Inglise renessanssteater TPL 2014 Inglise rahvusdraama 16 saj

Inglise renessanssteater TPL 2014

Inglise rahvusdraama ü 16. saj lõpp ja 17. saj algus ü Mõjutajad: ü keskaegsed moraliteed Elizabeth I , "Darnley Portrait", u 1575 (allegoorilis-moraliseeriv näidend) ü müsteeriumid (piibliaineline näidend) ü interluudiumid (lõbusad lühinäidendid) ü antiikdraama ü Elizabeth I valitsusajal (1558 – 1603) saavutas teater enneolematu populaarsuse.

Elizabethi-aegne teater ü Enne Elizabethi ajastut Londonis teatreid polnud, kuna linnavalitsuses olid puritaanid: lõbustused olid keelatud ja näitlemist peeti patuseks tegevuseks. ü Seetõttu tekkisid esimesed teatrid väljaspool linna piire, eeslinnades, üpris kahtlases naabruses. ü 16. saj II poolel avati arvukalt nii avalikke kui ka erateatreid; viimased olid kallimad ja neis etendati sageli vaid kutsutud isikuile. “Elizabeth I hermeliiniga” 1585, Nicholas Hilliard

Teater kui institutsioon ü Publik oli erinevaist ühiskonnakihtidest. Teater oli avatud kõigile. ü Draama muutus kirjandusliigiks, mis võis kõige enam mõjutada ühiskonna hoiakuid. ü Teater oli ka eelistatud meelelahutus.

Teatrid ü Esimese avaliku teatrihoone Londonis, Teatri, ehitas 1576. aastal James Burbage. ü Tema poeg Richard mängis Shakespeare’i näidendites peaosi ja oli aastast 1599 koos Shakespeare’iga Londoni teatri Gloobus (The Globe) kaasomanike hulgas. ü Peale selle tegutsesid veel Eesriie, Luik, Lootus, Roos. Richard Burbage

Teatrihooned � … olid ümarad, tahulised või ovaalsed. � Tegevus toimus järgemööda eri lavadel: � 1) eeslaval ehk prostseeniumil käis näidendi põhitegevus; eeslava ulatus sügavale parterisse (teatrimaja siseõue); � 2) tagalava oli eesriidega eraldatud ja võis asuda eeslavast kõrgemal; � 3) tagalava kohal asus balkonlava. Gloobus � Publik istus rõdul, aukülalised olid loožides

Kuninganna Elizabeth vaatab Gloobuse teatris etendust David Scott, 1840.

Stseen filmist “Armunud Shakespeare” (John Madden, 1998)

Gloobus tänapäeval

lavastus � On teada, et nt Luige Teater Luik (The Swan), u 1596. aastast pärit joonistus on ainuke Elizabethi ajastu teatri sisevaade. luksuslikus sisekujunduses kasutati marmorit ja kalleid kangaid. � Näitlejate garderoobi moodustasid jõukate patroonide annetatud rõivad. � Lavastustes kasutati mitmesuguseid lavaefekte (hääled lava tagant, muusikaline seade) ja primitiivseid dekoratsioone, kuid teater säilitas tinglikkuse, palju jäeti vaatajate kujutluse hooleks.

Näitetrupid ü Näitlejaelukutse tekkis 16. sajandil. ü Näitlejad olid sunnitud endale otsima õukondlastest- aristokraatidest toetajaid-kaitsjaid. Mõne suurniku teenijaskonda arvamine tõendas, et nad pole hulgused, viimaseid aga jälitati ja karistati. Näitlejad kandsid oma kaitsja värvides livreesid, vahel said ka pisukest teenripalka. Ka truppide nimed olid vastavad – Tema Majesteedi Teenrid, Lordkammerhärra Teenrid jne. ü Truppidel polnud oma teatrihoonet, nad üürisid neid etenduste jaoks. ü Paljud näitetrupid käisid mööda maad ringi ja lõbustasid provintsides rahvast, Londonis aga töötas mitu näitetruppi ning etendusi toimus pidevalt. ü Sageli kutsuti truppe esinema ka peenemaisse paikadesse – ülikute majadesse ja õukonda, talvevaheajal koolidesse.

ü Trupid olid väiksed, tuumikuks 6– 8 näitlejat, trupi osanikud, kes mängisid peaosi. Ülejäänud, teisejärguliste osade täitjad palgati. ü Naisnäitlejaid veel polnud, naisi mängisid mehed, noori naisi poisikesed.

Stseen filmist “Armunud Shakespeare” (John Madden, 1998)

Inglise renessanssdraama �. . . kujunes välja keskaegsete žanrite (moralitee, müsteerium, interluudium) ja antiikdraama (Seneca, Plautus) baasil. �Koomiline ja traagiline oli enamasti segunenud, �näidendid koosnesid üksikepisoodidest, �neis oli mitu paralleelset tegevusliini. �Renessanssdraama oli liikuv ja energiline, kiired olid nii süžeekäigud kui ka tegelaste liikumine ajas ning ruumis. �Näidendid olid enamasti 5 -vaatuselised värssteosed. �Komöödiais oli palju kaasaja ainest ning olustikulist, tragöödiate teemad valiti ajaloost või mütoloogiast.

Inglise renessanssdraama �Ilmus suur hulk seiklusliku süžeega näidendeid, milles oli ohtralt kangelastegusid, armulugusid, romantilisi seiklusi ja kuritegusid. Niisugused näidendid olid üpris primitiivsed ja kunstilises mõttes armetud: ülespuhutud kõne vaheldus kõige lihtsama klounaadiga. Neist jantidest väsis varsti isegi lihtrahvas. � 1580. aastatel kerkisid esile autorid, kes tõstsid draamakirjanduse taset märgatavalt. Enamik neist oli saanud ülikooli- või lihtsalt hea humanistliku hariduse, mistõttu neid kutsutigi ülikoolivaimudeks.

John Lyly kirjutas elegantseid ülevas stiilis komöödiaid (tema stiili tähistab termin eufuism) �Thomas Kyd lõi julmi ja veriseid kättemaksutragöödiaid, �Robert Green romantilisi ja humoorikaid näidendeid. �Christopher Marlowe’ tragöödiates tegutsevad ebaharilikud kangelased räägivad poeetilist ja kaunist keelt (blankvärss).

Christopher Marlowe “Doktor Faustuse traagiline lugu” (1588 – 1589) • Esimesena inglise teatris pöördus Marlowe suurte üldinimlike teemade juurde, peegeldades nii renessansi ülevaid püüdlusi kui ka sisemisi vastuolusid. • Ta oli esimene uusaegne kirjanik, kes tõi lavale saksa rahvaraamatutest pärit Fausti-müüdi. Varasem inimese ja kuradi lepingu käsitlus pärineb Rutebeufilt – “Miraakel Teophile’ist” (13. saj).

Rembrandt “Doktor Faustus” (1652) • Marlowe’ doktor Faustus on vastuoluline uusaegne inimene. Ta on täis teadmisjanu ja soovi maailm oma tahtele allutada. Ta loovutab 24 naudingu- ja võimuaasta eest põrguvaim Mefistofelesele oma hinge. Pärast lepingu sõlmimist tabavad Faustust kahtlused. • Faustus on vabameelne ja suhtub irooniliselt kirikusse. Tema monoloogis põrgusse langemise eel on koos kahetsus, põgus lootus, et Kristus ta siiski päästa võiks, ahastus ja valu inimelu traagika pärast.