Giovanni Boccaccio Anneli Oidsalu Maris Sinka TPL 2012

Giovanni Boccaccio Anneli Oidsalu Maris Sinka TPL 2012

Giovanni Boccaccio (1313– 1375) • itaalia renessansikirjanik; • teda peetakse novelli kui kirjandusžanri rajajaks; • “Dekameroni” autor; • kolmas kuulus firenzelane Dante ja Petrarca kõrval.

Boccaccio. . . oli Petrarca kaasaegne ja sõber; . . . kujunes kirjanikuks 1330. a paiku; . . . kirjutas nii luulet kui ka proosat; . . . laenas süžeesid rüütliromaanidest ja -novellidest, kuid tõi tegevuse kaasaegsesse Itaaliasse; . . . itaaliakeelne looming oli peamisi itaalia kirjanduskeele kujundajaid; … kirjutas Dante ja Petrarca eluloo, kommenteeris Dante “Jumalikku komöödiat” ning lisas selle algsele pealkirjale “Komöödia” ülistava epiteedi “jumalik”.

Humanistlikud tööd • Boccaccio kogus ja jutustas ümber antiikaja ning piibli lugusid ja müüte: • “Jumalate genealoogia” • “Kuulsatest naistest” • “Kuulsate meeste õnnetustest” • 1360. aastatel kogunes Firenzes Boccaccio ümber üks esimesi humanistlikke ühendusi. Miniatuur “Kuulsate meeste. . . ” Pariisi väljaandest 1467

Fiammetta • • • Napolis õigusteadust õppides armus Boccaccio abielus aadlidaami, kes osutus kuningas Roberto vallastütreks. Boccaccio nimetas teda oma loomingus Fiammettaks ning pühendas talle sonette, kantsoone jms. Naine vastas Boccaccio armastusele, aitas tal pääseda õukonda ning õhutas kirjanduslikku loomingut. Esimesed romaanid, sh “Ameto” ja “Fiammetta”, sündisidki sellest naisest inspireeritult. Pärast kolm aastat kestnud armastust hülgas Fiammetta Boccaccio ning tegi ta õnnetuks. Nägemus Fiammettast, Dante Gabriel Rossetti, 1878

“Ameto” • Peamiselt proosas kirjutatud, kuid värsivormis kõrvalepõigetega teos. • Et kasutatud on novellide jutustamise põhimõtet: seitse nümfi – seitse voorust – jutustavad karjus Ametole kümme armastuslugu, nimetatakse teost väikeseks “Dekameroniks”. • Teos on esimene tundekasvatuse lugu kirjanduses: nümfide ja armastuse mõjul muutub Ameto õilsaks. • On peetud kogu uusaja psühholoogilise proosa alguseks.

“Ameto” stseenidega maalid 1410. aastast Firenze meistritelt

“Fiammetta” Lühiromaan, milles Boccaccio esineb inimhinge küpse tundjana; • monoloogiline vorm, minajutustus: õnnetu armastuse loo kangelanna Fiammetta pihtimus; • silmapaistev hingeseisundite eritlus: hingepiinad, lootus, illusioonid, pettumus, meeleheide; • hüljatud naise teema oli kirjanduses uudne; • Fiammetta on esimene tõepärane naine uueaegses kirjanduses, kellel on loomulik tundeelu ja oma hääl, keda ei kohelda südamedaami või madonnana. • Teost peetakse esimeseks psühholoogiliseks proosaromaaniks Euroopa kirjanduses. •

Boccaccio

“Dekameron” Boccaccio • Boccaccio peateos; • koosneb sajast novellist ja raamjutustusest; • decameron tähendab kümmepäevakut, kümne päeva raamatut;

“Dekameroni” raamjutustus • 7 neidu ja 3 noormeest kohtuvad kirikus ja põgenevad 1348. aasta katku eest Firenze lähedale villasse; • noored veedavad aega lugusid jutustades, et linnas möllava katku masendusest korrakski pääseda; • iga päev jutustavad kõik tegelased ühe loo, igal päeval on kindel teema; • tegelased kommenteerivad novelle, vestlevad, mängivad, tantsivad, laulavad.

J. W. Waterhouse “Dekameron” (1916)

Lugude jutustajad • on noored, ilusad, peenetundelised, õilsahingelised; • põgenesid selleks, et lõbudest mitte loobuda, kuid ka naudingutes mitte üle piiri minna. • Tegelased-jutustajad varjuvad kreeka pseudonüümide taha. • Kolm noormeest on Boccaccio ise kolmes erinevas aspektis: Dioneo (‘Veenusele pühendatud’) – lõbus ja soolaselt naljatlev B; Filostrato (‘armastuse poolt võidetud’) – B kui reedetud õnnetu armastaja; Pamfilo (‘üleni armastus’) – B kui edukas armastaja. • Naised esindavad neid, kellesse B oli oma armastatute seas enim kiindunud: Pampinea – napollanna, esimene armastus; Fiammetta – Maria d’Aquino; Emilia – firenzelanna Emiliana del Tornaquinci; Elisa; Lauretta – benediktiinide kloostri nunn Mensola kloostrist, kes lahkus kloostrist vahekorra tõttu B-ga; Filomena ja Neifile on identifitseerimata.

Franz Xaver Winterhalter, “Decameron” (1837)

Salvatore Postiglione (1861– 1906) “”Dekameroni” motiiv”

“Dekameroni” aines • Boccaccio kujutab kaasaegset Itaaliat; • lugeja ette astuvad kõik ühiskonnakihid: ülikud, rüütlid, igat masti vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised, ametnikud, lihtrahvas; • ehkki süžeed on sageli laenatud (nn rändsüžeed), peegeldavad nad Boccaccio-aegse Itaalia elu (enam kui 80 novelli tegevus toimub Itaalias); • mõnes novellis esinevad reaalsed ajaloolised tegelased, nt kunstnik Giotto ja uue maheda stiili looja Guido Cavalcanti;

Prerafaeliidist naiskunstnik Marie Spartali Stillman Teose aines pärineb Boccaccio “Decameroni” 10. päeva 5. novellist. Härra Ansaldo armastab vooruslikku proua Dianorat. Naine lubab mehe omaks saada, kui too suudab jaanuaris muuta aia niisama kauniks kui mais. Nõiakunsti abil saab Ansaldo ülesandega hakkama. Dianora mees annab naisele loa Ansaldo soovidele vastu tulla, ent kuulnud mehe suuremeelsusest, vabastab Ansaldo daami antud lubadusest. “Härra Ansaldo nõiutud aed” (1889) Boccacciot peeti 19. sajandil üldiselt peene maitse jaoks liiga nilbeks, ent kunstniku käsitluses on rõhk värvil ja kompositsioonil, mitte erootikal.

“Dekameroni” temaatika • Boccaccio pajatab peamiselt eraelulistest seikadest: armuihast ja armukadedusest, abielurikkumisest, petmisest ja nöökimisest meeste ja naiste vahel. • Boccacciole on ühiskond inimsuhete kogum ja ta kujutab ühiskonda inimeste kaudu. Miniatuur XV sajandi prantsuse käsikirjast

Teemad ja kompositsioon • “Dekameroni”teksti võib jagada nelja ossa: esimene ja viimane koosnevad kumbki ühest, teised kaks kumbki neljast päevast. • Esimesel päeval võetakse üles teemad, mis hiljem sageli korduvad: paheliste usumeeste ja ihnsuse kriitika. • 2. -5. päev – saatuse teema: pärast õnnetust saabub õnn; saatus soosib armastajaid; armastus viib surma; pärast õnnetuid seiklusi võib saabuda õnn. • 6. -9. päev – mõistuse võidukäik: leidlikkus, teravmeelsed vastused, kavaluse ja vaimuteravuse üleolek. • 10. päev – esimese päeva kummutamine: 1. päeval pilati vaimulikke, nüüd on nad vooruslikud; 1. päeval olid kuningad mannetud, nüüd neid ülistatakse; 1. päeval häbistati ihnsust, nüüd näidatakse suuremeelsust ja heldust. • Teos algab kõige laostunuma ja valelikuma inimese, Ciappelletto looga, keda teenimatult ülistatakse, ja lõpeb kontrastina kõige vooruslikuma naisega, keda teenimatult alandatakse ja karistatakse (Griselda).

“Lisa ja Perdicone” miniatuur (14. saj) Boccaccio “Dekameroni” ainetel: 10. päeva 7. novell

Inimese kooskõla loodusega • Boccaccio õigustab inimtegude ajendeid ja tõukeid, mis tulevad loodusest, ja mõistab hukka katsed loodust alla suruda; • inimlikkus tähendab Boccacciol loomulikkust, st looduspärasust; • Ta naerab kunstlike ja aegunud, keskaegsete elunormide üle, usub, et inimese tulevik on tema loomulike võimete ja annete vabas arendamises.

William Holman Hunt Isabella ja basiilikupott (1868 ) • Abielu rikkuma või “keelatud armastust” maitsma paneb novellide tegelasi enamasti abielupoolte sobimatus, olgu siis sund- või majanduslike abielude tulemusena. • Kannatusi põhjustavad jäigad ja ranged – ebaloomulikud! – ühiskondlikud normid (seisuslikud erinevused, abielueelse suhtlemise keeld jm).

Loomulik armastus • sageli määrab inimese saatuse juhus; • Boccaccio kiidab heaks meelelise, st erootilise armastuse kui loomuliku, seetõttu on tema tekste peetud siivutuks; • ta näitab inimese intiimelu enneolematu avameelsusega; • Boccaccio hindab õilsust, suuremeelsust, eneseohverdust, puhast ja terviklikku armastust; • teos näitab, milleks inimene armastuse mõjul võimeline on ja milliseks see tunne inimese muudab.

Miniatuur 15. sajandi käsikirjast

Mõistus on looduse ülim and inimesele • Mõistus aitab inimest õnnele, eemaldab teada pimedusest ja rumalusest; • Boccaccio tõstab esile taibukust, teravmeelsust, leidlikkust ja osavust; • tänu teravale mõistusele tulevad tegelased ka kõige täbaramatest olukordadest auga välja;

Miniatuur 15. sajandi käsikirjast

Silmakirjalikkus versus loomulikkus • ehkki Boccaccio saadab sageli pilkenooli vaimulike pihta, ei tähenda see, et ta pilkab usku või kirikut – ta pilab usumeeste ja -naiste silmakirjalikkust, mis on loomulikkuse vastand; • ta kritiseerib pahe levikut kirikus, kirikutust oma kaasajal, mitte kirikut kui sellist; • (noorte meeste massiline mungaelu oli saanud takistuseks ühiskonna arengule; ) • õige mitmes novellis kiidetakse ausaid vaimulikke.

Miniatuur 15. sajandi käsikirjast

Boccaccio teose kunstimeisterlikkus • Kõige meisterlikumalt suudab Boccaccio inimese hingeelu valgustada neis novellides, kus ta laseb tegelastel lühikestes pihtimustes ja monoloogides oma vaateid kaitsta; • Boccaccio valdab täiuslikult nii ülevat poeetilist stiili kui ka mahlakat rahvalikku kõnekeelt; • “Decameronis” avaldub elutark inimlik komöödia, autor lõi jutustava žanri, milles on arutluse objektiks tema kaasaegne elu kogu selle mitmekesisuses.

Miniatuur 15. sajandi käsikirjast

“Dekameron” eesti keeles • Eesti keelde tõlkis “Dekameroni” Johannes Semper; • teos on ilmunud • 1957 (järelsõna: Aleksander Kurtna); • 1993 (kahes köites); • 2004 (kahes erinevas väljaandes).

“Pantšatantra” • Ehkki Boccaccio andis kuju ja vormi klassikalisele novellile ja neid tervikuks siduvale raamile Euroopas, on niisuguse ülesehitusega teose juured vanaindia ning araabia jutukogudes. • India jutukirjanduse peamine ja kuulsaim teos on “Pantšatantra” (u I aastatuhande keskpaik p. Kr) ehk “Viis raamatut”, mis andis riigivalitsemise tarkust ja kavalusi edasi muinasjutu vormis. • Braahman jutustab kolmele juhmile kuningapojale põnevaid lugusid poliitikas olulistel teemadel, et teha neist pädevad valitsemiskunsti tundjad. Teemad: sõprade kaotamine; sõpruse võitmine; sõja ja rahu olud; kättevõidetu kaotamine rumaluse tõttu; mõtlematud ja ennatlikud teod. (vt “Sinine šaakal. 20 india muinasjuttu”. Tänapäev 2007)

“Pantšatantra” • “Pantšatantra” on india kirjanduse menukamaid teoseid: tõlked u 200 keelde + mugandused 64 keelde. • Teose araabiakeelne versioon on aluseks u 40 tõlkele Euroopa, Aasia ja Aafrika keeltesse. • Araabiakeelne mugandus “Kalila ja Dimna” on mõjutanud “ 1001 öö lugusid”, Boccaccio ja Chauceri novellikogusid, J. de La Fontaine’i valme, vendade Grimmide muinasjutte.

• Indias on teos olnud eeskujuks paljudele sarnastele jutukogudele, nt õpetlike lugude kogu “Hitopadeša” ja “Šukasaptati” ehk “Papagoiraamat”. Neist ja teistest samasugustest kogudest on tulenenud omakorda teisendeid. • Seda liiki teosed on üles ehitatud raamjutustusena. Põhilugu jutustatakse nii, et selles tekkivate olukordade selgitamiseks tekib vajadus jutustada teisi lugusid, mis aitavad põhilugu paremini mõista. Põimuvad lood osutavad erinevate eluseikade varjatud seostele ja sarnasustele ning autor saab teost piiramatult avardada.

“Šukasaptati” • “Papagoi seitsekümmend juttu” e “Papagoiraamat” –üks väljapaistvamaid ja tuntumaid raamjutustusi. • “Šukasaptati” raam pajatab Madanavinodast ja tema naisest Prabhāvatist, kes tahab mehe äraolekul minna talle truudust murdma, kuid papagoi hoiab teda oma lugudega tagasi. • Lugude hulgas on muinasjutte, legende, kelminovelle, krimilugusid jm. • Sündmustik on enamasti seotud linnaga ja lood peegeldavad keskaegse India linlase arusaamu. • “Šukasaptati” eesmärk on õpetada isiklike sihtide teostamist ja oskust saada armastusest naudingut, ent ka kohusetunnet teiste inimeste, ühiskonna, looduse ees. • Pärslaste ja araablaste kaudu jõudis ka “Papagoiraamatu” lugusid Boccaccio ja Chauceri novellikogudesse.

“Tuhat üks ööd” • Ka selle, araabia kirjanduse tuntuima teose algtuumik on pärsia ja india algupära. • U. 850. a tõlgiti araabia keelde pärsia jutukogu “Hazar asfane” (“Tuhat muinasjuttu”), mille india algupära pole säilinud. Ilmselt oli üheks loojate mõjutajaks “Pantšatantra”. Igatahes pärinevat mitmed “Hazar asfane” süžeed india rahvaluulest. • Araabia elukutselised jutuvestjad ravid lisasid lugudesse araabia ja teiste Lähis-Ida rahvaste rahvaluule ja kirjanduse, Bagdadi ja Kairo linnafolkloori jm motiive.

“ 1001 ööd” • Nii kujunes “Hazar asfanest” “ 1001 ööd”, mis pole mitte niivõrd araabia rahvusliku kultuuri, kuivõrd kosmopoliitse maailmariigi, Abessiidide kalifaadi kultuuri mälestusmärk. • Kogumiku raamlugu räägib vesiiri tütrest Šahrazadist, kes jutustab valitseja Šahrijarile lugusid, et pääseda surmast, ning ühtlasi ravib petetud valitseja hingehaavad, võõrutab ta naistetapmisest ja saab tema lemmiknaiseks. • “ 1001 öö” lood kiidavad leidlikkust, uljust, ettevõtlikkust või võtavad elu fatalistlikult.

Illustratsioone “ 1001 ööle”

Novell • . . . sai žanrinime hiliskeskaja lühikesest lõbusast novella’st (sarnanes prantsuse fablioo ja saksa švangiga), mis tulenes sõnast “uudis”. • . . . kui kunstiline žanr tekkis XIV sajandil, loojaks peetakse Giovanni Boccacciot; • . . . ingl short story, sks Novelle; pr la nouvelle; • . . . on proosa lühivorm; tekst keskendub peamisele; tegelaste arv on piiratud; novell on tihe ja läbimõeldud.

Suletud novell • tihe ja läbimõeldud ülesehitusega; • pinge tõuseb järkjärgult; • üllatav lõpplahendus ehk PUÄNT. Avatud novell • hajusam; • puänt võib puududa.

Sandro Botticelli, “Nastagio Degli Onesti lugu” Esimene neljast “Dekameroni” ainetel loodud maalist

P. Bruegel vanem, “Surma triumf”(1562), õli lõuendil, Madrid, Prado

Pier Paolo Pasolini • Pier Paolo Pasolini (1922– 1975) oli itaalia luuletaja, romaanikirjanik, filmilavastaja, stsenarist ja publitsist. Ta oli äärmiselt mitmekesine ja vastuoluline loomeinimene. • Erootiliste filmide triloogia: • Il Decameron (“Dekameron”) 1971 • I racconti di Canterbury (“Canterbury lood”) 1972 • Il fiore delle Mille e una notte (“Tuhande ja ühe öö õis”) 1974

Allikad • Jüri Talvet, Maailmakirjandus 1. Koolibri 2001; • Aan Unt, Haljand Udam jt, Muistne kirjandus. Õpik keskkoolile. Koolibri 1997; • A. Merilai, A. Saro, E. Annus, Poeetika. Tartu Ülikooli kirjastus 2007; • Igor Šaitanov, Maailmakirjandus. Keskaeg. Renessanss. Avita, 2004; • Šukasaptati. Papagoi seitsekümmend juttu. Perioodika, LR 12/13 1983; • Sinine šaakal. 20 india muinasjuttu. Tänapäev 2007; • Aleksander Kurtna, Giovanni Boccaccio loomingust (järelsõna “Dekameroni” 1957. aasta väljaandele) • Andres Ehin, Saatesõna kogumikule “Tuhat üks ööd”. Eesti Raamat 1984; • Interneti-avarused