi oli sel ajal veel laps (5 aastane), hakkas riiki juhtima Austria Anna (1601 -1666) oma soosiku kardinal Mazariniga. Sel ajal oli keskvõim suhteliselt nõrgem ning tegelda tuli mitme mässuga, nt aadlike ülestõus Fronde (1648 -1652). Pärast Mazarini surma 1661. aastal otsustas Louis XIV ise valitsema hakata ja tegi seda 1715. aastani – ükski Euroopa monarh pole

Austria Anna Peter Paul Rubens, 1622 -1655

72 aastat (1643 -1715) valitsenud Louis XIV polnud küll väga haritud, ent tundis ära andekad poliitikud ja toetus neile. Peale selle paistis ta silma hea maitse ja elegantsiga. Louis XIV

KLASSITSISM

Klassitsism kui kunstistiil saavutas täiuse just Louis XIV aegsel Prantsusmaal. See oli võimsuse demonstreerimise vahend. Ladina keeles tähendab monarchia absoluta täiuslikku monarhiat ning kunst pidi seda täiuslikkust eksponeerima. Ka Louis’ XIV tiitel Päikesekuningas ühendas võimu ja täiuslikkust. Viidi ellu täiesti läbimõeldud kultuuripoliitikat.

Kultuuripoliitika Louis XIV armastas, hindas ja toetas kauneid kunste. On teada, et ta proovis ka ise luuletada, õppis tantsima balletti jne. Ühtlasi koondas ta oma teenistusse ajastu parimad prantsuse arhitektid, lasi ehitada Versailles’ lossi, lisaks mitmeid muid hooneid Pariisis. Prantsuse keel sai kogu Euroopa diplomaatide, haritlaskonna ja hoovkondade keeleks, prantsuse kultuuri võeti kõikjal

Versailles Versailles’ loss ehitati 1661– 1710 Louis XIII aegse jahilossi kohale. Ehitamist juhtis Louis Le Vau, hiljem Jules Hardouin. Mansart. Kunstnik ja sisekujundaja Charles Le. Brun rajas lossi 72 meetri pikkuse peegligalerii. Maastikuarhitektiks oli André Le Nôtre. Esimene pidu toimus Versailles’s 1664. aastal ja kestis terve

Klassitsism ja normid Ka kirjanduses valitses 17. sajandi Prantsusmaal klassitsism, mille juured olid renessansis ning mis oli tugevalt seotud antiikteatri taaselustamisega. Seetõttu väljenduski klassitsism eredaimalt näitekirjanduses. Esialgu tähendas uus vool antiikkunsti nii teoreetilist kui ka praktilist jäljendamist. Antiiksed normid kanoniseeriti, need said vaieldamatuks autoriteediks, mistõttu klassitsistlikus kunstis-kirjanduses on teatav

Prantsusmaal oli klassitsism ametlik kunstimeetod Sellest kinnipidamine tagas riikliku toetuse. Range ühiskondlik distsipliin kanti üle ka kunsti: inspiratsioonile tähelepanu ei pööratud, selle asemel jälgiti kiivalt reeglite järgimist. Henri Testelin, 10 -aastane Louis XIV

Charles Le Brun, Louis XIV saabub Pariisi

Prantsuse Akadeemia 1635. aastal asutas kardinal Richelieu Prantsuse Akadeemia, mille ülesandeks oli “töötada kogu võimaliku hoole ja usinusega, et anda meie keelele kindlaid reegleid, teha ta puhtaks, ilukõneliseks ja kohaseks teadusi ja kunste käsitlema”. “Akadeemia töö põhjal tuleb koostada sõnaraamat, keele-, kõne- ja luuleõpetus. ” Keel normeeriti tõepoolest ning 17. sajandi keelenormid kehtivad enamasti tänapäevani, prantsuse keel on pärast Richelieu’d õige vähe muutunud. Akadeemia ülesandeks oli arvustada

Akadeemia sõnaraamatu 1. väljaanne 1694. aastast

Akadeemia ja akadeemikud tänapäeval http: //et. wikipedia. org/wiki/Prantsuse_A kadeemia

René Descartes (1596 -1650) Klassitsismi filosoofiliseks aluseks oli Descartes’i ratsionalism: teadmised maailmast saame mõistuse abil, loogiliselt mõeldes, sest meeled on ekslikud. Cogito ergo sum – mõtlen, järelikult olen. Mõistuseusk kehtis ka kirjandusteoorias ning emotsiooni asemel sai kunstis valitsevaks mõte, idee.

François Malherbe (1555– 1628) Prantsuse klassitsismi rajajaks peetakse François Malherbe’i, kelle üheks põhiseisukohaks oligi mõistuse ülimuslikkus kunstis. Malherbe’i arvates tagas just mõistus selguse, täpsuse ja suursuguse lihtsuse. Mingisugune anarhia polnud lubatud. Mõistusest ülem võis olla vaid kõrgemalt poolt tulev käsk. Malherbe puhastas keele ähmastest väljenditest, piiras neologismide ja kreeka

François Malherbe oli Henri IV ajal õuelaulik ja kammerhärra, Richelieu’ ajal Prantsusmaa laekahoidja. Ta kiitis oodides kuningat ja tema võimu; tema luule oli pidulik, kindla rütmi, valitud keele, lõppriimi, rohkete epiteetidega ning kokkuvõttes üpris

Nicolas Boileau-Despreaux Euroopa klassitsismi suurim teoreetik oli Nicolas Boileau-Despreaux (1636– 1711), kes oma teoses „LUULEKUNST“ (1674) määras kindlaks iga kirjandusžanri piirid ja eripära. Temagi rõhutas mõistusest lähtumist, kuna see loovat ilu, mis omakorda olevat kunsti kõrgeim eesmärk. Boileau’ käsituses esindab mõistus absoluutset, universaalset ja kõrgemat kunstimaitset.

Nicolas Boileau

Klassitsismi reeglid Kujutada võib vaid õukondlase või linlase tundeid. Hingeelu nähtusist tuleb kõrvaldada kõik juhuslik, mõistatuslik ja alatu ning esile tuleb tuua vaid üldine, mõistuspärane ja ülev. Luuletaja isiklike elamuste kujutamine on egoism, kuritegu. Kirjandusel polnud pihtimuslikku ülesannet, see oli vaid ülemaailmse mõistuse väljendus. Kirjutada tohib vaid ülevail, näiteks ajaloolistel või mütoloogilistel teemadel, ning kõrges ja kaunis keeles. Žanrid jagunevad kõrgeiks ja madalaiks: tragöödia

Eksisteerib vastuvaidlematu ja igavene ilu vorm, otsekui Platoni idee, mida eri kunstiteosed selgemalt või ähmasemalt peegeldavad. Võrreldes teost ilu mudeliga, saab otsustada, kas teos on hea või halb: mida lähedasemad on teosed ilu mudelile, seda parem, ja vastupidi. Võrdlejaks on intellekt ning eri luuleliikide seadused ning põhitüübid, mudelid leiduvad antiikkirjanduses. Seega kindlaim viis õigesti kirjutada on

KLASSITSISTLIK TRAGÖÖDIA

Klassitsistlik tragöödia � 1) . . . kujutab seda, mis näiks elus õudne, meeldivalt ja kutsub esile siira kaastunde; � 2). . . peab kinni pidama kolme ühtsuse reeglist: aja- (tegevus toimugu 24 tunni jooksul), koha- (tegevus toimugu ühes ja samas paigas) ja tegevusühtsusest (lubatud on vaid üks süžeeliin); � 3). . . kujutab kõrgemast seisusest kangelasi; � 4). . . hoidub argipäevasest, aineks sobib antiikajalugu või -mütoloogia. Suurte sündmuste puhul peeti ka ajaloolisest tõest kinni. Detailides lubasid kirjanikud endile

Klassitsistlik tragöödia 5) . . . pigem jutustab sellest, millest on parem kuulda kui seda vaadata. Seetõttu viidi dramaatilised ja tapmisstseenid lava taha, vaataja sai neist teada tegelaste jutustuse või kirjelduse kaudu; 6) … peab olema 5 -vaatuseline värssteos (aleksandriinides); 7) … ei kasuta rahvakeelseid väljendeid, erialaterminoloogiat ega igapäevaste esemete nimesid.

Komöödia ja romaan Komöödia oli madalam žanr kui tragöödia või eepos, ent Molière’i tõsist, s. t „kõrget” komöödiat (nt „Misantroop”) Boileau hindas. Komöödia reeglid polnud nii ranged, kuid see pidi 1) olema mõistuspärane, selge; 2) hoiduma liig jämedast keelest; 3) jutustama kõrgema seltskonna elust. Romaani kui teisejärgulise žanri tegelasteks võivad olla ka tühised inimesed.

Kirjandus ja moraal Igasuguse kunsti funktsioon on kasvatada. Poeedi missioon on maailma paremaks muuta. Seetõttu on klassitsistlikes teostes sageli mustvalge teemakäsitlus. Louis XIV skulptuur Versailles’s – ajastule omaselt kujutatakse kuningat roomlase rüüs

Pierre Corneille (1606– 1684) saavutas kuulsuse tragöödiaga „Cid“, mida peetakse prantsuse tragöödia alusepanijaks. Corneille’ loomingu põhiprintsiibiks on tõepärasus. Seetõttu valis ta oma teoseile ajaloolised, enamasti antiikajaloost pärit süžeed. Teda huvitasid enam dramaatilised episoodid: erinevate poliitiliste ja religioossete süsteemide kokkupõrked, inimesed ajaloolistes murrangutes ja pööretes. Corneille’ loomingus on palju

Kuigi Võitlusstseen – illustratsioon Corneille’ tragöödiale “Cid” Corneille’ teoste tegelased ja sündmustik pärinevad ajaloost, tuleks nende taga näha tema kaasaegset, 17. sajandi Prantsusmaad, autori poolehoidu monarhiale ja selle ideoloogiale. Tragöödiate põhivastuolu on konflikt mõistuse ja tunnete, tahte ja kiindumuse, kohuse ja kire vahel, mille autor lahendas alati mõistuse ja kohuse kasuks. Kohus tähendab kodanikutundest ajendatud kangelastegu. Kangelasiks on alati kuningad või muidu silmapaistvad ja suursugused isikud, kuna neis avalduvad üldinimlikud jooned autori arvates kõige paremini.

�Corneille’ kangelased on tõsised inimesed, suured hingelt, veel suuremad tahte poolest. Nende tunded, kired, kannatused on tugevad ja jõulised nagu füüsiski, ometi suudavad nad kired maha suruda, kui mõistus leiab selle õige olevat. �Corneille ei tunnistanud antiikdraama fataalsust. Tema tegelased sepistavad ise oma saatuse ning ületavad raskused omaenese hinge - ja tahtejõuga. �Kangelased tekitavad pigem imetlust kui kaastunnet. �Tragöödiate lõpplahendus on enamasti

Pierre Corneille’ tragöödia “Cid” Süžee pärineb Hispaania ajaloost: kangelane on toosama Rodrigo Díaz de Vivar, kellele hispaanlased pühendasid oma eepose ja suurel hulgal romansse. Corneille’gi laenas aine ühest 17. sajandi alguse hispaania draamast ning valis rohkeist Cidiga seotud episoodidest tema abiellumise loo.

�Vastavalt klassitsistliku tragöödia nõuetele on süžee maksimaalselt lihtsustatud ja tegelaste arv minimaalne. �Kõik sündmused toimuvad lava taga, laval kujutatakse kangelaste tundeid. Sündmusist vaid teatatakse publikule, kes kuulab kaunist kõnet ja peab ülejäänut endale lihtsalt ette kujutama. �„Cidi“ aluseks on au ja “Cidis” hukkub see, kes ei allu kuninga tahtele – riigi huvid tuleb alati isiklikest kõrgemale seada.

JEAN RACINE (1639– 1699) �on teine suur klassitsistlik tragöödiakirjanik. �Nooruses juhendas teda Molière. �Racine näitas Corneille’ tahtejõuliste ja tugevate kangelaste asemel laval nõrkuste ja puudustega inimest. �Racine’i jaoks ei ole kohus tegu, vaid kõlbeline tunne. � 1673. aastal valiti Racine Prantsuse Akadeemiasse.

Racine’i loomingu põhimõtted Tõepärasuse kindlustamiseks valis ka Racine teemad ja süžeed antiikajaloost ja -autoreilt. Aristotelesele toetudes väitis Racine, et draamade tegelased ei tohi olla vaid halvad või head, sest ka kangelastel on nõrkused, mida igal draamakirjanikul on õigus kujutada. Ka kõrgeid võib hukutada kirg. Draama pidi olema selge, loogiline, mõistuspärane ning inimest kasvatama, talle vooruslikkust õpetama. Jutustada tuleb vaid siis, kui tegevust pole võimalik näidata – seega rohkem tegevust.

Jean Racine

Racine’i loomingu põhimõtted Racine eitas tragöödia lahendamist deus ex machina, kuna see rikub tegevuse loogikat ja on kunstlik. Ta jagas kreeklaste usku saatusesse, ettemääratusse, mis on tahtest võimsam ning otsustab, mis kangelasest saab. Kui Corneille’d huvitasid poliitilised probleemid, siis Racine’i köitis inimese psüühika, moraalsed, sisemised konfliktid. Sellisesse konfliktsituatsiooni ongi sattunud Racine’i kangelased: kirg on nad oma meelevalda haaranud ning nad ei suuda seda mõistusele allutada. Erinevalt Corneille’ heerostest ei vali nad üllalt õiget teed, vaid jäävad hoopis kaotajaks, suutmata kirgi võita. Nad ei võta kuulda mõistuse häält ja pole piisavalt tugevad, et ürgseist jõududest üle

“Phaidra”

“Iphigeneia Aulises”

La Bruyère: “Corneille joonistab inimesi nii, nagu nad olema peaksid, Racine nii, nagu nad on. . . Corneille on õpetlik, Racine inimlik. . . ” Tänu Racine’ile hakati teatris arutlema inimhinge alatuse ja suuruse üle.

LUULE

Jean de La Fontaine (1621 -1695) La Fontaine oli 17. sajandil üks vaieldumaid autoreid. Ta alustas pretsioosse luuletajana ning kirjutas kõige erinevamais žanreis. Suurim oli La Fontaine siiski valmiloojana. Ükski hilisem valmikirjanik pole saavutanud samasugust originaalsust ja meisterlikkust. 1684. aastal valiti La

La Fontaine on parimaid prantsuse vaimu esindajaid: särav, elegantne, teravmeelne, sageli ka meeleline. Kirjanik liikus mõnda aega ka õukonnas, kuid Louis XIV keeras talle selja, suutmata andestada tema teravat keelt. Kirjanik omalt poolt pidas samuti kuningat meeles, kujutades teda oma valmides Lõvina.

La Fontaine’i Värssnovellid on tähtsaimad teosed olid elurõõmsad, süžeid on 1665. a. ilmunud laenatud Marguerite de „Värssjutud ja Navarre’ilt, Boccacciolt. novellid“ ning 1668. a. Seega on tegelased ilmunud „Valmid“. renessanslikud ja elujõulised. Nende omavahelisi suhteid on kujutatud galantse teravmeelsuse ja salongiliku elegantsiga. Sageli lisab novellidele vaimukust ootamatu

La Fontaine kasutas küll sageli tuntud ja traditsioonilisi motiive ja süžeid näiteks Aisopose valmidest, kuid töötles need isikupäraseks ja originaalseks. Valmid kujutavad inimkonda ja selle kombeid, eriti seltskonna- ja õukonnaelu. Iga tegelase keelgi iseloomustab kõneleja karakterit ja ühiskondlikku positsiooni. Nagu ikka valmides on La Fontaine’ilgi tegelasiks loomad, kes kujutavad inimühiskonna liikmeid nende lihtsameelsuses ja kavaluses, võimsuses ja viletsuses, tugevuses ja nõrkuses, ülluses ja alatuses. Iroonia ja satiir vahelduvad leebe huumori ja vaimukusega. La Fontaine hindab arukust, sõprust, tagasihoidlikkust, põlgab despootlust ja silmakirjalikkust.

PROOSA

Mme La Fayette’i „Clèves’i printsess“ �Seda armastusromaani (1678) võib pidada klassitsistliku proosakirjanduse tipuks. �Romaani süžee on üsna lihtne: vananeva Clèves’i printsi noor naine kohtab ballil omavanust Nemours’i printsi. Noored armuvad. Clèves’i printsess püüab kirge maha suruda. Soovimata midagi varjata oma mehe eest, keda ta sügavalt austab, räägib printsess ka talle tärganud tundeist. Armastus aga ei kao ning armukadedus ja meeleheide hävitavad abikaasa, kes sureb. Printsess jääb truuks surnu mälestusele ning loobub armastatust: ta läheb nunnakloostrisse, kus

Mme La Fayette

„Clèves’i printsess“ (1678) Oluline on romaan seetõttu: romaani taust on tõepärane, kujutades Henri II õukonda ja ajastut; psühholoogiline käsitlus on uudne: armastus toob kannatusi, printsess vaevleb siseheitlustes kire ja kohuse vahel ning valib kohuse; stiil on ülev, selge, täpne ja viimistletud. „Clèves’i printsessi“ on peetud psühholoogilis-realistliku romaani

„Clèves’i printsess“

Pretsioosne kirjandus 17. sajandi Prantsusmaal ei puudunud ka barokne kirjandus, mis oli seotud eelkõige salongidega ning kannab nimetust pretsioosne. Salonge pidasid ja külastasid kõrgseltskonna eliiti kuuluvad inimesed, kes ülistades kangelaslikkust, rüütellikkust, armastust, püüdsid eristuda madalast ja argisest ning arendada head maitset. Pretsiooside kirjutatud romaanid olid idealistlikud, tavaliselt pastoraalsed või ajaloolised, ent pidasid silmas kaasaegset seltskonda. Oluline oli ka väljenduslaad: vorm pidi olema võimalikult rafineeritud ning tegelasi tuli kujutada peene psühholoogilise analüüsi kaudu.

Kuulsaim salong tegutses sajandi esimesel poolel ning kandis nime Hôtel de Rambouillet. Salongi perenaine oli markiis de Rambouillet, keda imetlesid kõik salongi külalised – ta oli ilus, vaimne, haritud ja vooruslik. Ligemale 40 aasta jooksul kogunesid Hôtel de Rambouillet’s seltskonnainimesed ja kirjanikud, nt Malherbe, La Rochefoucauld, Corneille. Catherine de Vivonne, marquise de Rambouillet

François de La Rochefoucauld Hertsog La Rochefoucauld (16131680) oli uusaegse maksiimižanri mõjukamaid kujundajaid ja esindajaid. Ta lootis teha poliitilist karjääri, kuid intriigidest pettununa tõmbus tagasi, läks erru ja sukeldus

LR kuulus kõrgaristokraatiasse ning sarnanes nooruses romantilise kavaleriga, võitles Itaalias ja Flandrias, oli seiklusjanuline ja galantne, osales Austria Anna intriigides Richelieu’ vastu. Kui kuninganna eelistas pärast Richelieu’ surma LR nõuannetele Mazarini omi, osales LR Mazarini-vastases vandenõus, Fronde’i liikumises. Pettunult erru läinud, asus LR Corneille De Lyon, mälestusi kirjutama. Charles de La Rochefoucauld’ Juba oma “Mälestustes” on ta portree jõudnud veendumusele, et inimesi juhivad õnn ja isiklikud

“Mõtisklused ehk Moraalsed sententsid ja maksiimid” LR’ psühholoogilist laadi märkustel oli salongides menu ning teda õhutati oma mõtteavaldusi kirja panema. Nii sündisidki “Mõtisklused ehk Moraalsed sententsid ja maksiimid” (1665; 1678), mis tõid kirjandusliku kuulsuse ja kutse Akadeemiasse, millest ta küll loobus. “Maksiimides” võib selgelt tunda autori kibestumist ja sellest tulenevat skepsist. Tema sõnum on pessimistlik: inimesi paneb tegutsema üksnes egoism, enesearmastus. Seda isegi siis, kui kõik esmapilgul omakasupüüdmatu tundub. Samale järeldusele on autor jõudnud nii armastust, sõprust, suuremeelsust, kaastunnet kui ka halastust

Maksiim Kokku on raamatus 504 sententsi ehk maksiimi – üldist ellusuhtumist väljendavat lühikest ja vaimukat seisukohta, moraalset tõdemust või järeldust. „Meil tuleks sageli häbeneda oma kõige õilsamaid tegusid, kui inimesed teaksid nende ajendeid. ” Raamatu epitaaf: „Meie voorused on enamasti vaid oskuslikult maskeeritud

Mme de Sévigné Epistolaaržanri üheks armastatumaks esindajaks võib pidada Mme de Sévignéd (1626 -1696), kes juba Rambouillet’ salongis tähelepanu äratas. Suurema osa tema kirjavahetusest hõlmavad kirjad tütrele, kellele ta jutustab õukonnasündmustest. Kirjad on paberile pandud spontaanselt, kuid autor on püüdnud võimalikult kirjanduslikult väljenduda. Tema eesmärk oli ootamatute teemavahetustega huvi äratada, originaalne olla ja samas hooletu näida. MS stiil on väga piltlik, tema looduskirjeldused on ilmselt sajandi parimad. Tal oli hea kujutlusvõime ja kujundlik mõtlemine, rikas ja värvikas keel.

Mme Marie de Rabutin-Chantal, Marquise de Sévigné kirjavahetus esitab mitmekesise ja elava, sageli anekdootliku pildi Louis XIV aegseist sündmusist ja seltskonnast. 20 aasta jooksul hoidis MS tütart kursis kõige õukonnas toimuvaga: kuninga armukeste auks peetavate pidustustega Versailles’s, õukondlaste laostumisega õukonnas püsimise nimel,

Kasutatud allikad: Talvet, J. Maailmakirjandus I. Koolibri. Tallinn, 2001 Šaitanov, I. Maailmakirjandus. Barokk. Klassitsism. Valgustus. Avita. Tallinn, 2005 Internetiavarused