HOMOSTAAS 12 klassi bioloogia Urmas Lekk Prnu 2007

HOMÖOSTAAS 12. klassi bioloogia Urmas Lekk Pärnu 2007

Leonardo da Vinci (15. 04. 1452 -02. 05. 1519) “Inimese proportsioonid”

Anatoomia ( kr. anatome – lahtilõikamine) on teadus, mis käsitleb organismi kudede, elundite ja elundkondade ehitust. Füsioloogia ( kr. physis – loodus, loodusesse puutuv; logos – käsitlus, õpetus) on teadus elusorganismide ( ja nende osade ) talitlusest ja seostest ümbritseva keskkonnaga.

Olulisemad eluavaldused on : § paljunemine § ainevahetus § erutuvus Nimeta veel eluavaldusi ehk elusatele asjadele iseloomulikke omadusi.

Eluavaldused ilmnevad : *ensüümide koostoimes *kudede talitluses *elundite koostöös *funktsionaalsetes süsteemides (elundkonnad)

Kõikide elundkondade omavaheline kooskõlastatud tegevus on võimalik tänu regulatoorsetele süsteemidele : *kesknärvisüsteem *endokriinsüsteem (sisesekretsiooninäärmed)

Organismi kui terviku eksisteerimine on võimalik ainult siis, kui ta saab pidevalt infot sise- ja väliskeskkonna muutuste kohta. Kohanemisel väliskeskkonnaga peab organism säilitama optimaalsed tingimused rakkude elutegevuseks. Sise- ja väliskeskkonnast pärinevatele ärritajatele reageerivad siseelundite ja meelesüsteemide sensorid. Sensorid võtavad info vastu, töötlevad ja edastavad selle sisenõrenäärmetele ning kesknärvisüsteemile.

Nende nn. regulatoorsete süsteemide vahendusel ja kontrollil kujunevad sisekeskkonna püsimise – HOMÖOSTAASI – SÄILIMISELE JA ELU ALALHOIDMISELE SUUNATUD KÄITUMISREAKTSIOONID

Homöostaasi ( kr. homoios – taoline, sarnane; stasi – seisund ) mõiste ja käsitlus pärineb Walter Cannon´ilt (1871 -1945). Homöostaas on elusorganismide võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu, vältida eluohtlikke kõrvalekaldeid ning kohaneda ümbritsevate tingimustega. Homöostaas on organismi eluks vajalik sisekeskkonna suhteline püsimine.

Homöostaasi säilitamine on reflektoorne tegevus, mida saab kujutada järgmise üldskeemi alusel : Aju närvikeskus retseptor stiimul Sisenõrenääre A Sisenõrenääre B vastus

Organismi sisekeskkonda iseloomustatakse sageli vereplasma näitajate järgi : § osmootne rõhk 7, 3 atm ( 745 k. Pa ) § p. H 7, 37 – 7, 43 § temperatuur keha sisemuses ca´ 37° C § veresuhkur 3 -5 mg/l § hemoglobiin 12 -15 mg/l § kolesterool 5 mg/l § Vererakkude arv ( nt. punaseid vererakke on tervel inimesel 1 liitris veres 4, 5 -5, 5 x 10¹² § veresete 9 -11

Organismi sisekeskkonna suhtelise püsivuse ( tasakaalu ) tagavad : § erituselundid § veri – aluseliste ja happeliste ainete ning vee tasakaal, osmootne rõhk § kehatemperatuuri säilitamine – peaaju osa ( hüpotaalamus ), veri, lihased, nahk

Organismi sisekeskkonna suhtelise püsivuse ( tasakaalu ) tagavad : § higistamine § värisemine – lihaste korduvad kokkutõmbed tekitavad soojust § nahakapillaaride laienemine ja ahenemine § hingamise regulatsioon § sisenõrenäärmed § peaaju erinevad piirkonnad kontrollivad kõiki tegevusi

Inimese kohastumist ümbritseva ruumi tingimustega iseloomustab ka see, et bioloogilistele faktoritele lisanduvad sotsiaalsed faktorid.

Me saame ümbritsevast infot ka kuuldu või loetu põhjal! KAS MITTE LIIGA SAGELI EI KAOTA MEIE ORGANISM TASAKAALU JUST SELLE PÄRAST?

HOMÖOSTAAS

Ülesanded õpiku ( Kull, T. , et al. Bioloogia gümnaasiumile III osa. Tartu : Eesti Loodusfoto, 2001, lk. 56 -74, 119 -144 ) põhjal : 1. Too näiteid endotermsuse ja ektotermsuse eelistest ja puudustest. 2. Kuidas töödeldakse närvisüsteemis informatsiooni? 3. Millele kulub energiat puhkaval inimesel? 4. Milised elundid vastutavad organismi homöostaasi säilitamise eest? 5. Milles seisnevad maratonijooksja ja sprinteri füsioloogilised erinevused?

LISALUGEMIST § Burnie, D. Inimkeha lühientsüklopeedia. Tallinn : Koolibri, 2002, lk. 76 -77 § Burnie, D. Loodus. Lühientsüklopeedia. Tallinn : Koolibri, 2000, lk. 132 -133 § Kingissepp, P. -H. Inimese füsioloogia. Tartu : Tartu Ülikool, 2006, 279 lk.

dao § Eesti keeles on orientalist Linnart Mäll leidnud sellele mõistele tõlkevaste kulg. Dao mõistes sisaldub usk, et kõik maailma nähtused, nii suured kui väikesed, on omavahel korrastatud seoses. See kord ei ole staatiline, vaid dünaamiline, mis moodustub ikka uuesti ja mida hoiab ülal dao kõigele olemasolevale ja sündivale aluseks jääv korrastamis- ja regulatsiooniprintsiip. Dao mõte on toiminud meditsiinis kolmesugusel viisil.

dao § Esiteks andis ta arusaamise, et inimese organism kujutab endast korrastussüsteemi, mis tugineb samasugustele seaduspärasustele, nagu need valitsevad mujalgi looduses. Seetõttu on loodus inimesele kõiges suureks eeskujuks. Inimene peab elama kooskõlas loodusega, et hoida end haiguste eest. § Teiseks sisaldub dao mõistes terviklikkuse idee. § Kolmandaks on meditsiinis realiseerunud ka dao mõistega tihedalt seotud muundumise mõiste, nagu see sündis palju varem kuulsas oraakliraamatus I-Ging.

YANG-YIN § Yang tähendas algselt mäe päiksepoolset külge. Lisaks sellele tähendab ta heledat, soojust, õhku, dünaamilist, positiivset, sigitavat ja mehelikku printsiipi. Vastupidiselt tähendab Yin mäe varjukülge, tumedat, külma, vett, passiivset, negatiivset, vastuvõtvat ja säilitavat-hoidvat ning naiselikku printsiipi. Yang ja Yin on iga terviku kaks poolt (teineteist täiendavad osad). Nad on omavahel vastastikuses sõltuvusvahekorras. Sel määral, mil üks kasvab, teine kahaneb.

§ Pole olemas puhast Yangi ja puhast Yini; pigem sisaldab Yang Yini ja Yin Yangi. Seda piltlikustab järgnev Taiji sümbol, nagu teda on sageli kujutatud kunstiesemetel. Yangil on tendents laieneda, Yinil kokku tõmbuda. Oma liikumise äärmisel piiril läheb Yang üle Yiniks ja Yin Yangiks. Nendevaheline tasakaal on eelduseks nii looduse nagu ka inimese elule. Yin ja Yang olid Hiina meditsiinis korrastusprintsiipideks kõigi nähtuste jagamisel kahte peakategooriasse.