Kaasaegsed materjalid ja laboratoorne tehnika totaalproteeside valmistamisel Darja

Kaasaegsed materjalid ja laboratoorne tehnika totaalproteeside valmistamisel Darja Käsperova STOM IV

I. etapp • Tehnik valab välja arsti poolt võetud anatoomilised jäljendid – kipsmudelid. Nendel märgitakse ära proteeside piirid.

II. etapp • Valmistatakse individuaallusikad(enamasti valguskõvenevast materjalist) I. Meetod: Mudelil isoleeritakse “enda-alla minevad” kohad. Seejärel adapteeritakse mudelile nii nimetatud “spacer”-vaha, mis jätab ruumi jäljendmassi jaoks. ”Spacer”-vahasse lõigatakse stopper-punktid (hambutu lõualuu puhul vähemalt neli stopper-punkti). Vaha isoleeritakse spetsiaalse isoleerimisvedelikuga. Lusikamaterjalilt eemaldatakse kunstsiidist kiht ja adapteeritakse mudelile, ülejäägid eemaldatakse lisatakse samast materjalist valmistatud käepide. Mudel koos temale adapteeritud materjaliga paigutatakse kaheks minutiks valgusahju mudel võetakse ahjust välja ning poolkõvastunud materjalist lusikas eemaldatakse mudelilt. Mudelilt eemaldatakse vaha, lusikale kantakse spetsiaalne kaitsekiht ja asetatakse veel kaheks minutiks ahju. Lõpuks lusikas eemaldatakse mudelilt ja nüüd on see valmis arstile saatmiseks.

II. Meetod: • Valmistamine pressaparaadi abil. • Eelnevalt mudelil isoleeritakse torus. • ”Enda-alla minevad” kohad tuleb mudelil katta vahaga või silikooniga, muidu ei saa lusikat hiljem mudelilt lahti. Materjaliks on spetsiaalne termoplastiline materjal. • Korraga saab valmistada ainult ühe lusika. • Mudel asetatakse aparaadis olevale alusele. Liikuva statiivi külge kinnitatakse plastikplaat (materjal). Aparaadi sisselülitamisel hakkavad aparaadi ülemises osas olevad spiraalid kuumenema ning materjal hakkab sulama. • Statiiv koos plastikplaadiga tõmmatakse kiiresti mudelile peale ning lülitatakse aparaat välja/ventilaator sisse. Jahutatakse mõni minut ning siis alustatakse lusikate väljalõikamist. Suurem osa plastikjääkidest lõigatakse ära teemantpuuriga (lõikab ühtlaselt), hiljem korrektuur väikeste freesidega. Arst võtab individuaallusikaga funktsionaalse jäljendi ning töö saabub uuesti laborisse. Tehnik valab nendest jäljenditest uued mudelid

III. etapp • Valmistatakse vahabaasised ja -vallid. Vahabaasistesse pannakse traadid baasise tugevdamiseks. Alalõuale baasiseks asetatakse kaks vahalehte, ülalõuale üks. ! Vahabaasis peab tihedalt liibuma mudelile ning ääred peavad olema ümarad. ! Hambumusvallid peavad asetsema alveolaarharja keskel (nende laius ~ 1 - 2 cm, kõrgus 1 - 1. 5 cm). Ülemisel vallil kõrgus frondi osas 2 cm, molaaride osas 1. 5 cm, alumisel vastavalt 1. 8 ja 1. 5 cm. Arst teeb vahavallide abil hambumuse proovi, mille eesmärgiks on hambumuse kõrguse, tsentraalse oklusiooni ja orientiiride hammaste ladumiseks määramine

IV. etapp • Vahabaasised kipseeritakse artikulaatorisse/okludaatorisse. Järgneb hammaste ladumine klaasil, mis fikseeritakse alumisele mudelile. Ülemiselt vallilt lõigatakse ära kiht vaha (labiaalselt), ning kuuma vahanoaga kinnitatakse sinna kunsthambad. Edasi laotakse hambad alumisel baasisel. Arst teeb patsiendi suus hammastega proovi. Hinnatakse hambakaarte kontakti, patsiendi näokuju muutust, hambumuskõrguse mugavust ja esteetikat.

V. etapp • Proteesi baasise lõplik modelleerimine. Kuuma vahaga kinnitatakse vahabaasised kipsmudelite külge. • Hammaste kaelaosad peavad olema vaha sees 1 mm (tagab fiksatsiooni). • Hammaste vahed tuleb vahast korralikult puhastada, samuti oklusiooni pinnad (kui vaha jääb vahele, on hiljem polümerisatsioon puudulik). • Ülemise baasise paksus on umbes 1. 5 – 2 mm, alumisel 2 -2. 5 mm.

VI. etapp • Küvetiks nimetatakse kahest poolest koosnevat metallkarpi, mille alusosa on kõrgem kui pealmine osa. • Enne küveteerimist pannakse mudel 3 -5 min. vette, et tekiks parem ühinemine. Kui valmis protees saabub arsti juurde, siis ta kontrollib seda visuaalselt (puuduvad poorid, defektid, mõrasid, pinnad on siledad ja poleeritud), palpeerib proteesi aluspinda teravike ja ebatasasuste suhtes, samuti ka toimub istuvuse, püsivuse ja oklusiooni kontroll.

PMMA • Enim kasutatav polümeer 1937. Aastast Plussid: • Esteetiline • Madal vee sorptsioon ning lahustuvus • Adekvaatne kõvadus • Madal toksilisus • Kergesti parandatav Miinused: • Polümerisatsioonil tõmbub kokku • Nõrk elastsus • Madal vastupidavus

NAILON • Polüamiid (1950. aastast) Plussid: • Kõrge kuumuskindlus • Kõrge kõvadus • Kõrge elastsus • Madal toksilisus Miinused: • Vee sorptsioon • Pinna karedus • Bakteriaalne kontaminatsioon • Värvi muutus

Kasutatud kirjandus • http: //www. europe-stomatologcentre. com. ua/en/neylon-protez. html • Loengumaterjalid õppeaines Ortopeediline stomatoloogia II, õppejõud O. Salum • Denture base resins from the point of view of materials science, Axel Kammann. Kirjastus: Report No. 13, June 2000 • Craig RG, Powers JM, et al. Restorative Dental Materials. 11 th ed. St Louis: Mo, Mosby; 2002. pp. 636– 689.