Hans Christian Andersen PialLiisi Tiiu Pss Valga Gmnaasium

Hans Christian Andersen Pöial-Liisi Tiiu Püss Valga Gümnaasium

Hans Christian Andersen sündis 1805. aastal Taanimaal

• Hans Christian Andersen kirjutas muinasjutu “Pöial. Liisi” 1835. aastal. • Anderseni-aasta “Pöial-Liisi” pildid on joonistanud Viktor Aleksejev. Tema pildid olid üle poolesaja aasta raamatusse jõudmist oodanud.

• Üksik naine tahtis nii väga väikest lapsukest. Ühel päeval läks ta vana nõiamoori juurde. • “Pane see terake lillepotti, küll siis näed, mis temast saab. ”

• See oli tulp, võta või jäta, kuid õiekarika sees istus tütarlaps. • Ta oli pisitilluke, kõigest sõrmepikkune, seepärast hakati teda kutsuma Pöial-Liisiks

• Väikesele Pöial. Liisile oli veetaldrik terveks järveks ja ta sõitis mööda vett tulbi õielehel nagu paadis. Aerudeks oli tal kaks valget hobusejõhvi.

• Öösel ronis läbi avatud akna tuppa suur kärnkonnaeit, märg ja väga inetu. “Näe, kust leidsin toreda naise oma pojukesele!” • Konn viis pähklikoorest hälli koos Pöial-Liisiga keset jõge laiale vesiroosilehele.

• Hommikul ärgates ehmus Pöial-Liisi koledasti ja hakkas nutma.

• Konnaeit aga ehtis muda sees oma pesa. Ta tahtis noorele miniale meele järgi olla.

• Varsti tuligi konnaeit, tegi tüdrukule sügava kummarduse ja tutvustas oma poega. Pojast pidi saama Pöial-Liisile mees.

• Kalakestel hakkas Pöial-Liisist kahju ja nad närisid lehevarre läbi. Vool oli tugev ja leht liikus kiiresti. Pöial-Liisi kohtus valgekirju liblikaga ja siis napsas maipõrnikas tüdruku ning kinni ja viis ta puu otsa. Põrnikad pidasid Pöial-Liisit inetuks. Lõpuks Liisike istus karikakraõiel ja nuttis.

• Kogu suve elas Pöial -Liisi ihuüksi metsas. Ta punus endale rohukõrtest kiige ja riputas selle suure kobrulehe alla, et vihm peale ei sajaks. • Toiduks tarvitas Pöial-Liisi õiemett ja joogiks kastetilku. • Nii möödus suvi ja ka sügis.

• Linnud lendasid ära, lilled närbusid ja suur kobruleht muutus kollaseks, kuivas kokku ja tõmbus keerdu. • Pöial-Liisi värises külmast. Ta kleit oli räbaldunud. Hakkas lund sadama. • Tüdruk otsustas metsast välja minna ja peavarju otsida.

• Viimaks jõudis Pöial. Liisi põldhiire uru juurde. Hiireemand elas soojuses ja külluses. • “Eks sa astu sisse, soojenda ennast ja võta minuga koos einet!”

• Pöial-Liisi hoidis põldhiireeidekese kodu korras ja jutustas talle muinasjutte. • Varsti oli neil külalist oodata – jõukas ja pime naabrimees – mutt. Hiireemand soovitas tüdrukul mutile mehele minna, kuid Pöial-Liisil polnud selleks vähematki tahtmist.

• Pöial-Liisit kästi tähtsa külalise auks laulda. Ta laulis väga ilusasti ja mutt hakkas kohe tüdrukut armastama. • Mutt oli aga nii väärikas ja soliidne isand, et ta ei öelnud sõnagi. • Mutt uuristas pika maa-aluse käigu oma maja juurest hiirekese uruni ja kutsus neid jalutama.

• Maa-aluses käigus oli maas üks lind. Mutt ütles, et seda lindu pole vaja karta, sest ta on surnud. • Mutt torkas ninaga augu lakke ja Pöial. Liisi nägi maas lebamas pääsukest. • Kui mutt ja hiir viimaks linnule selja keerasid, suudles tüdruk lindu otse suletud silmadele.

• Öösel ei saanud tüdrukuke und. Ta tõusis ja viis linnukesele punutud vaiba ja tegi pehmest samblast aseme. Pöial-Liisi langetas pea linnukese rinnale ja ehmatas. Pääsukese süda tuksus, ta oli nüüd sooja saanud ja elustunud. Kogu talve hoolitses Pöial-Liisi pääsukese eest.

Mutt ja põldhiir ei teadnud Pöial-Liisi saladusest midagi – nad ei armastanud linnukesi. Kevadel lendas pääsuke ära. Ta kutsus tüdrukukest endaga kaasa. Pöial-Liisi jäi aga hiireemanda juurde. Ühel päeval tuli vana mutt Pöial-Liisile kosja.

• Pöial-Liisi pidi nüüd päevad läbi veimevakka valmistama. Hiireeit palkas neli ämblikku ja ööd ning päevad kooti igasuguseid kangaid. • Paks ja pime mutt käis Pöial-Liisit iga õhtul vaatamas ja muudkui vatras pulmapeost. • Pöial-Liisi aga aina nuttis ja mõtles pääsukese peale.

• Jõudiski kätte sügis ja veimevakk oli valmis. Pöial-Liisi nuttis ja ei tahtnud mutile mehele minna. Saabus pulmapäev ja nüüdsest pidi Pöial. Liisi hakkama elama sügaval maa all. • Tüdruk läks päikesega hüvasti jätma, kallistas punast õiekest ja palus pääsukest tervitada.

• Järsku lendas seesama pääsuke mööda. Pöial-Liisi jutustas talle kogu oma kurva loo. • Pääsuke valmistus soojale maale lennuks. Ta kutsus tüdruku endaga kaasa.

• Imeilusa järve kaldal, keset kaharaid rohelisi puid oli valgest marmorist loss. Pääsuke pani Pöial-Liisi laiale kroonlehele isutama. Õiekarikas istus väike mehike – ta oli haldjate kuningas. Ta palus: “Kallis Pöial. Liisi, kas sa ei tahaks minu naiseks saada? ”

• Pöial-Liisi oli kohe nõus. • Haldjad tõid Liisile kingitusi. • Kõige paremaks kingituseks olid läbipaistvad tiivad, just niisugused nagu vesikiilil.

• Tiivad seati Pöial. Liisile selga ja nüüd võis ka tema lennata õielt õiele. • Pääsuke aga istus üleval pesas ja vidistas laulu, nii kuidas jaksas.

• Aga kui külmale maale oli saabumas kevad, hakkas linnuke Taanimaale tagasi lendama. • Seal oli pääsukese pesa just selle inimese akna all, kes oskas hästi muinasjutte vesta. Pääsuke jutustas nüüd talle Pöial-Liisist.

Hans Christian Anderseni 200. sünniaastapäevaks Tänan vaatamast! Kasutatud materjalid: http: //www. nlib. ee/html/digi/rmt_ill/autorid/aleksejev/aleks. html http: //www. raamatukoi. ee/cgi-bin/raamat? 22310 28. aprill 2005 Tiiu Püss