Happeleelis tasakaal organismis Jelizaveta Kruglova Alissa Kolomiets Britta

Happe-leelis tasakaal organismis Jelizaveta Kruglova Alissa Kolomiets Britta Sellik Brit Helen Riisenberg Andrei Gukov Tartu 2012

Happed ja leelised �Happed – ained, mis lahuses vesinikioone ära annavad (prootonite doonorid) �Leelised – ained, mis vesinikioone seovad (prootonite aktseptorid) Organismi vedelikes (nt. vereplasma) valitseb happeliste ja aluseliste ainete tasakaal

Happe-leelis tasakaalu iseloomustavad parameetrid (1) 1. p. H = -log[H+] Intratsellulaarne p. H 6. 9. . . 7. 0 Arteriaalse vere p. H ja vereplasma 7, 37. . . 7, 43 Venoosse vere p. H madalam Happesuse astet näitav arv, mis oleneb olemasolevate vabade H+ ioonide konts 2. PCO 2 Arteriaalses veres 35… 45 mm. Hg Venoosses veres 40. . . 60 mm. Hg Hingamisest sõltuv CO 2 osarõhk, mis määrab puhvri happelise komponendi H 2 CO 3

Vere p. H �Inimese veri on nõrgalt leelisese reaktsiooniga: p. H = 7, 3. . . 7, 4. �Veri = puhversüsteem: vesinikkarbonaatpuhver, fosfaatpuhver, valkpuhver (vereplasma valgud) + hemoglobiin �Vere absoluutne p. H hoitakse väga täpselt konstantsena

Happe-leelis tasakaalu iseloomustavad parameetrid (2) 3. [HCO 3 - ] Bikarbonaadi sisaldus veres, mille osa määrab puhvri aluselise komponendi Normaalselt 18. . . 26 mmol/l. � 4. BE Base Excess e. puhveraluste hälve: kõrvale-kaldumine puhverleeliste kontsentratsiooni normväärtusest Terve inimese arteriaalse vere BE väärtus 0 �Norm → BE = -2, 5… 2, 5 �Positiivne väärtus ↑ → alkaloos �Negatiivne väärtus ↓ → atsidoos

Happe-leelise seisundit mõjutavad protsessid organismis �Hingamise osavõtt p. H regulatsioonist Hingamise üheks ülesandeks CO 2 väljaviimine Puhkeolekus 230 ml CO 2/min, 15 000 mmol/päev H+ ↑ H+ ↓ → → ventilatsioon↑ ventilatsioon ↓, CO 2 ja H+ ↑

Organismi puhversüsteemid �Vesinikkarbonaatpuhversüsteem (CO 2+H 2 O ⇄H 2 CO 3⇄H++HCO 3 - ) �Fosfaatpuhversüsteem (H 2 PO 4 - ja HPO 42 - ) �Valkpuhversüsteem (plasmavalgud + HEMOGLOBIIN) �Puhverleelised

Ioonide kontsentratsioon plasmas, erütrotsüütides ja koguveres. 160 140 Protein 120 HCO 3 - Protein Hb. O-2 100 80 60 B+ Cl- B+ HCO 3 - 0 B+ Cl- 40 20 HCO 3 - X- Cl. X- X- Plasma Erütrotsüüt Koguveri X- - Kõikide mittepuhveromadustega tugevate hapete anioonid v. a. Cl. B+ - katioonid

Neerud �Eritavad iga päev umbes 50 mmol mittelenduvat hapet uriiniga ammooniumina või kombinatsioonis fosfaadiga (HPO 42 - ja NH 3) �Uriini p. H vahemikus 5. . . 6, eritatav päevane kogus 1. . . 1, 5 l �p. H↓, renaalne H+ eritus ↑ �p. H↑, renaalne H+ eritus ↓

Happe-leelis tasakaal ja ainevahetus H+ aktiivsus on üheks homeostaasi füüsikaliskeemiliseks põhiparameetriks, kuna viimasest sõltub: 1. Valkude konformatsioon 2. Ensüümsüsteemide aktiivsus 3. Elektrolüütide ionisatsioon 4. Signaalmolekulide ja ravimite seostumine transportvalkude ning retseptoritega

Metaboolne atsidoos • Primaarne muutus on [HCO 3 -]↓ • Põhjused: a) HCO 3 - kaotus seedetrakti ja neerude kaudu) b) HCO 3 - kulu mittelenduvate hapete puhverdamiseks • Kliinilised sümptomid p. H langusest: * nõrkus, väsimus, peavalu, stuupor * anoreksia, iiveldus, oksendamine * arütmiad, müokardi tundlikkuse ↓ katehhoolamiinidele

Metaboolne alkaloos �Primaarne muutus on [HCO 3 -]↑ Sageli kaasneb ETV mahu↓ ja hüpokaleemia �Põhjused: a)H+ ja kloori kadu ETV-st - prootonite kadu seedetraktist (oksendamine; kloriidi kaoga diarröa) - renaalsed kaod (lingudiureetikumid; mineralokortikoidide liig) b) HCO 3 - lisamine ETV-le (n. liigne manustamine, suure koguse konservvere ülekanded)

Kokkuvõtte �Organismi vedelikkudes on happe-leelis tasakaal �On mitu parameetrit, mille alusel saab määrata kehavedelikude keskkonna (p. H, BE, [HCO 3 - ], Pco 2) �Veri = puhversüsteem �Organismi happe-leelis tasakaalu mõjutavad hingamine, neerude eritusvõime ja ainevahetusprotsessid, mille käigus tekivad aluselise ja happelise reaktsiooniga ained �Metabolismi häired põhjustavad happe-leelis tasakaalu nihet: alkaloos, atsidoos

Aitäh kuulamast!

Kasutatud kirjandus: �R. F. Schmidt, G. Thews. Inimese füsioloogia. Tartu 1997 �Peet-Henn Kingisepp. Inimese füsioloogia. Tartu 2006