Happeleelise tasakaal organismis Mirjam Metslang Alexandra Stepanenko MariLiis

Happe-leelise tasakaal organismis Mirjam Metslang Alexandra Stepanenko Mari-Liis Kesküla Joosep Laos Alexandr Tsurkan HAMBARAVI II kursus

Sissejuhatus • Happed on ained, mis annavad lahuses vesinikioone ära (prootonite doonorid) • Leelised on ained, mis vesinikioone seovad (prootonite aktseptorid) • p. H on vesinikueksponent, mis näitab lahuse happelisust • Homöostaasi tagamiseks hoitakse vere p. H suhteliselt kitsastes piirides konstantsena

Happe-leelistasakaalu iseloomustavad parameetrid • p. H – Arteriaalse vere ja vereplasma p. H=7, 37 -7, 43 – Intratsellulaarne p. H=6, 9 -7, 0 – Venoosse vere p. H veidi madalam kui arteriaalsel verel • CO 2 osarõhk – sõltub hingamisest – määrab puhvri happelise komponendi (H 2 CO 3) – arteriaalses veres 35. . . 40 mm. Hg, venoosses 40. . . 60 mm. Hg • Bikarbonaatide sisaldus veres – määrab puhvri aluselise komponendi – normaalselt 18. . . 26 mmol/l • BE ehk base excess ehk kõrvalekaldumine puhverleeliste kontsentratsiooni normväärtustest – tervel inimesel arteriaalse vere BE=0

Happe-leelistasakaalu hoidmise mehhanismid • Vere puhversüsteemid – vesinikkarbonaatpuhver – fosfaatpuhver – valkpuhver – puhverleelised • Gaasivahetus kopsudes • Eritusmehhanismid neerudes

Hingamine ja happeleelistasakaal I • Hingamise osavõtt p. H regulatsioonist – määrav ülesanne: CO 2 väljaviimine – eriline tähtsus hingamise regulatsioonis, mis võimaldab tekkinud happeleelistasakaalu häireid kompenseerida • hüperventilatsioon (p. H korral) • hüpoventilatsioon (p. H korral)

Hingamine ja happeleelistasakaal II • Plasma p. H vähenemise kompenseerimine ventilatsiooniga negatiivse tagasiside mehhanism • p. H tõusu korral toimub vastupidine protsess

Neerud ja happeleelistasakaal I • Neerude ülesanne on mittelenduvate hapete, esmajoones väävelhappe eritamine uriiniga • p. H , renaalne eritus

Neerud ja happeleelistasakaal II • H-ioonide eritamise peamised mehhanismid: – ammoniaagimehhanism – fosfaatpuhver (ca 30 mmol) – vaba vesinikioonina (ca 0, 05%)

Happe-leelistasakaalu häired I • Patoloogilistes tingimustes kuhjub verre suurel hulgal happeid või leeliseid • Reguleerimissüsteemid (puhversüsteemid, hingamine, neerud) ei ole võimelised vere p. Hd normis hoidma • Happe-leelistasakaalu häired jaotatakse: – respiratoorne atsidoos ja alkaloos (BE=0, CO 2 osarõhk on muutunud) – mitterespiratoorne atsidoos ja alkaloos (CO 2 kontsentratsioon algul normaalne, BE muutub) • metaboolne atsidoos ja alkaloos

Respiratoorne atsidoos • Vere p. H • Põhjuseks alveolaarse ventilatsiooni vähenemine, mis on tingitud: – hingamiskeskuse pärssimisest (ravimid, intoksikatsioon, traumad) – rindkere- või hingamislihaste funktsiooni häirest

Respiratoorne alkaloos • Vere p. H • Põhjuseks alveolaarse ventilatsiooni suurenemine, mis on tingitud: – hüpoksiast – kopsukoe venitatavuse vähenemisest – verepaisust kopsus – KNS häiretest – hüperventilatsioonist

Metaboolne atsidoos • Vere p. H < 7, 35 • Vere puhversüsteemide võimsusest ei jätku happeliste jääkide neutraliseerimiseks • Sümptomid: peavalu, nägemisteravuse langus, iiveldus, oksendamine, lihasnõrkus, hingeldamine, kõhuvalu, kooma (ekstreemse atsidoosi korral!)

Metaboolne alkaloos • Vere p. H > 7, 47 • Vere puhversüsteemide happelised reservid ammenduvad, ülekaalu saavad leelised ained • Sümptomid: nõrkus, müalgia, iiveldus, pearinglus, lihastõmblused

Kompensatsioonimehhanismid • Respiratoorne häire kompenseeritakse neerude abil, muutes bikarbonaatide ja vesinikioonide eritamist • Mitterespiratoorne kompenseeritakse respiratoorselt ja renaalselt

Kasutatud kirjandus • R. F. Schmidt, G. Thews Inimese füsioloogia, Tartu 1997 • P. -H. Kingisepp Inimese füsioloogia 2006

Tänan!