KARU 12 Ta vib ehitada pesa ka lageda

KARU

12 • Ta võib ehitada pesa ka lageda peale. Siis kannab ta selle kokku kuusetihnikusse nagu tohutu suure linnupesa. • Kui karu oma pesas magab, sajab lumi talle peale, kattes teda valge tekiga. Ainult väike auk jääb “ teki” sisse, millest talvel pakasega tõuseb auru.

3 • Karu on meie metsade tugevaim loom. Mõne hästi tugeva inimese kohta öeldakse ka, et ta on tugev kui karu. • “Metsas elab loom nii suur, • Kohmakas ja tumepruun. • Kõrvad tal on ümarad, • Nina üpris lühike. ” -See on mõistatus karust.

4 • Tegelikult pole karu sugugi kohmakas, ta võib päris kiiresti joosta. • Inimene karu eest ära joosta ei jõuaks, isegi hobune mitte. Aga ega karule endalegi ei meeldi inimesega kohtuda- kui tunneb inimese lõhna või kuuleb tema samme, putkab ise sügavale metsa.

5 • Karu on ka osav puude otsa ronija: kui mõne puu sees metsas mesilased elavad, lõhub käppadega tüve sisse nii suure augu, et käpp mesiseks saab ja limpsib siis magusat käppa. Sellest on saanud ta ka nime- mesikäpp.

6 • Vanad karud ronivad puude otsa vähem, rohkem ikka nooremad. Karul on tugevad küüned, mille abil ta puu otsa ronib või puu külge jälgi kriibib. Räägitakse, et karu teritab nii oma küüsi nagu kass. Kriipimisjäljed on ka selleks, et teised karud näeksid ja teaksid, et siin on tema kodukoht.

11 Karu heidab magama juba oktoobrikuus. Karu ehitab talvekoopa sügavale metsa mahalangenud puu või oksarägu alla. Ta kannab sinna pehmeid lõhnavaid kuuseoksi, noorte kuuskede koort ja kuiva sammalt , et oleks talvel soe ja hubane. Kuused murtakse maha või sikutatakse koos juurtega üles.

7 • Karu on segatoiduline loom. • Kevadel, kui marju veel pole, sööb putukaid, näiteks sipelgaid. Karu läheb sipelgapesa juurde, kraabib käppadega sipelgapesa laiali, ajab oma pika punase keele suust välja, sipelgad kleepuvad karu keelele ja amps-amps neelab ta sipelgad alla.

2 • Oma lapsepõlvest on meelde jäänud sellised read: • “Mäe taga avar aru, • aru taga tume mets. • Metsas elab vana karu, • kõnnib vaikselt müta-müts. • Talvel karu magab aga • vaikses urkas lume all, • Suvel luusib mõminaga • mesitaru lähedal.

9 • Suvel sööb ta marju, pähkleid, seeni. Suve lõpu poole hakkab karu kaerapõldudel käima. Seal istub ta kaera sisse maha, haarab käppadega kaerakõrsi kokku ja kisub hammastega terad suhu. • Nii teeb ta põldudel palju • pahandust-tallab vilja maha.

8 • Vahel lõhub mõne vana puukännu ära, mille seest leiab talveks peitu pugenud putukaid, vahel sööb hiiri, linnumune- ja poegi, vahel murrab maha ka suuremaid loomi. • Karudele meeldib ka supelda ja vahel õnnestub veest kalugi püüda.

10 • Olgu suvi või pakane väljas, • Ikka tal kasukas seljas. • Rõivastega ta magama heidab, • Talvel koopasse ennast peidab. • Lumeteki all silmad suleb, • Magab seni, kui kevad tuleb.

14

13 • Karu talveund ei tohi segada, siis ronib karuema pesast välja ja karupojad jäävad üksi ning kui inimesed neid sealt ära ei päästa, surevad ära. Karuema on aga segamise pärast pahur ja võib palju kurja teha, sest tal pole süüa ega magamiskohta.

14 Vanarahvas arvas, et veebruari algusesküünlapäeval, keeravat karu teist külge ja magavat edasi. Jaanuarikuus, kõige käredamate pakaste aegu, sünnivad karuemal koopas tillukesed pojad. Neid võib olla 2 -3 • Alguses on nad pimedad, kuu aja pärast tulevad neile silmad pähe. • Nad lutsivad piima ja magavad ema kaisus kevadeni.

15 • Kui soe päike hakkab paistma ja lumi on ära sulanud, poeb emakaru pesast välja. Ta peatub ja kuulatab, kas metsas on ikka kõik rahulik. Alles seejärel tuleb poegadega metsalagendikule.

16 • Nagu kõik väikesed loomapojad, nii ka karupojad armastavad mängida ja kukerpallitada. Karuema jälgib, et keegi ei saaks tema poegadele kurja teha, juba kaugelt kuuleb ta häält ja haistab lõhna.

17 • Keegi ei kuule ega näe, kuidas karupere vaikselt tumedasse metsa kaob. Karud liiguvadki ringi rohkem videvikus ja öösel, päeval aga magavad varjulises kohas, kõrge heina sees.